Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #5 (ajalugu)
Ivan Tšistjakov, kirjanduslike kalduvuste ja kunstiandega noormees, sattus Stalini ajal pooljuhuslikult BAMi rajamiseks loodud liikuvatesse sunnitöölaagritesse valvuriks ja väikestviisi ülemuseks, repressiivsüsteemi mutrikeseks. Samuti juhuslikult on säilinud tema päevik 1930. aastate teisest poolest: paari kulunud vihikusse üles tähendatud kirjeldused laagrielust, paiguti kaunistatud omakäeliste looduspiltide ja vinjettidega.
Kultuurihuvilisel ja intelligentsel inimesel võis olla ikka väga raske sellistes oludes elada ja mõistusele jääda. Päeviku lõpu poole hakkas tunduma, et ta oli käega löönud ja ka tema tase hakkas allapoole nihkuma, ei huvitanud enam ümbritsevast. Loodus oli põhiline, mis pakkus rahu ja rõõmu, aga kui see loodus on pool aastat lumi ja teine pool pori, siis hakkab see loodus ka rõhuma. Eriti kuna sel ajal oli põhiliseks liikumisvahendiks enda kaks jalga ja vahel tuli kuni 50 km päevas maha kõndida. Seda kehva söögi juures. Kellegagi suhelda ei olnud, vangide ja alluvatega ei saanud sõbruneda ja ega seal ei pruukinudki olla neid, kellega oleks saanud intelligentset vestlust pidada, ülemuste käest sai vaid pidevalt sõimata, sest muud moodi nad juhtida ei osanud. Iga hetk ähvardas ennast ise represioonide käest leida ja heal juhul vangina, mitte laibana. Alguses tundus raamat huvitav, aga mida edasi, seda igavamaks muutus, sest sissekanded muutusid järjest tuimemaks ja sarnasemaks. Ootasin rohkem kirjeldust sealsest elust, mitu vangi jälle jalga lasi või mitu lindu/looma õnnestus küttida või kas oli lumi või pori, see lõpuks ei pakkunud enam üldse pinget. Imestama pani, kui visa on ikka see vene hing, keegi teine poleks sellist elu küll vastu pidanud. Külmas ja näljas. Kujutate ette sauna kus on -5 kraadi? Pestes tuleb nahale jääkoorik? Ikka kohutavalt tugev tervis pidi olema sedasi külmas elades, sageli riided märjad, kuid kuivatada ei olnud võimalik, sest kõik oli kütmata ja väljas miinuskraadid. Talvel ikka väga suured miinuskraadid. Seal kus oli juttu soojast oli kirjas, et väljas oli -18 kraadi. Meil kurdetakse kohutava külma üle juba siis, kui on -8 kraadi. Rohkem oleks tahtnud ka ta joonistusi näha, hetkel mõned vaid sisekaanel. Kahju sellistest andekatest inimestest, kelle süsteem ja võim oma hammasrataste vahele keerab ja siis lõpuks tapab. Väga ei soovita seda raamatut, just selle sisu tõttu, liiga sünge. Samas võib olla peaks hoopis rohkem sundima inimesi sellistest asjadest lugema ehk siis saavad paremini ajaloo repressioonidest aru ja kurdavad tänapäeva elu üle vähem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar