Kuvatud on postitused sildiga Tänapäev. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tänapäev. Kuva kõik postitused

Pilapasknäär revolutsiooni keerises


9./24. Pilapasknäär
Sari: Näljamängud # 3 
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2011
332lk./2232lk./6081lk.
 
Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab
 
„Näljamängude“ triloogia kolmas ja viimane osa, mis viis Panemi kodusõja keerisesse. Kui esimesed kaks raamatut keskendusid Näljamängudele ja ellujäämisele, siis selles osas oli fookuses revolutsioon, propaganda ja võimuvõitlus. Võrreldes eelmiste osadega tundus see aeglasem ja vähem kaasahaarav. Kolmas raamat keskendus rohkem revolutsiooni tagamaadele ja Katnissi rollile Pilapasknäärina – sümbolina, kelle abil mässajad rahvast motiveerisid võitlusse. Mässajad ja Kapitoolium olid selgelt vastandatud, kuid samas tundusid mõlemad pooled kohati must-valgetena ja väga sarnastena. Revolutsiooni tegelased, eriti 13. ringkonna juht Coin, ei äratanud usaldust, kuid nende tegelik taust ja motiivid jääid siiski vähem lahti kirjutatuks. Üks silmatorkavamaid muutusi selles osas oli Katnissi tegelaskuju areng – või pigem taandumine. Kui esimestes raamatutes oli ta tugev, sihikindel ja otsusekindel, siis siin tundus ta kurnatuna, kaotas oma initsiatiivi ja oli pigem mängukann poliitiliste jõudude vahel. Peeta ja Gale’iga  kolmnurk, mis varasemalt tekitas rohkem pinget, ei olnud enam nii kaasahaarav. Nooremana oleks ehk see armukolmnurk pakkunud rohkem huvi, kuid hetkel tundus Katnissi kõikumine kahe kuti vahel vähem olulisena, ei pakkunud eriti pinget. Tema tegelik võitlus iseendaga ja sellega, millisesse maailma ta tahaks kuuluda oli ka arvestades eelnevaid raamatuid kuidagi kaootiline, ebakindel, järjekindlusetu. Aga see ma arvan oligi pigem autori enda nägemus Katnissist, kui noorest, veel väljaarenemata tüdrukust, kes on sattunud elu hammasrataste ja võimuvõitluste vahele. Keda peetakse kohati kergelt manipuleeritavaks marionetiks ning kui ta vahelduvalt seda üritab mitte olla, siis tekitab see manipuleerijates segadust ja viha tema vastu. Lõpp ei pakkunud klassikalist kangelase võidukäiku, vaid pigem peegeldas seda, kuidas sõda ja poliitika jätavad kõik osalised katkisteks ja väsinuteks. Katniss ei saa täit rahu ning küsimus, kas revolutsioon tõi kaasa tõelise muutuse või lihtsalt uue võimu, jääb õhku. „Pilapasknäär“ ei ole halb raamat, kuid võrreldes triloogia varasemate osadega tundus see nõrgem. See kaotas osa oma tempokusest ja põnevusest, asendades selle poliitika ja propaganda teemadega, mis ei olnud enam nii köitvalt kaasahaaravad ning mõned süžeepöörded olid ettearvatavad. Võib olla kunagi võtan kätte ka eelloo(d), kuid hetkel jätkan teiste kodus olevate soovitustega.

 

Leegid tõusevad tuhast

8./23. Lahvatab leek
Sari: Näljamängud #2  
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2010
320lk./ 1900lk./5749lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Sarja teine osa. Esimese osa mängud ei lõppenud nii, nagu võim tahtis, Katniss kavaldas nad üle. Võim ei andesta. See võib olla surmav. Kui mängude võitjad on hetkel puutumatud, siis on ju võimalik neid survestada nende pereliikmeid ja sõpru ähvardades. Kas tõesti on Katniss süüdanud leegi, mis toob endaga kaasa ülestõusud näidates mängude kaksikvõitmisega, et on võimalik diktatuuri ülekavaldada ja panna nad tegema midagi, mida nad alguses ei ole plaaninud? Kuid elu ei ole enam sama ei neil endil, nende ringkonna inimestel ja üldse kogu riigis. Midagi hõõgub pealispinna all ja aeg ajalt viskab ka leeke välja, mis küll kiiresti summutatakse. Kuid siis mõtleb võim välja veel mõned variandid, kuidas rahvast maha suruda ning Katnissil on seal oma roll. Ta on sunnitud tegema seda, mida ta ei taha, kuid kas ka lõpuni? Või on ta muutunud ja muutunud on ka inimesed tema ümber? Keda usaldada ja keda mitte? Ega ei ole kerge usaldada eriti kui pidevalt oled jälgimises, iga su sammu ja juttu kuulatakse pealt ning pole teada, kas ja kuipalju võib üldse kedagi usaldada ning kõige olulisem, kui palju võib iseennast usaldada? Teine raamat meeldis mulle vist tsipake isegi rohkem kui esimene, siin oli pealispinna all rohkem liikumist ja kihte kui esimeses või siis olid nad pealispinnale lähemal ja rohkem nähtavaks muutunud. Mitte ainult lugejale vaid ka raamatu tegelastele. Kohe läheb ka kolmas osa lugemisse...
 

