Lahenduskeskne teraapia

 

9./56. Water the Flowers Not the Weeds

Autor: Fletcher Peacock

Kirjastus: Open Heart Publishing 2000

139lk./1557lk./9858lk.

 

10./57. 101 lahenduskeskset küsimust toimetulekuks traumaga 

Autor: Fredrike Bannink

Tõlkija: Riina Allmäe, Maria-Helena Mettis

Kirjastus: Mahena MTÜ 2022 

157lk./1714lk./10015lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #10 ja #11 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #10 (kohustuslik) ja #11 (soovituslik) 

Mul on sel semestril ülikoolis aine "Lahenduskesksed põhimõtted enesejuhtimises ja nõustamises" ja seal oli kohustuslik lugeda raamatut "Kasta lilli, mitte umbrohtu" inglise keeles, sest eesti keelde pole seda veel keegi pannud. Ainsat eesti keeles ilmunud raamatut lahenduskeskse teraapia teemal "101 lahenduskeskset küsimust toimetulekuks traumaga" oli soovituslik lugeda. Kuna ma inglise keelega pole just suur sõber, siis inglise keelse raamatu võtsin kätte pika hambaga ja otsustasin, et loen samal ajal eesti keelse ka läbi, et siis ehk saan rohkem aru. Eriti kuna ma ise ei ole sellesse ainesse, mida ma õpin, väga sügavalt uskuv inimene. Kuid peale lugemist võin öelda, et see inglise keelne raamat oli lihtne lugeda ka kesisema inglise keele oskajale ning väga huvitav ja köitev, seevastu eesti keelne oli kuidagi kuiv ja igav. Samas rääkisid nad mõlemad ühest ja samast. Need raamatud sobivad ka täiesti kolmjala väljakutse jaanuari kuu teemasse - räägivad need ju tervisest - vaimsest tervisest, mis on sama oluline kui füüsiline tervis.

Mis asi siis see lahenduskeskne teraapia üldse on? See on selline teraapia, kus ei jääda kinni probleemi, kus ei lahata, kust üldse sai alguse probleem, miks see on probleem ja ei püüta probleemist aru saada. See on teraapia, kus üritatakse leida lahendusi vaatamata probleemi sisule, leida erisusi probleemiga elamises, leida tugevusi ja ressursse, mida kasutada probleemiga edasi elamisel ning kuidas jõuda selleni, et probleem ei oleks enam probleem. Kui esimesel juhul terapeut on suur ja tark ning pakub välja lahendusi, siis lahenduskesksel on terapeut ainult juhtija, tähelepanu pööraja asjadele ja olukordadele, mis erinevad, mis on tugevused. Lahendused leiab inimene ise, kui hakkab teistmoodi mõtlema terapeudi küsimuste valguses. Lahenduskeskse teraapia kolm põhireeglit on: 

1. Kui see töötab, ära muuda seda! 

2. Niipea kui sa tead, mis töötab, tee rohkem seda, mis töötab. 

3. Kui miski ei tööta, siis ära tee seda rohkem! Otsi midagi muud!

Selge ja lihtne ju? Näiteks oli toodud, et kui Pariisis kelner ei saa aru inglise keelest, siis ta ei saa aru ka siis, kui te räägite valjemini inglise keeles. Tegelikult need reeglis said mulle väga hästi juba selgeks sel ajal, kui ma tegelesin programmeerimisega. Kui sinu kood ei tööta, siis see ei tööta ka siis, kui sa kümme korda seda üritad tööle saada ilma parandamata. Kui see töötab, siis ära hakka seda parandama isegi kui sa ei saa ise aru, miks ta töötab, sest pärast ta ei pruugi enam üldse töötada. 

Ja teine väärt teadmine sellest raamatust oli, et ära programmeeri/hüpnotiseeri ennast ega teisi negatiivselt, vaid ikka positiivselt. Kui sa ütled lapsele, et ära lase klaasil kukkuda, siis on suur tõenäolsus, et see klaas kukub. Kui aga öelda, et vii ettevaatlikult klaas lauale, siis on suurem tõenäosus, et klaas jõuab tervena lauale. 

