Kuulsaimad kuningate seas

2. Kuningad ja kuningannad

Koostaja: Imeline Ajalugu

Kirjastus: Äripäev 2024

97lk./420lk.

Lugemise väljakutse 2024: 23. Raamat mõnest kuningapere liikmest

Eelmise aasta väljakutsest jäi lugemata 6 teemat 7 raamatuga. Eks ikka need teemad, mis köitsid vähem ja mille lugemine oli suurem väljakutse. Tuleb nüüd uuel aastal järellugemist siis teha. Esimene teema saigi loetud. Kuningapered pole mind kunagi eriti huvitanud, kuigi olen kaks korda praegust Rootsi kuningat üsna lähedalt näinud. Esimesel korral lihtsalt ootamatult meie teed Haapsalus ristusid, teisel korral käisin lapsele kuningat näitamas, samuti Haapsalus. Teemasse leidsin Imelise ajaloo poolt avaldatud ja siis kokkukogutud artiklid erinevatest kuulsamatest kuningatest ja kuningannadest läbi ajaloo. Eks neid ole veel, kelle nime igaüks kuulnud on. Siin siis valik pigem kaugemast kui uuemast ajaloost.  10 kuningat ja 2 kuningannat, või siis 12 isevalitsejat, sest Venemaal olid ikka tsaarid, mitte kuningad ja mujal vist ka mõned olid keisrid nime järgi. Karl Suur, Friedrich Suur, Edward I, Philippe IV, Henry VIII, Ivan Julm, Louis XIV, Peeter I, August II, Katariina II, Marie Antoinette, Nikolai II. Targad, õilsad ja ettenägelikud valitsejad on oma rahvastele toonud rahu ja jõukust, samal ajal kui võimuhullud ja vägivaldsed türannid on Euroopas läitnud sõdu, mis on hävitanud linnu ja toonud surma tuhandetele inimestele. Ajaloo õpikutest ja muust kirjandusest on ikka kõik need isikud tuttavad, ehk August II, kellest sai Poola kuningas, olin kõige vähem teadlik. Lood olid kõik teadmata, sest ma ei viitsi ajakirju lugeda, kuigi Imeline Ajalugu käis meil ikka palju aastaid kodus, nüüd nad on isegi lootuse kaotanud ja ei helista enam, et moosida edasi tellima. Eks need artiklid olid üsna kuivad ja faktilised, nagu ikka ühed populaarteadusliku ajakirja artiklid, nii, et ma ei saanud kuidagi ka selle raamatuga kuningate meeldimise lainele. Eks ma nendega kohtu ka edaspidi paratamatult erinevates ajaloo raamatutes, sest ajalugu ilma kuningateta paraku ei ole võimalik. Lugemissoovitus - no ega see nüüd nii hull lugemine ka polnud, kellel kuningate ja ajaloo vastu huvi, neil ikka soovitan lugeda. Kellel pigem kuningapere intriigide ja skandaalide vastu huvi, siis neile polnud siin raamatus küll eriti midagi huvitavat.

Kunstnik põrgust ja taevast ühekorraga

1./212. Eduard Viiralt. Inimene ja nägemus. Loodus ja fantaasiad

Koostanud: Tõnis Vint

Kirjastus: Kunst 1983

64lk./64lk./36658lk.

Eesti ajaloo väljakutse september: Eesti kujutav kunst ja kunstnikud.

Mulle meeldis selle raamatu avalause: " Viiralt - saatanluse selgeltnägija ja valgusingellik kunstnik". Tema tööd on jah põrgust taevani, vahepeal maa peale ka ära eksivad. Pean tunnistama, et minu lemmikkunstnike hulka ta ei kuulu, kuid tal on mõned väga head tööd. Olgu, ju tal on neid häid töid ikka hulga rohkem, kui neid, mis mulle meeldivad. Selles raamatus oli nii ühte kui teist. Teksti oli vähevõitu, rohkem räägib ju kunstnikust ikka tema teosed kui jutt. Kuid tema kunstnikuteekond oli ka raamatus ilusti kirjas. Vaieldamatult on te Eesti kujutava kunsti tiptegijate seas. Lugedes jäin mõtlema, et mis temast oleks saanud, kui ta oleks pidanud piirduma Eestimaaga, kui ta poleks saanud minna edasi Pariisi õppima ja kunsti tegema? Kas temast ikka oleks tulnud kuulus Eesti kunstnik? Mulle on alati tundunud, et Viiralt elas kunagi väga väga ammu ja nüüd ta sünniaastat vaadates avastasin, et mu vanaisa oli tema sündides mõne kuune... ja vanaisa oli ju minu lapsepõlve aegne, kes mitte ei elanud väga väga ammu. Kuidas lähedane ja kauge võivad olla inimese jaoks hoopis erinevas proportsioonis ajas paigutatud.
 

