Mida teevad kõik inimesed ühel ja samal ajal maailmas?

 

20./207. Ise oled vana! Kõigil on õigus vananeda

Peatoimetaja: Liisa-Ly Pakosta

Kirjastus: Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei 2021

208lk./3716lk./44982lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse oktoober: 

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #7 (soovituslik)

Septembris õnnestus läbi lugeda 15 raamatut ja selles raamatus on 15 peatükki. 

Mida teevad kõik inimesed maailmas ühel ja samal ajal? Vananevad, mis muud. Vananemine on loomulik protsess, mis ei tohiks takistada inimestel täisväärtuslikult elamast. Paraku aga suhtutakse sageli vananemisse stereotüüpselt ning vananevatesse inimestesse üleolevalt ja nendega mitte arvestavalt. Raamatu eesmärk on anda inimestele teavet nende õiguste kohta ja julgustada neid enda eest seisma. Raamat käsitleb teemasid nagu töö, pension, tervis ja puue. See oleks vajalik läbi lugeda kõigil, kes jõuavad pensioniikka või on sinna juba jõudnud. See annaks ehk nii mõnelegi inimesele rohkem kindlusetunnet, et nad pole oma muredega siin üksi ning nad ei pea leppima kui neid diskrimineeritakse. Raamat on saadaval võrdsete võimaluste voliniku veebisaidil tasuta allalaadimiseks.

 

Pealkirjast hoolimata väga hea etendus

Fotod: Siim Vahur VATteater

Etendus: Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud

Teater: VAT Teatri ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli koostöölavastus

vaadatud: 04.aprill 2023

autor: Merle Karusoo

lavastaja: Merle Karusoo

Esietendus 15.veebruar 2023

Näitlejad: Katrin Saukas, EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid: Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš

"1987, juulikuu
Vene väed Afganistanis. Perestroika. Keeluseadus. Eelmisel aastal Tšernobõli katastroof. Kevadel jalgrattamatkad: “Fosforiidile ei!” Hirvepargini on kuu aega.

Pirgu arenduskeskus loodi 24. veebruaril 1987. Sotsioloogide töörühm jagunes kaheks, “päris” sotsioloogid ja “emotsionaalsed uuringud”, nagu meid alguses nimetati. Siis olime Pirgu mälusektor, hiljem Pirgu Laulu- ja Näitemängu seltskond. Põhikoosseis: Katrin Saukas, Jaak ja Mart Johanson, Marko Matvere.

Meie esimene lavastus oli “Aruanne” – tavalise inimese tavaline elulugu läbi võimuvahetuste, okupatsioonide, mobilisatsioonide, sõja, küüditamise, Siberiaastate, kolhoosiaastate… Ja laulud, laulud, laulud läbi muutuva aja.

Neid laule tollal ei lauldud: keelatud, kardetud, unustatudki. See oli mälutõkete aeg. Elulood olid maha salatud. Vanade viiside jahil leidsime töö- ja sõjaveteranide laulupeolt 73-aastase Agnes Riimaa.

Agnes töötas sanitarina Kernu invaliidide kodus ja õpetas omal algatusel hoolealused laulma. Laulmine hoidis “laululapsed“ vaos. Tabletid alati agressiivsust alla suruda ei suutnud.
Arengupeetusega laste tavalugu: vanemad jätavad tänavale, vastavalt vanusele liiguvad ühest lastekodust teise kuni jõuavad Kernu. Paljud õpivad alles siin, oma viimases kodus, veerima. Kui sugulased teadmata, siis lõpuks ridamatus Tallinna Liiva kalmistul.
Meid jahmatas, kuidas need, kel arengupeetust polnud, oskasid laulda ja luuletusi lugeda. Olid eelmisest elust kaasa toonud oma anded ja õpitu.

Sellest ongi meie lugu – kroonikutest ja psühhokroonikutest ja muidugi Agnesest, kes meid läbi vanade laulude mõneks ajaks ühte liitis.

