Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Eleri Romantšuk soovitab
Ikka ja jälle jõuan samale tõdemuseni: pikemad jutud meeldivad mulle märksa rohkem kui lühemad. Neis on ruumi areneda, tegelastel on aega elustuda ja sündmustel hargneda. Ka selles kogumikus leidus jutustusi, mis kõnetasid mind rohkem, ja neid, mis jätsid pigem ükskõikseks. Lood olid üllatavalt erineva tonaalsuse, stiili ja sisuga. Mõned tõmbasid mind kohe endasse, teised ei suutnud millegagi haarata. Mõne puhul tundsin, et ei taha kuidagi edasi lugeda, sest tekst ei voolanud, pinge puudus ja lugu ei arenenud. Teised jällegi kulgesid ladusalt, sündmused haarasid kaasa ja ma ootasin põnevusega, millal ja kuidas see kõik lahenduse leiab. Kas tuleb ootamatu pööre, mõni elegantne lõpulahendus või midagi täiesti ootamatut.
Nagu olen ka mitmest teisest arvamusest märganud, jäid minu jaoks selgelt kõige tugevamalt meelde kaks juttu: Vikatimees ning Slougbury avantüür. Need olid vaimukad, põnevad ja hästi üles ehitatud. Neile järgnes paarislugu Igaviku väravale ja selle järg Naasmine Igaviku väravale. Ühesõnaga veidi selgemad ja realistlikumad lood.
Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli mitmekesise ja kireva jutukogumikuga, milles leidus nii minu maitsele väga hästi sobivaid lugusid kui ka neid, mis mind isiklikult külmaks jätsid. See aga iseenesest ei ole sugugi halb, hea jutukogu võikski pakkuda erinevaid elamusi erinevatele maitsetele. Mõni lugu vajab lihtsalt õiget aega või meeleolu. Ja kui mitte muud, siis erinevad stiilid ja lood avardavad veidi lugemist ja kunagi ei või teada, mis täiesti erinevat varasematest meeldivustest võib järsku kõnetada, või siis saad lihtsalt aru, et mõni asi ikka pole sinu tassike teed ja ei peagi olema.