Baltisakslasest Eesti ema Teresa päästmas armeenlaste lapsi

3./50. Taeva tütred

Autor: Piret Jaaks

Kirjastus: Varrak 2023

269lk./899lk./9200lk.

Lugemise väljakutse 2024: 30. Ilukirjanduslik teos, kuhu on sisse põimitud mõne riigi ajalugu

Sellesse raamatusse on põimunud kolme riigi ajalugu: Eesti, Armeenia ja Türgi. Kui ma lugesin, selle raamatu ilmumisest, siis olin kindel, et tahan seda lugeda, sest ma tean küll, kes oli Hedvig Büll. Meil on üks ja sama sünnilinn. Samas ma teadsin temast vaid mingeid üleüldiseid fakte. Seega tahtsin saada põhjalikumat teavet. Kuigi see raamat on ilukirjanduslik teos, siis põhineb see faktidel ja tolleaegsetel materjalidel. Ajaloolisele ainesele toetuv raamat on 19. sajandi lõpus Haapsalus baltisaksa perekonda sündinud Anna Hedwig Bülli (1887-1981) eluloost ning tema missionäri tööst armeenia orbude päästmisel Türgi genotsiidist. Noor misjonär saadetakse Marashi linna orbudekodusse, kus tema silme all hakkavad lahti rulluma traagilised sündmused, mida tunneme tänapäeval armeenlaste genotsiidina. Romaani keskseteks teemadeks on üksikisiku vastutus ja halastuse võimalikkus, mis kodust kaugele saadetud misjonäre sõja keerises painama hakkavad. Sammhaaval, sidudes kokku killukesi Eesti, Euroopa ja Lähis-Ida ajaloost, avaneb meie ees lugu inimlikust hingesuurusest ja Jumalasse uskumisest. Religioonide põrkumised on läbi ajaloo sageli toonud kaasa veresaunu ning laste ja naiste hukkumist, kellel pole olnud mingit süüd selles. Vanasti, kui info levimine võttis aega, saadi teada olukordadest, toimunust alles hulka aega hiljem ning seda oli võimalik ka rohkem varjata kui tänapäeval, kui info liikumine on muutunud tunduvalt kiiremaks ja objektiivsemaks. 

Minu jaoks oli väga mõtlema panev raamat, just hetkel toimuvate sõdade kontekstis, alati on ju lisaks võimuihale ka religioonid siiski mängus. Raamat oli kaasahaarav, küll väga süngel teemal, kuid mitte rõhuv, pigem helge ja innustav. Raamat, naiste tugevusest ja headuse olemasolust ning uskumuse jõust. Mulle meeldis ja soovitan lugeda, eriti kui ajalugu huvitab, aga see raamat on tunduvalt enamat kui vaid ajalugu.  

Lisalugemist, kuulamist ja vaatamist: 

Eesti misjonär päästis Armeenia genotsiidi ajal tuhandeid orbe

Eesti lugu Anna Hedwig Büll 

Meilgi on oma ema Teresa

 

Eestimaalaste mälestusi kahest sajandist

12./199. Revali ja Peterburi vahel
Autor: Eestimaa rüütelkonna ülesandel koostanud Henning von Wistinghausen
Tõlkija: Hanna Miller
Kirjastus: Kirjastus Argo 2016
432lk./2194lk./43460lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#9)