Võitlus elu ja surma peale

 

7./22. Näljamängud
Sari: Näljamängude triloogia #1
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2009
304lk./1580lk./5429lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Soovitatud triloogia esimene osa. See triloogia on ikka väga pikalt juba oodanud riiulis lugemist. Ma ei teagi, miks ma seda varem kätte võtnud ei ole, võib olla sellepärast, et seda on palju kiidetud ja mul tekib sageli siis tõrge lugemiseks. Aga oli täitsa huvitav ja põnev raamat. Usun, et oleksin nooremana veel rohkem seda nautinud, samas kindlasti veidi pinnapealsemalt lugenud, mitte püüdnud leida tagapõhja sealt alt, miks kirjanik mõned asjad just nii kirjutas. Võib olla isegi mõnes kohas otsinud mõtet või tagapõhja sealt, kuhu kirjanik seda ise ei mõelnud või mingit vihjet sisse ei põiminud. Nooremana ehk oleks mul ka kergem olnud leppida või siis, ei oleks sedavõrd tunnetanud, kui palju noori seal ikka oma elu kaotas, kui verine kogu see lugu oli. Samas ka tema 12. ringkonna elu oli juba piisavalt vägivalda täis, nagu ühes diktaatoririigis ikka. Kuidas tuli ka seal lastel ja noortel igapäevaselt võidelda oma elu eest, et mitte surra nälga. Kuid samas kuidas vastuhakk küll kobrutas pealispinna all, aga kõik alistusid sellele, kelle käes oli võim ja jõud. 

Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel.

Esimese osaga ei saa sündmused otsa, elu ei lähe paremaks, vägivaldne ühiskond surub pead tõstjad tagasi alla (tapab ära) ja teised on veel madalamad kui enne, lasevad diktatuuril valitseda, aga ikkagi kobrutab pealispinna alla hoopis rohkem otsides väljapääsu. Kas järgmises osas see selgub, miks ja kuidas on see kirjanikul lahendatud, sest lugematagi on selge, et nii see enam kesta ei saa, selline julmus ja võimukus ei kesta enam pikalt. Seega, tuleb kohe ka järgmised kaks osa lugemisse tõsta. 

Maailma hiigellinn Tamsalu

 

 
6./21. Novembriöö kirjad
Sari: Tänapäeva romaan 
Autor: Mairi Laurik 
Kirjastus: Tänapäev 2017
237lk./ 1276lk./ 5125lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Mulle selle aasta soovitused meeldivad. Kui eelmisel aastal soovitatutest ei olnud ma enamust lugenud ja ülejäänutest oli väga üksikud kodus olemas, siis selle aasta soovitustest on paljud loetud ja kodused raamaturiiulid tühjenevad märgatavalt, kui uue kuu soovitustest need välja otsin, mis kodus olemas ja ootasid, et ehk kunagi pääsevad lugemises löögile.  

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Praeguse Tamsalu kohale on püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Igal ööl, kui ta ei suuda magada. Igal novembri ööl ühe kirja. Igal ööl, et peletada eemale unetust ja valusid. Rääkida sellest kõigest, mis olnud, on liiga raske. Oma noorusest, tööelust, eelmistest armastustest, lapsevanema hirmudest, tehasest, sealsest elukorraldusest, ohtudest, surmadest, vigastustest, haigustest - mille kõige põhjustajaks on uus nanotehnoloogia. Sellest uskumatust elust, mis Tamsalu hiidlinnas toimub. Hiidlinnas, kus elab rohkem inimesi kui mujal Eestis kokku. Linnas, kuhu on tulnud elama inimesi üle terve maailma. Kuhu pääseb vaid rongiga läbi müüri ja tunnelite. Kus on linna sisenemisel passikontroll. Kus on sõjaväelise diktatuuri moodi kord. Kus keegi täpselt ei tea, mida kõike toodetakse, aga veel vähem, mida arendatakse ja mille kallal teadlased töötavad. Kuidagi on kõik seotud nanotehnoloogia ja pisikeste nanorobotitega. 

Mulle meeldis, kohati küllaltki õudne, kui on seda kõike oma fantaasias ettekujutada. Lugemine oli ladus ja suutis anda korraliku pildi kõigest sellest maailmast sealt. Ja naise elust ja valust. Tasub lugeda.


Kirjanik ja detektiiv

7. Roimarlik rida
Sari: Hawthorne ja Horowitz #3 
Autor: Anthony Horowitz
Tõlkija: Sash Veelma
Kirjastus: Tänapäev 2024
352lk./1882lk.

Lugemise väljakutse 2025: 1. Raamat isiklikust lugemisnimekirjast

Endine politseiuurija Daniel Hawthorne ja kirjanik Anthony Horowitz kutsutakse esinema kirjandusfestivalile Alderney saarel kuigi nende esimene raamat on alles ilmumas. Horowitz arvab, et nüüd ta saab olla omal mänguväljakul ja olla Hawthornest teadmiste poolest üle, kuid nad satuvad otse keset mõrvalugu ja jäävad tapjaga väiksele saarele. Muidugi peab Hawthorne asuma kohalikult politseile appi, sest sellel saarel pole kunagi olnud ühtegi mõrva ja politseil puudub igasugune kogemus uurimisel. Horowitz saab aluse kolmanda raamatu kirjutamiseks.

Ma ei saa öelda, et Horowitz oleks mu lemmik, aga kuidagi on sattunud nii, et kõik tema eesti keeles ilmunud raamatud on loetud ja uued satuvad koheselt ka lugemisnimekirja. Need raamatud sobivad ka mu mehele ja seetõttu ehk satuvad kiiremini ka minu lugemisse, et üks toomine raamatukogust kahele lugejale. Seekord läks mul natuke kauem ära arvamine ja kaasosaline jäigi avastamata. Lõpus äratas kirjanik huvi juba järgmist osa oodata, et kas seal hakkab vaikselt Hawthorne taust selguma, tema saladused paljastuma. Poti ässal oli ka oma lugu selles raamatus täitsa olemas. Mulle meeldis ja soovitan neile, kes ei armasta väga veriseid tapmislugusid. See osa läks veidi kiiremas tempos kui eelmised.

Koduigatsus

31./309. Lugu väikesest majast, kes tahtis olla kodu
Autor: Piret Raud
Kirjastus: Tänapäev 2024
32lk./4968lk./53375lk.

