Kuvatud on postitused sildiga Tänapäev. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tänapäev. Kuva kõik postitused

Eestlane 19.sajandi fotodel

4./79. Eesti rahva rõivad
Koostanud: Anneli Jalava
Kirjastus: Tänapäev 2019
207lk./362lk./13113lk.

Eesti ajaloo väljakutse aprill: Eesti tekstiil ja rõivad

Näppu sattus huvitav raamat etnograafilistest fotodest, milledel on Eesti lihtrahvas, talupojad. Vanim pilt on aastast 1866 ja noorim 1940. Raamatu fotode autorid on seitse enne 1940. aastat tegutsenud Eesti kultuuriloos väga olulist professionaalset ja nimeka fotograafi:

  • Eesti ärkamisaja üks suurkujusid, Tallinna 19. saj tuntuim päevapiltnik Charles Borchardt (1834–1892); 
  • 1869. aastal Tartus fotoateljee avanud Reinhold Sachker (1844–1919); 
  • 20. sajandi alguses esimesi paikseid Kuressaare piltnikke Otto Eduard Buhgan (1859–1942); 
  • pärandkultuurist huvitunud Heinrich Tiidermann (1863–1904); 
  • Sõrve kolinud Vene keisrikoja fotograaf Carl Oswald Bulla (1855–1929); 
  • juba oma tegevuse algusaegadel tuntud fotograafid ja kirjastajad Georg-Johannes Parikas (1880–1958) ja Peeter Parikas (1889–1972)
  • fotopostkaardi-komplektide seeria „Kaunis kodumaa”  autor Carl Sarap (1893–1942).

Huvitav oli vaadata, mida kanti ja kuidas arenes talupojamood. Piltide kõrval oli andmed nii fotode kohta kui fotodele jäädvustatud tüüpiliste rõivaste-peakatete kohta selgitused. Ma ei lakka ikka imestamast, kuidas on suudetud toonased pisikesed pildid saada sedavõrd heas kvaliteedis pea A4 suurusesse. Ei saa see olla vaid tänapäeva tehnika, ka tollased piltnikud pidid väga head tööd tegema.

Pildil olevate fotode autorid ei ole nii kuulsad mehed. Fotod on minu pildialbumist. Ülemisel on minu vanaema (pikem tüdruk) oma õe ja emaga. Tüdrukute vanuse järgi pakuks, et tehtud kusagil 1910.-12. aastal.  Teisel pildil on lisaks neile tüdrukutele, kes on kasvanud naisteks vahepeal ja nende emale ka tüdrukute abikaasad ning minu vanaema kolm last, kõige väikesem umbes aastane minu ema. Seega on pilt tehtud 1930. aasta suvel.

Sõna on mõrvaks või mõrv on sõnaks?


22./69. Sõna on mõrv
Sari:  Hawthorne & Horowitz #1
Autor: Anthony Horowitz
Tõlkija: Sash Veelma
Kirjastus: Tänapäev 2023
392lk./ 3821lk./12122lk.
 
Lugemise väljakutse 2024:  Üllatusteema: Raamat, mis on kirjutatud mõnest reaalselt olemas olnud/olevast kirjanikust

Endalegi üllatuseks lugedes avastasin, et kõige paremini sobib hetkel see raamat just siia teemasse. See raamat on kirjutatud reaalselt olemasolevast kirjanikust - Anthony Horowitzist. Ja juba vanasõna ütleb, et kes siis ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise ja seega kirjutab temast ei keegi muu, kui ta ise. Ta ei ole vaid ennast kirjutanud selle raamatu üheks peategelaseks, minajutustajaks, vaid on siia sissepõiminud ka enda reaalset elu ja varasemaid teoseid. Hea nipp, kuidas oma varasematele teostele reklaami teha. Igatahes oli siin seda reaalset Anthony Horowitzi piisavalt siia väljakutse punkti alla pistmiseks. 

Tegu siis esimese raamatuga Hawthorne & Horowitz sarjast. Väga nutikas, aga keerulise loomuga detektiiv Daniel Hawthorne, endine politseiuurija, kes sai politseist kinga, aga sellegi poolest kutsutakse sageli lahendama keerulisi kuritegusid. Nüüd tuleb ta ideele lisaks lasta enda tegemised kajastada ka raamatus ning valib kirjanikuks ja oma abiliseks välja Horowitzi, kellega on telesarja juures koostööd teinud olles talle konsultandiks. Vastu tahtmist asjasse tõmmatud kirjanik Horowitz leiab end üsna ruttu keset lugu, mille üle tal puudub vähimgi kontroll. Hawthorne on üleolev, tujukas ja ärritav, aga iga kord, kui autor otsustab asjast loobuda, toimub mõni paljudest üllatavatest pööretest, ja uudishimu ei lase tal selga keerata. Horowitz jätkab moodsa aja Watsoni rollis, saades asjadest muidugi aru natuke hiljem kui peaks ja mitmel korral ikka valesti. Kuna sari jätkub, siis on arusaadav, et lõpuks laabub kõik hästi, pätid püütakse kinni, peategelased jäävad ellu ja lõplikult riidu ei lähe. Hawthorne on ja jääb üsna salapäraseks tegelaseks, aga sellised pahad poisid uurijatena sageli lugejatele ju peale lähevad. Eks neid sarju ole teisigi, kus uurijad on isepäised seltsimatud kohati jobud tegelased, samal ajal küllaltki geniaalsed asju märkama. Kuna Horowitz kirjutas varasemalt Siidimaja, Sherlock Holmsi uue romaani ja seda on korduvalt mainitud ka käesolevas raamatus, siis arvata võib, et kirjanik sai Holmesi lugudest inspiratsiooni, kuid tahtis asjad tuua tänapäeva ja käia ringi veidi vabamalt, kui ta oleks saanud jätkates Sherlocki lugudega. Hawthornel on mitmed sarnasused Sherlockiga, eelkõige oskab ta näha väga pisikesi detaile ning neist lugeda välja teisi üllatavaid lugusid. 

Sarja esimeses raamatus läheb kuulsa näitleja ema matusebüroosse ja korraldab ära seal enda matused. Kuus tundi hiljem ta tapetakse. Kas tegu oli kokkusattumusega või kõik on lavastatud? Hawthorne  ja Horowitz hakkavad asja uurima ning minevikust tuleb välja nii mõnigi luukere. Kohati mõnusat sarkastilisemat huumorit lisaks keerdkäikudele. Minu jaoks oli veidi vähe põnevust, aga loodan, et järgmised osad lähevad paremaks. Kohati jäi veidi venima, oleks võinud tempokam olla, aga üldjoontes loetav ja pole väga verine. Mina igatahes täitsa soovitan, eriti kellele Holmsi laadsed krimid meeldivad.

Ühed suurimad mõrtsukad, keda ei panda aga vangi

20. Kurjad taimed
Sari: Looduse lood
Autor: Amy Stewart
Tõlkija: Krista Kallis
Kirjastus: Tänapäev 2017
268lk./4051lk.
 
Lugemise väljakutse 2024:  22. Raamat, mis räägib puudest, metsast, taimedest

Taimed pole ju kurjad? Või ikka on? Igal aastal saab taimede poolt kahjustada või siis surma ligi 70tuhat inimest USAs. Tõsi küll, ega siis pole taim selles süüdi, ikka inimene. Seega neid suuri mõrtsukaid ei panda vangi, aeg ajalt küll üritatakse mõnda eriti mürgist liiki, mis laiutama kukub, välja juurida, aga ega see väga ei õnnestu, eks seda tea eestlasedki, kes karuputketega on maid jaganud. Ja millegi pärast need invasiivsed võõrliigid, millest jagu ei saada, ei ole sugugi kasulikud, vaid just need kurjad ja mürgised taimed. 
Raamat tutvustas mürgiseid taimi üle maailma. Kuid samas olid seal sees ka sellised taimed nagu mais, rabarber, aeduba, kartul, mida saab ju pidevalt söödud. Aga eks nii mitmedki taimed ole vahel mürgised ja vahel mitte. Palju taimi, milles jutt, olid mulle üsna võõrad, kuna pole õnneks nendega kunagi kokkupuutunud, sest need elavad kusagil kaugetel maadel vaid. Kõik teimed ei olnud ka otseselt surmavad, kuid mingil moel siiski inimesele, tema puudutusele või söömisele kurjad. Aga kes siis käsib iga tundmatut taime suhu pista või siis neid pihku võtta. Kuigi, eks eksimine on inimlik ja sageli on ka nälg olnud see, mis on inimeste vaenlaseks osutunud. 
Selle sarja raamatud on kõik mulle meeldinud, kuid see oli üks kuivemaid, faktilisemaid. Siiski sai lisaks faktidele ka teada nii mõnegi tõestisündinud loo või õnnetuse, mis peaks olema õpetuseks. Soovitan lugeda eriti neil, kes kusagile kaugemale loodusesse plaanib reisida.


Mida teeksite kui kaotaksite ühel ilusal päeval oma sõrmed ära?


6./230. Kaotatud sõrmed
Autor: Piret Raud
Kirjastus: Tänapäev 2020
176lk./1314lk./50364lk.

Lugemise väljakutse 2023: 14. Raamat, mis on avaldatud kirjanikupalka saades

Raamatus on kolmteist lühijuttu, mis räägivad ebakindlusest ja hirmust olla teisejärguline, soovist sobituda ümbritsevaga. Kõik lood on erinevad, kõige rohkem meeldis mulle "Ilus päev". Mõnede lugude point jäi mulle veidi arusaamatuks. Kuigi ma ei armasta lühikesi jutte, ikka eelistan sellist pikka lugu, siis pean ütlema, et täitsa loetav oli ja sobisid hetkel mingite lühemate aukude täiteks vägagi hästi.

Kurje hunte leidub ka meie ühiskonnas, päästke punamütsikesed nende käest!

14./223. Kuri hunt
Sari: Bodenstein & Kirchhoff #6 eesti keeles #3
Autor: Nele Neuhaus
Tõlkija: Eve Sooneste
Kirjastus: Tänapäev 2019
532lk./3460lk./48682lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse november: 

Nojah, tuli välja, et pidin lugema raamatut, milles on vähemalt 520 lehekülge. Seekordne teema ei pannud küll kuidagi hallpead austama ega kulupead kummardama. Ainus lohutus, et ma ei lugenud eelmine kuu sinna teemasse 80.aastase poolt kirjutatud raamatut. Aga samas ka tänu sellele sain nüüd loetud raamatu, mis juba ootas lugemist ning eelkõige jäigi lugemisest välja oma lehekülgede arvu pärast, no pole aega selles väljakutsete tambis lugeda ju nii pakse raamatuid. Kolmas raamat sellest sarjast, mis on eesti keeles ilmunud. Goodreads ütleb, et eesti keelede hakati tõlkima alates neljandast osast. Mulle ta eelmised raamatud on meeldinud ja plaanin kindlasti lugeda ka järgmisi. Järgmisel aastal ehk võtan veidi rahulikumalt neid väljakutseid, siis on aega lugeda ka paksemaid raamatuid. 

Ühel kuumal juulipäeval tõmmatakse Maini jõest Frankfurdi lähistel välja 16aastase tüdruku surnukeha. See kannab märke aastaid kestnud jõhkrast füüsiliselt vägivallast, lisaks võib tema välimuse järgi oletada, et laps on elanud näljas ja eemal päevavalgusest. Keegi ei näi teda taga otsivat ega tea, kes ta on. Linna teises servas saab telereporter Hanna Herzmann samal ajal jälile süngele loole, millesse on segatud süüdimõistetud lastepilastaja Kilian Rothemund ja teenekas kõrilõikaja Berndt Prinzler. Ta teab, et see on midagi nii võimast, et temast saaks hetkega täht, kuid produtsent keelitab teda ohtlikust loost loobuma. Hanna jätkab uurimist ning uudishimu läheb talle kalliks maksma.

Uurijad Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein koos meeskonnaga hakkavad neid kuritegusid lahendama ja mida enam nad neisse süvenevad, seda laiemaks läheb pilt. Alguses eraldi kuritegudena tunduv hakkab kokku sobituma ning sinna lisandub järjest puzzle tükikesi, millest lõpuks selgub suur kole pilt. Lastega seotud kuritegudest on alati väga raske lugeda, aga need on vajalikud, et aru saada, mis võib meie ümber toimuda. Sest ükski selline lugu ei ole väljamõeldud lihtsalt kirjaniku poolt, sellel kõigel on aluspõhi reaalsest maailmast. Me tegelikult ei tea, kui väikest jäämäe tippu me näeme, kui suur on see peidud olev jäämägi tegelikult. Aeg ajalt ka reaalses maailmas sulavad/sulatatakse need jäämäe tipud välja ja hävitatakse, kuid jäämäge ennast ei suudeta, ma kardan, iialgi hävitada. Lõpus kirjutab kirjanik, et uue raamatu kirjutamist kavandades sattus lugema üht raamatut, mis teda vapustas. Ta hakkas uurima ning sai teada väga palju laste kuritarvitamisest, mille tõttu ta kirjutas ka selle raamatu. Mida enam ühiskond on teadlik, seda kiiremini ehk märgatakse ja saadakse aru ning suudetakse sekkuda ning päästa lapsi. Väga raske lugemine, samas üpris põnev ja mõtlema panev. Soovitan.

