Itaalia ajalugu fantaasiakirjanduses

 

 foto: pixabay, assassiinid: tehisintellekt, teostus: Daire

18. Assassin’s Creed. Taassünd 

Sari: Assassin’s Creed #1

 Autor Oliver Bowden 

 Tõlkinud Arno Vaik 

 Kirjastus Pegasus 2016

400lk./4356lk.

Lugemise väljakutse:  10. Raamat, millest on tehtud film. 

Raamat põhineb Ubisofti populaarsel videomängul, mille põhjal on valminud ka suurejooneline film.Mängu mänginud ei ole ja filmi vaadanud ka mitte ja ei plaani ka. 

Raamatus on vastamisi kaks suurt ordut. Kui templirüütlitest on kõik kuulnud, siis assassiinid on vähem tuntud. Nime olin kuulnud, aga kes nad tegelikult olid, seda pidin järgi vaatama. Assassiinid on sellise salaorganisatsiooni liikmed, kus treeniti salamõrvareid. Assassiinide sekti/ordu ajaloost ja tema asutamisest puuduvad usaldusväärsed andmed. Kõige objektiivsemate kirjutiste alusel asutati assasiinide ordu enne aastat 1000 aladel, mida kutsuti Pärsiaks. Organisatsiooni loojaks loetakse šeik Al-Hassani või Hasan-i Sabbahi. Teada on, et ajal kui ristisõjad Jeruusalemma algasid, oli see ühendus juba täies elujõus ning teatud ja kardetud eriti valitsevate klasside hulgas juba mitu sajandit. Ürikutesse on kirjutatud ka assasiinide suhetest Templiorduga, mis oli vastuoluline alates koostööst kuni avalike konfliktideni. Spekuleeritakse ka, et ordu on tänapäeval sidemetes enamiku suurte riikide salateenistuste ja maffiagruppidega ning teenib raha, müües oma üle tuhandeaastase tegevuse metoodikat. 

Raamatus on siis assassiinid need head poisid ja templirüütlid eesotsas paavst Aleksander VI-ga (Rodrigo Borgia) pahad poisid. Pärast seda, kui Itaaliat valitsevad perekonnad ta reedavad, alustab üks noor mees enneolematut kättemaksuteekonda. Temast saab assassiin – tapja –, et juurida välja korruptsioon ja taastada oma perekonna au. Liitlastele saab Eziost muutuseid toov jõud, kes võitleb vabaduse ja õigluse eest. Vaenlastele kujutab ta aga ohtu, kes on pühendunud Itaalia rahvast kuritarvitavate türannide hävitamisele. See on võimust, kättemaksust ja vandenõudest. 

Kuna raamat on kirjutatud videomängu järgi, siis on ka raamatus süžee väga arvutimängulik - nagu levelite kaupa. Võitled, tapad, võitled, tapad, liigud edasi, võitled, tapad, saad autasuks uue relva, tapad oma peamise vastase, liigud edasi uuele tasemele (uude linna). Seega see on raamat neile, kes verd ei karda, sest peaaegu igal leheküljel voolab rohkem või vähem verd ning tapmine on peaaegu selline möödaminnes tehtav igapäevane tegevus nagu söömine või magamine. 

Raamatus on tegevad mitmed reaalselt elanud isikuid eesotsas paavsti ning Leonardo da Vinciga. Pole sedavõrd kursis Itaalia ajalooga, et kui palju raamatus olevast on tõsi ja palju väljamõeldis. Kuid kindlasti käis seal võimuvõitlus erinevate perekondade vahel. Tegevusaeg 15. sajandi teine pool. Peategelane jõuab saada raamatu vältel noorukist keskealiseks meheks. Põnevust raamatus jätkus, aga oli selge, et kes alati võidab.

Kui tähed said lugudeks...

17.Tähelood. Tähtkujud ja inimesed 

Sari Elav teadus  #25

Autor Anthony Aveni 

Tõlkija Tiina Randus

Kirjastus Argo kirjastus  2020

168lk./3956lk.

Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#3) 

Tähtkujudega mul väga suurt tutvust ei ole. Neid kõige tavalisemaid ikka on keegi kunagi näidanud, aga selles osas mul küll fantaasiat napib, et näha neis tähtede kogumikes midagi muud kui lihtsalt kaootiliselt asetsevaid tähti. Aga aegade jooksul on inimestel ikka fantaasiat jagunud ning nad on näinud taevas tähtedest moodustuvaid isikuid või esemeid. Ja fantaasiarikkamad inimesed on loonud sinna juurde ka jutte, mis on põlvkondade kaupa tänapäeva välja jõudnud. Kindlasti on ka lugusid, mis on aegade jooksul kaduma saanud. Siin raamatus olid mõningad nendest lugudest. Huvitav oli just see, et kuidas inimesed üle maailma seostasid tähekogusid mingite lugudega, kusjuures need lood olid täiesti erinevad. Näevad ju tähtkujusid inimesed erinevatel pikkus ja laiuskraadidel ka erinevalt. Ja kuidas osati lugeda taevatähtede paiknemist ajal, kui polnud veel mõõteriistu ja täpseid kellasid. Tänapäeval kipub see oskus küll kaduma. Ütle mõnele purjetajale, et ta peab vaid taevatähtede järgi orienteeruma ookeanil, sõitma ilma gps-ide ja muude navigeerimisriistadeta ja jõudma välja täpselt õigesse kohta, kuhu teel oli. Tänapäeval ei saa paljud enam mindud mõne tänava kauguselegi ilma navigeerimata telefonis. Või peaks mingeid põllutöid alustama just siis, kui tähed on mingis kindlas asendis, mitte vaatama kalendrist järele, mis päev on.  Huvitav oli lugeda, aga ega ma sellegi pärast ei suuda taevas tähtkujusid paremini ära tunda ega näha neis muud, kui hunnikut tähti. 

 

Kas Lihtne on ikka lihtne

 

16. Lihtne

Autor Tammara Webber  

Tõlkinud Evelin Schapel

Kirjastus Pegasus 2014

312lk./ 3788lk.

Lugemise väljakutse: 52. (Üli)koolid, õpetlased... Raamat, mille tegevus toimub akadeemilises õhkkonnas

Tegevus toimub suures osas ülikoolilinnakus, nii auditooriumis kui ühiselamus. Alguses tundub, et kõik on lihtne - toimub üliõpilaste pidu kus üks tudengineiu hakkab koju liikuma ja läheb üksi parkimisplatsile auto juurde. Ta on enda arust turvaliselt ja ei oska ohtu kahtlustadagi, kuid siis ootamatult teda rünnatakse. Ründajaks ei ole sugugi võõras, vaid kaastudeng. Sellest saab alguse üks lugu, esmapilgul võib tunduda, et üsna lihtne lugu, aga siin elus ei ole midagi lihtsat. Kõikidel on mingid luukered või hirmutondid kusagil kapis, kõigil on oma arusaamad ja seisukohad või seisukoha puudumised. Tegelased on erineva tausta, erineva iseloomu, erineva ellusuhtumisega, aga nüüd on nad koos ühes õppeasutuses ja peavad nii enda kui üksteisega hakkama saama. Ja muidugi käivad noorusega kaasas nii armastus, petmine, sõprus, suhtumiste kujunemine, tunded, hõõrumised, kättemaks, arusaamatused, peod, alkohol, õppimine. Raamat oli muidugi USA keskne, meil juba puuduvad sellised suured üliõpilaslinnakud, kus peaks liikuma autoga ringi, sest see on sedavõrd suur. Samas noored on noored ikka igal pool ning armumised ja lahkuminekud toimuvad igal pool samade tunnetega, vägivalda ja vägistamist jagub ka igasse riiki. Noortel, kes astuvad esimesi samme iseseisva elu poole, tasub täiesti lugeda. Kuigi lugu ise toimub ülikoolis, siis võivad ka juba veidi nooremad seda lugeda, kel juba veri vemmeldama hakkab. Üpris hea raamat oli. 

pilt: tehisintellekt

 

 

Kuidas siis ikkagi tekkis elu Maal?

Pildid: tehisintellekt, kollaaž Daire

 15. Elu mõistatus

Sari Populaarteaduslik sari 

Autor Vadim Safonov 

Tõlkija J. Mõttus 

Kirjastus Teaduslik Kirjandus 1948

328lk./3476lk.