Lugemise väljakutse 2024: 33. Raua-Perviku perekonna autoritelt üks raamat

Väga armas raamatuke hüljatud majast, kes lootis olla kellelegi koduks. Ta pakkus ennast ühele ja teisele, kuid kõigil oli juba kodu olemas või neile ei kõlvanud just selline maja. Kuid lõpuks ikka leidis maja kellegi ja keegi leidis maja... Koolieelikutele ja neile, kes alustavad kirjatähtedega lugemist, väike kerge looke oma mõttega.
 

Kas gorilla võib hüpoosi all tappa inimese?

10./221. Irvitava gorilla juhtum
Sari: Perry Masoni lood
Autor: Erle Stanley Gardner
Tõlkija: Jana Linnart
Kirjastus: Tänapäev 2024
272lk./1904lk./38498lk.

Kui mu käest küsitakse, kes on minu lemmik krimka kirjanik, siis juba üsna palju aastaid vastan  Erle Stanley Gardner. Nüüd avanes võimalus taas midagi temalt lugeda. Mulle meeldib Perry Masoni stiil kohtus ootamatult kõik hoopis teise valgusesse panna pluss leida mingid asitõendid, mida keegi teine pole osanud tähele panna. Selles loos küll lõpplahendus ei saabunud Masoni lugudele tüüpiliselt kohtus, kuid muidu oli küll kõik nii, nagu tema tüüpilistes lugudes. Kuid kõik sai alguse juhusest, nagu paljud asjad siin elus. Aga kui keegi üritab midagi Masonilt kätte saada iga hinna eest, siis on juba selge, et ta sellest asjast ilma jääb ning Mason asub asja uurima, sest uudishimust temal juba puudust ei ole. Ja kui asi tundub kahtlane, siis see kindlasti seda ka on ning mõistatused meeldivad Masonile, eriti nende lahendamine ja pole ühtegi, mida ta ei suudaks lahendada. Muidugi vaesed Della Street Paul Drake, kes siis võivad unustada sageli magamise ja söömise kui Mason on mingi jälje üles võtnud. Nii ka selles loos, kus on olulised tegelased mitu gorillat ja hüpnoos.

Linnuaju - kas totu või taibu?

22./208. Geniaalsed linnud
Sari: Looduse lood  
Autor: Jennifer Ackerman
Tõlkija: Helen Urbanik
Kirjastus: Tänapäev 2018
384lk./5114lk./36191lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #7 (populaarteadus)

Pikka aega on üldiselt arvatud, et linnud on lollid. Viimase kahekümne aasta jooksul on aga tulnud hulganisti näiteid linnuliikidest, kes on vaimselt võimelised primaatide sarnasteks saavutusteks. On lind, kes suudab emaste ligimeelitamiseks luua marjadest, klaasitükkidest ja õitest värviküllaseid kujundeid. On liik, kes lahendab klassikalise mõistatuse sama kiiresti kui viieaastane laps, ja liik, kes on lukkude lahtimuukimise ekspert. Kuidas aga mõõta lindude intelligentsust, nende taiplikust? Kas inimene oskab alati õigesti asjadest aru saada, sest teadupoolest linnud ei oska inimesele arusaadavalt asju lahti seletada. On küll linde, kes oskavad inimkeelt jäljendada ja muid hääli ka. Kuidas oskavad ikka linnud orienteeruda ja lennata tuhandete kilomeetrite taha kus nad pole võib olla veel kordagi käinud? Leida kodutee kusagilt täiesti võõrast paigast, kuhu inimene on ta viinud? Milline on linnu aju ja kuidas see erineb erinevatel linnuliikidel. Kas suurem aju on alati vajalik ning näitab suuremat taibukust? Kuidas on arenenud lindude värvitaju ja miks läik-lehtlalind armastab sinist ja vihkab punast? Kuidas emaslinnud otsivad omale just seda õiget kaasat ja mida vaesed isaslinnud kõik peavad ära tegema, et löögile pääseksid? Kes lindudest on parimad kohastujad inimeste poolt muudetava elukeskkonnaga ja mis saab neist, kes ei suuda nii hästi areneda? Tegelikult jäi selles raamatus palju küsimusi õhku, mida teadlased ei ole veel välja selgitada suutnud.

Selles sarjas ilmunud raamatud mulle meeldivad ja nüüdseks olen vist enamuse ka jõudnud läbi lugeda. Lindude raamat oli pikalt ootel, sest olen selle kohta kriitilist tagasisidet lugenud. Kuid kui pole ornitoloogiaga otseselt sinasõber ja enamus lindudest on lihtsalt mingi lind, siis mulle sobis lugeda. Huvitas pigem just see, kuidas üldse teadlased midagi teada on saanud, kuidas nad linde uurivad. Samas ei olnud see raamat nii lihtne ja kiire lugemine kui eelnevalt loetud loomalood. Kohati tundus nagu liiga pikalt ühe ja sama teema juurde kinni jäämine, nagu autor oleks endale üritanud teemat põhjalikult kirjutamise käigus selgeks teha.Aga looduse ja loomade huvilisele on see kindel sari, mida soovitada.

Hingevaras tassib taas tittesid sohu!

14./200. Härjasoo hingevaras
Autor: Lille Roomets
Kirjastus: Tänapäev 2024
208lk./2976lk./34053lk.

