Kuvatud on postitused sildiga Argo. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Argo. Kuva kõik postitused

Haldjad varastasid naise!

30./308. Ravi
Sari: Ajalooline romaan 
Autor: Carlo Gébler
Tõlkija: Riina Jesmin
Kirjastus: Argo 2023
301lk./4936lk./53343lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 mai: Viimane ost!

Lõpuks õnnestus ikka ka see miniväljakutse lõpetada! Mai kuu teema jäi pikalt vinduma, sest esiteks, ma väga harva ostan raamatuid ja tol hetkel viimane ost ehk siis raamatu ja roosi päeval tasuta saadud roosi eest tasuta ostetud raamat ei hakanud kuidagi minema. Sain vaid mõned leheküljed raamatu algusest loetud ja siis liikusin edasi põnevamate väljakutsete juurde. Siiski sel aastal tegin kaks raamatute ostu, mõlemad Argo kirjastusest. Esimese ostsin eelmisel aastal võidetud kinkekaardiga, sain lapsele sünnipäevakingi probleemi lahendatud ja teise siis, kui kutsuti üles kolimiseelsele tühjendusmüügile. Ravi raamat oli üks nendest, mis minu ostukorvi tol korral sattus. Ja see oli selline raamat, mis kuidagi enam venima ei jäänud. Taaskord pean tõdema, et need reaalse elu alusel kirjutatud ajaloolised romaanid on ikka palju suuremad õudukad kui need õuduskirjanike omalooming. Vähemalt need viimased pole eriti mulle mõjunud, kuid see raamat on nüüd küll selline, et mida lõpupoole, seda enam vererõhk ja käekarvad tõusevad. Oh, need haldjad, mis tempe nad on inimestega küll teinud, nende mõistuse täitsa ära pööranud. Vähemalt iirlased on küll läbi ajaloo nendega väga tugevas sidemes olnud. Poiss palub haldjaid, et need ta ema minema viiks ja järgmisel hommikul ongi ema kadunud. Keegi, kaasa arvatud mõne päeva pärast koju jõudnud ema, ei räägi lapsele, kus ta tegelikult oli ja mis juhtus. Lapsel lastaksegi jääda uskuma, et haldjad viisid ema ära. Pole siis ime, et lapses kasvab teadmine kurjadest haldjatest, kes inimesi minema viivad või ära vahetavad. See teadmine ei muutu ka poisi kasvades meheks, pigem rohkem kinnistub. Ja kui mehe naine jääb haigeks ega parane kuidagi... No kui ikka rohtu ei saa haiguse vastu, siis ongi raske ju iseenesest paraneda. Tipperary rahvas kaldub üha enam arvama, et Bridgetiga toimub midagi väga kummalist ja mängus on sootuks teisest maailmast pärit vägi, liiguvad sosinad haldjatest, keegi mainib kurje vaime. Külarahvas alustab ravimist. Aga kas see ravi aitab või hoopis tapab? Ajalooline romaan põhineb tõestisündinud lool 1895. aastast, mil Martin Cleary astus Iirimaal kohtu ette süüdistatuna oma naise Bridgeti surnuks põletamises. 

Raamat on hea, aga väga sünge ja rõhuv. Raske on soovitada, aga see on selline raamat, mis jääb kuhugi ajusügavusse tiksuma, mida tunnetad kogu oma olemusega, nagu oleksid abitult kuhugi võrku kinni jäänud, aga sa oled vaid lugeja, sul ei õnnestu seda võrku katki rebida ja loo kulgu muuta. 

Kolme jalaga maas 2024 väljakutse kokkuvõte

 88 raamatut

14209 lehekülge

Õhemad 32 lk.

Pakseim 390 lk.

79 erinevat kirjanikku või kooskirjanikke (kaks autorit ühel raamatul läks üheks kirjanikuks)

Enim loetud kirjanikud: Els Heinsalu 4tk ja Luca Novelli 3tk

29 erinevat kirjastust

Enim loetud kirjastused: Argo kirjastus 32, Koolibri 9, Kunst ja Äripäev kumbagi 4tk

10 erineva riigi autorid

Enim loetud maad: Eesti 45, Suurbritannia 15 ja USA 11tk

Vanim raamat ilmunud 1949

Uusimad 2024

Parimad 10 punkti:

Water the Flowers Not the Weeds
Eesti digikultuuri manifest
Tervislik toitumine
Piirideta mõistus
Arv ja number
Droonisõdalane
Pöördloendus 1945
Tuttav või tundmatu?
Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis
Veealuse maailma õhtuõpik
Haip! Kunst ja raha
Inimene värvilises maailmas

keskmine hinne 10 palli süsteemis  8,17 ja kehvim hinne 3.