Lugemise väljakutse: 29. Õnneks on vaja õppida. Loe mõnda harivat raamatut. Õpik, teatmeteos, populaarteaduslik kirjandus jne. Midagi, mille lugemisel saad uusi teadmisi.

Viimasel ajal on riiulitele hakanud kogunema populaarteaduslikud raamatud. Vaatasin neid, et mida võtta lugeda, aga muudkui oli kuklas tunne, et äkki läheb seda veel punktiiri väljakutse jaoks tarvis. Otsustasin siis võtta kõige vanema raamatu, mis siia sobiks. 75. aasta tagant võib ju ka teadmisi juurde saada, kui mitte muud, siis ajaloolisi teadmisi, et kuidas siis oli ja mida siis arvati. Aga selles raamatus oli siiski enamus täiesti sama, mida tänapäevalgi räägitakse. Raamatus oli kajastatud elu tekkimine maale, ainuraksed, evolutsioon, valgud, rakud, biokeemia, mikrobioloogia, bakterid, viirused, molekulid, ained, keemilised ühendid ja kõik nende teemadega seotud avastused ja hüpoteesid läbi aegade. Ajalooline evolutsioon mitte ainult taimede ja loomade seas vaid ka teadmiste arengu osas. Tegelikult minu jaoks oligi põnevam see ajaloo osa, mida omal ajal arvati ja kuidas need teadmised muutusid, kuidas tihti juhuslikud avastused muutsid teadust ja teadmisi. Peatükid, mis rääkisid süvendatult mikrobioloogia alla kuuluvast, olid minu jaoks veidi liiga teaduslikud ja keerulised. Võikski öelda, et polnudki niivõrd populaarteaduslik kui peaaegu täitsa mingi ülikooli õpiku laadne raamat. Kohati küll ülistati suuri vene teadlasi, kes ikka olid pea jagu üle lääne teadlastest, keda tegelikult peetakse mingi asja avastajaks ja mõnel korral tsiteeriti selliseid "suuri biolooge" nagu Engels, Lenin ja Stalin, aga üldiselt oli täiesti loetav. Mingeid teadmisi ehk tõesti sai juurde, aga suurem osa vist kahjuks jooksis mööda külgi maha, kuna ei suutnud ja polnud huvi endale selgeks teha kuidas siis ikkagi kõik toimib seal valkudes ja rakkudes ja mikroorganismides. Nüüd saab see pikalt riiulis seisnud raamat minna omale uut kodu otsima, ehk leiab mõne rohkem huvilise peremehe kui mina olin. 

Pildid lasin teha erinevatel tehisintellekti programmidel, et kuidas need saavad aru elu tekkimisest planeedil Maa.

2023 aasta ka teatriga avatud

 

Pildid: Draamateater

Etendus: Igatsuse rapsoodia

Teater: Draamateater

vaadatud: 17.jaanuar 2023

autor: Brian Friel

lavastaja: Priit Pedajas

Esietendus 4. septembril 2021 Draamateatri väikeses saalis

Näitlejad: Ülle Kaljuste, Raimo Pass, Märten Metsaviir, Ester Pajusoo, Laine Mägi, Amanda Hermiine Künnapas, Tõnu Oja, Viire Valdma, Martin Veinmann, Mari Lill

Iirlanna Cass tuleb tagasi koju, Iirimaale. Ta on viiskümmend aastat Ameerikas rasket tööd teinud ja mõndagi valusat läbi elanud. Cass loodab leida rahusadama oma kalli venna peres ja igatsetud kodumaal. Kuid seal pole miski nii, nagu ta lootis, igaühel on oma varjatud mured ja teda ei vajata. Cass ei saa oma kodu, kuid leiab siiski pelgupaiga. Koos teiste pansionaadi asukatega elab ta mälestustes, millest ajapikku voolab kibedus välja ning need muutuvad unistusteks ja legendideks.