Inimesed jagunevad kolme kategooriasse probleemidega ning seda mitte ainult terapeudi juurde tulekul. Iga inimene on mingil hetkel ühes selles kategoorias, need muutuvad olenevalt olukorrast. Külaline - kelle arust tal ei ole probleemi, keegi teine leiab, et on probleem. Kaebaja - kellel on probleem, aga selles probleemis on keegi teine süüdi ja tema ise ei saa midagi teha. Klient - kellel on probleem ja kes tahab midagi ise teha, et seda probleemi lahendada. Iga kategooriaga tuleb käituda ja juhtida erinevalt, esitada erinevaid küsimusi. 

Tegelikult õpetas see raamat ka manipuleerimist. Kuidas ema lapsi voodisse pannes lasi neil valida: kas lähete kohe voodisse või veerand tunni pärast? Kuigi üks lastest hammustas lõpuks asja läbi ja küsis emalt vastu, kas sa tood mulle ühe või kaks jäätist?

Eesti keelne raamat oli nagu pealkirigi ütles suunitletud sellele, kuidas oleks õige esitada lahenduskeskseid küsimusi, kuidas need küsimused võivad aidata, milleks on seda vaja. Seal oli küll ka teise raamatu teooriad kirjas, aga kuidagi kuivalt ja võib olla oli minu jaoks viga ka selles, et eesti keeles lugemise ajaks, ma olin selle osa juba inglise keeles ära lugenud.

Mis ma kokkuvõtteks oskan öelda. Teooriana minu jaoks väga õige ja toimiv, aga kui ma hakkasin ennast või kellegi tuttava/lähedase probleemi sellesse püüdma panna (koduse ülesande raames), siis ma jõudsin välja absurdsuseni sageli - selle kahe jäätise küsimuseni. Mulle tundub, et ma pole veel jõudnud ise sinna kliendi kategooriasse, ma pigem kõigun seal külalise ja kaebaja osas ka ise, ning seetõttu ei suuda piisavalt lahenduskeskselt mõelda, pigem lähem ikka mõte probleemile, mitte lahendusele. Aga pool semestrit on veel ees, ehk ikka saab arenetud ka selles osas.

Noorteromaan

 

14./169. Püha Misiganes

Autor: Sarah Dessen

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Päikese Kirjastus 2016

390lk./3066lk./37558lk.

Lastekirjanduse väljakutse august: Ristsõna vastus (teismelised)

Sydney karismaatiline vanem vend Peyton on alati olnud perekonna staariks ning saanud endale lõviosa vanemate tähelepanust ja hiljem ka hoolitsusest. Kui seadusega üha rohkem pahuksisse läinud Peyton teeb purjuspäi avarii ja saadetakse vanglasse, tuleb hooletusse jäetud Sydneyl hakata otsima endale kohta nii perekonnas kui ka väljaspool. Ta alustab uues koolis ja leiab uued sõbrad, kes tema maailmavaadet muudavad. Muidugi ei puudu raamatust teismeliste igavanad teemad ja ükski teismeline ei saa pikka aega olla armumata, eks see olegi enese otsimise aeg, kas ka leidmise, see on iseasi. Raamat oli loetav, aga minu jaoks ei midagi erilist. Nojah, ja selle Ameerika eluoluga oleme me ikka täiesti erinevad mõnedes asjades. 17. aastane kihutab mööda linna igale poole üksi autoroolis, aga vanemad saavad paanikahoo kui tüdruku peaks üheks ööks üksi oma koju jätma ja organiseerivad talle "lapsehoidja".  

Mis on maailma ilusaim sõna?

 10./165. Maailma kauneim sõna

 Sari: Tõlkes leitud 

Autor: Emmi Pesonen

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

252lk./2320lk./36812lk.