NSVL sõjaväeteenistus

24./302.  30 000 miili vee peal. Kirjad allveelaevahävitajalt ''Tallin''
Autor: Aare Holm
Kirjastus: Argo 2022
223lk./3591lk./51998lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #4 (ajalugu)

Selle raamatu kohta on nüüd küll hea öelda, et hea, et see on nüüdseks vaid ajalugu ja noorematel meestel puuduvad sellised mälestused. Tegevus toimub 1985-1988, ajal, mil Eestis hakkasid juba sündmused iseseisvumise poole arenema, kuid Eesti poisid pidid veel teadmatuses NSVL lipu all teenima ning olema tollele riigile ustav. Eks tol ajal oli suhtumine ja olemine teine, kui nüüd tagant järele sellest kõigest lugedes või mälestusi heietades mõelda. 1985 sõjaväkke minek oli ka teistsugune, kui oleks olnud 1987 või 1988, kui juba esimesed vabaduse ilmingud Eestis hakkasid pihta. Mereväe kolm aastat oli ikka ränk aeg noorele inimesele. Autori õnneks ei olnud ta seal üksi, temaga samal laeval oli alati 10-20 eestlast, seega oma keel ja kultuuriline tase siiski säilisid ka otseselt, mitte ainult kirjade kaudu kodustega. Lugedes kui palju talle igasuguseid ajalehti, ajakirju ja raamatuid saadeti, siis eesti keelne keskkond ikkagi oli tugevalt olemas. Ettevõtlikust, ellujäämisoskusi, müügimehe kavalust ja karjääriiha tundus poisil olema juba iseloomus. Nõrgema iseloomuga poiss oleks kindlasti raskemalt seda läbi elanud. Kirjades ei ole virisemist ka siis, kui asjad ei läinud just kõige soodsamalt.  Aga see pikka ootus ja igapäevane päevade lugemine, see oli küll läbivaks. Eks korraga seda kõike raamatuna lugejale, kel isiklikku kontakti ei ole, tundub see veidi tüütu kordusena, et kus ja kellelt kiri saadud või mittesaadud, aga siis oli ju paberil kiri peaaegu ainus võimalus omastega kontakti saada, paar korda ehk kaugekõne helistamine ka, aga selleks tuli ju minna postkontorisse kohapeale, ei saanud võtta mobiili taskust välja ja emale oma nutulaulu laulda ja saada kohest lohutust. Puhkusele koju pääses kaks korda, mitte iga nädalavahetus nagu viimasel ajal Eesti sõdurpoisid. Lugeda oli täiesti huvitav, samas kindlasti oleks väärt ka teiste omaaegsete Nõuka sõjaväes olnud poiste lugusid korjata. Olen kodus ühte lugu kuulnud paar aastat autorist nooremalt, kes sattus sõjaväe küüsi just viimaste lendude hulgas kui Eestimaal juba teised tuuled puhusid. Tundub, et mereväe ja maaväe elud olid ka hoopis erinevad, kuid eks see olenes suuresti kohast kuhu sattusid, kes olid ülemused ja kaasteenijad. Sellega tõmban joone alla selle aasta kolmjala väljakutsele. 

Autor avastab oma juuri

13./291. Viimane rong Moskvasse
Autor: René Nyberg
Tõlkija: Piret Saluri
Kirjastus: Argo 2017
182lk./2256lk./50663lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #3 (ajalugu)

See on mälestuste raamat kahes naisest, onutütardest. See on lugu noore juuditari keelatud armastusest teiseusulise vastu 1930. aastate Helsingis – ja ühe teise noore juuditari ellujäämislugu sõjaaegses karmis tegelikkuses Riias. René Nyberg otsib vastust küsimusele, mida tähendas tema emale lahtiütlemine oma usust ja kuidas tema elu mõjutas ortodokssetest juutidest perekonna ja sõprade sügav hukkamõist. Kuidas autor leiab oma juudi juured, kuidas tutvub oma sugulastega, kellest ta pole midagi teadnud. Viimane rong Moskvasse väljus Riiast pühapäeval, 29. juunil 1941, kaks päeva enne Saksa vägede saabumist. Teiste põgenike seas jõudsid rongile Josef Jungman ja tema naine Mascha (neiupõlvenimega Tokazier). Mascha isa ja Rene ema isa olid vennad. Lugu kahe erineva saatusega lähedase naise saatusest läbi ajaloo ja erinevate riikide ja valitsevate kordade. Mälestused, mis osaliselt on väga valusad. Mälestused, mida sageli isegi järeletulevatele põlvkondadele ei räägitud, mida need siis pidi hiljem ise välja uurima. Mälestused, mis jäid elama ja mälestused, mis hukkusid koos nende omanikega. 

Ma olen sel aastal kuidagi sattunud juudi teemale. Väga eredalt on meeles Linnateatri näidend Nachtland. Näidend taagast, mille pani nii juutide kui sakslaste peale Hitleri võim ja teine maailmasõda. Taak, milles põlvkonnad tunnevad süüd või viha, mis ei ole nende põlvkonna oma, mille nad on saanud päranduseks eelnevatelt põlvkondadelt. Suhted ja suhtumised nii tänapäeva kui ajaloosse. See mida näidatakse välja ja see, mida tuntakse oma varjatud sisemuses. Ka selles raamatus oli seda kõike ridade vahelt ja ridadest tunda. Üks ajalootraagika, mis ei lõppenud konkreetsete ajaloosündmustega, vaid läheb veel pikalt edasi. Raamat oli huvitav ja köitev, samas küllaltki lihtsalt loetav. Võib olla ilma selle näidendi aluseta, ma ei oleks seda raamatut sedavõrd tunnetanud. 