Täiesti vana kaardiväe etendus. Näitlejate keskmine vanus 61 ja kui jätta kaks kõrvalisemate osade noort näitlejat välja, siis koguni 69. Nende näitlejate puhul võib küll öelda, et ajaga lähevad ainult paremaks. Väike saalis mängis väga hästi lisaks tekstile ka miimika, sest öelda ühtesid ja samu sõnu võib öelda miimikaga nii, et neil on hoopis erinevad sõnumid. Nalja oli omajagu, aga ka väga tugev tõsine taust. Tegevus toimus pansionaadis - vanadekodus, kus peategelane meenutas oma minevikku ja naasmist kodumaale ja kodumajja venna juurde. Igal tegelasel on oma minevik, millest nad ei taha lahti lasta ning elavad oma mineviku ulmades. Kui mäletatakse ainult parimat oma elus ning kehvem osa mõeldaks paremaks. Cass võitleb visalt, et mitte langeda minevikku kuid etenduse lõpuks annab ka tema alla ning leppides jõuab mineviku ulmadesse nagu teisedki tegelased. 

Seda etendust ei tasu vaatama minna niivõrd etenduse enda sisu pärast kui võrratute näitlejatööde tõttu, kuigi ka sinu paneb mõtlema. Vanematele inimestele kindlasti arusaadavam, mõistetam ja südamelähedasem lugu kui noortele.

 

Salapärased paigad, seletamatud artefaktid ja mõistatuslikud inimesed kõik koos ühes raamatus

 14. Varjatud ajalugu. Kadunud tsivilisatsioonid. Salajased tarkused. Iidsed mõistatused
Autor: Brian Haughton
Tõlkija: Maia Planhof
Kirjastus: Ersen 2007

288lk./3148lk.

Lugemise väljakutse: 26. Raamat, mille pealkiri lõpeb sõnaga "ajalugu"

Kui palju on maailmas seda, mida me ei tea. Veel ei tea. Enam ei mäleta. On palju asju, mille otstarvet me ei tea, sest pole säilinud/tehtud dokumentatsiooni ja juhendeid nende kohta. On ehitised, mida me ei mõista, kes, miks, millal ja kuidas ehitas. On müüdid ja lood, mis on aegade jooksul muutunud ja keegi ei tea, millest need tegelikult alguse said, kui palju on neis tõtt ja kui palju fantaasiat. On küll ka kirjalikke dokumente sündmustest, aga alati pole kindel kui täpne ja õige on kirjapanek, sest sageli on tehtud seda alles sajandeid hiljem. Meieni on jõudnud lood kangelastest, kuid kas nad olid kunagi ka reaalselt olnud ja tegid just seda, millest lood räägivad. Kes olid tegelikult need inimesed, kes elasid sajandeid tagasi. Küsimusi on rohkem kui vastuseid ning seetõttu on läbi aegade võetud kasutusele ka fantaasia, et seletada endale tundmatut. Aeg ajalt kujutatakse asju oma teadmiste seisukohast, aga kas see ikka oli samuti ka ajal, mil asjad loodi. Ajalugu pakub meile väga palju saladusi ja müsteeriume, sest me veel ei oska minna ajas reaalselt tagasi ja näha kõike seda just siis ja just nii, nagu see ajaloos toimus. Seega üritatakse suurt pilti panna kokku pisikestest tükkidest oma teadmiste ja fantaasia seisukohast. Raamatule otsa vaadates kartsin, et see võib olla täis müstikat ja fantaasiat, et üritataksegi mõistatusi läbi ajaloo selgitada pigem ebateaduslikult kui teaduslikult. Kuid autor oli siiski väga realistlik ja kuigi ta kohati rääkis ka fantastilistest hüpoteesidest läbi ajaloo, siis enamasti ta tõmbas neile suure musta risti peale ning selgitas, miks see ikka ei saa olla tõde ning lähtus pigem teaduslikest arusaamadest. Autor üritas kaevata kirjalikes dokumentides kuni selguseni, aga paraku pidi ta ka ise kahtlema sageli isegi kirjalikes lugudes, sest need olid kirja saanud sajandeid hiljem ja polnud kindlad, et esimene, kes selle kirja pani, ei olnud kirja pannud mingit kuulujuttu, millel ei olnud tõest alust. 