Eesti Raamatu väljakutse august: Raamat sarjast Tõlkes leitud

Kahekümne üheksa aastane lastetu Amanda naudib vaba ja vallalise naise muretut elu, vastutades üksnes oma armsate toataimede eest. Ühel heal päeval aga sööstab tema hästi korraldatud ellu kollase mikrobussiga Onni, tuues kaasa neli last ja kohutava kaose. Amanda on sunnitud üha sagedamini mõtlema, mida suudab armastus ja kui kaua see vastu peab. Emmi Pesoneni humoorikas ja südamlik romaan räägib lõputust armastusest, kasuvanemate igapäevaelust ja sellest, kui habras on vaimne tervis.

Ütlen ausalt, ei ole enne seda sarja lugema sattunud ja valisin tükk aega kirjelduste järgi, mida võtta lugeda. Viisaseks sai otsustavaks hoopis selle raamatu kaanevärv. No nii kollast raamatut peab üks kollasearmastaja ometi ju lugema. Ning armastuslugu polegi tükil ajal lugenud. Päris usutavaks see lugu mulle siiski ei saanud, pigem filmilik või raamatulik süžee kui reaalse elu oma, aga samas tihti on reaalne elu veel hoopis kummalisem ja seebiooperlikum kui väljamõeldised. Seega, äkki isegi kusagil kellelgi võib selline lugu juhtuda. Raamat oli kergesti loetav ja üsnagi humoorikas, selline vaikselt muigamise huumor, mitte naeru lagistamise oma. Mulle vahelduseks täitsa meeldis ja julgustab nüüd mõne teisegi samas sarjas ilmunu veel kätte võtma.

Vaimne tasakaalutus nii uurijate kui kurjategijate poolt

1./156. Öökull 

Sari Mia ja Munch #2

Autor Samuel Bjørk 

Tõlkinud Sigrid Tooming

Kirjastus Eesti Raamat 2017

352lk./352lk./34844lk.

 

Lugemise väljakutse: 3. Mine raamatukokku, seisa näoga raamaturiiuli vastu. Aja käed kahele poole külgedele maksimaalselt laiali: võta nüüd parema käega üks raamat ja vasaku käega teine raamat ning loe need läbi! - parema käe raamat

Metsast leitakse tapetuna noor naine, kes lebab linnusulgedel kummalises asendis, ümbritsetud küünalde pentagrammist, lill suus. Uurijad Holger Munch ja Mia Krüger koos meeskonnaga peavad taas leidma mõrvari samal ajal ka isiklikest deemonitest jagu saama. Kohati väga sünge raamat, väga palju katkise hingega inimesi. Tegelikult neid, kellel elus kõik korras on selle raamatu tegelaste seas väga vähe. Ning taas, nagu esimeses raamatus, on kannatajaks lapsed, kelle elu ja vaimset tervist mõjutavad täiskasvanute elu ja tegevus. Mia oli ka esimeses osas vaimselt väga tasakaaluta tegelane, kes oli sõltuvuses alkoholist ja tablettidest ning sama jätkus ka selles osas. Holger oli eelmises osas aga kindel ja vaimselt üpris tugev tegelane, kuid nüüd selles osas oli ta nii füüsiliselt kui vaimselt täiesti liimist lahti. Kuidagi häiriv oli, et mõlemad peategelased olid vaimselt tasakaalutud ja seetõttu oli kogu see uurimise protsess minu arust väga kaootiline. Minu jaoks oli üpris rusuv raamat. Olen lugenud verisemaid ja õudsamaid krimisid, aga see kuidagi surus ja rusus oma temaatika ja peategelastega. Võib olla ka see, et mul kuidagi ei õnnestunud seda lugeda, et venis liiga pikaks see lugu. Loed kiiresti läbi, siis järgmine raamat juba tasakaalustab mingis teises suunas. See raamat, aga üritas mul igati silma siniseks lüüa. Oli kaasas Berliini reisil ja peale tõsist turisti päevatööd, kümmet tundi mööda muuseume ja muid vaatamisväärsusi, peale õhtueinet selili hotelli voodisse vajudes, kippus see raamat peale paari lehekülge igal õhtul näkku kukkuma millegipärast. Õnneks jäi silm siniseks löömata, aga lugemine ka kuidagi ei edenenud enne kojusõitu.