1987. aastal kirjutas Jaak Johanson laulu:
Hei, poisid, kas olete valmis
Siis lükkame korraga"

Merle Karusoo, lavastaja, Pirgu mälusektori eestvedaja

Ei osanud sllest etendusest midagi arvata, sest Pirgu ei ütle minu minevikus mulle mitte midagi. Aga kuna sõbrannale ütles ja väga palju, siis ta vedas ka meie pere teatrisse. Sakala 3 teatrimaja oli minu jaoks täiesti uus koht, esmakordne külastus. Muidu tore, aga isetekohad väga kitsad, eriti jalgadel oli kohutav ruumipuudus. Nii pika etenduse jooksul oleks tahtnud ikka veidi jalgu sirutada ka. Eelnevalt olin saanud teavituse, et etendus on natuke liiga pikk. Oli ka. Oleks saanud laulude osas kärpeid teha. Saan aru, et tegijaile olid need laulud väga olulised ja nii ei tahetud midagi välja jätta, aga vaatajale, kes asjas sees ei ole olnud, oleks piisanud ka vähemast. Seda, et nad laulda oskasid sai publik juba ka vähesema arvu laulude juures edukalt aru. Nüüd aga hakkas asi veidi venima. Tundub, et peale kasvab väga edukas ja andekas uus lend näitlejaid. Terve selle pika etenduse jooksul olla tugevalt oma rollis, kes mispidi kõver või vildakas ja seda suuta edukalt hoida. Samuti mängida puudega inimest sedasi, et kohe tunned, et ta on selline, mitte ei mängi tola. Ja saan aru, et tegelaskujud ei olnud neil välja mõeldud, vaid reaalsete inimeste pealt kopeeritud, kes tol ajal elasid seal hooldekodus. Ja muidugi need Pirgu tegelased olid nii hästi mängitud, et ei pidanud teadmagi, keda nad mängivad, kõik olid piisavalt äratuntavad esmestest olemistest, rääkimistest. Ning selle noorteparve keskel oli Katrin Saukas oma hiigelvormis. Täielik elamus, kuidas ta mängis! Soovitan väga seda etendust, eriti just neil, kellel nõukaaegne elukogemus olemas. Aga usun, et ka nooremad saavad mõtteainet ja aimu, kuidas siis elu oli. 

Haigus ei hüüa tulles

 

 

12./133. Pilvedesse poodud lind

Alapealkiri 16 kirja haigla-aastatest 2001-2003

Autor Aive Raudkivi

Kirjastus Eesti Ekspressi Kirjastus 2003

126lk./2798lk./27278lk.

Selle raamatu kaanepilt võlus ja kutsus lugema. Sisututvustus pani küll veidi kahtlema, aga siiski sai võetud kätte. Raske lugemine kui kujutad ette seda kõike. Samas raamat ise, kirjad olid positiivust täis. Mõtlema panev raamat.

Viimased kuus aastat, peale puukentsefaliiti, lamas müasteenia (lihasnõrkuse) diagnoosiga Aive (1967-2004) Mustamäe Haigla intensiivravi palatis liikumatu ja tummana. Ta ei saanud hingata, neelata, häält teha, oli halvatud, vasak käsi veidi kõverdus, ka miimilised lihased ei töötanud. Kõik, mida eluks vaja, tuli torude kaudu – õhk kopsu ja toit makku. Kolmandal aastal, kui avastati, et Aive on täie tähelepanu, mälu ja mõistuse juures, anti talle ette arvuti ja ta kirjutas riistapuu abil, mis koosnes “kahest tilgutijalast, ühest harjavarrest, neljast pikast kummist ja kahest lahasest” ja mille leiutamiseks ja katsetamiseks kulus nädalaid. Kirjadest sai kokku raamat. Mõtted oma olnust, ümbritsevatest inimestest, nende hoolimisest, jumalast. Kuid vaatamata oma üliraskele olukorrale jäi ta lõpuni positiivseks ja elujaatavaks. Samas paneb mõtlema, mida ta tundis ja mõtles need pikad aastad, kui tal ei õnnestunud ennast väljendada. Ja kui palju inimesi võib sarnases olukorras olla, aga neil ei ole toetavat perekonda ning ümbritsevat struktuuri, mis järjekindlalt viiks asja edasi, tänu millele ka mingil hetkel tuli arusaamine, et inimese mõistus on täiesti korras. Elada aastaid täie mõistuse ja arusaamise juures, aga mitte saada ennast väljendada ning sellest märku anda! See võib minu arust ikka kõige jubedam olla. Soovitaks lugeda kõigil, kes kipuvad elus kergesti alla andma, ennast haletsema ning virisema.