See raamat oli nüüd küll töövõit, või siis lugemisvõit. Ma olin selline ontlik koolilaps, kes luges alati kõik kohustuslikud raamatud kaanest kaaneni läbi. Ja üldse ma jätan väga harva mõne raamatu pooleli. Ikka üritan läbi lugeda, sest kus ma muidu tean, kas see meeldib või mitte ja kui juba pool raamatust on läbi, siis pole ju enam mõtet maha visata seda esimesele poolele kulutatud aega. Selle raamatu ma oleks küll pooleli jätnud, aga ei saanud - see ju ikkagi punktiiri väljakutse "kohustuslik" kirjandus. Seega siis iga päev sai ikka alguses seda raamatut natuke näritud ja siis edasi midagi huvitavamat lugeda. Poolteist kuud ja saigi läbi! Minu jaoks oli ääretult kuiv ja igavavõitu. Muidugi kuna oli palju autoreid, siis olid lood ka erineva tasemega, aga minu jaoks oli liiga palju kuiva teksti koos tohutult paljude tundmatute nimedega, liiga palju kirjeldust ja liiga vähe huvitavat tegevust. Põnevust oli vähe, tegevusi oli vähe. Lihtsalt mulle eriti ei meeldi mälestuste raamatud, eriti kui need on enamvähem samast ajast ja sarnasest kogemusest. Mis aga tundus. Baltisakslased jagunesid mitmetes asjades kahte leeri. Oli neid, kes pidasid ennast st. sakslaseid, eestlastest paremateks ja lootsidki aegade mööda selle matsirahva ikka ära saksastada ning Saksamaaga liita ja oli neid, kes õppisid ära eesti keele ning pidasid eestlasi võrdväärseteks ning tegid nendega koostööd. Oli neid sakslasi, kes olid venestunud ja tsaar oli ka nende isake ja oli neid, kes väga taunisid venestamist ja saksa õiguste halvendamist. Samas oldi lojaalsed Vene võimule isegi siis, kui peeti ennast täisvereliseks sakslaseks. Loeti ja kiideti igati sõjas sakslasi, samas võideldi vene poolel sakslaste vastu. Ümberasumise juures jäi ka silma, et mindi siiski pigem mitte sellepärast, et Saksamaa kutsus vaid sellepärast, et kardeti Nõukogude võimu repressioone ja kõik teised ju läksid. Nii mõnelegi asjale ei olnud varem mõelnud ja mõnda tükki suurde pilti näinud, seega maha visatud kindlasti see lugemine ei ole, aga soovitada seda raamatut üldiselt kui ei julge kellelegi. Ja kes mõtles välja kursiivkirjas terved leheküljed teksti - palun järgmine kord kolm korda enne mõelda kui seda uuesti tehakse! 

Kes need baltisaksa mõisnikud siis ikka olid?

15./187. Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal

Autor: Alo Särg

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

256lk./2932lk./41266lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#8)

Kuna teise kohustusliku raamatu, Revali ja Peterburi vahel lugemine kohe kuidagi ei tahtnud edeneda (eks ma järgmine kuu üritan ikka selle läbi kuidagi saada), siis võtsin vahele teise Argo kirjastuse baltisaksa seeriasse kuuluva raamatu. Selle lugemine edenes kenasti ja mulle see raamat väga meeldis.

Eesti alale 13. sajandi alguses saabunud ristisõdijatest, kaupmeestest ja vaimulikest kujunes aegamööda siinne ülemkiht – baltisaksa aadel. Järgnevate sajandite vältel valitsesid nad Eesti- ja Liivimaad ning kujundasid siinset elu, loobumata oma eesõigustest ka siis, kui need alad läksid Rootsi riigi ja hiljem Vene impeeriumi valdusse.  