Raamat koosneb kolmest osast: salapärased paigad, seletamatud artefaktid ja mõistatuslikud inimesed. Esimene osa oli mulle kõige enam tuttavam, sest suur osa sellest oli teada juba varasemalt. Stonehenge on oma silmaga üle vaadatud ja teised kohad filmidest ning piltidelt enamuses nähtud - Egiptuse püramiidid ja Sfinks, Lihavõtte saare kujud, Trooja hobuse lugu, Knossose labürint, Petra kaljulinn, inkade, maiade ja asteekide linnad ja püramiidid, erinevad kiviringid ning muud salapärased künkad või ehitised. Samuti on küllalt loetud nii Atlantisest, Lemuuriast kui Eldoradost. Teises osas oli juba rohkem sellist, millest polnud kuulnud või ei mäletanud enam: Phaistose ketas, Costa Rica kivikerad, Talos, Coso artefakt, Nebra taevaketas, Antikythera mehhanism, Voynichi käsikiri. Lisaks need, millest olid juba mingid teadmised olemas, varasemalt nende kohta raamatuid loetud: Surnumere käsikirjad, Maiade kalender, Noa laev, Torino surilina, Inglismaa mäefiguurid ja Nazca kujundid. Kolmandas osas oli taas rohkem tuttavaid tegelasi, kellest loetud nii ühte kui teist: Robin Hood, kuningas Arthur, Seeba kuninganna, druiidid, templirüütlid, amatsoonid, Tutanhamon. Kuid minu jaoks suurimaks üllatuseks selles raamatus olid muumiad. Mitte need Egiptuse omad, neist palju räägitud, aga teised, millest on vähe juttu olnud või olen ise lihtsalt neist mööda osanud vaadata: rabamuumiad Taanis, Iirimaal ja mujal, Tarini europiidsed muumiad Lääne-Hiinas, Ötztali Alpide jäämees. Tegelikult pani selle raamatu lugemine mõtlema, kui palju saladusi veel võib maapind, meresügavikud, rabad, mäestikud, koopad, džunglid ja muud paigad veel endas hoida. Kui palju arusaamasid tänaseks leitust, nähtust või teatust, mingite aegade pärast muutub. Kui palju ajaloost on inimkond ise hävitanud, kas teamatusest või vihast, hirmust, hoolimatust. Kui palju rohkem me võiks teada kui sajandeid tagasi oleks olnud võimalik kasutada tänapäeva tehnoloogiaid ja suhtumisi. 

Täitsa loetav raamat, loetav ka neile, kes ei ole varasemalt antud kohtadest, asjadest, isikutest teadlikud. Tekst on üsna lihtne ja arusaadav. Meeldis, et autor tõi välja mitmeid seisukohti, mitte ei öelnud, et ainult nii ja ei mitte kuidagi teisiti. Sageli jäigi ka peatüki lõpus küsimus õhku või tekkis rohkem küsimusi kui enne, sest maailm on ja jääb täis olema ajaloo saladusi ja müsteeriume.

Esimese maailmasõja spiooni- ja armastusromaan

 13. Salakuulajad. Romaan ilmasõja päevilt.

Autor: George Gibbs

Tõlkija: teadmata

Kirjastus: Kaja 1930

272lk./ 2860lk.

Lugemise väljakutse: 48. Raamat kirjastuselt, mille nimes on inimese eesnimi

Üks korralik parajalt põnev spioonilugu esimesest maailmasõjast. Tegevus toimub nii Inglismaal kui Saksamaal. Tegevad on nii ameeriklanna, itaallane, sakslased, inglased kui pool inglane-pool sakslane (isa inglane, ema sakslane). Lisaks salakuulamisele, topeltmängule, suurtele kahtlustamistele on tegu ka armastuskolmnurgaga - kaks meest kandideerivad ühe naise armastusele. Ja sellisel juhul teadagi ei valita vahendeid, sest sõjas ja armastuses olevat kõik lubatud. Aga kui veel on mängus mõlemad, nii sõda kui armastus. Kui tavaliselt need kolmekümnendate järjejutud kalduvad pigem olema sellised lihtsakoelisemad põnevikud ja armastuslood, siis see raamat üllatas, täitsa põnevaks kiskus ja kohati pani ootama, et kuidas kirjanik järgmise asja lahendanud on. Kuigi ettearvatavat tegevust tuli ette, siis mõne kohapeal suutis kirjanik üllatada. Igatahes täiesti tänapäevalgi loetav spioonikas.

2023. aasta esimene eestlane

12. Kirjad tädi Annele 

Autor Urmas Vadi

Kirjastus Kolm Tarka 2018

236lk./ 2588lk.

