Kunst teenib raha või raha teeb kunsti?

18./248. Haip! Kunst ja raha

Autor: Piroschka Dossi

Tõlkija: Hanna Miller

Kirjastus: Argo 2021

269lk./2816lk./43050lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #11 (populaarteadus)

Raamat räägib kaasaegse kunstituru ja selle seotuse kohta rahamaailmaga, kuidas kunsti väärtustamine ja hind on sügavalt seotud majanduslike ja sotsiaalsete teguritega. Autor paljastab, kuidas turumehhanismid, kuulsus ja turundus mõjutavad kunsti väärtust, sageli rohkem kui selle esteetilised või intellektuaalsed omadused. Dossi kirjeldab, kuidas kunstikaupmehed, oksjonimajad, galeriid ja kogujad on koondunud süsteemi, mis loob kunstile hinnalise aura ja samal ajal manipuleerib sellega. Kuid raamatus on ka näiteid kunstnikest, kes selle süsteemi on rakendanud oma kunsti müümiseks ja raha teenimiseks. Autor väidab, et kunstimaailma edu sõltub üha enam sellest, kui hästi suudetakse kunstnik ja tema teosed turule müüa, mitte tingimata nende loomingulisest väärtusest. Mõned kunstnikud, kes on kuulsad oma provokatiivsete ja sageli kallite teoste poolest, on näiteks sellest, kuidas kunst võib muutuda luksusbrändiks. Ja luksusbrändide puhul on nii, et mida kallim, seda ihaldatavam ja seda paremini see müüb. Ta tõstatab olulise küsimuse: kas kunsti eesmärk on endiselt pakkuda kultuurilist ja esteetilist kogemust või on see muutunud vaid varanduse kasvatamise ja prestiiži suurendamise vahendiks? Kas oluline on kunst või raha, kas olemine või omamine? Kunst kui rahapaigutus, staatusesümbol, jahitrofee, elustiili aksessuaar ja spekulatsiooniobjekt. Kas ka kunst kui lihtsalt kunst? Autor pöörab suurt tähelepanu ka sellele, kui vähe on kaasaegne kunstiturg reguleeritud. Ta toob esile, et kunstiteoste hinnad on tihti subjektiivsed ja mõjutatud väheste võimupositsioonil olevate isikute või institutsioonide otsustest, mis võivad suunata kogu turgu. See annab võimsa ülevaate sellest, kui ebakindel ja läbipaistmatu on kunstiturg. Raamat keskendub suures osas kunstituru negatiivsetele aspektidele. See raamat on suurepärane lugemine neile, kes soovivad paremini mõista, kuidas kunsti väärtustamine ja müümine tänapäeva maailmas toimib.

Mulle see raamat väga meeldis, üks selle aasta parimate raamatute topi jõudev raamat. Polegi kunagi paljudele asjadele seoses kunstiga sedasi mõelnud. Rääkisin raamatust oma kunstnikust pojaga, kes ei ole raamatut lugenud ja põhimõtteliselt sain vastuseks, et täpselt nii see asi ongi, ega Eestis pole ka teisiti. Ta tõi näiteks, et ilma Enn Kunilata ei teataks ka Konrad Mäge, kelle maalidest suur osa on Kunila kunstikogus. Kahjuks ongi sageli nii, et kui keegi rikas kunstikoguja ei avasta kunstnikku enda jaoks, siis see kunstnik vaid oma kunstiga jääb vaeseks ja tundmatuks. 

 

Normaalne inimene Jaapanis

 

11./132. Inimene helendavast klaaskastist

Sari Punane raamat

Autor Sayaka Murata

Tõlkinud Maret Nukke

Kirjastus Tänapäev 2021

128lk./2672lk./27152lk.

Lugemise väljakutse: 22. Küsi oma raamatukoguhoidjalt „palun üks raamat“ ja loe läbi, mis sulle antakse

Teist korda käisin Solarise Rahvusraamatukogu raamatupunkti töötajaid ehmatamas oma imeliku raamatusooviga. Sel korral, aga oli töötaja rõõmus uue kogemuse üle, kuna ta varasemalt ei olnudki pidanud ise ilma mingi juhiseta ühtegi raamatut lugeda andma. Igatahes väga hea valiku tegi, mulle samuti meeldis see raamat. Üldiselt ma ei ole just Jaapani kirjanduse ja sealse eluolu austaja, aga minu arust see raamat, ei olnudki niivõrd otse Jaapanist, vaid väikeste korrektuuridega sai väga hästi ka kohalikku eluollu tuua. Võib olla ka see, et ma mingis osas tunnetasin, et olen peategelasega veidi hingesugulane, midagi on meis ühist, aga ma olen siiski veidi rohkem "normaalse inimese" rolliga kohanduv kui tema. Ja lugedes tuli silme ette see aasta kui ma R-kioskis töötasin eelmise majanduskriisi ajal. Mingis osas mulle see täitsa meeldis, võib olla ka just see, et üldjoontes tegidki ühest küljest kõike rutiinselt ja kindlates reeglites, teisalt jälle kõik vaheldus ja kõik oli pidevalt uus.

Keiko pole õieti kunagi hästi teistega kokku sobinud, ei kodus ega ka koolis, aga kui ta lõpuks 18aastasena Smile Marti kaupluses tööle hakkab, kõik muutub. Sest erinevalt teistest paikadest kehtivad poes kindlad sotsiaalse käitumise reeglid, millest Keiko aru saab – paljud neist on lausa poe käitumisjuhendis mustvalgel kirjas. Ta annab oma parima ja suudab „normaalse inimese” rolli mängida enam-vähem täiuslikult.

Soovitan lugeda, väga hea raamat, hästi kirjutatud.