Julguse, jõu ja õnne otsimine põhjamaade moodi

14./147. Leides sisu

Autor: Katja Pantzar

Tõlkija: Mario Pulver

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2021

300lk./3536lk./32588lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#7) 

Soome juurtega Katja Pantzar kasvas üles Kanadas. Tarbimisühiskonnast väsinud ja õnnetu, suundus ta otsima tähendusrikkamat elu Soomes. See lugu on autori aus ja ehe kogemus antidepressantide tarvitajast elu armastavaks optimistiks. Leides sisu on isiklik, aga ka praktiline lähenemine sellele rohkem kui 500-aastasele elufilosoofiale, mida enda jaoks sobivaks kohandades võime elada õnnelikumalt. Selles praktilises juhendis näitab ta, kuidas me kõik saame võtta omaks lihtsad ja visadust kasvatavad kombed, mis muudavad soomlased maailma kõige õnnelikumaks rahvaks. Sisu - sisemine vaprus, jonn, tahe.

Raamatus on teemadeks liikumine, metsateraapia, tervislik toitumine. talisuplus, saun, jalgrattasõit, põhjamaine minimalism, lastekasvatus. Autor võrdleb oma Kanada elu, harjumusi, tavasid Soome elu, harjumuste ja tavadega. Eelkõige muutus tema mõtteviis kui ta kolis oma esiisade maale Soome ja hakkas seal olevaid kombeid ka enda ellu rakendama kuigi algselt olid need väga võõrad ja imelikud. Ning seda tehes ta sai aru, et need on eluterved ja kasulikud ning temast sai nende suur fänn. Selles raamatus ta tutvustab oma avastusi kuidas on parem ja tervem elada ning soovitab ka teistele. See raamat on pigem mõeldud Põhja-Ameeriklasele, sest eestlastel on enam vähem sama elustiil nagu soomlastelgi. Eestlane liigub samuti, käib metsas, korjab ise marju ja seeni, kasvatab aiasaadusi jne. Samuti lastekasvatus ja koolisüsteem on sarnane. Seega mitte midagi erakordset minu jaoks selles raamatus ei olnud. Talisuplejaks ei hakka, aga looduses liigun võimaluste piires alati ning talvel ei poe koopasse talveunne. Jalgrattaga eriti ei sõida, aga jalgsi kilomeetrite kaupa kõndimine ei ole mingi probleem. Kuna aiamaa võimalust ei ole, siis hetkel 7.korruse rõdu olen muutunud kasvuhooneks ja sealt kasvab nii tomat, suvikõrvits, till, pipar, salat kui kartul, rääkimata lilledest. Kodutööd teeme kõik ise ja asjade niisama ostmise/kokkukuhjamise sõltuvust pole (raamat pole ju asi?). 

Raamat on kindlasti mõtlemapanev, aga nõukaaegse eestlasena polnud seal küll mitte midagi sellist, mida ei teaks või loomulikuks ei peaks (ok, külmavaresena on talisuplus mu jaoks liig). Pigem on see raamat ehk tänapäeva lumehelbekestele või teises elustiilses keskkonnas elavatele inimestele. Lugemine oli sorav ja kirjeldas kuidas ta ise kõige selleni jõudis ja usun, et aitab nii mõnelgi teisel elutervest elustiilist paremini aru saada.

Kas tehisintellekt suudab tuua rahu maailma?

