Ulmekirjanduse väljakutse 2025 aprill: Age Lahemaa soovitab
Kuidagi ma olen osanud sellest raamatust alati kaarega mööda minna. Isegi ei tea miks. Kääbik sai omal ajal loetud ja meeldis. Sõrmuste isanda osas oli aga mingi tõrge. Filmi ka ei ole näinud. Või õigemini kunagi kui see välja tuli, siis laps oli väga vaimustunud, käis kinos vaatamas ja laenutas kasseti koju ja hakkas õhinaga mulle ka näitama. No ma suutsin peale ehk kolmandikku magama jääda. Mul see probleem filmidega pidevalt, mugavas asendis, pilk kinnitunud ühte punkti ja uni tuleb. Raamatut suutsin ikka palju pikemalt lugeda. Algus läks üsna ludinal, aga lõpp hakkas venima. Kogu aeg oli viimastel päevadel tunne, et loen ja loen viimast peatükki ja see ei lõppegi. Tuli muidugi välja, et vahepeal lõppes ja siis algas uus peatükk, mida ma nüüd viimaseks arvasin olevat. Venis ja venis. Tegelikult üldjoontes oli ju teada ka, mis selles raamatus toimub, sest niivõrd kuulus raamat. Tegelaste nimed olid tuttavad suures osas, aga eks selle aeglase tempo juures saigi rohkem selgemaks, kes nad siis täpselt ikka olid, milline iseloom neil oli ja kust nad pärit olid. Võib olla seetõttu oligi algus rohkem põnevam mu jaoks, et siis ilmus iga nuka tagant mõni uus tegelane, kellest pidi aru saama, kes ta selline on ja kuidas sinna maailma sobitub. Ma usun, et nooremana oleks mulle see raamat rohkem meeldinud, aga see ilmus eesti keelde minu jaoks liiga hilja. Pealegi see oli aeg, kus arvuti jõudis mu ellu ja ma lugesin vähem ja ulmet üldse eriti mitte. Hetkel on küll kaks järgmist osa ka lugemislaua lähedal, aga see ajab juba üle nendest soovitatud ulme raamatutest, mis ma oma riiulist olen välja otsinud ja suurel hulgal on neist ikka mitu osa. Pealegi üsna paksukesed suures osas ka kõik.