Puhtaim aadlimaa terve maamuna peal


10./182. Eesti mõisad. Herrenhäuser in Estland. Estonian Manor Houses.
Koostanud Ants Hein
Kirjastus: Tänapäev 2004
272lk./1626lk./39960lk.
 

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#5)

Eestis on kunagi mõisaid olnud: 874 era- ehk rüütlimõisat, 165 kroonumõisat, 22 linnamõisat ja 13 rüütelkondade valduses seisnud mõisat, lisaks veel sadakond pastoraati ehk kirikumõisat. Tegu on olnud maaga, kus Esimese maailma- sõja eelõhtulgi püsis suurem osa varast ja võimust ikka veel mõisnike käes, või nagu on tõdenud baltisaksa ajaloolane Reinhard Wittram: "Eestimaa provints - too puhtaim aadlimaa terve maamuna peal." Eesti ajalukku on mõisad ja mõisnikud jätnud sügava jälje. Mõisad kui baltisaksa kultuuri iseloomulikemad mälestised. Kes teab, milliseks oleks mõisate saatus kujunenud kui neid ei oleks 1919. aasta maaseadusega riigistatud ning 1939. aastal ei oleks baltisakslased suures osas Eestist lahkunud. Nõnda leidub ka praeguses Eestis vaevalt mõnd teist liiki arhitektuurimälestisi, mida aeg oleks rohkem räsinud kui endisi mõisasüdameid. Enamik käesolevaraamatu fotosid pärineb ajast, kui taevas mõisate kohal püsis veel üpris pilvituna, sest muidu oleks pidanud panema raamatusse väga palju pilte varemetest. Kuigi oleks tahtnud näha tolleaegsete piltide kõrval siiski ka seda, millises seisus need olid raamatu väljaandmise ajal. Eriti kuna nii mõnegi mõisa kohta on teadmised, et peale raamatu väljaandmist 20 aasta jooksul on nii mõnigi mõisasüda taastatud ja ülesehitatud. Kuid kindlasti on ka neid, mis on rohkem hävinenud. Iga pildi juures on tutvustus, kelle omand see mõis on olnud, millal on teada olevalt esmane mainimine ja mis sellest mõisast sai peale 1919.aastat ning mis seisus on see raamatu väljaandmise ajal. Nendest jutukestest jäi veidi väheks, väga kuiv info oli ainult, aga eks see oligi üldine raamat vaid 250st mõisast jaotatult maakondade kaupa. Kel rohkem huvi saabki lugeda teistest mõisate raamatutest.


Raamat, mis ei vaja vaid silmi vaid ka kõrvu


24./108. Põhjamaade loodus. 100 põnevat liiki ja nende häälitsused 
Autor Jan Pedersen  
Tõlkinud Allar Sooneste 
Kirjastus Tänapäev 2017
256lk./5282lk./23622lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#14)   

See on nüüd selline peaaegu Potteri õpikute laadne raamat, kus loomad lisaks jutule ja piltidele teevad ka häält. Ise muidugi piltidel ei liigu ja hääle saamiseks pead nuppu vajutama. Aga sellegi poolest hääled annavad ilmekust juurde, sest kui sa oled neid loomi-linde piltidel varasemaltki näinud ja nende kohta lugenud, siis nii mõnegi looma häälitsus oli teadmata või uudiseks, et aa, niimoodi ka nad häälitsevad. Ja muidugi lindude puhul oli tuvastus, et olen küll sellist linnulaulu kuulnud mitmeid kordi ja vahel üritanud Siutsu äppiga isegi tuvastada, kellega tegu, aga siis see ongi see lind ja ta näeb välja selline, sest tavaliselt laualavad nad kusagil puude või põõsaste lehtede varjus ning neid lõõritajaid ei õnnestugi näha. 

Kui eelmised loomaraamatud on pigem rõhunud emotsioonidele, kui intelligentsed nad on ja kuidas käituvad, siis see raamat oli faktipõhine - see loom, elab sellises kohas, sööb seda, kasvatab seal poegi, nii mitu järeltulijat, hoolitseb nende eest nii kaua jne. Tegelikult loomi oli vähe selles raamatus, enamikus olid linnud. Aga eks linde olegi rohkem ning nad teevad ka kõik häält, samas kui loomad on tihti üpris vagurad olendid. Ilusad selged fotod, kus linnud ja loomad on suures plaanis näha. Olen seda raamatut ka varasemalt lapanud ja helisid kuulanud, aga algusest lõpuni lugenud ei ole, nüüd sai siis kõik järjest loetud ja kuulatud.    

Võsavillem, susi, kriimsilm, metsatöll, hallivatimees, metsakutsa, metsapeni, laanepeni, pajuvasikas, pühajürikutsikas, lambavaras, kõrvekutsikas, sorgsaba, hallsaks...


23./107. Huntide tarkus 
Sari Looduse lood  
Autor Elli H. Radinger 
Tõlkinud Eve Sooneste 
Kirjastus Tänapäev 2022
238lk./5026lk./23366lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#13)   

Autor Elli H. Radinger, sündinud aastal 1951, loobus kolmkümmend aastat tagasi advokaadiametist, et pühenduda täielikult kirjutamisele ja huntidele. Tänapäeval on ta Saksamaa mainekaim hundiuurija, kes annab oma teadmisi edasi raamatutes, seminaridel ja ettekannetes. Juba veerandsada aastat on ta veetnud enamiku ajast USA-s Wyomingi osariigis Yellowstone’i rahvuspargis metsikuid hunte jälgides. Raamatus on aru saada, et autor on lummatud huntidest, nende perekondlikkusest, käitumisest ning üritab hunte teha sümpaatseks ka teistele inimestele. Armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast – sellised on huntide põhimõtted. Hundid hoolitsevad hellalt oma vanade ja haavatute eest, kasvatavad armastusega järeltulijaid ja suudavad mängides kõik unustada. Nad mõtlevad, unistavad, teevad plaane, suhtlevad üksteisega intelligentselt. Karjakasvatajad mõtlevad aga veidi teisiti seistes murtud loomade juures tarandikus. 