Alguses oli üldine jutt mõisatest, mõisaelust, aadelkonna elukorraldusest, matmiskommetest ja paljust muust, mis oli omal ajal mõisaelu ja baltisakslaste igapäevaellu kuuluv. Seejärel räägiti kuulsatest baltisaksa suguvõsadest. Mitte neist, kus oli mõni üksik kuulus kuju, vaid neist, kus ikka põlvkondade kaupa oli neid, kes paistsid silma. Peatükid suurte suguvõsade – Pahlenite ja Fersenite, Bergide ja Uexküllide, Buxhoewedenite ja Grünewaldtide ning mitmete teiste kohta. Kuulsad eelkõige just oma sõjamehe tee poolest kuuludes kas Rootsi või Venemaa kõrgemasse sõjaväelisse juhtkonda olenevalt siis, milline riigikord Eestimaal parasjagu valitses. Enamus siis tsaaririigi truud alamad ja sõdisid mitmetel rinnetel Venemaa eest. Selles osas oligi mulle natuke arusaamatu, et kelleks nad ennast pidasid. Saan aru, et eestimaalasteks, aga kui palju nad ennast sakslasteks pidasid, sest suguvõsad olid ju enamuses pärit ikkagi Saksamaalt, mis sellest, et käesolevad põlvkonnad olid sündinud ja kasvanud Eestimaal. Õppimas käidi ju suures osas Saksamaa kõrgkoolides ja kodune keel oli saksa keel. Aga sõjas võideldi Saksamaa vastu Venemaa koosseisus. Paljud baltisaksa aadlisuguvõsad said omale muidugi ka vene harud, sest abielluti venelannadega kui oldi Peterburis sõjaväes. Ja nii mitmelgi kuulsal venelasel on mingi haru baltisaksa päritolu. On saanud küll lugeda või kuulda mõnest silmapaistvast suguvõsa liikmest siin või seal, aga selliselt sugupuuna ritta pandult kõigist kuulsatest ja vähem kuulsatest järgemööda, oli väga huvitav lugeda, tekkisid seosed ja arusaamad neist suguvõsadest. Minu jaoks olid põnevad mõlemad osad, nii üldine kui suguvõsade kaupa. Soovitan lugeda, kellel veel baltisakslaste vastu huvi. Ladus lugemine.
 

Eesti kullasepakunst

13./185. Eesti kullassepakunsti suurkuju Joseph Kopf 

Autorid: Kaalu Kirme, Anu Mänd

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus 2004

208lk./2482lk./40816lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#7)
 

Raamat jäi juhuslikult raamatukogus silma, kohe kontrollisin, jee, baltisakslane! 

Joseph Kopf oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese kolmandiku silmapaistvaim kullassepp Tallinnas. Kopfi kullassepatööstuse hiilgeajad jäid esimese Eesti Vabariigi aastatesse. Töökoda sai tuntuks eelkõige lauahõbeda, ehete, aga ka ordenite masstootmisega. Kõige enam tõid siiski kuulsust individuaaltellimused. Kopfilt telliti sageli kingitusi Tallinna ja Eesti Vabariigi külalistele. Kopfi kuulsaimate tööde hulka kuulub ka Vene troonipärija Aleksei hõbeportree aastast 1915, mis oli kavas kinkida tsaar Nikolai II-le tema 1917. aastaks plaanitud visiidi puhul. Kopfi töökojas valmistati ka EV presidendi ametitunnus – Riigivapi teenetemärgi ordeni kett, mille kavandas kunstnik Paul Luhtein.

Lisaks Kopfi eluloole ja tema töökoja tutvustusele oli raamatus väga palju tema tööde näidiseid koos parameetrite ja kirjeldusega. Jäi silma, et algusaastatel ta kasutas palju Venemaal tehtud toorikuid (pokaale jne), millele ta siis lisas kaunistused ja graveeringud. Hilisemast ajast tööd olid juba tervenisti valminud tema töökojas. Oli lihtsamaid, aga ka väga uhkeid ja ilusaid töid.

Tutvustava teksti lõpus sai mulle selgeks, miks see raamat nii kangesti kippus raamatukogus mu lugemisse. Ma ju alguses aadressi järgi üldse ei mõelnud, mis majast jutt käib ja siis jõuti tänapäeva, et pragu on seal majas... oi ma olen ju korduvalt seal tema töökoja ruumides viibinud! Seal nendes ruumides on juba astaid olnud ka minu poja ateljee. Ta küll kulla ja hõbedaga eriti ei tegutse, rohkem rauaga mässab. Aga tore, et maja on endiselt ehte ja muid kunstnikke ning seppasid täis ja võib olla mõnest saab ka mingil alal kunagi Eesti suurkuju, nagu sellest baltisaksa kullassepast.

