VANADUSEST JA VANANEMISEST – FILOSOOFILISELT
Essee Larry Polivka artikli „Postmodern Aging
and the Loss of Meaning“ põhjal.
Selles artiklis vaadeldi globaalse postmodernse ühiskonna
eeliseid ja puuduseid ning mõju rikkamatele ja vaesematele vanemaealisetele
inimestele.
Postmodernism on kunstiline, filosoofiline ja ajalooline
liikumine, mis sündis 20.sajandi lõpus, mil plahvatuslikult kasvas tööstus,
sotsialism ja linnastumine ning dramaatiliselt muutus traditsiooniline
agrikultuurne eluviis. See liikumine ulatub tänapäevani. Filosoofilise vooluna
otsitakse postmodernismis tehnoloogiate abil indiviidile keskenduvaid mõtteviise
ja kritiseeritakse vananenuid, nagu positivism, ratsionalism ja krititsism. Seda
iseloomustab isemajandavate ja iseseisvate inimeste põlvkond, mille jooksul
keerukas tehnoloogiline maailm on kokku põrganud varasemate ajastute ideedega. (Postmodernsuse
tähendus (mis see on, mõiste ja määratlus), s.a.) Postmodernset ühiskonda iseloomustab
jäikade piiride kadumine ja mitmekülgsus, kus tõde on suhteline (Kaasikmäe
& Astok, 2010).
Postmodernistlik sotsiaalteooria uurib sotsiaalset maailma rühmakuuluvuse
näitajate, nagu rass, sugu, vanus, vaatenurkadest. Postmodernism eelistab
radikaalsuse asemel ajaloolisi ja kultuurilisi jagatud teadmisi. (Agger, 1991)
Autor näeb eksistentsiaalse/vaimse tähenduse kadumist
postmodernses ühiskonnas. Sotsiaalmajanduslike toetusteta võivad vaesemad eakad
tunda ebakindlust ja murelikkust oma identiteedi osas postmodernistlikus
maailmas. Jõukad vanemaealised, kellel on piisavalt ressursse erinevate hüvede
tarbimiseks, aga võivad saada kasu postmodernistliku kultuuri mitmekülgsest,
muutuvast identiteedist. Globaalse kapitalistliku majanduse teke on hakanud
õõnestama heaolupoliitikat, nagu riiklikud pensionid ja tervishoiutoetused
vanemaealistele, mis võib viia pensionisüsteemi lagunemiseni. Pensionide ja
tervishoiutoetuste erastamine suurendab ebakindlust piiratud elatusvahenditega eakate ning pensionipõlvele lähenevate
inimeste hulgas. Vanematele inimestele, kes on majanduslikult heal järjel, võib
elu postmodernses kultuuris pakkuda eeliseid, võimalust katsetada uute
kättesaadavaks muutunud rollide ja identiteediga, kuna traditsioonilised eakohased
rollid ja käitumispiirangud on kadunud. Sellised võimalused ja vabadus jäävad
aga paljudele vanemaealistele kättesaamatuks. Kaasaegne eluviis õõnestab
elujõulist identiteeti vanaduspõlves. Vanemaealiste haavatavus ei ole vaid
materiaalne, vaid neil näib puuduvat kindel identiteet. Maailma poliitilised,
majanduslikud ja kultuurilised muutused õõnestavad traditsioonilisi identiteedi
allikaid ning arusaamu „heast vanadusest“. Postmodernses maailmas ei ole
vanusel kohta ajajoonel, sest vanadus ei tähenda lihtsalt elu lõppu. Vanus on
lähenemine, kuidas inimesed endast subjektiivselt arvavad, mis ei pane mingil
kindlal moel tegutsema. Seega vanus ei ole sõltumatu ega ka sõltuv muutuja. (Polivka, 2000)
Postmodernismi ajastu hoiakuid iseloomustab ebakindlus ja
identiteetide kiire vahetumine, kus vanemaealised ei saa enam toetuda ühele väljakujunenud
positsioonile oma maailmas ning neid valdab teadmatus tuleviku suhtes.