12./145. Rahumasin

Autor: Timo Honkela

Tõlkija: Rain Kooli

Kirjastus: Koolibri 2019

222lk./3044lk./32096lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#5) 

Mulle meeldivad erinevad väljakutsed, sest nendesse raamatuid otsides võid sattuda väga põnevate raamatute otsa, mida muidu üldse üles ei leiakski. Otsides Soomega seonduvaid raamatuid tuli mulle ester.ee kataloogis selline soomlase kirjutatud raamat ette. Asub informaatika all koos erinevate arvutiõpikutega. Kuna tehisintellekti teema on mind juba aastaid huvitanud, siis võtsin lugeda. Tulemuseks - hetkel vist parim raamat, mida ma sel aastal lugenud olen. Ja seda mitte tehisintellekti tõttu, sellest olen juba palju lugenud ning selles raamatus ei olnud ka midagi radikaalselt uut sel teemal.  Tegelikult ei oldud isegi põhjalikult süvenetud tehisintellekti toimimise teemasse. Kogu lugemise aja oli mulle täiesti arusaamatu, miks see raamat on informaatika all. Sellepärast, et kaanel on sõna tehisintellekt ja ka raamatus käib osa teemast kokkupuutesse tehisintellekti ning masinõppega? Tegelikult on see filosoofiline ja psühholoogiline raamat, ühe mehe visioon rahu ja üksteisemõistmise teemal. Autor on väga pikalt tegelenud tehisintellekti, masinõppe ja keeleuuringute valdkonnas. Peale haigestumist vähki otsustas ta oma visiooni ülemaailmsest rahust ja erinevate inimeste ja kultuuride teineteisemõistmisest panna paberile, et see ei kaoks koos temaga kuna sellist rahumasinat pole inimkond hetkel veel suuteline teostama.

Raamat räägibki eelkõike rahust ja seda igas mõttes, mitte ainult sõdade ärahoidmisest, vaid ka igapäevastest konfliktidest inimeste vahel. Põhiidee on autoril, et oleks vaja tehisintellekti, rahumasinat, mis tõlgiks inimestele, selgitaks. Vaja oleks tähendusläbirääkimisi pidavat masinat, mis aitaks mitte ainult tõlkida kahte erinevat keelt, aga ka erinevaid arusaamisi mõistetest, sõnade tähendustest, kultuurilistest eripäradest, arusaamadest. On ju teada, et palju konflikte tekib inimeste vahel kuna nad saavad üksteistest valesti aru või ei mõista kultuurilist tagapõhja. Sõna, mis ühes kultuuris võib olla täiesti tavaline, võib teises kultuuris olla solvav. Lisaks on igas keeles fraase, mida ei saa teise keelde otse tõlkida või millel on erinevas kontekstis erinev tähendus. Autor on pikki aastaid töötanud keeleteaduses, kuidas teha keelt mõistetavaks masinatele, kuidas arendada tõlkeprogramme erinevate keelte vahel. Millised õppemeetodid oleks kõige efektiivsemad tehisintellektile, et see suudaks areneda kaugemale kui inimene on võimeline seda hetkel juhendama. Et see suudaks areneda ja töötada nagu inimese aju kuna loodus on hetkel veel võimekam looja kui inimene.

Timo Honkela arutleb pikalt ka teemadel, miks üldse tekivad konfliktid ja sõjad inimeste vahel, mis on nende põhjusteks. Kuidas muutub keel ning erinevused inimese ja masina vahel, kuidas nad sõnadest aru saavad, kuidas keel on arenenud nii inimeste hulgas kui masina arusaamises (tõlkeprogrammides). Pikk peatükk on ka tunnetest, valesti mõistmisest, vaimse tervise probleemidest, intuitsioonist ja identideedist. Autor arutleb ka õiguse ja õigluse teemadel. Samuti millised faktid on tõesed ja millised mitte ning kuidas aru saada, millega on tegu ning kas tehisintellekt võib aidata selle juures inimesi. Lugejad saavad teada ka tehisintellekti ajaloost, masinõppe erinevatest vormidest, masintõlke arengust. Kuid kõik see on väga selgelt ja kergelt kirjutatud, kõik mõisted on alati ilusti arusaadavalt lahti seletatud nii, et ka teemaga mitte kursis olev inimene saab lihtsalt aru millest jutt.