Raamat on kirjutatud hästi, kirega. Sealt õhkub kui targad ja hoolivad on hundid. Kuid ilusti on kirjutatud ka loodusseadusest, kus kiskja vajab ellujäämiseks toitu - teiste loomade liha, kuidas hundid jahti peavad, miks nad lambakarja hulka sattudes tapavad rohkem kui söögiks vaja. Kuid ka hundikarjade omavahelised konfliktid lõppevad vahel tapetutega. Nagu eelmises sama autori raamatus, kus ta tõi paralleele vanade koerte ja vanade inimeste vahele, siis siin raamatus toob ta ka paralleele huntide ja inimeste vahel, nende käitumise ja psühholoogia osas. Hunte ma rohkem armastama ei hakanud ja nendega looduses kohtuda siiski ei soovi, aga rohkem nendest loomadest sain sellest raamatust teada küll. 


    

„Ela nii, nagu sureksid sa homme, ja õpi nii, nagu elaksid igavesti.“ Mahatma Gandhi

 

19./103. Vanade koerte tarkus 
Sari Looduse lood  
Autor Elli Radinger 
Tõlkija Eve Sooneste
Kirjastus Tänapäev 2019  
322lk./4098lk./22438lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#11)

Ma võtsin selle raamatu lugemisse vaid seetõttu, et see on ilmunud Looduse lood sarjas, kuna see sari mulle väga meeldib ning plaanis on kõik raamatud läbi lugeda. Koerteraamatute suhtes on mul lihtsalt suured eelarvamused. Koerte suhtes ka. Nagu keegi ühes raamatus väitis, et ta ei ole allergiline koerte vastu vaid koerahammustuste vastu. Mina samuti. Ma ei vihka koeri, aga ma tõesti ei salli hoolimatuid koeraomanikke, kes näevad maailma silmaklappidega, kellele nende koer on a ja o ning nad ei suuda või ei taha arvestada teiste inimestega. Ma ei räägi siin koerte järelt koristamisest või ilma rihmata jalutajatest. Ka ei suudeta aru saada, et kui koer on rihma otsas, siis ei pea koera laskma vastutuleva inimeseni, nii, et ei ole võimalik mööduda koerast ilma, et koeraga tekiks puude või koerarihm ei takistaks otse edasiliikumist. Sorry, aga ma tõesti ei taha teie illikukudest koertest mööduda ka 10 cm kauguselt ja see peaks olema ometi minu õigus. Ma tean, mida tähendab midagi (olete ju korduvalt kuulnud: ärge kartke, ta ei tee midagi...). Midagi = kolm nädalat sinikaid, märkimaks igat hammast koera suus. Ja kuigi peremees nägi vaeva koera kättesaamisega, sest koer oli jõu poolest temast üle (ta oli alles nooruke, mis siis veel saab kui ta täiskasvanuks sai) ja ta nägi koera ründamas (täpselt paar sekundit peale seda kui ta oli eelneva lause öelnud ja koera kehakeelest võis juba paljugi väljalugeda (seetõttu jäin liikumatult seisma), mitte vaid tema peremees, kes oleks oma koera pidanud tundma), siis ta 5 minutit hiljem kinnitas, et tema koer ei suudagi nii kõrgele hüpata ning kuna jope pole katki, siis koer ei saanud hammustada... Seetõttu ma suhtun ka eelarvamustega koerteraamatutesse, kuidas pimedad loomaarmastajad oma koerte geniaalsust kiidavad ja samal ajal suhtuvad hoolimatult kõigisse, kes nende koertevaimustusega ei liitu ning nende armastatut ei ülista. Selles raamatus oli seda ka, aga palju enam oli siiski loomapsühholoogiat, just eakate loomade käitumise ja olemise analüüsi ning paralleele oli tõmmatud inimestega. Sellest raamatust oleks saanud välja kirjutada hulga mõtteteri, kus autor toob välja soovitused ja ideed just eakatele inimestele võtta eeskujuks nii mõndagi koertest ning nende olemisest, et muuta ka oma päevi vanaduses rohkem päiksemalistemateks. Kuna mul on viimasel ajal just teemaks eakad ja nende koolitamine, nende oskuste elus hoidmine või uuendamine seoses elu kiire muutumise ja digimaailmaga, siis leidsin sellest raamatust palju mõtteid ja häid soovitusi. Minu jaoks oli see raamat rohkem psühholoogia raamat kui loomaraamat. Ma arvan, et sellest raamatust loevad inimesed välja väga palju erinevat, seal on sedavõrd palju kihte. Kes loeb koertest, kes eakusest, kes üldse millestki muust. Soovitan lugeda, eriti kui tegemist mingilgi moel seenioridega.

Siga on ärasöömiseks, siga on pattalöömiseks...


 18./102. Natuke meie moodi 

Sari Looduse lood 
Autor Kristoffer Hatteland Endresen
Tõlkinud Kristina Porgasaar 
Kirjastus Tänapäev 2022
318lk./ 3776lk./22116lk.
 
Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#10)

Inimese ja sea suhe on alati olnud keeruline. Siga on kõige räpase, koleda, häbiväärse ning patuse elavaks metafooriks. Siga on eemale tõugatud või ehk oleks õigem ütelda siseruumidesse lukustatud ning inimeste pilgu eest hästi varjatud. Samas on siga ka hinnaline meditsiiniline inimkeha mudel. Ta on ka see loom, keda me oleme viimase viiekümne aasta jooksul kõige rohkem söönud. Soovides minna sigade olemuse ning nende ümber oleva müsteeriumiga süvitsi jälgis Kristoffer Hatteland Endresen Lääne-Norras Jærenis intensiivses seatööstuses seakasvataja rollis olles ühe pesakonna põrsaste teekonda sünnist tapamajani. Teekonnast sai paeluv jutustus isust ja vastikusest, toidust ning moraalist. Samas juurdleb autor inimkonda sajandeid vaevanud küsimuse üle: Kust siis läheb tegelik piir inimese ja looma vahel? 
Minu jaoks jagunes see raamat kaheks. Ühest küljest autori kirjeldused seakasvatuses, mida ta nägi, tundis, arvas. Ja siis arutlused ajaloo, kultuuri, looduse ja inimese suhete kohta, sea rollist inimese elus. Väga huvitav oli, kui ta üritas leida algpõhjust, miks osa religioonidest on sea söömise ära keelanud. Või siis, kui ta tegi kokkuvõtte kohtuasjadest läbi ajaloo, kus süüpingis on istunud siga. Või meditsiinis sea rollist ning arvatavast tulevikust. Ja loomulikult mida sead peaksid tundma, kui targad nad on ja kuidas nad arenenud-taandarenenud on ajaloo vältel. Väga hea raamat, soovitan.
 