Postmodernse ajastu inimese sisemised küsimused on oma identiteedi ja väärtuste
kohta. Selleks, et uurida tundmatut või mõtestada muutuvat maailma, vajab
inimene ankrut, millele toetuda ning selleks võib olla õppimise roll, et
pakkuda pidepunkte iseenda ja maailma mõtestamisel. (Tambaum, 2016, lk 249) Ka artikli autor arvab, et postmodernne
ajastu iseloomustab uusi majanduslikke ja kultuurilisi tootmisviise, kasvavat
haridustaset, tehnoloogilisi uuendusi ja vabadust teostada end avatumas ning
loomulikumas kultuuris. Postmoderne poliitiline majandus võib õõnestada
modernsel ajastul eakate elukvaliteeti. Postmodernsus tuleb pärast illusiooni,
optimismi ja kindluse ajastut. (Polivka, 2000)
Postmodernses ühiskonnas avaldavad vananemisele mõju peamiselt
kolm asjaolu: inimeste eluea pikenemine, vananemise tempo individuaalsus ja eri
sugupõlvede mõjud. Oluliseks ressursiks on vanemaealiste kogemused, teadmised
ja sotsiaalsed oskused. Vananemine on ühest küljest ülemaailmne ilming ja
teisalt tihedas seoses kohaliku kultuuriga. (Tulva, 2003) Seega inimestel, kellel on
ressursse, on võimalus tarbida globaalse kapitalistliku majanduse poolt
toodetavaid meditsiinilisi protseduure, tehnoloogilisi seadmeid,
reisimisvõimalusi ja kultuurikaupu. Nad saavad kasutada vanaduskogemuse
muutmiseks füüsiliselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt lõputuid võimalusi. Need,
kellel puuduvad rahalised ressursid sotsiaalsete ja tehnoloogiliste edusammude
kasutamiseks, peavad leppima haavatava bioloogilise kehaga. Geneetilise sekkumisega
võib inimkond pääseda keha piirangutest. Vananemine pole enam ühtne
bioloogiline protsess, vaid kultuuri poolt ümbermõtestamisele ja
ümberehitamisele avatud muutus. Majanduslikus, kultuurilises või
tehnoloogilises keskkonnas toimuvaid muutusi arvesse võtmiseks on vaja uut
ideoloogiat vananemise kohta. Tulevikus omab vananemine rohkem võimalusi
eneseväljenduseks, loominguliseks eluviisiks, psühholoogiliseks kasvuks ja
identiteedi ümberkujundamiseks. (Polivka, 2000)
Biomeditsiiniline mudel kujutab vanadust kui füüsilist
allakäiku. Kosmeetiline kirurgia kinnitab vananemist kui allakäiguprotsessi,
taandades vananemise kehaliseks küsimuseks ning võib nii tekitada keskealiste
seas paanikat vananemisprotsessi ees. Tehnokultuuri areng aitab leida viise normaalse
vananemisega kaasneva füüsilise allakäigu ennetamiseks või ümberpööramiseks. Pakkumaks
võimalust kogemuseks, mida ei piira vanuse stereotüübid ja vastumeelsus keha
suhtes. Vanadus on võimalus aru saada inimese piiratud võimalustest, oma
haavatavusest ning aja kulgemisest. Kaasaegne ühiskond saab õppida, et
kasvavale tarbimisele ja piiramatule kasvule rajatud majandus ja postmoderne
kultuur on kvantiteedile loodud süsteem, ilma väärtuste ja tähendusteta. Võimel
luua väärtusi ja neid väljendada põhinev eneseidentiteet peab tasakaalustama
esteetilist avatust. (Polivka, 2000) Vananemisvastane meditsiin
areneb ja laieneb. Tervena vananemise mudelisse kuulub haiguste ja puude riski
vähendamine, vaimse ja füüsilise toimekuse kõrgel tasemel säilitamine ning
jätkuv sotsiaalne kaasatus. Vanaduse ilmingud ei ole ettemääratud, vaid
tingimus, mida saab mõjutada ja leevendada individuaalsete valikutega. Samas vananemisvastase meditsiini legitiimsus