Lugemise väljakutse: 25. Raamat, mis koosneb kirjadest

Kui eelmistel aastatel olen lugenud pigem eestlaste kirjutatud raamatuid, siis sel aastal see alles esimene. Samuti esimene Vadi raamat, mille lugesin, vähemalt ei suutnud tuvastada, et oleks temalt midagi varasemalt lugenud. Paraku mulle tundub, et see jääb ka viimaseks, sest pole minu maitse kirjanik, või vähemalt ei olnud see raamat minu maitse järgi. Jube igav oli. 

Raamat sisaldab üksteist kirja tädi Annele. Esimeses kirjas lubab autor hakata kirjutama romaani ja koos kirjadega saatma ka romaani peatükke. Järgmised kümme kirja autor selgitab, miks ta seda romaani ikka kirjutanud ei ole ja paneb kirjaga kaasa mõned valminud jutud. Seega raamat koosneb kirjadest ja juttudest vaheldumisi. Peaks ütlema, et kirjad olid isegi huvitavamad kui jutud. Lihtsalt selline uinamuina laialivalguv põnevuseta värk ei ole minule. Lõpupoole juba muudkui ootasin, millal saaksin juba järgmise, põnevama raamatu kätte võtta.

 

Minu raamaturiiuli kõige vanem elanik

 

11. The Madonna in Art 

Autor: Estelle May Hurll

Kirjastus: L. C. Page and Company 1898

218lk./2352lk.

Lugemise väljakutse:  42. Võõrkeelne raamat

Sel aastal mul eriti ei ole väljakutses teemasid, mis üldse ei meeldiks, vaid kaks on täiesti vastu karva. See teema siin on üks neist. Tegin siva, et kaelast ära saada. No ei istu minu jaoks võõrkeeles lugemine, kohe kuidagi ei istu. Mõtlesin tükk aega, et  kuidas saaks ära vingerdada - mõni hästi õhuke lasteraamat näiteks. Aga siis tuli meelde, et mu kõige vanem raamat ootab ikka endaga tutvumist riiulis. Ja juhuslikult on see inglise keelne. Ja väga ilus raamat. Ma siis otsustasin, et loen siia punkti alla selle läbi. Avastasin, et see raamat on täiesti olemas ka tasuta internetis saada - The Madonna in Art.

Raamatus on siis tehtud suur kunsti uurimistöö Madonna teemal. Madonna on üks teema, mis on enim maailmas kujutatud, nii maalidel kui skulptuurides. Siin raamatus on eeskätt võrreldud maale läbi aastatuhandete. Need on jagatud esimeses osas selle järgi, kuidas on madonna kujutatud, mis taustal. 

1. Portreed Madonnast, figuurid poolpikkuses ebamäärasel taustal. 
2. Madonna troonil, kus paigaks on mingisugune troon või pjedestaal. 
3. Madonna taevas, kus figuurid asetsevad taevas, mida kujutavad valguse hiilgus, pilved, keerubid või lihtsalt kõrgus maapinnast.
4. Pastoraalne Madonna, maastikulise taustaga. 
5. Madonna koduses keskkonnas, kus tegevuspaigaks on interjöör.

 Teine osa on jaotatud madonna oleku järgi: 

1. Armastuse Madonna, milles suhe on puhtalt emalik. Rõhk on ema loomulikul kiindumusel oma lapse vastu.  
2. Madonna jumaldamises, milles ema suhtumine on alandlik, mõtiskleb aukartusega oma lapse üle. 
3. Madonna kui tunnistaja, milles Ema on peamiselt Kristuse kandja, kes kannab oma poja suure saatuse tunnistaja uhket positsiooni. 

 Maalid on nende alusel grupeeritud ja vaadeldud, mis koolkond, millised kunstnikud, millisel sajandil on sedasi maalinud. Kes oli esimene, kes nii maalima hakkas, kuidas see levis erinevate riikide erinevate koolkondade vahel või oli vaid mingis teatud osas. On võrreldud ühe kunstniku erinevaid töid läbi aja, kas ta on teinud need sarnaselt või on toimunud muudatused. Kes on veel kujutatud samadel maalidel, sümboolika, mida on kasutatud. Mida räägib nii selline kujutatus kui ka sümboolika, taust ja teised isikud maalil. Tegelikult oli huvitav lugemine, kahjuks jäi üpriski palju nüansse keelebarjääri taha (no ei sobi mulle kuidagi lugemise ajal muudkui sõnaraamatus surfamine kõrvale). Tahaks seda uuesti lugeda, aga eesti keeles. 