Jules Verne ja tema fantaasiamaailm

28./183. Back Cupi saare saladus

Sari: Seiklusjutte ajast aega 

Autor: Jules Verne

Tõlkija: Martin Kirotar

Kirjastus: Viiking 2018

228lk./5000lk./30501lk.

 

29./184. India printsessi pärandus

Sari: Seiklusjutte ajast aega 

Autor: Jules Verne

Tõlkija: Martin Kirotar

Kirjastus: Viiking 2019

206lk./5206lk./30707lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuli: raamat kirjastuselt Viiking

Jules Verne on kindlalt üks mu lapsepõlve lemmikutest, kelle raamatuid said korduvalt ja korduvalt neelatud ja ikka olid põnevad ning huvitavad. Mingil hetkel küll nägin, et mingid uued asjad on temalt tõlgitud ja ilmunud eesti keeles, kuid siis ununesid. Nüüd väljakutse tõttu avastasin ja panin kohe järjekorda, et neid ma tahan kindlasti lugeda. Kuigi need nüüd ei olnud enam nii põnevad raamatud, kui need mu lapsepõlve omad. 

«Back Cupi saare saladus» on ulmeseiklus, millest ei puudu hull teadlane ja tema tohutu hävitusjõuga hirmuäratav relv, piraatide võimas salaorganisatsioon, nende baas vulkaanikraatriga saladusliku saare südames, lahingud allveelaevade vahel ning loo kulminatsiooniks ka suurriikide laevastike rünnak piraatide saarele ja superrelva käivitamine. 

«India printsessi pärandus» on sünge ja düstoopiline ulmevisioon kahest drastiliselt erineva ühiskonnamudeli valinud linnast. Nendeks on ühe ja sama India päranduse eest Ameerikasse rajatud saksa teadlase juhtimisel toimiv Stahlstadt – Teraselinn – ning prantsuse teadlase ideaale järgiv France-Ville. Selles superrelvadega peetava sõja ohtu käsitlevas romaanis rõhutas Jules Verne teaduse ja tehnoloogilise progressi ohtusid.

Kui esimese saare raamatu läbi sain, siis korra tuli mõttesse, et oot, kas see nüüd ikka kuulub ulme alla või ei. No kirjutamise ajal kindlasti kuulus, aga ulmel on sageli kombeks aastatega muutuda vahel reaalseks, mitte jäädagi ulmeliseks. Tänapäeval on inimkonna kasutuses hulga enam ja tugevamaid massihävitusrelvi, kui Jules Verne omal ajal välja mõelda oskas. Ja raha ning mõjuvõim on läbi ajaloo olnud tegurid, mis panevad sõdu pidama, teisi inimesi alistama ning hävitama. Ning need rahvuste vahelised konfliktid olid sajandeid tagasi ning on ka tänapäeval ja karta on, et ega tulevikki neist ei pääse. 

Raamatud ise olid üpris kiiresti leotavad, tegevust neis väga palju ei olnud, kuigi kogu aeg nagu midagi toimus. Panid tahtma lugeda veel mõnda raamatut, mis ilmunud eesti keeles ja mul veel lugemata jäänud. Jules Verne fantaasiamaailm meeldib mulle endiselt.

 

Hurraa! 2023 Lugemise väljakutse tehtud!

21./245. Thérèse Desqueyroux. Öö lõpp

Sari: Varamu

Autor: François Mauriac

Tõlkija: Henno Rajandi 

Kirjastaja: Eesti Raamat 1972

254lk./4216lk./53266lk.

Lugemise väljakutse 2023: 41. Raamat sarjast "Varamu"
 

Esimeses osas vabaneb Therese kohtu alt kuna ta mees tunnistab tema kasuks ning seega kuritöö alust ei ole. Kuigi ka mees teab, et naine üritas teda mürgitada. Edasi saab lugeja vaikselt aimu, mis sellise olukorrani naise viis. Järgneb vaimne ja füüsiline surve. Teises osas elab naine Pariisis. On möödunud 15 aastat ajast kui ta lõpetamise tõttu kohtust vabanes ja arvas, et nüüd on ta lõpuks vaba. Kuid ta ei osanud arvata, et ees ootas teda hulleim vangla... omaenda teo vangla, millest enam põgenema ei pääse. 