Põhimõtteliselt võiks nüüd selle väljakutse lõppenuks lugeda, aga kuu lõpuni on veel aega ja ootel raamatuid mu kapil, seega ma igaks juhuks veel viimast sõna väljakutsesse kirja ei pane.

Teadlaste äparduste raamat

8./286. Teadlane miiniväljal
Sari: Elav teadus 23 
Autor: Virgo Siil
Kirjastus: Argo kirjastus 2019
247lk./1333lk./49740lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #2 (populaarteadus)

Raamatus on lood Eesti teadlastest, kes on pidanud maadlema äparduste, konkurentide, kolleegide, sõprade ja vahel ka suurte eeskujudega, toime tulema kiusu ja intriigidega ning parandama iseenese valeotsustest tingitud vigu. Tegijal juhtub nii mõndagi ja osa juhtunust paistab tagantjärele vaadates päris koomiline. Seega teadlaste mälestused oma teadustööst. Ootasin sellest raamatust rohkemat, just neid äpardusi, nii neid, kus teadlased ise erinevaid ämbreid on kolistanud, kas siis enda eksimuste tõttu, teiste tegevuste tulemusel või siis lihtsalt juhuste tõttu. Aga neid juhtumeid ja mälestusi oli liiga vähe mu jaoks. Ja liiga palju hädaldamist kuidas ikka nii raske on nende artiklite avaldamisega, kuidas ikka ajakirjad nende suured üllitised ära tõukavad ja retsensendid kas üldse ei süvene või siis hoopis ideed pihta panevad. Ja need üliõpilased, laisad tegelased, ei aita üldse teadlasi nende töödes nii, nagu teadlased seda tahavad. Ise olles üliõpilase seisundis näen asja teistsuguse pilguga, samas muidugi eks ole suur vahe kohe peale gümnaasiumit päevaõppes käijate ja vanemas eas üliõpilaste vahel. Nendel viimastel nüüd laiskusest küll midagi tegemata ei jää, aga pereelu ja tööelu ja enda õpingud. Lisaks veel ei suuda teadlased alati tudengeid motiveerida ja selgitada nii, et tudengid ei tunneks ennast ärakasutatud tasuta tööjõuna teadlastele. Kohati mõni küll ütles, et räägivad oma üliõpilastele näiteks oma äpardusi, et need sellest õpiksid, aga oleksid ju võinud ka tavalugejatele rääkida. Vaid paar teadlast oli, kes julgesid oma äpardusi avalikustada. Mitmed kurtsid, et teadlased avalikustavad ainult edukalt lõppenud eksperimente, kuid ega nad ise ju ka ei ole seda teinud. Kokkuvõttes ei olnud eriti põnev ja huvitav lugemine, ootus oli suurem.

Vahel võib surm olla halastavam kui elu

18./277. Siberi pärapõrgus. Gulagi vangivalvuri päevik
Autor: Ivan Tšistjakov
Tõlkija: Andres Adamson
Kirjastus: Argo kirjastus 2018
208lk./2961lk./48119lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #5 (ajalugu)

Ivan Tšistjakov, kirjanduslike kalduvuste ja kunstiandega noormees, sattus Stalini ajal pooljuhuslikult BAMi rajamiseks loodud liikuvatesse sunnitöölaagritesse valvuriks ja väikestviisi ülemuseks, repressiivsüsteemi mutrikeseks. Samuti juhuslikult on säilinud tema päevik 1930. aastate teisest poolest: paari kulunud vihikusse üles tähendatud kirjeldused laagrielust, paiguti kaunistatud omakäeliste looduspiltide ja vinjettidega. 

Kultuurihuvilisel ja intelligentsel inimesel võis olla ikka väga raske sellistes oludes elada ja mõistusele jääda. Päeviku lõpu poole hakkas tunduma, et ta oli käega löönud ja ka tema tase hakkas allapoole nihkuma, ei huvitanud enam ümbritsevast. Loodus oli põhiline, mis pakkus rahu ja rõõmu, aga kui see loodus on pool aastat lumi ja teine pool pori, siis hakkab see loodus ka rõhuma. Eriti kuna sel ajal oli põhiliseks liikumisvahendiks enda kaks jalga ja vahel tuli kuni 50 km päevas maha kõndida. Seda kehva söögi juures. Kellegagi suhelda ei olnud, vangide ja alluvatega ei saanud sõbruneda ja ega seal ei pruukinudki olla neid, kellega oleks saanud intelligentset vestlust pidada, ülemuste käest sai vaid pidevalt sõimata, sest muud moodi nad juhtida ei osanud. Iga hetk ähvardas ennast ise represioonide käest leida ja heal juhul vangina, mitte laibana. Alguses tundus raamat huvitav, aga mida edasi, seda igavamaks muutus, sest sissekanded muutusid järjest tuimemaks ja sarnasemaks. Ootasin rohkem kirjeldust sealsest elust, mitu vangi jälle jalga lasi või mitu lindu/looma õnnestus küttida või kas oli lumi või pori, see lõpuks ei pakkunud enam üldse pinget. Imestama pani, kui visa on ikka see vene hing, keegi teine poleks sellist elu küll vastu pidanud. Külmas ja näljas. Kujutate ette sauna kus on -5 kraadi? Pestes tuleb nahale jääkoorik? Ikka kohutavalt tugev tervis pidi olema sedasi külmas elades, sageli riided märjad, kuid kuivatada ei olnud võimalik, sest kõik oli kütmata ja väljas miinuskraadid. Talvel ikka väga suured miinuskraadid. Seal kus oli juttu soojast oli kirjas, et väljas oli -18 kraadi. Meil kurdetakse kohutava külma üle juba siis, kui on -8 kraadi. Rohkem oleks tahtnud ka ta joonistusi näha, hetkel mõned vaid sisekaanel. Kahju sellistest andekatest inimestest, kelle süsteem ja võim oma hammasrataste vahele keerab ja siis lõpuks tapab. Väga ei soovita seda raamatut, just selle sisu tõttu, liiga sünge. Samas võib olla peaks hoopis rohkem sundima inimesi sellistest asjadest lugema ehk siis saavad paremini ajaloo repressioonidest aru ja kurdavad tänapäeva elu üle vähem.