Krimikirjanduse väljakutse 2024 august: ajalooline krimka

Eesti oma ajalugu taas ühte krimiraamatusse kirja pandud. 1905.aasta jaanuar, just on toimunud Verine pühapäev ja kardetakse, et mässamine hakkab jõudma järsku nüüd ka Eestimaa pinnale. Abja-Paluoja kohalik urjadnik Ado Luuk on elanud siiani üpris vaikset elu. Ta tunneb kõiki enda piirkonna elanikke, vahel pigistab, vahel paneb silma kinni, vahel laseb asjal omasoodu minna. Talle meeldib tema töö ja seda eelkõige selletõttu, et seal on rahulik ja vaikne võrreldes koduga, kus viis pisikest last kasvamas. Kuid pärast Verist Pühapäeva määratakse talle abiliseks hoopis uute kommete ning meetoditega Max Rawell, kes toob endaga kaasa isegi jäljekoera. Luuk ei usalda Rawelli kartes, et tegemist on tsaaririigi spiooniga, kes ihaldab tema mõnusat ametikohta. Kuid kas järsku hakkas tegutsema rahvajuttudest tuntud Härjasoo hingevaras ning varastas mõned tited, vedades need sohu, või on tegemist mõne kurikaelaga? Kuid miks varastada üks titt, kui neid tittesid on niigi igal pool, ei saa lapserohke isa Ado Luuk aru. Kuid tuleb suure jaanuarikülmaga siiski välja minna ja asja uurima hakata ning üritada Rawelli endast kaugel hoida, samas teda uurimisse kaasates, et teine midagi ei kahtlustaks. Ladus lugu ja kuigi lugeja taipab enne urjadnikke, kes asja taga on, siis mõned nüansid jäid siiski ka raamatust avastada. Ja polnud see lugu midagi lihtlabane, ikka mitmeid keerdkäike oli sisse pikitud. Ladus kiire lugemine, mulle meeldis. Ja minu arust oli vägagi ajastutruu, vähemalt nii palju, kui ma sellest ajajärgust lugenud olen. 

Kas kirjanik Horowitz läheb edasi niikaugele, et oma raamatutes tapab ühel hetkel tegelase Horowitzi?

2./157. Lause on surm
Sari: Hawthorne ja Horowitz  #2
Autor: Anthony Horowitz
Tõlkija: Sash Veelma
Kirjastus: Tänapäev 2024
360lk./610lk./26111lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

Richard Pryce leiti oma uhkest villast Hampstead Heathi külje all, kus ta oli hirmkalli veinipudeliga surnuks pekstud. Jännijäänud politsei kutsub konsulteerima oma endise töötaja Daniel Hawthorne’i, too võtab omakorda kaasa oma biograafi Anthony, kes paistab kogu selle mõrvauurimise värgiga juba üsna kenasti toime tulevat … vähemalt enda arvates.

Mulle seekordne osa meeldis enam kui esimene. Kas see oli lihtsalt natuke hoogsem või olin ma juba tegelastesse ja Horowitzi enda eneseabsurdsesse loogikasse sisseharjunud. Ja see Sherlock Holmsi ja dr. Watsoni matkimine ei olnud ka enam nii tugev kui ehk esimeses osas või olin ka selles suhtes juba imuunsemaks muutunud sest Hawthorne oli ikka geeniuslik detektiiv, kes asja kiiresti ja õigesti ära taipas, aga venitas asjaga, sest päevatasu ju jooksis. Horowitz saamatuvõitu abiline, kes arvas kõike enda arust õigesti arvavat ja lahendavat, aga nagu ikka asjaga puusse pani ja sekeldustesse lõpuks sattus. Raamat oli veidi mitmekihiline, sest tegelikult oli tegemist mitme surmaga mitmel eri ajal, mis lõpuks kokku haakusid. Seekordses loos oli tegemist ka uue agressiivse politseiuurijaga, kes üritas Horowitzi pigistades talt mõrvalehenduse enne välja uurida kui Hawthorne selle avalikuks teeb. Ja nüüd ma tean, mida tähendab 182. 

Ega nüüd pole muud, kui järgmise kolme osa tõlkimist eesti keelde oodata, sest kindlasti on see sari mu edasilugemise nimekirjas.  
 

Tallinnas juhtub nii mõndagi


35./155. Tallinna intsidendid
Autorid: Thomas Hoeps ja Jac Toes
Tõlkija: Andrus Simsel
Kirjastus: Tänapäev 2022
253lk./ 5189lk./ 25501lk.

Lugemise väljakutse 2024: 27. Saksa (või Austria) kirjaniku teos

Lugema hakates küll selgus, et üks autoritest on sakslane, teine on hoopis hollandlane, aga näppu jäi see teos mulle rahvusraamatukogus Saksa kirjanduse riiulist ning tõlgitud on ka saksa keelest. Seega ikka läheb siia teemasse. Muidugi jäi see raamat näppu just Tallinna tõttu, et mis need sakslased siis Tallinnas korda saadavad, mis intsidendid neil siin toimuvad. Marie Vos töötab Brüsselis Euroopa Liidu julgeolekuosakonnas. Talle tehakse ülesandeks uurida spionaažijuhtumit, mis ohustab tähtsa lepingu sõlmimist Tallinnas. Vos lendab rahvusvahelise töögrupi koosseisus Tallinna ja asub toimuvat uurima. Märksõnadeks Tallinna Vesi, ärastamine, venelased, varifirmad, korruptsioon, altkäemaks, tapmine, autohangeldus, armastus, poliitiline meelsus, äärmuslus, ümber sõrme keeramine, valskus, pettus jne. Neid märksõnasid seal raamatus tuli ikka ette. Natuke Eesti ajalugu ja Tallinna linna ka. Tegelikult oleks neist viimastest ikka veidi rohkem isegi tahtnud lugeda, mitte ainult sellest väljamõeldud korruptsiooni ja spionaažijuhtumist. Raamat oli loetav, aga algus venis ja venis, lõpuks sai küll korraliku hoo sisse, aga siis tuli lõpp. Kusjuures see lõpp jättis otsad sedavõrd lahti, et mulle tundub, autorid plaanisid sellele järge kirjutada. Hetkel küll ei tuvastanud, et oleks kirjutatud.

Kui kriminull ja tõsielu kuritegu on omavahel seotud


12./132. Kuulillemõrvad
Autor: Anthony Horowitz
Tõlkija: Martin Leis
Kirjastus: Tänapäev 2023
536lk./2016lk./22328lk.

