VANANEMISEST
ERINEVATES KULTUURIDES
Essee Helene H. Fungi artikli “Aging in Culture”
põhjal.
Selles artiklis vaadeldakse empiirilisi uuringuid, milles
testiti sotsiaal-emotsionaalset vananemist eri kultuurides. Ülevaade keskendub
lääne ja ida kultuuride võrdlusele valdkondades, mis hõlmavad vanusega seotud
personaalsust, sotsiaalseid suhteid ja kognitiivsust. Vaatluse all olid
põhiliselt inimesed USA-st, Saksamaalt ja Hiinast.
Maailma elanikkond vananeb. Kõige kiiremini vananevate
ühiskondade hulka kuuluvad Ida- ja Kagu-Aasia ühiskonnad, kus vanemate inimeste
arv kasvab palju kiiremini kui Euroopa või Ameerika ühiskondades. Vananemist
käsitlevad teoreetilised uurimised keskenduvad põhiliselt just Põhja-Ameerika
või Lääne-Euroopa kultuuridele. Inimesed võtavad omaks teiste inimeste või
ühiskonna arvamused ja uskumused, teda ümbritsevad kultuurilised väärtused.
Need väärtused muutuvad nende isiklikeks eesmärkideks, mis suunavad nende
arengut ning aitavad inimestel kujundada oma identiteeti ja maailmavaadet.
Vanusega muutuvad inimesed sageli teadlikumaks kultuurilistest normidest ja
väärtustest, mis võivad mõjutada seda, kuidas inimesed vananemist kogevad. Kui
erinevates kultuurides on erinevad väärtused, mida inimesed järgivad, siis
tekivad kultuurilised erinevused ka vananemises. (Fung, 2013) Nii positiivsed kui
negatiivsed seosed vananemisega võivad mõjutada inimeste vaimset,
emotsionaalset ja kognitiivset heaolu (Yun & Lachman, 2006). Näiteks võib inimene, kes on
kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse positiivsena, olla
vanaduspõlves õnnelikum kui inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus
vananemist nähakse negatiivsena. Erinevalt lääne kultuurist on idamaades
suhtutud vananemisse positiivsemalt, suurema austusega nii perekondlikult kui
ühiskonnas (Yun & Lachman, 2006).
USAs ja Jaapanis läbi viidud uurimusest selgus, et Jaapanis
on tugevam rõhk sotsiaalsel seotusel ja perekonnal, eriti vanemate inimeste
eest hoolitsemisel. Jaapanis näidatakse sageli rohkem austust vanematele
inimestele ning perekonna tugi on oluline heaolu komponent. Ameerika
Ühendriikides on aga rohkem rõhku iseseisvusel ja individuaalsusel. Seal võib
täheldada sagedamini suuremat muret nooruse ja välimuse säilitamiseks, mis võib
mõjutada inimeste enesehinnangut ja heaolu. Sellised kultuurilised erinevused
võivad mõjutada vanemate inimeste heaolu erinevalt. Jaapanis võib suurem
sotsiaalne toetus vanematele inimestele parandada nende heaolu, samal ajal kui
Ameerikas võib suurem surve noorusele ja iseseisvusele mõjutada seda
negatiivselt. Vanemad täiskasvanud Jaapanis näitasid keskealiste
täiskasvanutega võrreldes kõrgemaid tulemusi isikliku heaolu kasvu osas, samas
kui USA-s leiti vastupidine muster. Elueesmärk näitas aga madalamat skoori vanematele
täiskasvanutele mõlemas kultuurkontekstis. Suhete heaolu võrreldes üldise
heaoluga hindasid Jaapani vastajad oluliselt kõrgemalt kui USA vastajad.