Eestlaste kõrval ja eestlaste vastu vabadussõjas

11./183. Baltisakslaste mälestusi Eesti Vabadussõjast

Autor: Heinrich von Dehn, Oswald Hartge, Alexander Stenbock-Fermor

Tõlkija: Agur Benno

Kirjastus: Argo 2023

328lk./1954lk./40288lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#6)

Sel aastal olen vist Vabadussõjast lugenud rohkem kui kogu oma eelneval elul kokku. Seekordselt siis kolme baltisakslase silme läbi. Kolm erinevat lugu. Esimene Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Kui eelnevalt loetud lõpetasid Eestimaalt venelaste väljatõrjumisega, siis selles raamatus oli palju kirjutatud ka lahingutest Venemaa territooriumil. Uus info minu jaoks. Küll oleks kangesti tahtnud näha kõrvale mingeid kaarte, mis külas või kohas tegevus toimub. Need külanimed ei öelnud midagi. Seega läks lugemine ka vaevalisemalt ja üldse oli minu jaoks veidi kuivavõitu see jutt, ei tahtnud kuigi ladusalt lugemine minna. Teine osa läks juba emotsioonirikkamaks mu jaoks ja kohe edenes lugemine paremini. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Kolmas osa oli aga hoopis erinev. Kui teised kaks sõdisid eestlastega koos, siis krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega. Aga eelnevalt oli pikalt kirjas Läti vabadussõda bolševike vastu, kus Landeswehril oli suur roll. Kirja oli pandud väga emotsioonikalt, lugedes oli tunda tema tundeid ühes või teises olukorras: õudust, hirmu, eufooriat, segadust, arusaamatust, tüdimust. Just selle viimase osa tõttu tasub seda raamatut lugeda! Ja palju me ikka Läti Vabadussõjast teame? 

Puhtaim aadlimaa terve maamuna peal

10./182. Eesti mõisad. Herrenhäuser in Estland. Estonian Manor Houses.

Koostanud Ants Hein

Kirjastus: Tänapäev 2004

272lk./1626lk./39960lk.

 

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#5)

Eestis on kunagi mõisaid olnud: 874 era- ehk rüütlimõisat, 165 kroonumõisat, 22 linnamõisat ja 13 rüütelkondade valduses seisnud mõisat, lisaks veel sadakond pastoraati ehk kirikumõisat. Tegu on olnud maaga, kus Esimese maailma- sõja eelõhtulgi püsis suurem osa varast ja võimust ikka veel mõisnike käes, või nagu on tõdenud baltisaksa ajaloolane Reinhard Wittram: "Eestimaa provints - too puhtaim aadlimaa terve maamuna peal." Eesti ajalukku on mõisad ja mõisnikud jätnud sügava jälje. Mõisad kui baltisaksa kultuuri iseloomulikemad mälestised. Kes teab, milliseks oleks mõisate saatus kujunenud kui neid ei oleks 1919. aasta maaseadusega riigistatud ning 1939. aastal ei oleks baltisakslased suures osas Eestist lahkunud. Nõnda leidub ka praeguses Eestis vaevalt mõnd teist liiki arhitektuurimälestisi, mida aeg oleks rohkem räsinud kui endisi mõisasüdameid. Enamik käesolevaraamatu fotosid pärineb ajast, kui taevas mõisate kohal püsis veel üpris pilvituna, sest muidu oleks pidanud panema raamatusse väga palju pilte varemetest. Kuigi oleks tahtnud näha tolleaegsete piltide kõrval siiski ka seda, millises seisus need olid raamatu väljaandmise ajal. Eriti kuna nii mõnegi mõisa kohta on teadmised, et peale raamatu väljaandmist 20 aasta jooksul on nii mõnigi mõisasüda taastatud ja ülesehitatud. Kuid kindlasti on ka neid, mis on rohkem hävinenud. Iga pildi juures on tutvustus, kelle omand see mõis on olnud, millal on teada olevalt esmane mainimine ja mis sellest mõisast sai peale 1919.aastat ning mis seisus on see raamatu väljaandmise ajal. Nendest jutukestest jäi veidi väheks, väga kuiv info oli ainult, aga eks see oligi üldine raamat vaid 250st mõisast jaotatult maakondade kaupa. Kel rohkem huvi saabki lugeda teistest mõisate raamatutest.

