Saja aasta vanune krimilugu

3./33. Roheline kütt

Autor: Edgar Wallace

Tõlkija:  nimetu

Kirjastus: Kuldsulg 2003

158lk./906lk./8521lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 aprill:  Ma ei tea, mis raamat see oli, aga selle kaanel oli mingi maja.

No see mingi maja osutus Garre rüütlilossiks, kus üks roheline mees kummitamas käib. Ameerika miljonär on Inglismaale elama kolinud ja ostnud endale iidse Garre rüütlilossi. Ta elab seal tagasitõmbunult, salapärase erakuna. Ootamatult hakkab lossis kummitama Roheline Kütt - vanasti ümbrust hirmul hoidnud lossivaim, keda vahepeal pole aastasadu nähtud. Toimuvad mõistatuslikud mõrvad, neid kutsutakse lahendama Scotland Yard. Päevavalgele ilmuvad minevikuvarjud. Raamat ilmus esmakordselt aastal 1923 ja eesti keeles viis aastat hiljem. Saan aru, et selles raamatus on kasutatud esimese eesti keelse raamatu tõlget. Seetõttu on raamatu stiilist tunda, et tegu saja aasta taguse looga.

Üks läbivaid motiive on õiguse ja õigluse otsing. Roheline kütt justkui kehastab õiglust, mis tegutseb väljaspool seadusi. Siin võib märgata sarnasusi Robini Hoodi legendiga. Lisaks käsitletakse usaldamatust, võimu kuritarvitamist ja seda, kuidas varjatud minevik võib inimest kummitada ka aastakümnete pärast. Tehtud tasumata kurjuse eest ei õnnestu põgeneda ei ajas ega ruumis. „Roheline kütt“ on näide klassikalisest 20. sajandi alguse inglise kriminaalromaanist, milles on nii müsteeriumi kui ka seiklusromaani. See ei ole ainult detektiivilugu, vaid ka mõistatuslugu, kus iga tegelane võib olla süüdi ja iga vihje viib järjest sügavamale intriigide võrku. See sobib neile, keda köidavad gooti elemendid, salapärased lossid ja kummituslikud lood, kuid kes soovivad nende taga näha siiski inimlikke motiive ja selgitusi. Pinget pakkuv kuid samas mitte ülemäära vägivaldne või, laipu ikka on omajagu, aga pole verd ja soolikaid nagu viimase aja paljudes krimiromaanides. Loetav, aga peab arvestama sellega, et tegemist saja aastase looga, mis ei pruugi tänapäevasele inimesele enam nii kaasahaarav olla, samas ei ole tegemist ka otseselt ajaloolise krimigi vaid ainult ajaloolise taustaga tänapäeva lugejale. 

Edgar Wallace raamatuid on mul kodus üksjagu, sest mul õnnestus sattuda Haapsalu raamatukogust väljavisatud ja tasuta jagatavate raamatute riiuli juurde ükskord, kui nad olid teinud just puhastuse W tähega kirjanike raamatute hulgas.

Lotovõit on saatanast!

5./20. Võidupilet

Autor: Adele Parks

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

383lk./1039lk./4888lk.

Lugemise väljakutse 2025: 20. Raamat, mille kaanepilt sulle üldse ei meeldi ja lugema ei kutsu