 

Appi, taevas kukub maha!

5./264.  Meteoorist kraatrini
Sari: Elav teadus 
Autor: Jüri Plado
Kirjastus: Argo kirjastus 2019
176lk./653lk./45811lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga  november: jube lugu #1 (populaarteadus)

Istud rahulikult, avad raamatu, et hakata lugema meteooridest ja siis korraga käib põmaki ning sinu ja raamatu asemel on vaid kraater. On ju jube lugu? Õnneks siiski väga ebatõenäoline, kuid siiski mingi väikese tõenäolsusega see võib juhtuda. Sest need taevakivid jõuavad ikka meie planeedile nagu nad jõudsid minevikus ja saavad jõudma ka tulevikus. Kusjuures Eestit nad armastavad. Tuli välja, et Eestis on erakordselt palju kraatreid, seega ka taevakivide tabamusi võrreldes paljude muude riikidega. Raamatus on eraldi peatükk pühendatud Eesti meteoriidikraatritele ja nende avastamisloole. Kui nüüd aus olla, siis see oligi kõige huvitava peatükk. Eks kodumaine oli ikka kõige lähem ja seetõttu pakub ka rohkem huvi. Kuid üldse see esimene pool raamatust (mis oligi rohkem mõeldud tavalugejale) "Kivid kosmoses ja augud maapinnas" oli huvitavam ja arusaadavam. Teine osa "Mikroskoobi ja labidaga" ja eriti "Meteoriitide liigitamine" oli raskesti loetav ja arusaadav, kui asja vastu väga suurt huvi ei ole ja loodusteadustest teadmised ka kesisemad. See raamat täiendas juulis loetud raamatut asteroididest. Igatahes ma ei igatse ühtegi taevakivi oma lähiraadiusse, ei lendava ega seisvana. Ja loodame, et seda jubedat lugu ka tulevikus ei juhtu, et mõni suur taevakivi tabab Maad ja hävitab siin mõned liigid, näiteks inimliigi.


Õppimine on raske töö, ka kunsti õppimine

27./257. Kunstiõpik gümnaasiumile
Autorid: Jaak Adamson, Andres Adamson
Kirjastus: Argo 2002
211lk./4555lk./44789lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #14 (populaarteadus)
 

Kas õpik just on populaarteadus, aga lasteraamat see pole kohe kindlasti. Isegi mul oli seda väga raske lugeda, kohutavalt palju keerulisi ja võõraid sõnu. Mulle isiklikult tundub, et gümnaasiumi õpikus oleks võinud ikka asi lihtsamalt kirja pandud olla. Saab ju keerulistest asjadest rääkida ka lihtsalt, nii, et kõik lugejad, olenemata oma varasematest teadmisest aru saavad. Üks hea õpik võiks olla arusaadav ka siis, kui keegi suur ja tark seda kõrval lahti ei seletaks, kui lihtsalt seda lugeda. Selle õpiku tekst oli küll väga keeruline ja seda isegi siis, kui selgitati lihtsaid asju. Samas ülesehistus  oli hea. Lihtsamatest vormidest keerukamateni, morfoloogiast läbi süntaksi ekspressiooni ja analüüsi. (kujutamisvahenditest läbi kunstiteose ülesehituse ehk kompositsiooni väljenduslikkuse ja analüüsini - neile, kes eelmisest lausest aru ei saanud, tõlge eesti keelde). Iga peatüki, mis ei olnud väga pikk, lõpus olid praktilised ülesanded, mida siis said õpilased ise katsetada ja proovida, mis pidid neile õpitud teadmised kinnistama. Ülesandeid oli küll küllaltki vahvaid ja need oli üsna üksipulgi lahti selgitatud koos näidetega pildilisel kujul. Minu jaoks veidi liiga palju kollaaži, aga sain aru, et seda on lihtsam tunnis organiseerida kui klassis on palju õpilasi korraga tunnis. Ise ma praktilisi ülesandeid järgi ei katsetanud küll. Ma arvan, et kui selle teksti saaks lihtsamaks ära toimetada (rohkem lihtsamasse eesti keelde tõlkida, et need 7 lehekülge olulisemaid võõrmõisteid ei oleks lahti seletatud raamatu lõpus vaid saaks lihtsalt arusaadavaks juba iga peatüki käigus), siis oleks see üks väärt õppimise raamat mitte ainult gümnaasiumi noortele vaid igas eas algajatele kunstihuvilistele.