 

Need erilised lehmad ja nende salajane elu

16./100. Lehmade salajane elu 
Sari Looduse lood  
Autor Rosamund Young  
Tõlkinud Marie Kuri 
Kirjastus Tänapäev 2017
144lk./3410lk./21750lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#8)

Kite’s Nesti farmis uitavad lehmad (ning lambad, kanad ja sead) vabalt ringi. Nad otsustavad ise, kuidas järglasi kasvatada, mida süüa ja kus magada. Kui lehmad saavad rahus oma lehmaelu elada, tuleb nähtavale iga looma isikupära, mis on neil kõigil erinev – nagu inimestelgi. Raamatust selgub, et lehmad armastavad, mängivad, kiinduvad ja loovad sõprussuhteid, mis kestavad elu lõpuni. Nad hoiavad üksteise lapsi, leiutavad mänge, peavad vimma ja leinavad. Enamik meist ei tea, et midagi sellist on võimalik, sest tänapäeva põllumajanduses ei ole ruumi loomade loomuliku elukorraldusega arvestamisele. 

Autor armastab oma loomi, ta tunneb kõiki nime ja nägupidi ning arvestab nende eripärade ja soovidega. Selles farmis on inimene teisejärguline, ainult loomadele abiandja kui need seda küsivad. Ja tundub et perenaine saab aru nende keelest, mõistab sõnatuid vestlusi kehakeeles. Raamatus ei ole üldistusi lehmade kohta sest nad on kõik autori jaoks vaieldamatult isiksused, erinevad oma soovide ja iseloomude poolest. Pigem ongi see autori mälestusraamat oma loomadest, mitte sedavõrd lehmade ja natuke ka teiste koduloomade üldistav tutvustus. 

Kohati oli huvitav lugemine, kohati läks veidi igavaks, eriti see järjepidamine milline lehm oli milliste lehmade esiema. Autor muidugi teadis peast oma veiste sugupuid. 

Kakskümmend asja, mida võiks teada lehmadest:

Lehmad armastavad üksteist … vähemalt mõned neist.
Lehmad hoiavad üksteise lapsi.
Lehmad peavad vimma.
Lehmad mõtlevad mänge välja.
Lehmad saavad pahaseks.
Lehmad oskavad inimestega suhelda.
Lehmad oskavad probleeme lahendada.
Lehmad loovad eluaegseid sõprussuhteid.
Lehmadel on toidu suhtes eelistused.
Lehmad võivad olla ettearvamatud.
Lehmad võivad olla head seltsilised.
Lehmad võivad olla igavad.
Lehmad võivad olla targad.
Lehmad armastavad muusikat.
Lehmad võivad olla õrnad.
Lehmad võivad olla agressiivsed.
Lehmad on usaldusväärsed.
Lehmad võivad olla andestavad.
Lehmad võivad olla kangekaelsed.
Lehmad võivad olla arukad.
           

Mütoloogia, inimesed ja loomad


 13./97. Teekond urust templisse ehk märk on vaataja silmades 
 Sari Looduse lood 
 Autor Aleksei Turovski, Marcus Turovski 
 Kirjastus Tänapäev 2016
 252lk./2930lk./21270lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#6)

Miks on hakatud erinevates kultuurides teatud loomi pidama pühaks ja miks neile omistatakse erinevaid tähendusi ja omadusi? Kui palju on neis müütides tegelikkust ja mida leiab maailma eri paigus ühist ja erinevat? Selles raamatus on põimitud legendid zooloogiaga. Sissejuhatavale loole järgneb pikemalt ja põhjalikumalt loomade psühholoogia, nende olemine, inimese arusaamised loomadest. Raamatus on juttu nii putukatest, kaladest, lindudest, imetajatest, eriti ahvidest kui ka draakonitest. Saab teada kui tähtsad on loomade jaoks kuulmine, nägemine, haistmine, kompamine. Raamat oli iseenesest huvitav, ainus mida võiks ette heita, et aeg ajalt oli kasutatud termineid, mis zooloogile on iseenesest mõistetavad tavaväljendid, aga mis zooloogiast mitte nii teadlikule inimesele on võõrad ning neid termineid oleks võinud lahti seletada kasvõi märkustena. 

"Mütoloogia on inimese elu lahutamatu osa. See ei ole kunagi olnud midagi välist, kõrvalist või teistsugust. Uurides inimese liigi ja inimkonna evolutsiooni, tuleb kindlasti pöörata tähelepanu ka müüdi evolutsioonilisele arengule. Inimene on ainus loom, kes sotsialiseerub müüdi abil. Sotsiaalsus ja sellega otseselt seotud unikaalne keele ja kõne abil suhtlemine ja mõtlemine on mütoloogiliste süsteemide evolutsioonis esmatähtis. Pärisinimesel on ilmselt lõputu hulk ökoloogilisi nišše ehk elukutseid. Me suudame võimsa empaatia ja kontseptuaalse mõtlemise najal õppida igalt loomaliigilt. Seda on inimkond kümnete ja võib-olla sadade tuhandete aastate vältel ka teinud. Nende õpingute kestel on inimene oma „tõelistesse” lugudesse – müütidesse, mille järgi inimkond elas, kaasanud väga palju erinevaid loomaliike, kelle positsioonid on muutunud ja arenenud koos inimühiskondade arenguga. Inimeste võrdlemine teiste loomaliikidega on tõesti võimas demagoogilise propaganda võte ning see praktika on levinud iidsetest aegadest tänapäevani. „Nemad (teine rahvas, teine partei, teine riik jne) on elajad; see või teine on siga, eesel, metsloom”. Või siis: „Need lendurid on meie hiilgavad kotkad ja pistrikud, vaarao on oma rahva võimsaim pull (Hapi). Töökas kui sipelgas või mesilane; liiderlik nagu kõuts või ahv”. Iga selline võrdluse vorm kas vastandab või samastab loomaliike inimesega. Kui see võte on suunatud vastaste pihta, lülitatakse nood justkui inimese liigist välja, neid samastatakse kahjuritega. Kui selline võrdlus on aga positiivne, siis esitatakse reeglina juhti või juhte kui meid, kes me ise tunneme end inimestena, heade, kindlate ja võimsate vanematena." (Turovski)

 

Putukad ründavad


9./93. Kurjad putukad
Sari Looduse lood 
Autor Amy Stewart
Tõlkinud Krista Kallis
Kirjastus Tänapäev  2018
292lk./2106lk./20446lk.
 
Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#4)
 
Milline foobia teil on?  Akarofoobia, apifoobia, arahnofoobia, entomofoobia, helmintofoobia, isopterofoobia, katsaridafoobia, knidofoobia, leptidopterofoobia, mürmekofoobia, parasitofoobia, pedikulofoobia, sfeksofoobia, skoletsifoobia? Igatahes putukaid on inimesed läbi ajaloo kartnud ja sageli põhjusega. Hea fanataasiaga inimesele võib seda raamatut soovitada õuduskirjanduse aseaineks. Ma arvan, et õudukad ei olegi nii õudsad kui see raamat ettekujutades täpselt kuidas need putukad toimivad. Just need, kes vajavad inimest või tema verd, et elus püsida ja paljuneda. Ja putukad oskavad olla kurjad, vahel ise seda ettekujutamatagi, sest nemad ju lihtsalt toituvad ja paljunevad. Ühe raamatus ära toodud putukaga olin ka ise eelmisel suvel püsti hädas, ei aidanud üksi tõrjevahend. Nüüd raamatust sain teada, et oleksin vajanud parasiitherilase liiki Encarsia formosa't omale appi. Hetkel on kogu lootus talvekülmal, mis peaks mu rõdu taimeaia kurjade karilaste rünnaku jätkumise eest sel aastal päästma. 
Raamat oli põnevalt kirjutatud, ladus lugemine. Minu jaoks oli kohati põnevam ja õudsam kui mõni õuduspõnevik. Täitsa soovitan lugeda.

 

Loomade mõtlemisest ja tunnetest

 

8./92. Loomade mõistatus
Sari Looduse lood 
Autor Karsten Brensing
Tõlkinud Kersti Kaljuvee 
Kirjastus Tänapäev  2018
338lk./1814lk./20154lk.
 
Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#3)
 
Karsten Brensingi raamat uurib loomade mõtteprotsesse ja emotsioone. Autor analüüsib erinevaid loomaliike ning selgitab, kuidas nad mõtlevad ja tajuvad oma keskkonda. Raamat rõhutab, et loomad on keerukad olendid, kellel on erinevad emotsioonid ja vajadused ning kes suudavad mõelda ja õppida. Brensing selgitab, kuidas loomade käitumist võib tõlgendada nende emotsioonide ja vajaduste alusel ning kuidas nende käitumine võib muutuda vastavalt nende keskkonna tingimustele. Brensing tutvustab ka teaduslikke uuringuid, mis on tehtud loomade intelligentsuse ja emotsioonide uurimiseks ning toob välja huvitavaid näiteid loomade käitumisest, mis näitavad nende tundeid ja mõtteprotsesse. Raamat annab palju huvitavat teavet loomade kohta ning paneb lugeja mõtlema sellele, kuidas me saaksime loomade elu paremaks muuta, arvestades nende vajadusi ja emotsioone. Autor võrdleb loomi inimestega, eriti lastega. Samuti võrdleb ta erinevaid liike, kellega on tehtud sarnaseid katseid. Ei olnud kõige ladusam ja kergem lugemine, vajas süvenemist, aga oli huvitav ning väga avardas mõtlemist loomadest, just eriti inimese arust sellistest väiksematest ja rumalamatest.

 

Kankaani kunagine kuninganna

 

19./83. La Goulu. Moulin Rouge´i kuninganna 

Autor Maryline Martin 
Tõlkinud Sirje Keevallik 
Kirjastus Tänapäev 2022
224lk./4510lk./18148lk.
 
Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#11)

"La Goulue" oli prantsuse tantsija ja kabaree täht, kelle tegelik nimi oli Louise Joséphine Weber. Ta sündis 12. juulil 1866 Clichys, Prantsusmaal ja suri 29. jaanuaril 1929 Pariisis. Ta sündis lihtsasse töölisperesse. Ta töötas lillemüüja ja pesunaisena, kuid tema kireks oli tantsimine; seljas klientidelt näpatud peenemad riided, külastas ta õhtuti Pariisi tantsusaale. Talent ei jäänud märkamata ning Louise’ist sai Élysée Montmartre’i ja Moulin Rouge’i esitantsijanna. Ta oli kuulus oma tantsu ja hüüdnime "La Goulue" (prantsuse keeles "liigsööja") poolest ning oli üks kuulsamaid tantsijaid 19. sajandi lõpus. Ta oli tuntud oma ekstravagantsete kostüümide ja lihtsa, kuid kirgliku kankaani tantsustiili poolest. Ta oli esimene tantsija, kes tõi Moulin Rouge'i kabareesse kankaani, mis oli tol ajal peamiselt ööklubides ja baarides tantsitud. La Goulued saadavad skandaalid, teda süüdistatakse kõlvatustes ning paljude jaoks pole ta muud kui üks ebaintelligentne ja lõtvade elukommetega „kahtlane lambuke“. Kuid tema üksnes vilistas toonastele kodanlikele moraaliprintsiipidele, armastades nii mehi kui ka naisi ja soovides vaid, et muusika ei vaikiks. La Goulue'i kuulsus ulatus kaugemale Pariisist, kuna tema portreed ja karikatuurid ilmusid ajalehtedes ja ajakirjades kogu Euroopas ning tema nime kasutati reklaamides. Tema kuulsus oli aga lühiajaline. Äärmuslike eluviiside tõttu vananes La Goulue enneaegu. Ta esines veel laatadel, oli lõvitaltsutaja ja rändloomaaia omanik, kuid kaotas tüseda ja alkoholilembesena kiiresti publiku viimasegi huvi, olles lõpuks sunnitud hinge sees hoidma tänavail sigarette müües. 1929. aastal suri kunagine Moulin Rouge’i pärl, Pariisi kabareede ja prantsuse kankaani kuninganna viletsuses ja unustatuna.

Käesolev biograafia tugineb hulgale arhiivimaterjalidele ja La Goulue isiklikule päevikule ning on illustreeritud toonaste fotode ja joonistustega. Ma ei teadnud temast mitte midagi, raamat sattus juhuslikult raamatukogus näppu. Tundus olema naine, kes põles ereda leegiga, aga samas põletas ära ka enda ja need, kes üritasid temaga elu jagada. Kiire ja kerge lugemine, rohkem oleks ehk tolleaegset tausta soovinud juurde lugeda.