Krimikirjanduse väljakutse 2024 juuni: muhekrimi

„Minu harakamõrvade“ järg. Taas raamat raamatus. Pärast krimikirjanik Alan Conway surmaga seotud vapustusi toimetamisest loobunud Susan Ryeland elab koos armastatuga Kreetal ja peab seal hotelli. Kuid siiski tunneb ta, et midagi on puudu ta elus ning kui hotelli saabub abielupaar Inglismaalt, siis on ta valmis kohe sõitma Inglismaale ning võtma vastu väljakutse leida seos ühe Atticus Pündi raamatu, kadunud naise ja kaheksa aasta taguse mõrva vahel. Aastaid tagasi toimunud mõrv ja naise kadumine on jälle seotud Alan Conwayga. Mõrvaohver Frank Parris oli kirjaniku lähedane tuttav ning ta oli hotelli külastanud. Veel hullem, selgub, et ta on pannud nii hotelli kui selle elanikud oma raamatusse „Atticus Pünd võtab juhtumi vastu“. Ja selles raamatus peitub vihje mõrvarile, mille kadunud naine just enne kadumist avastas, aga ei jõudnud veel välja rääkida. Kui vihje ja mõrvar on käes, siis ehk selgub ka naise saatus. 

Kui eelmine kord oli Pündi raamat kohe alguses ja siis sai hakatud niite tõmbama päriseluga ning mõrva uurima, siis seekord juba tekkis tunne, et no kaua võib venitada sellega, millal ta hakkab juba lõpuks seda raamatut lugema, ehk läheb huvitavamaks ja saab lõpuks mingeid vihjeid juba. Aga minu jaoks olid need lood niivõrd erinevad, et mina küll ei osanud paralleele tõmmata kahe loo vahel nagu kirjanik. Ju siis mul polnud nii hea fantaasia või nägemus asjast. Lõppu ka ei osanud ära arvata. Need raamat raamatus kaks raamatut on olnud omapärased, aga minu jaoks veidi liiga venitatud. Samas seetõttu ma panengi ta muhekrimi hulka - keegi asjaarmastaja muudkui käib ja räägib ja kõik toimub üsna aeglases tempos. Lugeda kõlbab, lemmikuks ei saa kindlasti, samas kui peaks ilmuma järgmine osa, siis ikka loeks läbi, kuigi seda raamatut lükkasin ka muudkui edasi, õhemad raamatud trügisid järjest vahele.

Mõrvalugu mõrvaraamatust

6./99. Minu harakamõrvad
Sari:  Susan Ryeland #1
Autor: Anthony Horowitz
Tõlkija: Martin Leis
Kirjastus: Tänapäev 2022
544lk./823lk./16764lk.

Lugemise väljakutse: 49. Küsi omal vabal valikult kelleltki Lugemise väljakutse grupist raamatusoovitust (sõnumiga). Hiljem, enda raamatumuljet kirja  pannes, kirjuta ka, kellelt soovituse küsisid

Kui toimetaja Susan Ryeland hakkab lugema tuntud krimikirjaniku Alan Conway viimast romaani, pole tal mingit põhjust arvata, et miski oleks teistmoodi kui tavaliselt. Ta on Conwayga juba aastaid koostööd teinud ning tunneb tema detektiivi, Atticus Pündi, kes lahendab mõrvajuhtumeid unistes Inglismaa külades. Atticus Pündi sari, mis on kirjutatud Briti ajatute krimiklassikute vaimus, on tohutult menukas. Sellel ülipõneval raamatul, mida Susan loeb, on aga lõpp puudu! Ja ootamatult selgub, et menuautor on end oma häärberi katusetornist surnuks kukutanud. Toimetusse saabub tema hüvastijätukiri. Aga … miski nagu ei klapi. Susan hakkab lahendama korraga kahte mõrva, seda, mis raamatus jäi pooleli ning kirjaniku oma. Ta saab aru, et üks on seotud teisega, kui lahendab ühe, laheneb ka teine. Aga Susanil pole eriti oskusi kuidas peaks ühte mõrva lahendama, ning kas kirjaniku surm oli ikka enesetapp või mõrv? Kord tunduks nagu üks, siis teine.

Lugesin eelnevalt Horowitzi sarja „Hawthorne and Horowitz“ esimest raamatut, kus kirjanik oli ennast ise krimiuurija abilise rolli sisse kirjutanud. Seekord siis taas temalt ebatavalisem krimiraamat, raamat, mis sisaldab tegelikult kahte raamatut, kahte erinevat mõrvamüsteeriumit ja siis kuidas reaalne elu ja väljamõeldu on omavahel seotud. Kuidas kirjanik kirjutab oma raamatusse teda ümbritseva keskkonna ja inimesed. Kes ja mis on selgemalt äratuntav ja kelle tuvastamine võtab rohkem aega. Kuid üldjoontes saavad kirjanikud, ka krimikirjanikud, ikka inspiratsiooni reaalsest maailmast, mitte ei mõtle lihtsalt asju suvaliselt välja. Seega kui seda lugu lugeda, siis saab kaks raamatut korraga loetud ja kaks müsteeriumi korraga lahendatud. Kohati jäi see raamat minu jaoks venima. Raamatus olev raamat oli veidi tempokam, aga see raamatu reaalsus olev uurimine oli kohati veidi aeglane liiga. Samas ma saan aru, et autor üritabki Poirot või miss Marple stiilis neid raamatuid kirjutada ja seega on teadlikult võetud pigem rahulikumalt ja aeglaselt kulgev stiil, kus lugeja saab nii mitmedki asjad teada alles lõpulahenduse juures. Teine osa on ka ootel, aga hetkel on terve hulk õhemaid raamatuid, mis on kas väljakutsete jaoks või lihtsalt uutena kättesaadult vaja kiiremas korras enne läbilugeda.Seega soovitan selle sarja ette võtta juhul, kui teil on rahulikult aega lugeda.

Eestlane 19.sajandi fotodel

4./79. Eesti rahva rõivad
Koostanud: Anneli Jalava
Kirjastus: Tänapäev 2019
207lk./362lk./13113lk.

