Autor avastab oma juuri

13./291. Viimane rong Moskvasse

Autor: René Nyberg

Tõlkija: Piret Saluri

Kirjastus: Argo 2017

182lk./2256lk./50663lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #3 (ajalugu)

See on mälestuste raamat kahes naisest, onutütardest. See on lugu noore juuditari keelatud armastusest teiseusulise vastu 1930. aastate Helsingis – ja ühe teise noore juuditari ellujäämislugu sõjaaegses karmis tegelikkuses Riias. René Nyberg otsib vastust küsimusele, mida tähendas tema emale lahtiütlemine oma usust ja kuidas tema elu mõjutas ortodokssetest juutidest perekonna ja sõprade sügav hukkamõist. Kuidas autor leiab oma juudi juured, kuidas tutvub oma sugulastega, kellest ta pole midagi teadnud. Viimane rong Moskvasse väljus Riiast pühapäeval, 29. juunil 1941, kaks päeva enne Saksa vägede saabumist. Teiste põgenike seas jõudsid rongile Josef Jungman ja tema naine Mascha (neiupõlvenimega Tokazier). Mascha isa ja Rene ema isa olid vennad. Lugu kahe erineva saatusega lähedase naise saatusest läbi ajaloo ja erinevate riikide ja valitsevate kordade. Mälestused, mis osaliselt on väga valusad. Mälestused, mida sageli isegi järeletulevatele põlvkondadele ei räägitud, mida need siis pidi hiljem ise välja uurima. Mälestused, mis jäid elama ja mälestused, mis hukkusid koos nende omanikega. 

Ma olen sel aastal kuidagi sattunud juudi teemale. Väga eredalt on meeles Linnateatri näidend Nachtland. Näidend taagast, mille pani nii juutide kui sakslaste peale Hitleri võim ja teine maailmasõda. Taak, milles põlvkonnad tunnevad süüd või viha, mis ei ole nende põlvkonna oma, mille nad on saanud päranduseks eelnevatelt põlvkondadelt. Suhted ja suhtumised nii tänapäeva kui ajaloosse. See mida näidatakse välja ja see, mida tuntakse oma varjatud sisemuses. Ka selles raamatus oli seda kõike ridade vahelt ja ridadest tunda. Üks ajalootraagika, mis ei lõppenud konkreetsete ajaloosündmustega, vaid läheb veel pikalt edasi. Raamat oli huvitav ja köitev, samas küllaltki lihtsalt loetav. Võib olla ilma selle näidendi aluseta, ma ei oleks seda raamatut sedavõrd tunnetanud. 

Põhimõtteliselt võiks nüüd selle väljakutse lõppenuks lugeda, aga kuu lõpuni on veel aega ja ootel raamatuid mu kapil, seega ma igaks juhuks veel viimast sõna väljakutsesse kirja ei pane.

Eestil ja Lätil on mitte ainult ühine piir, vaid ka sarnane ajalugu

27./182. Läti rahva käekäik. Hetki ajaloost

Sari: Loomingu Raamatukogu 2021/4-5 

Autor: Anna Žīgure

Tõlkija: Arno Baltin

Kirjastus: Kultuurileht 2021

96lk./4772lk./30273lk.

Lugemise väljakutse 2024:  3. Tunne oma naabreid: lätlase või leedulase raamat

Anna Žīgure on lätlaste isikliku ajaloo kildudest kokku pannud mosaiigi, väikesed katked rahva saatusest läbi ajaloo. Katked on mõned vaid paar-kolm lauset pikad, teised veidi pikemad, nii poole lehekülje jagu. Mõned katked täiendavad üksteist, teised räägivad täiesti erinevast maailmast. Sest nagu eestlasigi on ka lätlaseid pillutatud üle maailma, küll vägisi viidud Siberi küll sunnitud põgenema, küll mindud lihtsalt paremat elu otsima. Ega eestlastel ja lätlastel polegi nii erinev see saatus olnud, üsna palju on sarnasusi, samu ajaloo keerdkäike ja kannatusi. Mõnda lugu oleks tahtnud pikemalt lugeda, rohkem teada saada selle taustast ja tulevikust. Vahel oleks tahtnud, et need lood ei oleks olnud umbisikulised, vaid nende juurde oleks märgitud, kes räägib, mis soost ja kui vana ta sel hetkel oli, millest ta räägib. Ehk see oleks andnud veidi täpsema ja täiuslikuma pildi. Kuid esmase aimu meie naaberrahvast ja tema ajalookeerdkäikudest lihtsate inimeste silme ja mälu läbi, sai kätte. Soovitan lugeda just neil, kes ajalooraamatud ei viitsi lugeda, saab mingi aimu mälestuste põhjal.

Nägijana pimedate maailmas

9./164. Poiss, kes nägi pimeduses 

Autor: Rasa Bugavičute-Pēce 

Tõlkija: Contra 

Kirjastus: Mina Ise 2021

176lk./1914lk./27415lk.