Ammuste aegade fotograafia

22./252. Kaagjärve Veenus
Autor: Tiit Meren
Kirjastus: Argo kirjastus 2019
287lk./3679lk./43913lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #13 (ajalugu)
 
Esmalt tänan kirjastust Argo, kes selle raamatu ühel aastal lugemise eest kinkis. Nüüd siis jõudis selle kord jõuda väljakutsesse. 
Raamatu ajendiks olid sajad 100-120 aastat tagasi tehtud fotod külaelust, maainimestest, nende igapäevatöödest, pidulikest hetkedest, matustest, lastest, noortest ja vanadest, koguni aktid ja ülesvõtted Saksa Ida-Aafrikast, kus üks fotode autoreist aastaid misjonärina töötas. Autoriteks Valgamaa koolmeistrid Johannes ja Carl Luckin, kelle hobi korras tehtud fotodest tekkinud kogusid peeti aastakümneid hävinuks või vähemalt lootusetult kadunuks. 
Raamat tutvustab neid kahte venda ja ülejäänud nende lähisugulasi. Millega nad tegelesid ja millised nad olid. Fotograafia oli nende hobiks, mitte tööks. Sel ajal ei olnud palju hobifotograafe, sest varustus oli kallis ja korraliku pildi saamiseks pidi pikalt vaeva nägema, mitte klõps ja suvaline pilt valmis. Eks seetõttu ole ka palju grupipilte, sest pidi tegemiseks valmistuti ja enamasti tehti pilt ikka mingi tähtsa päeva puhul. Kas oli see siis rõõmus või kurb päev. Kuid need mehed tegid vahel ka pilte lihtsalt neid ümbritsevast elust. Mõnikord on poseeritud pildile jäänud kaadri äärde midagi või kedagi, kes või mis ei poseerinud ja polnud plaanitud sinna jääma. Sageli jõudis ka piltnik ikka ise pildile minna. Neid vanu pilte oli väga huvitav vaadata, aga kõige rohkem pani see raamat mind mõtlema, et kui palju väärtuslikke pilte on tegelikult ajaloo vältel hävinud. Nagu siingi raamatus, kui naisel oli valida, kas jätta alles klaasnegatiiv või paigata sellega aknaid, siis jäi peale ikka viimane, sooja oli ju vaja hoida. Kui palju hävitasid inimesed ise uue despootliku režiimi kartuses, kui palju nende omanikke viidi minema ja nende varad hävitati või mindi ise minema ja kaasa sai võtta vaid kõige olulisema. Need fotonegatiivid ei olnud ju pisikestel rullidel ega väiksel mälukaardil, vaid klaasplaatidel. Kõigil ei olnud ju järeltulevaid põlvkondasid, kes hoole ja armastusega peitsid ja hoidsid alles. Ja teine mõte, kui väärikad olid need inimesed, kes neil piltidel olid. Korralikult hästi riides, sätitud, ka neil fotodel, mis justkui juhuslikult olid üles võetud. Fotografeerimine ei olnud ju midagi möödaminnes juhuslikult tehtud klõps, selleks sätiti, see võttis aega. Huvitav raamat neile, keda huvitab ajalugu, oma kohalik eluolu. 

Kunst teenib raha või raha teeb kunsti?

18./248. Haip! Kunst ja raha
Autor: Piroschka Dossi
Tõlkija: Hanna Miller
Kirjastus: Argo 2021
269lk./2816lk./43050lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #11 (populaarteadus)

Raamat räägib kaasaegse kunstituru ja selle seotuse kohta rahamaailmaga, kuidas kunsti väärtustamine ja hind on sügavalt seotud majanduslike ja sotsiaalsete teguritega. Autor paljastab, kuidas turumehhanismid, kuulsus ja turundus mõjutavad kunsti väärtust, sageli rohkem kui selle esteetilised või intellektuaalsed omadused. Dossi kirjeldab, kuidas kunstikaupmehed, oksjonimajad, galeriid ja kogujad on koondunud süsteemi, mis loob kunstile hinnalise aura ja samal ajal manipuleerib sellega. Kuid raamatus on ka näiteid kunstnikest, kes selle süsteemi on rakendanud oma kunsti müümiseks ja raha teenimiseks. Autor väidab, et kunstimaailma edu sõltub üha enam sellest, kui hästi suudetakse kunstnik ja tema teosed turule müüa, mitte tingimata nende loomingulisest väärtusest. Mõned kunstnikud, kes on kuulsad oma provokatiivsete ja sageli kallite teoste poolest, on näiteks sellest, kuidas kunst võib muutuda luksusbrändiks. Ja luksusbrändide puhul on nii, et mida kallim, seda ihaldatavam ja seda paremini see müüb. Ta tõstatab olulise küsimuse: kas kunsti eesmärk on endiselt pakkuda kultuurilist ja esteetilist kogemust või on see muutunud vaid varanduse kasvatamise ja prestiiži suurendamise vahendiks? Kas oluline on kunst või raha, kas olemine või omamine? Kunst kui rahapaigutus, staatusesümbol, jahitrofee, elustiili aksessuaar ja spekulatsiooniobjekt. Kas ka kunst kui lihtsalt kunst? Autor pöörab suurt tähelepanu ka sellele, kui vähe on kaasaegne kunstiturg reguleeritud. Ta toob esile, et kunstiteoste hinnad on tihti subjektiivsed ja mõjutatud väheste võimupositsioonil olevate isikute või institutsioonide otsustest, mis võivad suunata kogu turgu. See annab võimsa ülevaate sellest, kui ebakindel ja läbipaistmatu on kunstiturg. Raamat keskendub suures osas kunstituru negatiivsetele aspektidele. See raamat on suurepärane lugemine neile, kes soovivad paremini mõista, kuidas kunsti väärtustamine ja müümine tänapäeva maailmas toimib.