on kahtluse alla seatud ja sellega kaasnevad süüdistused, et kultuurilisi hirme
vananemise ees kasutatakse kasu saamise eesmärgil. (Flatt et al., 2013)
Mure väärika vananemise tuleviku pärast postmodernses
kultuuris tundub olevat põhjendatud. Praeguste sotsiaalkindlustusprogrammide
likvideerimine võib jätta paljud töötavad ja keskklassi kuuluvad eakad majanduslikku
ning eksistentsiaalsesse kitsikusse. Postmodernistlik vananemise käsitlus eirab
sotsiaalsete tegurite nagu klass, sugu ja rahvus mõju vananemiskogemusele ning
ignoreerib esilekerkivaid ohte, mida vananemine ühiskonnale ja üksikisikutele
kujutab. Samuti eitatakse vananemise tähtsust väärtuse ja tähenduse allikana
laiemas kultuuris ja üksikisiku elunarratiivis. See vaatenurk võib jätta
inimesed ilma võimalusest näha vananemist enamana kui lõputut uudsust kogema
varustatud vananematu keha unistus. Samuti võib see jätta eakad toeta, mida nad
vananemise protsessis vajavad. Väärika vanadusega seonduvad sotsiaalpoliitika
meetmed peaksid ära hoidma vanusepõhise diskrimineerimise ning majandusliku
turvalisuse halvenemise. Vabadus vanuse stereotüüpidest ei tohiks tulla
heaolupoliitika lammutamise hinnaga. Ebavõrdsuse vähendamine vanaduspõlves
sõltub riiklike pensioni- ja tervishoiuprogrammide säilitamisest ja
tõhustamisest. (Polivka, 2000)
Kolm arengut, mis artikli autori arvates võivad viia uues
postmodernses vormis vananemise rekonstrueerimiseni. Esiteks paindlikum töö- ja
pensionile jäämise poliitika, terviklikum lähenemine tööhõivele ja elukestvale
õppele, kus elanikkonna vananemine on töökohtade planeerimises ja kujundamises
oluline tegur. Teiseks muudatused tervishoiu- ja sotsiaalteenuste sisus ja
otsustamises, mis muudaks vananemise tähendust passiivsuse ja sõltuvuse asemel
aktiivseks vastastikkuseks sõltuvuseks. See säilitaks eakate inimeste
sotsiaalset staatust. Kolmandaks eakad inimesed peaksid aktiivsemalt oma
õiguste eest seisma ning olema rohkem integreeritud kodanikud, mitte kohanema
pensionieaga. (Polivka, 2000)
Kasutatud allikad:
Agger, B. (1991). Critical
Theory, Poststructrualism, Postmodernism: Their Sociological Relevance.
https://www.cddc.vt.edu/illuminations/agger2.htm
Flatt,
M. A., Settersten, R. A., Ponsaran, R., & Fishman, J. R. (2013). Are
„Anti-Aging Medicine“ and „Successful Aging“ Two Sides of the Same Coin? Views
of Anti-Aging Practitioners. The Journals of Gerontology Series B:
Psychological Sciences and Social Sciences, 68(6), 944–955.
https://doi.org/10.1093/geronb/gbt086
Kaasikmäe,
K., & Astok, M. (2010, november 13). Postmoderne teooria.
https://www.slideshare.net/KaurKaasikme/postmoderne-teooria-kaur-mario-5931371
Polivka,
L. (2000). Postmodern Aging and the Loss of Meaning. Journal of Aging and
Identity, 5, 225–235. https://doi.org/10.1023/A:1026449621184
Postmodernsuse
tähendus (mis see on, mõiste ja määratlus). (s.a.). About-Meaning. Salvestatud 10. oktoober 2023, https://et.about-meaning.com/11034742-meaning-of-postmodernity
Tambaum,
T. (2016). Haridusgerontoloogia. Gerontoloogia (lk 246–278). Tartu
Ülikooli Kirjastus.
Tulva,
T. (2003, juuni 17). Vananeva ühiskonna tunnusjooned. Hambaarst.ee.
https://www.hambaarst.ee/artiklid/507