Lugemise väljakutse 2024: 43. Raamat, mille autor on pärit riigist, mida viimati külastasid

Paljud on mingil hetkel mõelnud, et kuidas on elada pimedana. Eriti need, kellele lapsena on pidevalt korrutatud, et liigne lugemine rikub silmi ja need sul niigi haiged (lühinägelikud) ning nii jääd varsti pimedaks. Võib olla on nii mõnigi püüdnud panna silmad kinni ning tajuda enam ümbritsevat maailma teiste meeltega. Ega nägija ikka päris hästi ei adu, kuidas on pimedal elada nägijate maailmas. Kuid olla nägija pimedate maailmas? Olla ainus oma perekonnast, isegi kortermajast, kes näeb? Kelle pärast ainsana pannakse tuli toas põlema, sest teiste jaoks pole sel tähtsust, nad ju ikka ei näe. Muidugi siis, kui tuleb üldse meelde, et seltskonnas on üks poiss, kes näeb. Raamatus küsib see poiss oma emalt, et kuidas on saada täiskasvanuks, kui sa juba oled sündinud täiskasvanuna? Oled ainus nägija peres ja maast madalast oled oma vanemate eest hoolitseja, nende silmad. Teed asju, mida nad ei näe teha. Juhid neid väljas, hoolitsed nende eest, muretsed, et nad saaksid asjadega hakkama. Südamlik ja mõtlemapanev raamat ühe poisi lapsepõlvest. Pidevast hoolitsemisest ja muretsemisest oma vanemate pärast, kuid ka õppimist, kuidas nende puudust vahel ära kasutada ja pahandustest pääseda, kui mingi lapseliku lollusega on hakkama saadud. Raamat ühe sündides täiskasvanuks saanud lapse elust. Väga hästi kirjutatud, mulle väga meeldis. See on üks sellistest raamatutest, mis peale lugemist jääb veel pikaks ajaks pärast kummitama ja aegajalt enda peale mõtlema. Tegu siis Läti kirjanikuga ja läks kiiresti teemasse lugemisse peale pisikest pika nädalavahetuse reisi Lätti, et muidu tuleb Võrumaa reis varsti peale ja hakka siis veel äkki võru keeles lugema...

Tehisintellekt tegi mitu väga head pilti selle raamatu pealkirja alusel.

Eestlaste kõrval ja eestlaste vastu vabadussõjas

11./183. Baltisakslaste mälestusi Eesti Vabadussõjast

Autor: Heinrich von Dehn, Oswald Hartge, Alexander Stenbock-Fermor

Tõlkija: Agur Benno

Kirjastus: Argo 2023

328lk./1954lk./40288lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#6)

Sel aastal olen vist Vabadussõjast lugenud rohkem kui kogu oma eelneval elul kokku. Seekordselt siis kolme baltisakslase silme läbi. Kolm erinevat lugu. Esimene Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Kui eelnevalt loetud lõpetasid Eestimaalt venelaste väljatõrjumisega, siis selles raamatus oli palju kirjutatud ka lahingutest Venemaa territooriumil. Uus info minu jaoks. Küll oleks kangesti tahtnud näha kõrvale mingeid kaarte, mis külas või kohas tegevus toimub. Need külanimed ei öelnud midagi. Seega läks lugemine ka vaevalisemalt ja üldse oli minu jaoks veidi kuivavõitu see jutt, ei tahtnud kuigi ladusalt lugemine minna. Teine osa läks juba emotsioonirikkamaks mu jaoks ja kohe edenes lugemine paremini. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Kolmas osa oli aga hoopis erinev. Kui teised kaks sõdisid eestlastega koos, siis krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega. Aga eelnevalt oli pikalt kirjas Läti vabadussõda bolševike vastu, kus Landeswehril oli suur roll. Kirja oli pandud väga emotsioonikalt, lugedes oli tunda tema tundeid ühes või teises olukorras: õudust, hirmu, eufooriat, segadust, arusaamatust, tüdimust. Just selle viimase osa tõttu tasub seda raamatut lugeda! Ja palju me ikka Läti Vabadussõjast teame? 

Baltisakslased - kes nad ikkagi olid?

 7./179. Baltisakslased Eestis ja Lätis : baltisakslaste ajaloo lühiülevaade

Autorid: Arved von Taube, Erik Thomson

tõlge: K. Uustalu

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 1996

46lk./766lk./39100lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#4)