Eesti ajaloo väljakutse aprill: Eesti tekstiil ja rõivad

Näppu sattus huvitav raamat etnograafilistest fotodest, milledel on Eesti lihtrahvas, talupojad. Vanim pilt on aastast 1866 ja noorim 1940. Raamatu fotode autorid on seitse enne 1940. aastat tegutsenud Eesti kultuuriloos väga olulist professionaalset ja nimeka fotograafi:

  • Eesti ärkamisaja üks suurkujusid, Tallinna 19. saj tuntuim päevapiltnik Charles Borchardt (1834–1892); 
  • 1869. aastal Tartus fotoateljee avanud Reinhold Sachker (1844–1919); 
  • 20. sajandi alguses esimesi paikseid Kuressaare piltnikke Otto Eduard Buhgan (1859–1942); 
  • pärandkultuurist huvitunud Heinrich Tiidermann (1863–1904); 
  • Sõrve kolinud Vene keisrikoja fotograaf Carl Oswald Bulla (1855–1929); 
  • juba oma tegevuse algusaegadel tuntud fotograafid ja kirjastajad Georg-Johannes Parikas (1880–1958) ja Peeter Parikas (1889–1972)
  • fotopostkaardi-komplektide seeria „Kaunis kodumaa”  autor Carl Sarap (1893–1942).

Huvitav oli vaadata, mida kanti ja kuidas arenes talupojamood. Piltide kõrval oli andmed nii fotode kohta kui fotodele jäädvustatud tüüpiliste rõivaste-peakatete kohta selgitused. Ma ei lakka ikka imestamast, kuidas on suudetud toonased pisikesed pildid saada sedavõrd heas kvaliteedis pea A4 suurusesse. Ei saa see olla vaid tänapäeva tehnika, ka tollased piltnikud pidid väga head tööd tegema.

Pildil olevate fotode autorid ei ole nii kuulsad mehed. Fotod on minu pildialbumist. Ülemisel on minu vanaema (pikem tüdruk) oma õe ja emaga. Tüdrukute vanuse järgi pakuks, et tehtud kusagil 1910.-12. aastal.  Teisel pildil on lisaks neile tüdrukutele, kes on kasvanud naisteks vahepeal ja nende emale ka tüdrukute abikaasad ning minu vanaema kolm last, kõige väikesem umbes aastane minu ema. Seega on pilt tehtud 1930. aasta suvel.

Sõna on mõrvaks või mõrv on sõnaks?


22./69. Sõna on mõrv
Sari:  Hawthorne & Horowitz #1
Autor: Anthony Horowitz
Tõlkija: Sash Veelma
Kirjastus: Tänapäev 2023
392lk./ 3821lk./12122lk.
 
Lugemise väljakutse 2024:  Üllatusteema: Raamat, mis on kirjutatud mõnest reaalselt olemas olnud/olevast kirjanikust

Endalegi üllatuseks lugedes avastasin, et kõige paremini sobib hetkel see raamat just siia teemasse. See raamat on kirjutatud reaalselt olemasolevast kirjanikust - Anthony Horowitzist. Ja juba vanasõna ütleb, et kes siis ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise ja seega kirjutab temast ei keegi muu, kui ta ise. Ta ei ole vaid ennast kirjutanud selle raamatu üheks peategelaseks, minajutustajaks, vaid on siia sissepõiminud ka enda reaalset elu ja varasemaid teoseid. Hea nipp, kuidas oma varasematele teostele reklaami teha. Igatahes oli siin seda reaalset Anthony Horowitzi piisavalt siia väljakutse punkti alla pistmiseks. 

Tegu siis esimese raamatuga Hawthorne & Horowitz sarjast. Väga nutikas, aga keerulise loomuga detektiiv Daniel Hawthorne, endine politseiuurija, kes sai politseist kinga, aga sellegi poolest kutsutakse sageli lahendama keerulisi kuritegusid. Nüüd tuleb ta ideele lisaks lasta enda tegemised kajastada ka raamatus ning valib kirjanikuks ja oma abiliseks välja Horowitzi, kellega on telesarja juures koostööd teinud olles talle konsultandiks. Vastu tahtmist asjasse tõmmatud kirjanik Horowitz leiab end üsna ruttu keset lugu, mille üle tal puudub vähimgi kontroll. Hawthorne on üleolev, tujukas ja ärritav, aga iga kord, kui autor otsustab asjast loobuda, toimub mõni paljudest üllatavatest pööretest, ja uudishimu ei lase tal selga keerata. Horowitz jätkab moodsa aja Watsoni rollis, saades asjadest muidugi aru natuke hiljem kui peaks ja mitmel korral ikka valesti. Kuna sari jätkub, siis on arusaadav, et lõpuks laabub kõik hästi, pätid püütakse kinni, peategelased jäävad ellu ja lõplikult riidu ei lähe. Hawthorne on ja jääb üsna salapäraseks tegelaseks, aga sellised pahad poisid uurijatena sageli lugejatele ju peale lähevad. Eks neid sarju ole teisigi, kus uurijad on isepäised seltsimatud kohati jobud tegelased, samal ajal küllaltki geniaalsed asju märkama. Kuna Horowitz kirjutas varasemalt Siidimaja, Sherlock Holmsi uue romaani ja seda on korduvalt mainitud ka käesolevas raamatus, siis arvata võib, et kirjanik sai Holmesi lugudest inspiratsiooni, kuid tahtis asjad tuua tänapäeva ja käia ringi veidi vabamalt, kui ta oleks saanud jätkates Sherlocki lugudega. Hawthornel on mitmed sarnasused Sherlockiga, eelkõige oskab ta näha väga pisikesi detaile ning neist lugeda välja teisi üllatavaid lugusid. 