Autori psühholoogipilku paelub naine, kes provintsikolka kodanluse julmale ja alatule perekonnaterrorile veelgi julmemate vahenditega vastu astub. Thérèse'i deemonlik mõju toob hukatust kõigile, kes selle kiirgusse satuvad. Võime teravapilgulise kõrvalseisjana jälgida oma pahelise loomuse ja armastust januneva südame konflikti. 

Raamatud on kirjutatud 1927 ja 1935. Aga ka tolle aja kohta oli raamatus mu arust ikka inimese vanusega väga imelikud lood. Hea küll, esmane, kus noor neiu leidis, et 29.aastane mees on rauk, sellest võib ju veel aru saada, aga teises raamatus, kus Therese oli neljakümnendates, siis rõhutada tema vanadust ja sellest tulenevaid kehalisi nõrkusi, oli mu arust nüüd küll liig. Hea küll, kaasnev südamehaigus ja vaimuhaigus, aga ta polnud ju mingi vanaeit, nagu teda seal raamatus kujutati. Urr.

Esimene osa läks küllaltki aeglaselt ja vaevaliselt, tegelikult otseselt seal ju midagi ei toimunud ka. Teine osa oli juba kiirem ja soravam lugemine, aga eks seal veidi oli rohkem liikumist kuigi tegevust oli vähe. Siiski rohkem vestlusi kui arutlust. Kokkuvõttes mitte just päris minu maitse, aga lugeda kõlbas küll. 

Aga selle raamatuga sai nüüd mu lugemise väljakutse 2023 suur väljakutse loetud! Hip-hip-huraa! Korraks juba ei uskunud küll, aga tehtud sain! Üheksas aasta järjest siis tehtud see.

Kankaani kunagine kuninganna

 

19./83. La Goulu. Moulin Rouge´i kuninganna 

Autor Maryline Martin 

Tõlkinud Sirje Keevallik 

Kirjastus Tänapäev 2022

224lk./4510lk./18148lk.

 

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#11)

"La Goulue" oli prantsuse tantsija ja kabaree täht, kelle tegelik nimi oli Louise Joséphine Weber. Ta sündis 12. juulil 1866 Clichys, Prantsusmaal ja suri 29. jaanuaril 1929 Pariisis. Ta sündis lihtsasse töölisperesse. Ta töötas lillemüüja ja pesunaisena, kuid tema kireks oli tantsimine; seljas klientidelt näpatud peenemad riided, külastas ta õhtuti Pariisi tantsusaale. Talent ei jäänud märkamata ning Louise’ist sai Élysée Montmartre’i ja Moulin Rouge’i esitantsijanna. Ta oli kuulus oma tantsu ja hüüdnime "La Goulue" (prantsuse keeles "liigsööja") poolest ning oli üks kuulsamaid tantsijaid 19. sajandi lõpus. Ta oli tuntud oma ekstravagantsete kostüümide ja lihtsa, kuid kirgliku kankaani tantsustiili poolest. Ta oli esimene tantsija, kes tõi Moulin Rouge'i kabareesse kankaani, mis oli tol ajal peamiselt ööklubides ja baarides tantsitud. La Goulued saadavad skandaalid, teda süüdistatakse kõlvatustes ning paljude jaoks pole ta muud kui üks ebaintelligentne ja lõtvade elukommetega „kahtlane lambuke“. Kuid tema üksnes vilistas toonastele kodanlikele moraaliprintsiipidele, armastades nii mehi kui ka naisi ja soovides vaid, et muusika ei vaikiks. La Goulue'i kuulsus ulatus kaugemale Pariisist, kuna tema portreed ja karikatuurid ilmusid ajalehtedes ja ajakirjades kogu Euroopas ning tema nime kasutati reklaamides. Tema kuulsus oli aga lühiajaline. Äärmuslike eluviiside tõttu vananes La Goulue enneaegu. Ta esines veel laatadel, oli lõvitaltsutaja ja rändloomaaia omanik, kuid kaotas tüseda ja alkoholilembesena kiiresti publiku viimasegi huvi, olles lõpuks sunnitud hinge sees hoidma tänavail sigarette müües. 1929. aastal suri kunagine Moulin Rouge’i pärl, Pariisi kabareede ja prantsuse kankaani kuninganna viletsuses ja unustatuna.

Käesolev biograafia tugineb hulgale arhiivimaterjalidele ja La Goulue isiklikule päevikule ning on illustreeritud toonaste fotode ja joonistustega. Ma ei teadnud temast mitte midagi, raamat sattus juhuslikult raamatukogus näppu. Tundus olema naine, kes põles ereda leegiga, aga samas põletas ära ka enda ja need, kes üritasid temaga elu jagada. Kiire ja kerge lugemine, rohkem oleks ehk tolleaegset tausta soovinud juurde lugeda.