Raamatuke sisaldab katkendeid umbes 100-leheküljelisest tööst pealkirjaga «Baltisakslased», mille on koostanud kaks baltisakslast - ajaloolane vabahärra Arved von Taube (1905-1978) ja publitsist Erik Thomson (1915-1990). Pealkirja all «Ühe omapärase kogukonna saatus ja traditsioonid» ilmus teos 1973. ja 1991. aastal. Autorid püüdsid selgitada baltisakslaste eripäraste omaduste väljakujunemist ajaloolise arengu taustal. Raamat on muidugi kirjutatud sakslaste nägemuse kaudu, millega eesti nägemus kohati vastuoluliselt põrkub. Meie nägemus Saksa orduvägede maabumisest on ikka midagi muud kui sakslaste oma. Ning ka mõisate äravõtmine Eesti Vabariigi alguses peale Vabadussõda puudutab eestlasi ning sakslaseid vägagi erinevatelt poolustelt. Kuid vahel ongi huvitavam näha tuttavat ajalugu ka veidi teise vaatenurga alt. Raamat on sedavõrd hästi lühendatud, et pole aru saadagi, et midagi oleks puudu selles. Kõik on peatükkide kaupa kajastatud alates keskajast kuni teise maailmasõjani. Ja eks neid kuulsaid ning edukaid baltisakslasi ikka siia Eestimaale on jätkunud. Kusjuures baltisakslased kutsusid ennast eestimaalasteks, mitte sakslasteks. Eestlased ja eestimaalased ja venelased. Lühike lugemine, aga väga kontsentreeritud ja andis kenasti lühiülevaate mitte ainult baltisakslastest vaid üldse Eestimaa ajaloost. Teavet oli selles raamatus tunduvalt rohkem kui arvata võis. Soovitan täiesti lugeda.

Mälestused Vabadussõjast

22./132. Priius, kallis anne 

Autor Alo Lõhmus  

Kirjastus Hea Lugu 2014

336lk./4840lk./28876lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#11) 

Nüüd sai loetud Vabadussõjast ka veidi rohkem emotsionaalsemalt, seal osalenud inimeste mälestuste ja kirjade kaudu. Mälestusi oli erinevatelt rinnetelt, erinevatelt sõjaetappidelt. Kuid kõigest jäi kumama, et tihti ei saadud aru, kas vastas on omad või vaenlased, kõik nägid sarnased välja, mõlemal poolel võitles eestlasi. Ja mida kauem sõda kestis, seda enam oli tülpimust, tüdimust, kurnatust, pääsemise igatsust. Kõige enam mõjukad olid minu jaoks viimaseks toodud kaks kirjavahetust kodustega. Esimeses kirjavahetuses nii mehe kui naise kirjad, kus mõlematel olid oma raskused. Ühel sõjaväljal, teisel hakkama saamine kodu, laste ja loomadega kui mees, kes teenis muidu raha oli juba kuid sõjas ja polnud millegi eest osta perele ja loomadele süüa. Teises kirjavahetuses olid rindel olija kirjad oma armastatule. Kuidas kirjeldas igapäevaseid olusid - kui suur sündmus oli kui õnnestus ennast pesta! Isegi selline elementaarne tegevus nagu käte ja näopesemine oli kirjades välja toodud, sest seda õnnestus vahel vaid korra nädalas. Kuidas magati täisriides, kasukates ja kotid olid seljas, sest igal hetkel võis tulla mineku käsk. Väikestes taludes 40-50 meest põrandatel õlgedel magamas, linnades polnud veel õlgigi alla kusagilt võtta. Kujutage ette, et teie korteris magaks öösel 40 meest, kõik nädalaid pesemata ja riideid kordagi seljast võtmata... Võrreldes eelmiste Vabadussõjast loetud raamatutega, siis sellest ei saanud nii head selget ülevaadet sõja käigust, kuid seevastu väga palju sõja taustast juurde, millised olud valitsesid, mis meeleolud, kuidas oli eluolu.  

Sõda, kus ka minu vanaisa sõdis

20./130. Eesti Vabadussõda : 1918-1920

Autor: Jaan Soots

Kirjastaja: Haridusministeerium 1925

40lk./4304lk./28340lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#9) 

Teadsin lapsena, et selline pilt on olemas, kus vanaisa sõduririietes, aga ei taibanud siis uurida, mis ajaga tegemist või veel enam, mis sõjaga. Hiljem kui vanaisa enam ei olnud, siis tuli välja, et tegemist Vabadussõja aegse 2. jalaväepolgu 5.roodu pildiga jaanuarist 1919.aastast. Vanaisa märkisin fotol punase ringiga. Vabadussõda algas minu vanaisa sünnipäeval. Päeval kui ta sai 21. Ohh, kuidas tahaks nüüd kuulda tema mälestusi, nüüd, kui nendest võib avalikult rääkida taas. 

Raamat on küll välja antud haridusministeeriumi poolt, aga pole lasteraamat ega õpik. Lühike ja selge kokkuvõte Vabadussõjast koos paljude selgitavate skeemidega, milline väeosa kus paiknes ja kuidas lahingud arenesid. Samuti on välja toodud väeosade suurused ja tehnika arvud. Kui eelmiste raamatutega olen sattunud lugema järjest Vabadussõja algusest kuni punktini, kus enamlased aeti välja Eesti territooriumilt, siis selles raamatus on kogu Vabadussõja käik, ka see, mis hilisemalt toimus Lätis ja Venemaal kuni sõja eduka lõpuni. Minu jaoks huvitav lugemine. Tegelikult loeks veel just sellest teisest sõja poolest täpsemalt ja põhjalikumalt, ehk kunagi satub kätte ka mõni EW aegne raamat, kus on kirjeldatud sõja teist poolt. Selle raamatuga said otsa minu sajandi vanused raamatud Vabadussõjast, aga hetkel on veel pooleli üks e-raamat Vabadussõja aegsete mälestustega.