Mulle see raamat väga meeldis, üks selle aasta parimate raamatute topi jõudev raamat. Polegi kunagi paljudele asjadele seoses kunstiga sedasi mõelnud. Rääkisin raamatust oma kunstnikust pojaga, kes ei ole raamatut lugenud ja põhimõtteliselt sain vastuseks, et täpselt nii see asi ongi, ega Eestis pole ka teisiti. Ta tõi näiteks, et ilma Enn Kunilata ei teataks ka Konrad Mäge, kelle maalidest suur osa on Kunila kunstikogus. Kahjuks ongi sageli nii, et kui keegi rikas kunstikoguja ei avasta kunstnikku enda jaoks, siis see kunstnik vaid oma kunstiga jääb vaeseks ja tundmatuks. 


 

Mida jõid eestlased kesk- ja varauusajal?


18./229. Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal
Autor: Inna Põltsam-Jürjo
Kirjastus: Argo kirjastus 2020
238lk./3392lk./39986lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #7 (ajalugu)

Vett ei joo ja jala ei käi... Tundub, et jala ikka käisid, aga ega vett küll eriti ei joodud, sest vesi oli tihti roiskunud või sisaldas haigust tekitavaid baktereid. Aga mida ja kui palju siis ikkagi joodi. See raamat annab korraliku ülevaate.

Raamat Eesti joogikultuurist kesk- ja varauusajal käsitleb kohalikke jooke ja joomiskombeid ajavahemikus umbes 1200–1800. Eesti joogikultuur kesk- ja varauusajal oli mitmekesine ja mitmetahuline, peegeldades oma ajastu sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist konteksti. Aeg, mil Eesti alad kuulusid erinevatele võimudele mängis olulist rolli kohalike jookide arengus ja tarbimiskommetes. Joogikultuur ei piirdu pelgalt jookide valmistamise ja tarbimisega, vaid hõlmab ka laiemat kultuuriliste ja sotsiaalsete tähenduste ringi, milles peegelduvad inimeste väärtushinnangud ja suhtumised. Eesti joogikultuur oli peamiselt mõjutatud kohalike toorainete ja traditsiooniliste valmistamisviiside kaudu. Õlu valmistati enamasti odrast või rukist. Joogide valmistamine ja tarbimine oli tihedalt seotud igapäevaeluga. Õlu oli jook, mida tarbiti igas vanuses ning peaaegu igas olukorras, eelkõige asendas õlu vett. Kohalikud traditsioonid ja retseptid muutusid ajas, kuid mõned joomise kombeid püsisid. Ürituste ja pidustuste käigus oli joomine sageli seotud rituaalide ja kombetega, mis tugevdasid kogukonna sidemeid.  Joogikultuur ei ole eraldi nähtus, vaid see on tihedalt seotud majanduse ja sotsiaalsete suhetega. Joogid, sealhulgas õlu ja viin, olid olulised kaubad, mis aitasid kaasa kohaliku majanduse arengule. Samas oli sageli väga reguleeritud, kes üldse tohtis õlut või viina valmistada ja eelkõige seda turustada. Alkohoolseid joogid olid ka kingituste nimekirjas esireas. Ning üllatavalt palju toodi erinevaid alkohoolseid jooke sisse. 

Eesti joogikultuuris peegelduvad erinevad suhtumised alkoholisse. Alguses oli kõrge alkoholitarbimise hindamine levinud, kuid aja jooksul hakkas rõhk asetuma mõõdukusele ja kainusele. 17. ja 18. sajandil, mil Euroopa laiemalt hakkas liikuma karskuse ja tervisliku eluviisi suunas, mõjutas see ka Eestit. Üha enam hakati väärtustama mõõdukat joomist ja seostama alkoholi negatiivseid tagajärgi, nagu liialdamine, sotsiaalsed probleemid ja tervisemured.

Raamat oli huvitav ja lihtne lugemine. Eks ma suurelt osalt teadsin juba seda ka varasemalt loetud raamatutest, aga sain ikka midagi uut ka teada. 