Sarja esimeses raamatus läheb kuulsa näitleja ema matusebüroosse ja korraldab ära seal enda matused. Kuus tundi hiljem ta tapetakse. Kas tegu oli kokkusattumusega või kõik on lavastatud? Hawthorne  ja Horowitz hakkavad asja uurima ning minevikust tuleb välja nii mõnigi luukere. Kohati mõnusat sarkastilisemat huumorit lisaks keerdkäikudele. Minu jaoks oli veidi vähe põnevust, aga loodan, et järgmised osad lähevad paremaks. Kohati jäi veidi venima, oleks võinud tempokam olla, aga üldjoontes loetav ja pole väga verine. Mina igatahes täitsa soovitan, eriti kellele Holmsi laadsed krimid meeldivad.

Ühed suurimad mõrtsukad, keda ei panda aga vangi

20. Kurjad taimed
Sari: Looduse lood
Autor: Amy Stewart
Tõlkija: Krista Kallis
Kirjastus: Tänapäev 2017
268lk./4051lk.
 
Lugemise väljakutse 2024:  22. Raamat, mis räägib puudest, metsast, taimedest

Taimed pole ju kurjad? Või ikka on? Igal aastal saab taimede poolt kahjustada või siis surma ligi 70tuhat inimest USAs. Tõsi küll, ega siis pole taim selles süüdi, ikka inimene. Seega neid suuri mõrtsukaid ei panda vangi, aeg ajalt küll üritatakse mõnda eriti mürgist liiki, mis laiutama kukub, välja juurida, aga ega see väga ei õnnestu, eks seda tea eestlasedki, kes karuputketega on maid jaganud. Ja millegi pärast need invasiivsed võõrliigid, millest jagu ei saada, ei ole sugugi kasulikud, vaid just need kurjad ja mürgised taimed. 
Raamat tutvustas mürgiseid taimi üle maailma. Kuid samas olid seal sees ka sellised taimed nagu mais, rabarber, aeduba, kartul, mida saab ju pidevalt söödud. Aga eks nii mitmedki taimed ole vahel mürgised ja vahel mitte. Palju taimi, milles jutt, olid mulle üsna võõrad, kuna pole õnneks nendega kunagi kokkupuutunud, sest need elavad kusagil kaugetel maadel vaid. Kõik teimed ei olnud ka otseselt surmavad, kuid mingil moel siiski inimesele, tema puudutusele või söömisele kurjad. Aga kes siis käsib iga tundmatut taime suhu pista või siis neid pihku võtta. Kuigi, eks eksimine on inimlik ja sageli on ka nälg olnud see, mis on inimeste vaenlaseks osutunud. 
Selle sarja raamatud on kõik mulle meeldinud, kuid see oli üks kuivemaid, faktilisemaid. Siiski sai lisaks faktidele ka teada nii mõnegi tõestisündinud loo või õnnetuse, mis peaks olema õpetuseks. Soovitan lugeda eriti neil, kes kusagile kaugemale loodusesse plaanib reisida.


Mida teeksite kui kaotaksite ühel ilusal päeval oma sõrmed ära?


6./230. Kaotatud sõrmed
Autor: Piret Raud
Kirjastus: Tänapäev 2020
176lk./1314lk./50364lk.

Lugemise väljakutse 2023: 14. Raamat, mis on avaldatud kirjanikupalka saades

Raamatus on kolmteist lühijuttu, mis räägivad ebakindlusest ja hirmust olla teisejärguline, soovist sobituda ümbritsevaga. Kõik lood on erinevad, kõige rohkem meeldis mulle "Ilus päev". Mõnede lugude point jäi mulle veidi arusaamatuks. Kuigi ma ei armasta lühikesi jutte, ikka eelistan sellist pikka lugu, siis pean ütlema, et täitsa loetav oli ja sobisid hetkel mingite lühemate aukude täiteks vägagi hästi.

Kurje hunte leidub ka meie ühiskonnas, päästke punamütsikesed nende käest!

14./223. Kuri hunt
Sari: Bodenstein & Kirchhoff #6 eesti keeles #3
Autor: Nele Neuhaus
Tõlkija: Eve Sooneste
Kirjastus: Tänapäev 2019
532lk./3460lk./48682lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse november: 

Nojah, tuli välja, et pidin lugema raamatut, milles on vähemalt 520 lehekülge. Seekordne teema ei pannud küll kuidagi hallpead austama ega kulupead kummardama. Ainus lohutus, et ma ei lugenud eelmine kuu sinna teemasse 80.aastase poolt kirjutatud raamatut. Aga samas ka tänu sellele sain nüüd loetud raamatu, mis juba ootas lugemist ning eelkõige jäigi lugemisest välja oma lehekülgede arvu pärast, no pole aega selles väljakutsete tambis lugeda ju nii pakse raamatuid. Kolmas raamat sellest sarjast, mis on eesti keeles ilmunud. Goodreads ütleb, et eesti keelede hakati tõlkima alates neljandast osast. Mulle ta eelmised raamatud on meeldinud ja plaanin kindlasti lugeda ka järgmisi. Järgmisel aastal ehk võtan veidi rahulikumalt neid väljakutseid, siis on aega lugeda ka paksemaid raamatuid. 

Ühel kuumal juulipäeval tõmmatakse Maini jõest Frankfurdi lähistel välja 16aastase tüdruku surnukeha. See kannab märke aastaid kestnud jõhkrast füüsiliselt vägivallast, lisaks võib tema välimuse järgi oletada, et laps on elanud näljas ja eemal päevavalgusest. Keegi ei näi teda taga otsivat ega tea, kes ta on. Linna teises servas saab telereporter Hanna Herzmann samal ajal jälile süngele loole, millesse on segatud süüdimõistetud lastepilastaja Kilian Rothemund ja teenekas kõrilõikaja Berndt Prinzler. Ta teab, et see on midagi nii võimast, et temast saaks hetkega täht, kuid produtsent keelitab teda ohtlikust loost loobuma. Hanna jätkab uurimist ning uudishimu läheb talle kalliks maksma.