Baltisakslased - kes nad ikkagi olid?

 7./179. Baltisakslased Eestis ja Lätis : baltisakslaste ajaloo lühiülevaade

Autorid: Arved von Taube, Erik Thomson

tõlge: K. Uustalu

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 1996

46lk./766lk./39100lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#4)

Raamatuke sisaldab katkendeid umbes 100-leheküljelisest tööst pealkirjaga «Baltisakslased», mille on koostanud kaks baltisakslast - ajaloolane vabahärra Arved von Taube (1905-1978) ja publitsist Erik Thomson (1915-1990). Pealkirja all «Ühe omapärase kogukonna saatus ja traditsioonid» ilmus teos 1973. ja 1991. aastal. Autorid püüdsid selgitada baltisakslaste eripäraste omaduste väljakujunemist ajaloolise arengu taustal. Raamat on muidugi kirjutatud sakslaste nägemuse kaudu, millega eesti nägemus kohati vastuoluliselt põrkub. Meie nägemus Saksa orduvägede maabumisest on ikka midagi muud kui sakslaste oma. Ning ka mõisate äravõtmine Eesti Vabariigi alguses peale Vabadussõda puudutab eestlasi ning sakslaseid vägagi erinevatelt poolustelt. Kuid vahel ongi huvitavam näha tuttavat ajalugu ka veidi teise vaatenurga alt. Raamat on sedavõrd hästi lühendatud, et pole aru saadagi, et midagi oleks puudu selles. Kõik on peatükkide kaupa kajastatud alates keskajast kuni teise maailmasõjani. Ja eks neid kuulsaid ning edukaid baltisakslasi ikka siia Eestimaale on jätkunud. Kusjuures baltisakslased kutsusid ennast eestimaalasteks, mitte sakslasteks. Eestlased ja eestimaalased ja venelased. Lühike lugemine, aga väga kontsentreeritud ja andis kenasti lühiülevaate mitte ainult baltisakslastest vaid üldse Eestimaa ajaloost. Teavet oli selles raamatus tunduvalt rohkem kui arvata võis. Soovitan täiesti lugeda.

Kuus tundmatut kunstnikku said tuntuks

6./178. Kuus baltisaksa kunstnikku

Koostaja: Anne Untera

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 2008

112lk./720lk./39054lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#3)