Kambriumi plahvatus ja selgrootud fossiilid

19./205. Imeline elu. Burgess Shale ja ajaloo olemus
Sari: Loodusteaduste klassikuid 5 
Autor: Stephen Jay Gould
Tõlkija: Oive Tinn
Kirjastus: Argo 2024
383lk./4394lk./35471lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #5 (populaarteadus)

Autor oli solvunud kellegi peale, kes nimetas paleontolooge margikorjajateks. No sel juhul on nad margikorjajad, kes tuvastavad, mis on margil selle liimipoolse külje järgi, ilma teist poolt nägemata. Palentoloogia on üldiselt mulle võõras teema kuigi ajalugu huvitab küll. Aga noh need kivistised, hallid ja igavad. Seda raamatut lugedes oli kahetine tunne. Huvitav oli sellest teemast lugeda ja kuidas üldse toimub palentoloogide töö (sorry, väga igavalt ja rutiinselt ja aega nõudvalt). Burgess Shalest polnud ma ka midagi oma elus kuulnud, nüüd siis vähemalt see lünk eemaldatud teadmistest. Samas nendest ebamaistest eelajaloolistest tuvastatud ja mitte nii hästi tuvastatud loomadest oli mu jaoks ikka veidi kole igav lugeda. Kuigi samas ma saan aru kuidas palentoloogidel võisid iga selle avastuse juures silmad põlema ja süda hüppama hakata küll. Seega läks mul selle raamatu lugemisega üksjagu aega, sest kohati ikka ei edenenud raamat sugugi. Viga muidugi minus, mitte raamatus. Õnneks oli sel rohkesti fantastilisi pilte, muidu vaid kirjelduste lugemisega oleks vist mul pooleli jäänud. Seega võib olla kui ma reaalselt seal kivististe ja nende väljapuhastatud tulemite seas oleks, siis äkki ei oleksi nii igav kui vaid lugedes. Ehk see ongi pigem visuaalne teema, mitte lugemise teema. Sest need tegelased seal piltidel olid küll ägedad. Eriti kui ma oma vaimusilmas nägin neid hulga suuremana veel. Saaks ikka õudsama filmi sealt vist kui see Jurrasic Park. Kuidas üldse geoloogilises ajaskaalas elurikkus kujuneb jäi aga ka peale seda raamatut ikka mulle täiesti müstiliseks teemaks. Minu arust on see läbi ajaloo lihtsalt suures osas oletuste rida olnud, kuidas keegi on suutnud veenvalt teistele seda ära seletada, kuid aja möödudes arvamused ja teadmised muutuvad ning asjad pannakse taas mingil muul moel järjekorda ning liikidesse ja hõimkondadesse ja ajastutesse.

Kuidas inimene suudab nägusid tuvastada

10./196. Tuttav või tundmatu? Näotuvastus psühholoogias ja õiguses
Sari: Elav teadus 45 
Autor: Kristjan Kask
Kirjastus: Argo kirjastus 2024
191lk./1993lk./33070lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #9 (populaarteadus)

Kui ma tavaliselt loen ikka niipidi, et enne teema ja siis raamat, siis seekord oli vastupidi. Teadsin, et tahan seda raamatut lugeda ja siis vaatasin, et oi, see sobib ju ilusti ohuteemasse. Raamat suures osas räägib ju kurjategijatest ja nemad on ühiskonnas ohuks. Samas see raamat tõi välja ka küsimuse, kumb on halvem, kas see oht, et kurjategija jääb tuvastamata või oht, et süütu inimene tuvastatakse kurjategijana ja peab kandma karistust kellegi teise eest. Ma ei tea kui palju seda Eestis juhtub, autor ei olnud seda raamatus välja toonud, aga Ameerikas on ikka väga palju neid, kes süütult aastaid ja aastakümneid trellide taga süütult istuvad, sest keegi kusagil tuvastas valesti, keegi jättis oma töö krrektselt tegemata, keegi kallutas tunnistajat jne. Kurjategija näotuvastuses mängib väga palju asju rolli. Millises olukorras see toimus, sageli ju halvas valguses, kiiresti, hirmuolukorras, mitu kurjategijat, maskides, liikumises, küljelt jne. Kui tegemist on relvasituatsiooniga, siis jälgitakse pigem relva kui kurjategija nägu. Ja see inimese mälu, see pole ju kunagi usaldusväärne, eriti veel pingelises olukorras. Raamatus on küll suuresti juttu eksperimentidest, kuid minu arust eksperiment laboritingimuses või reaalses olukorras toimuv kallaletung - need on ikka kaks erinevat asja ja suudad neid fikseerida erinevalt, samuti mällu salvestada erinevalt. Ning igakord kui mõne mälestuse mälust esile kutsud, siis paratamatult see mälestus veidi moondub. Ja mingid detailid paratamatult mälust hääbuvad. Seega kui usaldusväärne on mälu tundmatu näo suhtes, mida oled hirmusituatsioonis vilksamisi näinud kuude pärast, kui kurjategija peaks olema kinni võetud? Juttu oli ka fotorobotitest ja kuidas nende tulemusel on leitud kurjategijad. Kuidas kunagisest kunstniku joonistusest on fotorobotitega tehtavad näod väga palju edasi arenenud ja nüüdseks sageli vägagi tuvastatavateks muutunud. Huvitav oli ka see, kuidas näiteks piirivalvurid peavad suutma inimese ja tema dokumendifoto sarnasuse tuvastada. On küll juba kasutusel automaatsed tuvastajad, aga need ei pruugi inimest tuvastada kui tal on dokumendis aastate tagune foto (iga aastane passivahetus?). Igatahes kusagil lennujaamas üritasin ka ise sellisest automaadist läbi pääseda ja see suunas ikkagi läbi piirivalvuri mind, ju siis mu passipilt ei läinud kuidagi minuga kokku. Kuid tehnika areneb ja tehisintellekt samuti, seega ehk on tulevikus siiski lihtsam inimesi tuvastada ja kaob ära inimlik eksimisfaktor. Väga huvitav raamat, soovitan lugeda. Sain raamatust teada, et mul on assotsiatiivne prosopagnoosia, seega vabandust, kui ma ei tunne kedagi kogemata ära, keda peaks. 