See raamat on väga laiale lugejaskonnale, kes muretsevad inimkonna tuleviku pärast ning soovivad elada maailmas, kus puuduksid verised konfliktid inimeste vahel. Minu jaoks oli see raamat, millest võiks igalt lehelt mõne tsitaadi välja kirjutada. Minu nägemus ja arvamus kattus täiesti Timo Honkela omaga. Soovitan kõigil huvilistel see tähelepanu mitteäratav informaatika raamatute vahele peitunud raamat üles otsida ja läbi lugeda ning mõelda koos autoriga meie praeguse ühiskonna ja inimese sisemaailma üle ning mida annaks teha, et maailmas elamine muutuks kõigi jaoks paremaks.

Pildid joonistas tehisintellekt teemal "rahumasin".

Kõndimine on parim, tee seda!

 

9./144. Samm. Tee meeleteadlikuma elu poole

Autor Sholto Radford

Tõlkinud Kristiina Kirss

Kirjastus Sinisukk 2020

144lk./1672lk./29450lk.

Lugemise väljakutse: 51. Raamat, milles kirjutatakse jooksmisest, käimisest, matkamisest

Kõndimine avaldab head mõju nii meie kehale kui vaimule. Kõikidest viisidest, kuidas me, inimesed, liigume, on aja maha võtmiseks kõndimine kõige parem. Raamat „Samm“ sisaldab harjutusi ja näpunäiteid, mis aitavad meil läheneda jalutamisele teadlikult.

Jalutamas saab ikka käidud, sageli ka just ainult jalutamise pärast, mitte liikumiseks ühest punktist teise. Samas vaatan, et see ühest punktist teise liikumine jala on paljus just peas kinni. Kui Haapsalus ei tule mõttessegi bussiga sõita, siis Tallinnas ei tule nagu mõttesse jala minna. Kui Haapsalus on teekond 2-4 km - see ju siinsamas, siis Tallinnas on samad kilomeetrid - see ju kaugel. Antud raamat aga soovitab ja õpetab just kõndima spetsiaalselt kõndima minemise pärast, tervise, nii füüsilise kui vaimse, tervendamise jaoks. Jalutades tuleb üritada igasugused mõtted panna luku taha ja keskenduda just nimelt jalutamisele, selle tunnetamisele, looduse tunnetamisele enda ümber. Eks seal raamatus oli nii mõndagi, millega nõustun, aga ka minu jaoks liigset. Minu arust ongi jalutamine just hea aeg oma mõtete mõtlemiseks. Samas mulle meeldis selle raamatu juures, et autor ei surunud ennast peale, et vat just nii ja ei kuidagi teisiti, ainult nii on õige kuidas mina ütlen. Vastupidi, ta soovitas kohaldada just vastavalt endale seda kõike, lihtsalt teha kõigepealt see esimene samm kõndima minekuks. Aga kui raske seda esimest sammu toast välja teha on...

"Tavaliselt peavad inimesed imeks vee peal või õhus kõndimist. Ent mina arvan, et tõeline ime pole mitte vee peal ega ka õhus , vaid maapinnal kõndimine. Saamata sellest ise aru, kogeme imesid iga päev: sinist taevast, valgeid pilvi, rohetavaid lehti, tumedaid, uudishimulikke lapsesilmi - meie endi silmi. Kõik on ime." Thich Nhat Hahn

"Kui proovid igas olukorras näha midagi head, avastad, et äkitselt on su elu täidetud tänulikkusega, tundega, mis on hingetoiduks." Rabi Harold Kushner

"Probleemidele ei saa leida lahendusi samade teadmistega, mis need loonud on." Albert Einstein

"Tõeline avastusretk ei seisne uute maastike otsingus, vaid oskuses vaadata vanu värske pilguga," Marcel Proust

Lugu raamatutest ja armastusest, või siis hoopis millestki muust

 