Artiklikogumik koondab peamiselt 2006. aasta sügisel korraldatud kunstiajaloo seminari «Keskplaanil» ettekandeid. Raamat tutvustab baltisaksa kunstnikke: Johannes Hau (1771-1838), August Matthias Hagen (1794-1878), Konstantin von Kügelgen (1810-1880), Carl Alexander von Winkler (1860-1911), Sally von Kügelgen (1860-1928) ja Erna Brinkmann (1899-1967). Tutvustatakse nende elulugusid ja loomingut. Lisas on iga kunstniku mõnede maalide pildid. Pean taas tõdema, et peale Johannes Hau olid teised nimed mulle võõrad ja Haust teadsin ka põhiliselt just eelmisel kuul loetud panoraamade raamatu põhjal. Kõik tutvustatud kuus kunstnikku olid vaieldamatult andekad ja nende maale oli meeldiv vaadata. Hea oli ka neist rohkem teada saada. Kõige enam meeldisid mulle Carl von Winkleri tööd, ka raamatu kaanel on just tema töö - Pühavaimu kiriku hoov 1900.aastast. Samas jäin mõtlema, et kui olen vaadanud Eestist tehtud maale või siis ka muid, mida Eestis on muuseumides saanud vaadata või isegi välismaa kunstimuuseumides, ega ma ei mõtle kunagi kunstniku rahvusele. Sest pole ju vahet, kas mõne imeilusa Eestimaast tehtud maali autor on nüüd eestlane, baltisakslane, sakslane või venelane. Tähtis on minu jaoks, et ta on seda teinud hästi ja mulle meeldib. Eks see meeldivus ole subjektiivne igal inimesel, aga mulle siiski meeldivad eelkõige realistlikud maalid ja joonistused, kus on võimalikult täpselt kujutatud originaal. Ja need siinses raamatus kajastatud baltisaksa kunstnikud on just selle stiili esindajad.

 

Esemed tutvustavad ajalugu

5./177. Baltisaksa esemed Eestis muuseumikogudes 

Autorid: Olev Liivik, Ants Hein, Tõnis Liibek

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis 2016  

96lk./608lk./38942lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#2) 

Raamat keskendub baltisaksluse kõrgajale 18. ja 19. sajandile ning 20. sajandi algusele. Väljaande lehekülgedele on valik muuseumikogudes olevatest esemetest, mille puhul on teada, et eseme tellijateks ja omanikeks, loojateks ja tarbijateks on olnud baltisakslased, eelkõige siis erinevatest mõisatest pärit olevad esemed. Kui on teada kindel ajalooline isik, kelle oma mingi ese oli, siis on juures lühidalt, kes ta oli. Juhul kui ese on seotud mingi mõisaga, siis kes olid seal mõisnikud ja milline oli mõisa saatus. Lisaks on iga eseme juures tema teekond muuseumi ja millises muuseumis hetkel seda säilitatakse. Esemed võivad vahel vägagi palju jutustada olles ise tummad. Hea, et ikka säilivad esemed ja kirjad kaugetest aegadest, sest näha esemeid reaalselt on ikka midagi muud, kui vaid lugeda nende kirjeldusi. Isegi pilt ajab asja ära. Raamat oli asjalik, aga jäi minu jaoks liiga õhukeseks, oleks tahtnud hulga rohkem esemeid näha ja samas ka iga eseme juures veidi rohkem lugeda. 

Ernst Kühnert, arhitekt

Pilt: Eesti Rahva Muuseumi pildiait

 4./176. Baltisaksa arhitekte Eestis: Ernst Kühnert

Autor: Karin Hallas-Murula

Kirjastus: Eesti Arhitektuurimuuseum 2010

96lk./512lk./38846lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#1)

Väljaanne annab põhjaliku ülevaate peamiselt Tallinnas tegutsenud silmapaistva baltisaksa arhitekti Ernst Gustav Kühnerti loomingust, mille põhiosa langeb 1920.–1930. aastatesse. Ajaloohuviline Kühnert kohandas kaasajale vastavaks palju Tallinna vanalinna maju ning oli aktiivne kirikute jt. muinsuskaitseobjektide restaureerija. Kühnerti kodu oli Süda tänava alguses, kuhu tema isa istutas Tallinna kultuurilukku põlistunud hõlmikpuu. 1930. aastate alguses katsetas Kühnert moodsama arhitektuuriga, projekteerides Rakvere saksa koolimaja. Ta on ka Merivälja ja Klooga aedlinnade planeerija ning Nõmme laiendusplaani autoreid. 