Kas karu kakab metsa alla või läheb WC-sse?

5./191. Kas karu kakab metsa all?
Autor: Huw Lewis Jones
Tõlkija: Triin Olvet
Kirjastus: Argo 2023
48lk./ 1280lk./32357lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #2 (lasteraamat)

Mis loom see karu on, mida ta sööb ja kuidas elab? Palju erinevaid karuliike üldse on ja kus nad elavad? Millised liigid on välja surnud, väljasuremise ohus ja milliseid on maailmas hetkel piisavalt. Väga huvitav ja äge karuraamat. Muidugi kakast on palju juttu, aga eks üks suur loom, kes palju sööb, see peab ka palju seda teist asja tegema. See raamat peaks nüüd küll iga väikese loomasõbra lugemislauale jõudma ja läbi uuritama. Tõsiselt vahva raamat toredate piltidega ning uute teadmistega. tegelikult, palju üks tavaline täiskasvanugi karudest õieti teab, seega ei tee paha ka täiskasvanutel veidi seda raamatut uurida.  

Äike on äge! või hoopis ohtlik?

1./187. Välk ja pauk

Sari: Elav teadus 

Autor: Sven-Erik Enno

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

367lk./367lk./31444lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #8 (populaarteadus)

Eelmine kuu sai ootamatult kiiresti läbi ja nii jäi üks ohtlik väljakutseraamat pooleli. Sai siis augustis see võlg lõpetatud.

Tegelikult ma pole siiani seda ohtu õieti tajunud. Äike on mind lapsepõlvest saadik lummanud ja on raske olnud mind akna juurest eemale saada, eriti mida tugevam äike just parajasti kohal on. Öösiti on veel eriti lahe seda vaadata. Mida rohkem välku ja mürtsu seda põnevam ja ägedam. Kui otseselt ise õues äikese käes ei ole, siis mujal ma pole ohtu tajunud, kuigi kuhugi sisse löömise pauke olen kuulnud küll. Aga see on alati tundunud kusagil eemal millegi muuna kui otsese ohuna. Peale selle raamatu lugemist, siiski hakkasin rohkem ohu peale mõtlema, samas ma ei usu, et mind endiselt äikese ajal kuhugi akende lähedusest eemale saab ajada. Eriti kui olla kusagil kodust kaugemal, mingis lõunapoolsemas riigis.

Raamat algab ülevaatega äikeseprotsessi taustast – kuidas ja miks ühinevad meie igapäevased kaaslased õhk, veeaur ja päikesesoojus laastavaks äikesetormiks. Teises peatükis on juttu piksepilve elutsüklist, ehitusest ja liikumisest, samuti saab selgemaks äikesepilvest algavate tormituulte, rahe, paduvihma ja tornaadode olemus. Kolmandast peatükist leiab vastuse välguga seotud küsimustele, alustades sellest, kuidas saab elekter äikesepilve ja lõpetades salapärase keravälguga. Neljas peatükk tutvustab äikese ja välgu uurimise ajalugu ning tänapäeva, viies aga kirjeldab äikest maailma, Euroopa ja Eesti kontekstis. Kuues peatükk annab põhjaliku ülevaate välgu ohtudest ja õpetab ennast ja oma kodu selle eest kaitsma. Viimane peatükk on mõeldud neile, keda huvitavad äikesevaatlused. Selle viimase peatüki ma lugesin küll üsna diagonaalselt läbi, sest vaadata mulle meeldib, aga vaadelda kindlasti ei viitsi.

Raamatust sai palju uut teada, sest siiani oli minu jaoks äike ikka üks äike, ei mingeid erinevaid välkude ega äikeste liike.  Natuke igavam oligi minu jaoks need tehnilised kirjeldused, kuidas see protsess toimub mingil juhul, millal mingisugune välk täpselt tekib. Samas kõik oli üpris lihtsalt kirja pandud, nii, et ka koolifüüsika täiesti ära unustanu, saab asjale pihta, kui vähegi süveneda ja üritada aru saada. Üldiselt oli väga huvitav ja hariv raamat. Kellele äike meeldib, võib rahulikult lugeda. Kes äikest aga paaniliselt kardab, talle võib aga see raamat veel enam hirmu peale ajavam olla, sest kuigi seal õpetatakse ka kuidas ennast ja kodu kaitsta, siis minu jaoks oli see osa hoopis enam hirmutekitav kui rahustav. Samas ma arvan, et minu puhul jääb siiski äike mind lummama ja äikesekartust ei teki. Samas kui ma satuks äikese kätte kusagil metsasemal alal või üksikus maamajas üksinda, siis ma ei tea. Linnas suures majas küll kartust ei teki, aga eks seal olegi üpris ohutu olla. Raamatus olid ka kirjas, kus on äikese ajal ohtlik või ohutum olla.