                                                                                                                                fotod Priit Loog, Endla teater

Etendus:Abort

Teater: Pärnu Endla

vaadatud: 29.oktoober 2022

autor: Richard Brautigan

lavastaja: Kaili Viidas

Esietendus 23. oktoobril 2020 Endla Teatri Küünis  

Näitlejad:Nils Mattias Steinberg, Jane Napp, Ago Anderson, Carmen Mikiver, Sten Karpov

"Veidras asutuses, millest keegi eriti midagi ei tea, töötab üksildane, pisut naljaka olemisega mees. Ta pole ammu väljas käinud ega õieti kellegagi suhelnud. Aga siis, ühel vihmasel hilisõhtul, tuleb üks naine – nii ebamaiselt ilus, et tema olemasolu pole usutav …

See ei olnud just päriselt see, mida ma olin kavatsenud teha, kui ma raamatukogus tööle hakkasin. Ma tahtsin ainult raamatute eest hoolt kanda, sest eelmine raamatukoguhoidja ei tulnud sellega enam toime. Ta kartis lapsi – aga muidugi oli nüüd juba liiga hilja tema hirmude peale mõelda. Mul olid oma mured. Ma olin läinud kaugemale selle veidra, imeilusa tüdruku raamatu vastuvõtmisest. Nüüd pidin ma võtma ta keha …

Richard Brautigani „Abort“ on kummaline, võiks koguni öelda, nõiduslik lugu: mida rohkem me sellest räägime, seda kaugemale nihkume mõttest, mida tegelikult öelda tahame. Me ihkame olla vabad, kuid takerdume kaitsvatesse ruumidesse ja kohmakatesse kehadesse. Maailm meie ümber on suur ja valmis ning kipub meid kodustama, lahterdama. Kuidas leida oma väike õnn ja kui suur on loobumise hind, kui soovime, et asjad jääksid igavesti nii, nagu nad just parasjagu on?"

Ühest küljest komöödia, teisest tragöödia. Esimene vaatus ikka naerutas publikut kõvasti. Ja pani ahhetama. Taustal rääkisid oma loo nii raamatukoguhoidja kui ilus tüdruk, kes saabus oma raamatuga. See raamatukogu ei olnud tavaline, kus inimesed tulevad, laenutavad, loevad ja tagastavad. See raamatukogu oli avatud 24/7. Kõik said sinna tuua oma raamatud ja panna need just sinna riiulisse, kuhu ise tahtsid. 

 

Raamatud, mida mitte kunagi mitte keegi sealt ei võtnud ega lugenud. Raamatud, mille autorid kirjutasid ennast raamatusse, eelkõige enda üksinduse, teistmoodi olemise, tunded. Raamtuid toonud autorid olid väga karikatuursed ja üle võlli, aga väga hästi mängitud Carmen Mikiveri ja Sten Karpovi poolt. 

 Eriti Carmen Mikiver hiilgas oma osades. Võrratu kehastumise võime, sest kahe karakteri ilmumise vahel oli vaid mõned loetud minutid. Riideid said näitlejad selga ja seljast ära võtta küll palju. Lisaks sellele, et nad mängisid erinevaid osi, markeeris tüdruku riietumine aja kulgu selles loos. Lisaks olid mõned stseenid ikka väga naturaalsed, pea kõik näitlejad ilmusid mingil hetkel rohkem või vähem alasti lavale. Ühest küljest ergutas publikut, teisest andis loole naturaalsust juurde, eriti kuna teises vaatuses mindi raskete teemade juurde. 