Miks ma siis neid maju Tallinnas ei tea, millest siin raamatus juttu oli, ikka enamust tean. Arhitekti nime aga kuulsin lugedes esimest korda. Nagu minu käest peale raamatu lugemist autori või tõlkija nime ei tasu eriti küsida, nii, ei tasu ka arhitektidede või restaureerijate nimesid küsida, mulle lihtsalt ei taha nimed kuidagi meelde jääda. Aga kui ma nüüd järgmine kord selle arhitekti nimega kokku puutun, siis ma vähemalt tean, et lugesin temast raamatut. Raamatus oligi tema tööd, nii need, mis eluvalgust nägid, kui need, mis vaid paberile jäid ja kirjeldus tema tööelust, isiklikust elust oli vähem. Raamat oli hariv ja ehk ikka midagi jäi külge ka.

Õhtused majad. Teine osa

 

5./140. Õhtused majad

Sari: Klassikalised lood

Autor: Eduard von Keyserling

Tõlkija: Tiiu Relve

Kirjastus: Eesti Raamat 1989

176lk./876lk./28654lk.

Käisin pojaga balletti vaatamas. Teadsin vaid, et pealkiri on Õhtused majad, lavastaja/koreograaf Tiit Härm ja Gustav Mahleri muusika. Eelkõige Mahleri muusika pärast läksingi, sest ballett ei ole just mu kõige esmane valik. Ei lugenud isegi tutvustust, millest ballett räägib, sest see on minu jaoks esmane balletti headuse mõõdupuu - saan aru, mis seal toimub, on hea. Mitte midagi ei saa aru kuigi on ilus vaadata - no siis on tantsuetendus, mitte ballett. Vaheajal selgus pojaga rääkides, et see on raamatu ainetel. Ma olen vist lapsepõlvest saadik hüpnotiseeritud - päästiksõnaks raamat. Igatahes ma kohe pean siis lugeda saama kui ma kusagil seda sõna kuulen. Nägin ka raamatu pilti - olin just hiljuti terve peotäie Klassikalised lood sarjas ilmunud raamatukesi T1 tasuta riiulilt endale koju toonud. Koju jõudes sirvisin need läbi ja üllatus - Õhtused majad ka nende seas. Seejärel tegin lahti Lugemise väljakutse grupi Facebookis ja esimene postitus, mis mulle sealt vastu vaatas - Õhtused majad. No kui sedavõrd ikka see raamat tahab, et ma teda loeksin, siis muud üle ei jäänud ja sai kohe järjekorraväliselt samal ööl alustatud. Üldjoontes sain balletis aru toimunust, armastusloost ja armunurkadest, aga see taustalugu, mis ja miks jäi selgusetuks. Selles suhtes oli väga hea seda raamatut lugeda, et andis ka balletielamusele juurde. Nüüd tegelikult tahaks isegi minna uuesti seda vaatama - oskaks detaile paremini tähele panna. Raamat ise on hea, hästi kirjutatud. Baltisaksa päritoluga kirjaniku jutustus elust baltisaksa mõisates, noorte ja vanade vastuoludest, armastusest, jõudeelust, masendusest, eluolust. Vanad tahavad, et siin maailmas midagi ei muutuks, kõik kulgeks aeglaselt ja rahulikult, rutiinselt nii, nagu on see kulgenud juba enne neid ja nende terve eluaja. Noored ihkavad elu, muutusi, sündmusi, võõraid paiku, aga nad on sõltuvuses vanadest ning seetõttu suures osas sunnitud elama just vanade kehtestatud reeglite järgi, alla surutult kuni ühel hetkel nad muutuvad ka ise vanadeks ja kõik jätkub. Kui muudmoodi sellest tardelust ei pääse, siis on vähemalt armastus ja armuintriigid need, mis toovad vaheldust. See raamat räägib küll armastusloo, aga samas ma pole päris kindel, kas ja kui palju selles oli päris tegelikku ja sügavat armastust, palju lihtsalt selle ettekujutamist. Igatahes soovitan lugeda, aga hoiatan, tõsine ja kurb raamat on.