Mis mind selle raamatu juures on kogu aeg üllatanud - kui kõrge kvaliteediga see on trükitud. See on ju ikkagi 125 aastat vana raamat! Illustratsioonid on küll mustvalged, mitte värvitrükis, aga väga selged ja kõrge kvaliteediga. Kui kõrvutada nõukaaegseid raamatuid, siis sarnastel fotodel ei saanud suures osas arugi, mis seal täpselt oli, rääkimata, et detailid oleksid olnud puhtad ja selged. Ka trükikiri on tänapäevastes tähtedes ja selgelt loetav. Samaaegsetes eesti raamatutes on gooti tähtedega kiri ning kohati väga kehva kvaliteediga. Mõnusalt paksu paberit oli lehtedeks kasutatud ka muidugi. Usun, et tol ajal oli see üks väga kallis raamat. Nüüd rändab see raamat tagasi mu riiulisse auväärsele kohale. 

Ühe noore mehe esimene päev isana

 10. Minu poja esimene päev

Autor Ivan Križ

Tõlkija Leo Metsar

Kirjastus Eesti Raamat 1966

188lk./2134lk.

Lugemise väljakutse: 12.Raamat, mis on ilmunud samal aastal, kui sina sündisid

Mul selle oma sünniaasta raamatutega läheb juba tõsiselt raskeks, kõik, mis vähegi huvi pakub, on juba loetud ja ülejäänud lugemata raamatuid saavad ka varsti otsa. Sel aastal ilmus ikka väga vähe raamatuid võrreldes tänasel ajal ilmuvatega. Aga see raamat on nüüd täiesti juhuslikul meetodil lugemisse jõudnud. Läksin mina juhuslikult mööda kohast, kus asub üks tasuta raamatute riiul ja astusin sisse, et vaadata, mis seal head on. Head ei olnud midagi, aga siis tuli meelde, et vaja sünniaasta raamatut ja nii ma siis lappasin neid raamatuid seal aastaarve piiludes. Üsna esimeste hulgas sattuski see raamat näppu. Rohkem sama aasta omi ei leidnudki. Mis siis muud kui lugema. Ja selgus, et polegi kõige hullem raamat. Kui poleks lugenud, et Tšehhi kirjanik, siis oleks võinud olla see kõik ka palju lähemal sündimas. Aga eks need sotsialistlikud riigid toimisid kõik enamvähem sarnaselt. 

Ivan Kříž, Tšehhi kirjanik 12. november 1922 - 19. september 2020. Minu poja esimene päev ilmus Tšehhoslovakkias 1963.aastal. 

Raamatu peategelane on noor mees, kes sai just eelmisel õhtul isaks, talle sündis poeg. Ja muidugi oli suurest rõõmust vaja pidutseda ning lõppes see järgmisel hommikul kaineris ärkamisega. Raamatu sisuks ongi selle noore isa elu ja tegemised ning uued tutvused järgneva 24 tunni jooksul, tema poja esimesel päeval, kui poiss ise rahulikult sünnitushaiglas nimetuna koos emaga oli.  

Tutvustus ütleb, et "jutustus on äärmiselt aktuaalne, võimaldades lugejal pilku heita meie tänapäeva nooruse niisuguste esindajate ellu, kelle puhul ühiskond sageli on üsna nõutu. Huligaan, lõngus, muidusööja - need määratlevad küll vägagi täpselt niisuguste kõveraks kasvanud võsude olemuse, kuid ei anna mingit vastust küsimusele: millest on selline kiivakiskumine tingitud?" Tegelikult kohta ta 18 aastast kutti, keda ma küll ei saaks nii väga nende sõnadega iseloomustada, pigem ehk veidi elu hammasrataste vahele ja täiskasvanute hoolimatuse ning silmakirjalikkuse tulemusena veidi kõverale teele sattunud nooruk. tegelikult oli täitsa hästi kirjutatud raamat, üpris ladus lugemine.