Koduriiuli väljakutse 2024 mai: Viimane ost!
Lõpuks õnnestus ikka ka see miniväljakutse lõpetada! Mai kuu teema jäi pikalt vinduma, sest esiteks, ma väga harva ostan raamatuid ja tol hetkel viimane ost ehk siis raamatu ja roosi päeval tasuta saadud roosi eest tasuta ostetud raamat ei hakanud kuidagi minema. Sain vaid mõned leheküljed raamatu algusest loetud ja siis liikusin edasi põnevamate väljakutsete juurde. Siiski sel aastal tegin kaks raamatute ostu, mõlemad Argo kirjastusest. Esimese ostsin eelmisel aastal võidetud kinkekaardiga, sain lapsele sünnipäevakingi probleemi lahendatud ja teise siis, kui kutsuti üles kolimiseelsele tühjendusmüügile. Ravi raamat oli üks nendest, mis minu ostukorvi tol korral sattus. Ja see oli selline raamat, mis kuidagi enam venima ei jäänud. Taaskord pean tõdema, et need reaalse elu alusel kirjutatud ajaloolised romaanid on ikka palju suuremad õudukad kui need õuduskirjanike omalooming. Vähemalt need viimased pole eriti mulle mõjunud, kuid see raamat on nüüd küll selline, et mida lõpupoole, seda enam vererõhk ja käekarvad tõusevad. Oh, need haldjad, mis tempe nad on inimestega küll teinud, nende mõistuse täitsa ära pööranud. Vähemalt iirlased on küll läbi ajaloo nendega väga tugevas sidemes olnud. Poiss palub haldjaid, et need ta ema minema viiks ja järgmisel hommikul ongi ema kadunud. Keegi, kaasa arvatud mõne päeva pärast koju jõudnud ema, ei räägi lapsele, kus ta tegelikult oli ja mis juhtus. Lapsel lastaksegi jääda uskuma, et haldjad viisid ema ära. Pole siis ime, et lapses kasvab teadmine kurjadest haldjatest, kes inimesi minema viivad või ära vahetavad. See teadmine ei muutu ka poisi kasvades meheks, pigem rohkem kinnistub. Ja kui mehe naine jääb haigeks ega parane kuidagi... No kui ikka rohtu ei saa haiguse vastu, siis ongi raske ju iseenesest paraneda. Tipperary rahvas kaldub üha enam arvama, et Bridgetiga toimub midagi väga kummalist ja mängus on sootuks teisest maailmast pärit vägi, liiguvad sosinad haldjatest, keegi mainib kurje vaime. Külarahvas alustab ravimist. Aga kas see ravi aitab või hoopis tapab? Ajalooline romaan põhineb tõestisündinud lool 1895. aastast, mil Martin Cleary astus Iirimaal kohtu ette süüdistatuna oma naise Bridgeti surnuks põletamises.
Raamat on hea, aga väga sünge ja rõhuv. Raske on soovitada, aga see on selline raamat, mis jääb kuhugi ajusügavusse tiksuma, mida tunnetad kogu oma olemusega, nagu oleksid abitult kuhugi võrku kinni jäänud, aga sa oled vaid lugeja, sul ei õnnestu seda võrku katki rebida ja loo kulgu muuta.