Õhtused majad. Esimene osa

 

Foto: Rünno Lahesoo / Estonia veebileht

Ballett:Õhtused majad

Teater: Rahvusooper Estonia

vaadatud: 05.november 2022

autor: Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustuse ainetel

muusika: Gustav Mahler

koreograaf ja lavastaja: Tiit Härm

Esietendus 18. märtsil 2022  Rahvusooperis Estonia (Maailmaesietendus)

Peaosades: Jevgeni Grib, Laura Maya, Madeline Skelly, Vitali Nikolajev, Nelson Pena 

Draamaballett sügavatest tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest.

Estonia lehelt: Tiit Härmi loojakreedo on alati olnud inspireeritud usust ilu lohutavasse jõusse ja ballett on tema jaoks selle ilu üks selgemaid avaldumisvorme. Soov küündida reaalsest ja argisest, ajuti labasestki maailmast kõrgemale, püüelda suurte tunnete ning ülima ilu poole on iseloomustanud Härmi nii tantsija kui lavastajana. 

„Õhtused majad“ räägib baltisaksa põlistes mõisates valitsevast eleegilisest ilust eelmise sajandi vahetusel. Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest. See on lugu kahest kirgliku elusädemega noorest, kes teineteise poole püüeldes loodavad koos ületada baltisaksa aadli meele- ja elulaadi sumbunud inertsi ning elada julgelt ja vabalt.

Padureni mõisa noor paruness Fastrade saabub koju pärast pikemat äraolekut. Kodus on kõik endine, kinnistunud kombeid ja elurütmi järgiv. Naabermõisa noor parun Dietz lahutab meelt prassimisega, jahilkäikude, kaardimängu ja salasuhtega parun Dachhauseni naise Lydiaga, leidmata millestki kestvamat rahuldust. Ta korraldab lõbustusi ümberkaudsete mõisate noortele, vastukaaluks nende igavale vegeteerimisele. Ühele sellistest koosviibimistest ilmub ootamatult Fastrade. Mõlemas tärkab lootus, et teineteisega koos võib midagi nende elus määravalt muutuda. Dietz teeb spontaanse otsuse siduda oma elu Fastradega. Nende suhtes kohtuvad ennastohverdav armastus ja taltsutamatu eluenergia...

Mahleri ja Keyserlingi loomingut ühendavad ühine elu- ja tegevusaeg ja kummagi sügav pühendumine oma maailmataju perfektsele väljendamisele kunstis. Mahleri muusika dramaatiline kirglikkus maalib balletilavale sügavad tunded, kire ja armastuse.

Foto: Rünno Lahesoo / Estonia veebileht

Kui keegi oleks mulle veel mingi viis aastat tagasi öelnud, et ma lähen ise vabatahtlikult raha eest balletti vaatama, siis ma poleks teda kuidagi uskunud. Aga tõsi ta on, ise, vabatahtlikult ja pileti eest ka veel maksin. Läksin ilma lugemata sisututvustust, seega olin täiesti valge leht ja üritasin aru saada, millest nad seal tantsivad. Et kui saan asjast aru, siis on hea etendus, kui ei, siis kesisem. Sain aru. Vaheajal poeg ütles, et peaks raamatu läbi lugema, see pidada olema parem veel. Mulle tundub, et mind on lapsepõlves hüpnotiseeritud ja päästiksõnaks on raamat. Igatahes peale seda aju suudab ainult lugemisest mõelda. Aga hetkel ikka balletti ülevaade. Tantsisid. Ilusasti tantsisid. Ilus oli vaadata. Videokunst oli tagaseinal ka esindatud, mulle meeldis, andis palju juurde võrreldes tavalise lavaehitusega. Mulle meelis, võiks peale raamatu lugemist uuesti vaadata, siis saaks veel rohkem aru kes on kes ja mis rolli ta mängib ning mis parasjagu täpselt sünnib.