Hurraa! 2023 Lugemise väljakutse tehtud!

21./245. Thérèse Desqueyroux. Öö lõpp

Sari: Varamu

Autor: François Mauriac

Tõlkija: Henno Rajandi 

Kirjastaja: Eesti Raamat 1972

254lk./4216lk./53266lk.

Lugemise väljakutse 2023: 41. Raamat sarjast "Varamu"
 

Esimeses osas vabaneb Therese kohtu alt kuna ta mees tunnistab tema kasuks ning seega kuritöö alust ei ole. Kuigi ka mees teab, et naine üritas teda mürgitada. Edasi saab lugeja vaikselt aimu, mis sellise olukorrani naise viis. Järgneb vaimne ja füüsiline surve. Teises osas elab naine Pariisis. On möödunud 15 aastat ajast kui ta lõpetamise tõttu kohtust vabanes ja arvas, et nüüd on ta lõpuks vaba. Kuid ta ei osanud arvata, et ees ootas teda hulleim vangla... omaenda teo vangla, millest enam põgenema ei pääse. 

Autori psühholoogipilku paelub naine, kes provintsikolka kodanluse julmale ja alatule perekonnaterrorile veelgi julmemate vahenditega vastu astub. Thérèse'i deemonlik mõju toob hukatust kõigile, kes selle kiirgusse satuvad. Võime teravapilgulise kõrvalseisjana jälgida oma pahelise loomuse ja armastust januneva südame konflikti. 

Raamatud on kirjutatud 1927 ja 1935. Aga ka tolle aja kohta oli raamatus mu arust ikka inimese vanusega väga imelikud lood. Hea küll, esmane, kus noor neiu leidis, et 29.aastane mees on rauk, sellest võib ju veel aru saada, aga teises raamatus, kus Therese oli neljakümnendates, siis rõhutada tema vanadust ja sellest tulenevaid kehalisi nõrkusi, oli mu arust nüüd küll liig. Hea küll, kaasnev südamehaigus ja vaimuhaigus, aga ta polnud ju mingi vanaeit, nagu teda seal raamatus kujutati. Urr.

Esimene osa läks küllaltki aeglaselt ja vaevaliselt, tegelikult otseselt seal ju midagi ei toimunud ka. Teine osa oli juba kiirem ja soravam lugemine, aga eks seal veidi oli rohkem liikumist kuigi tegevust oli vähe. Siiski rohkem vestlusi kui arutlust. Kokkuvõttes mitte just päris minu maitse, aga lugeda kõlbas küll. 

Aga selle raamatuga sai nüüd mu lugemise väljakutse 2023 suur väljakutse loetud! Hip-hip-huraa! Korraks juba ei uskunud küll, aga tehtud sain! Üheksas aasta järjest siis tehtud see.

Kankaani kunagine kuninganna

 

19./83. La Goulu. Moulin Rouge´i kuninganna 

Autor Maryline Martin 

Tõlkinud Sirje Keevallik 

Kirjastus Tänapäev 2022

224lk./4510lk./18148lk.

 

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#11)

"La Goulue" oli prantsuse tantsija ja kabaree täht, kelle tegelik nimi oli Louise Joséphine Weber. Ta sündis 12. juulil 1866 Clichys, Prantsusmaal ja suri 29. jaanuaril 1929 Pariisis. Ta sündis lihtsasse töölisperesse. Ta töötas lillemüüja ja pesunaisena, kuid tema kireks oli tantsimine; seljas klientidelt näpatud peenemad riided, külastas ta õhtuti Pariisi tantsusaale. Talent ei jäänud märkamata ning Louise’ist sai Élysée Montmartre’i ja Moulin Rouge’i esitantsijanna. Ta oli kuulus oma tantsu ja hüüdnime "La Goulue" (prantsuse keeles "liigsööja") poolest ning oli üks kuulsamaid tantsijaid 19. sajandi lõpus. Ta oli tuntud oma ekstravagantsete kostüümide ja lihtsa, kuid kirgliku kankaani tantsustiili poolest. Ta oli esimene tantsija, kes tõi Moulin Rouge'i kabareesse kankaani, mis oli tol ajal peamiselt ööklubides ja baarides tantsitud. La Goulued saadavad skandaalid, teda süüdistatakse kõlvatustes ning paljude jaoks pole ta muud kui üks ebaintelligentne ja lõtvade elukommetega „kahtlane lambuke“. Kuid tema üksnes vilistas toonastele kodanlikele moraaliprintsiipidele, armastades nii mehi kui ka naisi ja soovides vaid, et muusika ei vaikiks. La Goulue'i kuulsus ulatus kaugemale Pariisist, kuna tema portreed ja karikatuurid ilmusid ajalehtedes ja ajakirjades kogu Euroopas ning tema nime kasutati reklaamides. Tema kuulsus oli aga lühiajaline. Äärmuslike eluviiside tõttu vananes La Goulue enneaegu. Ta esines veel laatadel, oli lõvitaltsutaja ja rändloomaaia omanik, kuid kaotas tüseda ja alkoholilembesena kiiresti publiku viimasegi huvi, olles lõpuks sunnitud hinge sees hoidma tänavail sigarette müües. 1929. aastal suri kunagine Moulin Rouge’i pärl, Pariisi kabareede ja prantsuse kankaani kuninganna viletsuses ja unustatuna.

Käesolev biograafia tugineb hulgale arhiivimaterjalidele ja La Goulue isiklikule päevikule ning on illustreeritud toonaste fotode ja joonistustega. Ma ei teadnud temast mitte midagi, raamat sattus juhuslikult raamatukogus näppu. Tundus olema naine, kes põles ereda leegiga, aga samas põletas ära ka enda ja need, kes üritasid temaga elu jagada. Kiire ja kerge lugemine, rohkem oleks ehk tolleaegset tausta soovinud juurde lugeda.