See on nüüd jah selline kaanepilt, mis mind lugema ei meelita vaatamata sellele, et auto on kollane ja see meelitab tähelepanu. Selle raamatu suhtes on väga vastakad tunded. Kui ma olin jõudnud poole peale, siis tekkis mõttesse tunne, et mul on piisavalt kõrini sellest tropist pereisast ja ajudeta šopahoolikust tütrest ja mind üldse ei huvita mida nad kokkuostsid kuhjade viisi ja mis lolle käike nad muudkui tegid. Nii kõrini, et korraks tuli mõte isegi see pooleli jätta. Aga nagu ma ei tavatse raamatuid pooleli jätta, nii lugesin ka seda edasi, no natuke paremaks läks. Kui kaks kolmandikku oli loetud, siis hakkas peas vasardama uus küsimus - oot, aga see pidi ju olema kriminull, kus see krimi siis on? Võtsin ju selle Martinsoni eelmise aasta parimate krimkade nimekirjast (hmm, pealegi miks see seal oli, kui see on ilmunud juba 2021?). No lõpuks jõudsin ikka krimiosa ka ära oodata. See viimane veerand päästis selle raamatu minu jaoks üpris hävitavast hinnangust. Keerdkäike oli ikka mitmeid, kuigi mõned hammustasin läbi eelnevalt. Kokkuvõttes, ma ei taipa küll, kuidas see raamat üldse sai sattuda parimate krimide nimekirja, äkki mõni tehisintellekt tegi selle aasta nimekirja hoopis? Ainus moraal, mis sellest raamatust tuli - ära osta iialgi ühtegi lotopiletit kellegagi kahasse, olgu nad su nii head sõbrad kui tahes. Raha ajab alati kõik tülli omavahel. Ja alati on keegi, kes teistel naa üle kõrvade üritab tõmmata. Nii raamatus kui reaalses elus. Ja suur lotovõit on saatanast! Parem üldse mitte riskida ja lotopileteid osta.
Lexi ja Jake on koos oma sõprade, Pearsonide ja Heathcote’idega, viisteist aastat samu numbreid kasutades lotopileteid ostnud. Nad on õhtusöökide ajal, kala ja krõbekartulit süües, suvel grilli juures omavahel rääkinud kõigest – lastest, abielust, tööst, majadest ja elust – ja iga kord, kui võit on neist mööda läinud, oma ebaõnne üle ühiselt naernud. Aga ühel laupäevaõhtul juhtub midagi ootamatut. Sõpruskonda hakkavad tekkima mõrad. Keegi neist valetab. Ja siis tuleb ka lotovõit, mida keegi enam oodata ei osanud – nende aastate eest valitud numbrid osutuvad viimaks võidunumbriteks.

Vadstenas rööviti tütarlaps!

2./188. Hinnaline saak

Sari: Krimilood Rootsimaal #1
Autor: Christoffer Holst

Tõlkija: Kadri Okas

Kirjastus: Foorum Kirjastus (Krimiraamat) 2024

301lk./668lk./31745lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse märts: need naabrid

Esimene osa uuest muhekrimi sarjast. Kuna autori eelmine saarestikumõrvade sari meeldis, siis sai kohe uuega tutvust tehtud. Peategelasteks on poolõed, ühe isa ametlik tütar ja sohitütar. Louise Collinsi elu sisuks on olnud karjäär. Tal on olnud omanimeline ajakiri ja see on olnud tema elus peamine. Nüüd on ta 70nene, hiljuti jäänud ootamatult leseks ning seejärel kaotanud töö ajakirja juures. Ta ei oska oma eluga midagi tarka enam peale hakata, ei oska puhata ning elada üksinduses. Kuid paarkümmend aastat tagasi ilmus ta ellu poolõde, kellest ta varasemalt midagi ei teadnud. Poolõde Lina on kolmkümmend aastat noorem ning ülirikas hotelli-magnaadist isa ei ole teda kunagi tunnistanud. Vaatama sellele, et õed on kasvanud üles väga erinevates oludes, on iseloomult erinevad, siis neil õnnestub omavahel sõbruneda ja muutuda lähedasteks. Neid ühendab huvi kõige vastu, mis on salapärane ja seletamatu. Kui sureb kingsepp, kelle töökoda on Lina delikatessipoe kõrval Stockholmi südalinnas, selgub, et vana mees pidas ka eradetektiivi ametit. Ja uudishimulik Lina ei suuda vastu panna ning uurib veidi naabrist jäänud kliendikaustu. Samal ajal on Vätterni järve äärsest Vadstena linnast öiselt maanteelt jäljetult kadunud noor tüdruk. Naisi hakkab see lugu huvitama ning nad ei jäta oma nina asjasse toppimata. 

See oli nüüd üks väga muhekrimi kui nii võib öelda. Seda uurimise ja nina toppimise värki oli ikka vägagi vähe võrreldes muuga. Pigem oli see perekonnalugu, kahe õe ja nende isa lugu. Kahe õe perekonna, nende kujunemise, töö, iseloomude lugu. Krimi oli selles raamatus õige vähe. Ma loodan, et see oli sissejuhatav raamat ning tulevikus järgmised osad muutuvad rohkem kriminaalsemaks ja tuleb ka üks korralik uurimine ikka, mitte vaid möödaminnes kuidagi ei lahene see krimipool ära. Seega soovitaks pigem neile, kes otsivad sellist suhete lugu, mitte kriminaalset lugu, kus on verd ja laipu ridamisi.