Kuulus naine - rokkstaar


16./80. M-rong 

Autor Patti Smith
Tõlkinud Triin van Doorslaer
Kirjastus Tänapäev  2016
264lk./3798lk./17436lk.
 
Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#9)

Patricia Lee Smith (sündinud 30. detsembril 1946 Chicagos) on ameerika laulja, helilooja, luuletaja ja kunstnik. Ta on üks mõjukamatest naissoost rokkstaaridest. Tema debüütalbum "Horses" (1975) oli New Yorgi punk rock'i liikumise esimene avaldatud album. Patti Smithi on kutsutud pungiluule laureaadiks ja pungi ülempreestrinnaks, sest tema laulud ühendavad tihti rokki ja luulet. Tema omanäoline muusika- ja kirjanduslooming on vorminud ja innustanud tervet plejaadi autoreid igas mõeldavas kunstivallas. „M Rong“ on elulooline ja niisama piire nihutav kui seda on olnud kogu Patti looming. Lugu, mis saab alguse pisikesest New Yorgi kohvikust, vonkleb läbi kogu maailma ja maailmade vahel, sügavale autori sisemusse, krimisarjadesse, tuntud ja tundmatute autorite lugudesse, nii kirjapandusse ja kui aimatavasse, kuuldavasse ja nähtamatusse. Ja selle kõige taustal on Patti kaks lahutamatut kaaslast, kelleta tema elu on mõeldamatu – lahkunud elukaaslane Fred ja must, must kohv. See ei ole tavaline eluloo raamat, kus faktid kronoloogilises järjekorras ning need on tähtsamal kohal kui see, kes see inimene tegelikult sisimalt oli. Seda ka autobiograafiliste raamatute puhul. See on Patti Smithi autobiograafia, kuid faktid on tagaplaanil, põhiline on, tema mõtted ja tegude põhjused, inimesed tema elus. Sa saad üpriski palju teada ka fakte, aga need on kõik põimitud juttu nii, et võid sellest üle libiseda muu jutu seas ja tähelegi mitte panna. Aga kindlasti saab lugeja aru, et tegemist ei ole mingi tavalise inimese, väikse vaikse halli hiirekesega, vaid naisega kes on elanud täiega ning kelle elu lahutamatu osa on looming, olenemata siis millisel kujul. Ta on esinenud ka Eestis. Kuna ma eriti temast varasemalt midagi ei teadnud, siis oleks kohati tahtnud lugeda rohkem faktilist teavet, aga omapärane lugemine ja hetkel ma küll ei tea väga palju rohkem mida ta korda saatnud on, aga ma tean rohkem kes ta selline sisemiselt on. Ja äkki see ongi tähtsam siin elus, vaatamata sellele, kas oled kuulus rokkstaar või kuulsusetu lugeja.

Olendid, keda inimkond on sajandite jooksul ettekujutanud


 5./69. Kujuteldavate olendite raamat

Autor Jorge Luis Borges  
Tõlkinud Ehte Puhang 
Kirjastus Tänapäev 2019
192lk./1530lk./15168lk.
 
Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse aprill: Cervantese preemia saanud kirjanik
 
Jorge Francisco Isidoro Luis Borges Acevedo (24. august 1899 Argentina, Buenos Aires – 14. juuni 1986 Šveits, Genf) oli argentina kirjanik. 1979 – Miguel de Cervantese auhind. 
„Kujuteldavate olendite raamat” on kirjutatud keskaegse bestiaariumi vormi järgides, kirjeldades lugejale rohkeid inimmõistusest sündinud olendeid, kes on asustanud mütoloogiaid ja religioone, kirjandust ja filosoofiat, müstikute nägemusi ja poeetide unenägusid. Paljude olendite kirjelduste juures on ka viited algallikatele, kus ja kuidas on antud olendit kirjalikult mainitud ja kirjeldatud. Raamatus olid nii tuntud (draakon, nümf, fööniks, troll jne), minu jaoks tundmatuid (Garuda, Catoblepas, Peryton, T'ao-T'ieh jne) kui loomad, keda keegi unes nägi (Kafka, Poe, C.S. Lewis jne). Raamat näeb välja nagu teatmeteos, aga tõlkija järelsõnas ta mainib, et teatmeteos see raamat ilselt pole. Nagu paljud Borgese loomingu uurijad on maininud, ongi Borgese loomingule väga iseloomulik žanritevaheliste piiride hägustamine. Raamatus on mitmeid teiste autorite tekste (just need, kus keegi kedagi unes nägi). Minu jaoks oli täitsa huvitav lugemine. Tutvusin nii mõnegi uue olendiga minu jaoks. Oleks ainult kangesti tahtnud ka pilte juurde neile olenditele, sest kirjeldusest alati ei saanud aru, kuidas on inimesed seda olendit ettekujutanud. Jah meil on oma ettekujutus draakonist, lohest ja trollist, aga need on ju pigem tekkinud nähtud piltidest, mitte me ise ei ole seda vaimusilmas kujutanud. Keda huvitavad müstilised olendid, neile sobilik raamat.  

Kui mälu läheb seiklema ja meie jääme koju

 

29./64. Mäluseiklused

Autor Ylva Østby, Hilde Østby 
Tõlkinud Ülle Jälle 
Kirjastus Tänapäev 2021
256lk./5698lk./13638lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#17)       

Õed Hilde ja Ylva Østby – kirjanik ja neuropsühholoog – viivad meid uskumatule seiklusele inimmälu sügavustesse, näidates, kui keerukas, kaunis ja peen süsteem see on. Raamat, mis uurib mälu toimimist ja selle olulisust meie elus. Raamatus käsitletakse mitmeid teemasid, alates ajaloo- ja kultuurimälust kuni mäluhäireteni. Õed Østby tutvustavad lugejatele mälu erinevaid aspekte, nagu näiteks kuidas mälu tekib, kuidas seda hoitakse ja kuidas seda taaskasutatakse. Raamat keskendub ka sellele, kuidas meie mälu mõjutab meie identiteeti ja millised on selle praktilised rakendused igapäevaelus, näiteks õppimise ja töö osas. "Mäluseiklused" sisaldab mitmeid huvitavaid lugusid, ajaloolisi fakte, teaduslike uuringute tulemusi ja isiklikke kogemusi. Arutatakse miks me mäletame seda, mida me mäletame, ja kuidas mälu on kujundanud meie minevikku ja tulevikku. Eraldi peatutakse valemälestustel, miks need tekivad ja kui suures osas need tekivad. Raamatus on hästi palju näiteid inimestest, kelle lugu räägitavale teooriale annavad praktilise väljundi, tänu kelle juhtumile arenesid edasi teadlaste teadmised ning sageli hakatigi selle järel põhjalikumalt probleemi uurima. Hästi kirjutatud raamat, lihtsalt loetav ja huvitava sisuga. Ei kujuta ettegi kuidas oleks elada ilma mäluta.