Uurijad Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein koos meeskonnaga hakkavad neid kuritegusid lahendama ja mida enam nad neisse süvenevad, seda laiemaks läheb pilt. Alguses eraldi kuritegudena tunduv hakkab kokku sobituma ning sinna lisandub järjest puzzle tükikesi, millest lõpuks selgub suur kole pilt. Lastega seotud kuritegudest on alati väga raske lugeda, aga need on vajalikud, et aru saada, mis võib meie ümber toimuda. Sest ükski selline lugu ei ole väljamõeldud lihtsalt kirjaniku poolt, sellel kõigel on aluspõhi reaalsest maailmast. Me tegelikult ei tea, kui väikest jäämäe tippu me näeme, kui suur on see peidud olev jäämägi tegelikult. Aeg ajalt ka reaalses maailmas sulavad/sulatatakse need jäämäe tipud välja ja hävitatakse, kuid jäämäge ennast ei suudeta, ma kardan, iialgi hävitada. Lõpus kirjutab kirjanik, et uue raamatu kirjutamist kavandades sattus lugema üht raamatut, mis teda vapustas. Ta hakkas uurima ning sai teada väga palju laste kuritarvitamisest, mille tõttu ta kirjutas ka selle raamatu. Mida enam ühiskond on teadlik, seda kiiremini ehk märgatakse ja saadakse aru ning suudetakse sekkuda ning päästa lapsi. Väga raske lugemine, samas üpris põnev ja mõtlema panev. Soovitan.

Puhtaim aadlimaa terve maamuna peal


10./182. Eesti mõisad. Herrenhäuser in Estland. Estonian Manor Houses.
Koostanud Ants Hein
Kirjastus: Tänapäev 2004
272lk./1626lk./39960lk.
 

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#5)

Eestis on kunagi mõisaid olnud: 874 era- ehk rüütlimõisat, 165 kroonumõisat, 22 linnamõisat ja 13 rüütelkondade valduses seisnud mõisat, lisaks veel sadakond pastoraati ehk kirikumõisat. Tegu on olnud maaga, kus Esimese maailma- sõja eelõhtulgi püsis suurem osa varast ja võimust ikka veel mõisnike käes, või nagu on tõdenud baltisaksa ajaloolane Reinhard Wittram: "Eestimaa provints - too puhtaim aadlimaa terve maamuna peal." Eesti ajalukku on mõisad ja mõisnikud jätnud sügava jälje. Mõisad kui baltisaksa kultuuri iseloomulikemad mälestised. Kes teab, milliseks oleks mõisate saatus kujunenud kui neid ei oleks 1919. aasta maaseadusega riigistatud ning 1939. aastal ei oleks baltisakslased suures osas Eestist lahkunud. Nõnda leidub ka praeguses Eestis vaevalt mõnd teist liiki arhitektuurimälestisi, mida aeg oleks rohkem räsinud kui endisi mõisasüdameid. Enamik käesolevaraamatu fotosid pärineb ajast, kui taevas mõisate kohal püsis veel üpris pilvituna, sest muidu oleks pidanud panema raamatusse väga palju pilte varemetest. Kuigi oleks tahtnud näha tolleaegsete piltide kõrval siiski ka seda, millises seisus need olid raamatu väljaandmise ajal. Eriti kuna nii mõnegi mõisa kohta on teadmised, et peale raamatu väljaandmist 20 aasta jooksul on nii mõnigi mõisasüda taastatud ja ülesehitatud. Kuid kindlasti on ka neid, mis on rohkem hävinenud. Iga pildi juures on tutvustus, kelle omand see mõis on olnud, millal on teada olevalt esmane mainimine ja mis sellest mõisast sai peale 1919.aastat ning mis seisus on see raamatu väljaandmise ajal. Nendest jutukestest jäi veidi väheks, väga kuiv info oli ainult, aga eks see oligi üldine raamat vaid 250st mõisast jaotatult maakondade kaupa. Kel rohkem huvi saabki lugeda teistest mõisate raamatutest.


Raamat, mis ei vaja vaid silmi vaid ka kõrvu


24./108. Põhjamaade loodus. 100 põnevat liiki ja nende häälitsused 
Autor Jan Pedersen  
Tõlkinud Allar Sooneste 
Kirjastus Tänapäev 2017
256lk./5282lk./23622lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#14)   

See on nüüd selline peaaegu Potteri õpikute laadne raamat, kus loomad lisaks jutule ja piltidele teevad ka häält. Ise muidugi piltidel ei liigu ja hääle saamiseks pead nuppu vajutama. Aga sellegi poolest hääled annavad ilmekust juurde, sest kui sa oled neid loomi-linde piltidel varasemaltki näinud ja nende kohta lugenud, siis nii mõnegi looma häälitsus oli teadmata või uudiseks, et aa, niimoodi ka nad häälitsevad. Ja muidugi lindude puhul oli tuvastus, et olen küll sellist linnulaulu kuulnud mitmeid kordi ja vahel üritanud Siutsu äppiga isegi tuvastada, kellega tegu, aga siis see ongi see lind ja ta näeb välja selline, sest tavaliselt laualavad nad kusagil puude või põõsaste lehtede varjus ning neid lõõritajaid ei õnnestugi näha. 

Kui eelmised loomaraamatud on pigem rõhunud emotsioonidele, kui intelligentsed nad on ja kuidas käituvad, siis see raamat oli faktipõhine - see loom, elab sellises kohas, sööb seda, kasvatab seal poegi, nii mitu järeltulijat, hoolitseb nende eest nii kaua jne. Tegelikult loomi oli vähe selles raamatus, enamikus olid linnud. Aga eks linde olegi rohkem ning nad teevad ka kõik häält, samas kui loomad on tihti üpris vagurad olendid. Ilusad selged fotod, kus linnud ja loomad on suures plaanis näha. Olen seda raamatut ka varasemalt lapanud ja helisid kuulanud, aga algusest lõpuni lugenud ei ole, nüüd sai siis kõik järjest loetud ja kuulatud.