Teine vaatus rääkis abordist, abordi keelustamise tagajärgedest, aborditurismist. Lugu leidis aset USAs ja abordi jaoks reisiti Mehhikosse. Kas abordi tegemine oli mängitud vägagi naturaalselt, vaatajate eest küll kilesirmiga varjatult, aga ma arvan, et kõigi kujutlusvõime oli piisav selleks, et ettekujutada, mida ja kuidas seal tehti. Ja koos näitlejatega oli ka publik koos lennukis, istusid nende kõrval - taga... Ainus, mis mulle segaseks jäi oli lugu, miks oli üldse vaja minna aborti tegema? Ja lõpp jäi ka veidi segaseks. Aga üldiselt mulle meeldis see lugu ja ma tänan väga Endla teatrit, kes need piletid just mulle loosis, nii, et sain tasuta (ok, autosõidu kuluga) taas Pärnusse teatrisse. Kaks ja pool aastat ei ole seal käinud, enne seda sai paar aastat pea iga kuu korra või kaks käidud. Siiani mu lemmikteater ja palju lemmiknäitlejaid.

 

Oled sa ikka olemas?

 

8./129. Mõtlesin su välja

Autor Francesca Zappia

Tõlkinud Maarja Jaanits

Kirjastus Päikese Kirjastus 2016

368lk./1952lk./26432lk.

Noortekirjanduse väljakutse oktoober: Vaimne tervis

Ma küll lugesin siia teemasse juba ühe raamatu, aga siis sattus näppu teine raamat, mis oli täpselt sellesse teemasse, seega võtsin ka selle ette.

Raamatu peategelaseks on keskkoolis käib noor tüdruk, kellel juba lapsena pandi diagnoos: skisofreenia. Tema elus on põimunud reaalne maailm ja pettekujutlused, ta ei taju, kumb on kumb. Samas peab ta peitma oma haigust kaasõpilaste eest, sest on teada, et siis ta ei saaks käia tavakoolis koos teiste teismelistega. Samas tahab tüdruk elada tavalise teismelise elu, teha kõike seda, mida teisedki, armuda, sõbrustada, pidada pidusid, õppida, töötada, olla keegi, olla koos kaaslastega. Samuti on see raamat inimestest ümber sellise diagnoosi saanu, tema lähedaste võitlus nii haige kui iseenda vaimse tervise osas. Ning samuti on see ühe USA keskkooli elust, hulgast teismelistest nende puuduste ja vooruste ning eelarvamuste ning suhtumisega teistsugustesse inimestesse. Täitsa huvitav lugemine oli, lõpp vajus natuke mu jaoks ainult ära.

Mõtlematu tegu

 

2./123. 

Väljatõugatu

Sari Klipid elust #2

Autor Daniel Höra

Tõlkinud Triin van Doorslaer

Kirjastus Petrone Print 2016

88lk./640lk./25120lk.

Noortekirjanduse väljakutse oktoober: Noorteraamat, mis räägib vaimsest tervisest või selle probleemidest.

Raamat algab sõnadega: "Kolm kuud tagasi, ühel maikuu pühapäeva pärastlõunal veidi pärast kella viit ma surin. Olin totaalselt kutu." Ei, peategelane ei surnud füüsiliselt. Ta suri vaimselt. Kuigi raamat ise on pühendatud 15.aastasele tüdrukule, kes võttis endalt kiusamise tõttu elu. Suri mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt. Selles raamatus niikaugele asi siiski ei lähe. Raamat räägib ühe noormehe loo, kes satub kiusamise alla. Ja peaaegu mitte keegi ei usu teda ega toeta, kaasaarvatud tema kõige lähedasemad, pereliikmed ja sõbrad. Keegi teeb impulsi ajel ühe teo - pildistab peategelase laokile jäetud mobiiliga ning postitab selle tema nime alt internetti. Keegi ei usu, et tema seda ei teinud. Täiskasvanud, kes peaks seda tegema, ei süvene, pidades seda vaid noorte üheks mööduvaks probleemiks. Aga probleem muudkui süveneb ning peategelase depressioon muudkui kasvab.

Väike, õhuke raamatuke, kiire lugemine, aga kindlasti mitte kerge ja mõtlemisainet on seal küllaga. Soovitatav lugemine nii lastele, lastevanematele kui täiskasvanutele, kes töötavad laste või noortega.