Müstiline inimaju


16./51. Kuidas inimaju töötab 

Autor Marc Dingman  
Tõlkinud Krista Kallis 
Kirjastus Tänapäev 2020
328lk./3228lk./11168lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#6)

Neuroteadlane Marc Dingman annab raamatus ülevaate meie kolju sisemuses paikneva alla pooleteise kilo kaaluva veidralt kortsus koemassi – aju – iseloomust ja veidrustest. Raamat on jagatud 10 peatükiks, millest igaüks tegeleb aju eri funktsiooniga. Milline aju osa on tegev millega. Mis juhtub, kui see ajuosa läheb rikki. Millised on hirmu, mälu, une, keele, kurbuse, liikumise, nägemise, mõnutunde, valu ja tähelepanu põhitõed. Kuidas on avastatud, milline ajuosa nendega seotud on. Mis siis juhtub, kui midagi on liiga palju või liiga vähe või pole üldse. Huvitavad näited patsientidest, kelle aju ei tööta nii, nagu see peaks olema. Kuigi ega pelgalt lugedes ei saa ikka täiesti aru, mis tunne on inimesel, kes ei suuda midagi unustada ja teab täpselt kõiki päevi oma elus. Või inimesel, kes on kaotanud mälu ja minuti pärast enam ei mäleta, mida tegi või ütles. Kõige kummalisem minu jaoks oli mehe lugu, kes suutis kõndida vaid siis, kui nägi oma jalgu ja keskendus vaid kõndimisele, oma jalgade liigutamisele. Kui ta oma jalgu või käsi ei näinud, siis ta ei suutnud neid liigutada. Või inimene, kelle üks käsi teeb kõik vastupidi kui teine käsi, nagu see ei oleksi tema enda käsi - üks käsi valab tassi kohvi ja teine samal ajal kallab selle tassi ümber! Need inimesed on ikka õnneseened, kelle aju toimib nii, nagu see on toimima mõeldud. Raamatust saab teada ka aju eripäradest, miks me vahel ei näe asju, mis on selgelt me silme ees või ei kuule, mida meie kõrval räägitakse. Raamat oli väga lihtsalt ja arusaadavalt kirjutatud. Juures olid ka pildid, et tekiks visuaalne ettekujutus, millisest ajuosast siis parasjagu jutt on. Kuigi enamust selles raamatus kirjutatust ma teadsin juba ka varem, lihtsalt see teema on mind huvitanud tänu läbitud psühholoogia kursusele, siis uusi teadmisi sain ikka. Ja üks kõige olulisem asi mälu juures - kui teadmisi ei värskenda, kui mälu ei värskenda, siis need asjad kaovad aegamööda mälust. Aga kuidas täpselt inimaju töötab ei tea tegelikult veel maailmas mitte keegi, ka kõige targem neuroteadlane mitte.

Laste ja kummituste detektiivitööd


 2./37. Vanalinna detektiivid. Mustpeade maalid 

Sari: Vanalinna detektiivid #1 
Autor Reeli Reinaus 
Kirjastus Tänapäev 2018
144lk./288lk./8228lk.

3./38. Vanalinna detektiivid. Verega kirjutatud kirjad 

Sari: Vanalinna detektiivid #2
Autor Reeli Reinaus 
Kirjastus Tänapäev 2018
144lk./432lk./8372lk.

4./39. Vanalinna detektiivid. Neitsitorni meedium

Sari: Vanalinna detektiivid #3
Autor Reeli Reinaus 
Kirjastus Tänapäev 2020
144lk./576lk./8516lk.

5./40. Vanalinna detektiivid. Niguliste muumia ja nõiamärgid 

Sari: Vanalinna detektiivid #4
Autor Reeli Reinaus 
Kirjastus Ronk Ronk 2021
144lk./720lk./8660lk.

Lastekirjanduse väljakutse märts: Ristsõna vastus (Kisub kriminaalseks)

Tänapäeval on neid laste kriminulle ikka ohtrasti, oleks minu lapsepõlves neid ka sedavõrd palju olnud, siis seikles vaid Kalle Blomkvist oma kambaga ringi. Eks nüüd tuleb tagant järgi neid lugeda. Otsisin, mida seekord võtta ja sattusin sarja peale, mida polegi veel lugenud. Tundusid veidi asisemad lood olema, mitte väga titekad ja seega saigi kõik neli osa kohe korraga ette võetud. 

Rebeka ja Gregor kohtuvad juhuslikult Tallinna vanalinnas asuvas Mustpeade majas ning nad saavad ülesandeks uurida välja, miks kaovad sealt salapäraselt maalid. Selgub, et lapsed näevad kummitusi ning saavad nendega ka vestelda ning seega küsivadki nad abi nendelt. Ka järgmistes raamatutes ning salapäraselt saadavates ülesannetes on tihedalt kummitustega seotud lood. Teises osas peavadki kindlaks tegema, kas vanalinna korterites kummitab. Kolmandas uurima Neitsitornis toimuvaid üleloomulikke seansse, kas tegu on pettusega või mitte. Neljandas kohtutakse Niguliste muumia vaimuga ning saadakse temalt abi. Uurima asuvad küll kaks last, aga uurimiste kestel nende kamp suureneb veel ühe tüdruku ja kahe poisi võrra. Viimased kolm küll kummitusi ei näe ja nendega ei suhtle vaid aitavad kaasa muudmoodi. Minu jaoks suureks plussiks on neis raamatutes, et märkamatult räägitakse loo kõrvalt lastele Tallinna vanalinna ajalugu ning erinevaid lugusid nii kummitustest kui kunagi elanud isikutest. Mulle olid küll kõik lood juba ajalootuuridelt vanalinnas tuttavad, aga huvitav oli ikka lugeda. Ma arvan, et ainult nendest ajaloolistest asjadest paljud lapsed ei viitsiks lugeda, kuid nüüd seikluste vahelt, saavad juurde ka Tallinna ajaloo teadmisi. Uurimislood ise on ka täitsa põnevust pakkuvad ja lastepärased. Viimane raamat lõppeb nii, et kindlasti on kirjanikul plaanis seda sarja veel edasi kirjutada. Loen kindlasti veel, kui järjed ilmuvad.