Lugemise väljakutse 2024: 6. Raamatu autor on tuntud eelkõige millegi muu poolest, mitte kirjutamise
Eks sellega nüüd on küll veidi nii ja naa. Ta on küll kirjutanud ka, aga minu jaoks on ta ikka pigem raadio- või telemaastikul tegutsenud ja ta rääkimine on rohkem tuttav kui tema kirjutiste lugemine. politseiinspektor Pardikese teine lugu ja kui esimene pani rohkem õlgu kehitama, siis seekordne oli kohe selge, et mitte krimiraamat, aga huumoriraamat. Olgu, eks ikka üks mõrv oli ka seal tagaplaanil, aga esiplaanil oli uus kursant ja vaneminspektor Part, nende suhtlus, põlvkondade vaheline koostöö ja erinevus, sarkasm nii mõnegi isiku või olukorra kohta riigis. Parajalt absurdne politsei ja ärimaailma kujutamine. Ma tavaliselt ei kipu raamatut lugedes kõva häälega naerma, aga noh see oli nüüd küll sedavõrd absurdselt naljakas, et ma seda tegin. Kui mul mees luges, siis voodi lausa vappus ta naerust ja pidevalt oli kosta "See ei saa nüüd küll võimalik olla!". Igatahes, kes otsib krimkat, see möödugu sellest raamatust kaugelt, aga kes otsib head absurdse huumori raamatut, see tormaku kohe seda raamatut lugema. Igatahes ma pole pikka aega midagi nii naljakat lugenud.
Ootamatult Eesti Politsei vaneminspektoriks määratud Samuel Part saab endale uue paarimehe – politseikooli noore nutika praktikandi Kevini. Üheskoos tuleb neil lahti harutada moodsas idufirmas aset leidnud saladuslik mõrv ning selle käigus avastada ka teineteise diametraalselt erinevat maailmavaadet. Lisaks veel koroonaaegne tegevusaeg.
Tegelikult jäi üks asi lugedes painama, kui palju on Osolini enda mõtteid ühiskonna ja muu kohta sinna Pardi suhu pandud ja mis lihtsalt ülevindi keeratud kirjanduslik osa.
