Lugemise väljakutse grupp 10 märts: Raamat lugemiseks enda lemmik raamatutegelasele
Selle teemaga läks nüüd täiesti raskeks. Ajus tekkis täielik kinnikiilumine ja ma ei suutnud mingil moel välja mõelda, kes võiks olla mu lemmik raamatutegelane. No ei ole sellist tegelast. Ühte ja ainust lemmikut. Aga õnneks lahendas kirjastus Lummur mul selle probleemi. Suur tänu kirjastusele selle raamatu eest! Kui ma seda nägin, läksid asjad kohe paika. Selle raamatu ma annaks lugemiseks kahele härrasmehele, kes mõlemad mulle meeldivad. Paul Alexander von Fockile ja Melchior Wakenstedele. Kui ma peale esimese Rõngu roimade raamatu lugemist oleks Alexander Lenzi neile eeskujuks toonud, siis peale teist osa ütleks, et kõik kolm on ikka täitsa ühe pikkused ja kangused. Nad võiksidki ühe sellise kolmekesi koos uurimise ka läbi viia. Nagu aru saada, siis ajalooline krimi mulle meeldib ja veel eriti kui see toimub Eestimaal. Kui nüüd need tegelaste kirjanduslikud isad natuke kiiremini ainult uusi raamatuid suudaks kirjutada. Apteekrihärra uusi seiklusi lubati kindlasti juba vähemalt aasta tagasi ja parunihärra puhul läheb vist hetkel võhm filmi sisse panekusse (no ei ole ma filmide austaja). Vähemalt siis pastorihärra uued seiklused ja uurimised lugemiseks, eks ta peab pingutama, et teistele oma raamatute arvuga järele jõuda. Alexander Lenz on sümpaatne tegelane, kes siis satub taaskord uurima kummalisi tapmisjuhtumeid. Lenzi seekordsed uurimised viivad teda ka Rõngust kaugemale, sealhulgas Otepääle, kus asjaolud viitavad sellele, et saatan ise on öösiti mitu aadlikku otse põrgu viinud. Uhke põrgutõllaga, mis otse sohu kihutab. Teine lugu viib Rannu maile, kus üks väga kehv pastorihärra oma teenistustega rahva Rõngu kirikusse ajab ning isegi saksad peavad surnud pereliikme matmiseks väljastpoolt pastori kutsuma, kes siis aga hoopis kahtlustama hakkab, et pereliige mitte juhuslikult õnnetuses surma ei saanud. Kolmandas loos on tegemist maarahva soost nõidade, madude, vanade vaenude kui ka jubedate ebauskumustega ja selles sasipuntras toimuvate tapmistega. Lenz on siis nendest kolmest detektiivihärrast see kõige taibukam, sest kui Melchioril kulub ühe tapmise uurimiseks paks raamat, Paulil õhem raamat, aga ikkagi terve raamat, siis Alexander saab ühe raamatu jooksul hakkama kolme erineva kuriteo lahendamisega. Peaasi, et tal need kuriteod sedasi otsa ei saa ja ikka jaksu on neid ka edaspidi lahendada ja kirjanikul fantaasiat jätkub, sest Rõngu kandi roimadest loeks veel mitut uut raamatut hea meelega.