Jaapani kultuuris on omane vanemaid täiskasvanuid hinnata positiivsemalt kui
USA kultuuris. Kuigi vanusega seotud vaimset ja füüsilist allakäiku tunnetatakse
mõlema kultuuri kontekstis, toimub USA-s vananemine sellise kultuuriideoloogia
taustal, mis määratleb isiklikku väärtust aktiivses töös osalemisega ja
individuaalse saavutusega. Seega nähakse negatiivsena väljalangemist aktiivsest
tööelust ja sõltuvuse tekkimist teistest inimestest. Elukorralduselt elavad
vanemaealised ameeriklased tõenäolisemalt rohkem üksi kui jaapanlased. 2001. aastal
elas 58% üle 60-aastastest jaapanlastest koos oma järeltulijatega, mis
suurendab majandusliku ja emotsionaalse toe tõenäolisust, mis võib kaasa tuua
suurema heaolutunde. Lisaks on vananemisel Jaapanis rohkem healoomulisi
tähendusi seoses seal kehtivate filosoofiliste ja religioossete
traditsioonidega, mis iseloomustavad vananemist kui küpsust. Vanadust
mõistetakse seega kui sotsiaalselt väärtuslikku elu osa. Jaapani kultuuris on
kujutlus vanemast inimesest kui targast inimesest, mis aitab kaasa vanaduse
aktsepteerimisele ja väärtustamisele. (Karasawa et al., 2011)
Sünnist alates püüavad inimesed aru saada olulistest
asjadest elus. Kui inimesed vananevad ja arenevad, õpivad nad tasapisi
tasakaalustama ühiskondlikke nõudmisi ja isiklikke soove, omandades
kultuuriliselt ühiskondlikud normid muutes need oma isiklikeks eesmärkideks.
Iseseisvate kultuuride lapsed õpivad hindama isiklikku autonoomiat ja
ainulaadsust, väljendades end kui eraldi füüsilist isikut tegevuste, sõnade ja
tunnete läbi. Samas kui vastastikuses sõltuvuses olevate kultuuride lapsed
õpivad nägema ennast sotsiaalsesse üksusesse põimituna, eelistades rühma
vajadusi enda omadele, kuna neid julgustatakse järgima tavasid ja norme, mida ühiskond
ette näeb. Need protsessid intensiivistuvad vanusega. Vanemad täiskasvanud
tajuvad ennast vähem võimelistena maailma muutma ja seega panevad nad suuremat
rõhku sotsiaalkultuurilistele normidele, muutes iseennast. Vanuse kasvades
tajuvad inimesed, et eesolev aeg on piiratud ja see motiveerib seadma
eesmärgiks emotsionaalse tähenduse saamise elule, et elada kultuuris edasi ka
pärast surma. (Fung, 2013) Vananemise kogemus on iga
inimese jaoks ainulaadne protsess, aga sellele omistatavad väärtused on
mõjutatud kultuurist, mille keskel inimene elab (Faller et al., 2018). Inimeste eluhoiakud tekivad
kasvueas, mil neid kujundavad kehtivad ühiskondlikud normid. Samades
sotsiaalsetes tingimustes või samasse põlvkonda kuulujatel on sarnaste
kogemuste tõttu suure tõenäosusega sarnased väärtuseelistused. Kultuurid
erinevad üksteisest iseloomulike väärtuste poolest, mis on oma olemuselt
küllaltki püsivad ja olulised ühiskondade omadused. Kultuuris domineerivad
väärtushinnangud arenevad ja muutuvad kui muutuvad inimtegevust reguleerivad
põhimõtted või saadakse uusi teadmisi. (Ainsaar & Strenze, 2019)
Hiinas täiskasvanute seas läbiviidud uuringus kontrolliti,
kas vanemad inimesed toetavad kultuurilisi väärtusi sagedamini kui nooremad.
Osalejad hindasid iga väärtuse olulisust nii oma kultuuri kui iseenda jaoks. Selgus,
et vanemad inimesed on suurema tõenäosusega kultuuriväärtuste toetajad ning
nende isiklike väärtuste erinevused kultuurilistest väärtustest on väiksemad
kui noorematel. Vanemad osalejad toetasid rohkem kogukondlikumaid isiklikke
väärtusi. Tulemused näitavad, et vanuse kasvades liiguvad hiinlased
isikukesksematelt väärtustelt rohkem kogukondlikumate väärtuste poole, võttes omaks
ühiskondlikud kultuurilised väärtused. (Fung, 2013)
Aastaid on läänelikke uurimismudeleid kasutades eeldatud, et
isiksuse areng avaldub kõikides kultuurides ühtemoodi. Kui neid mudeleid
laiendada, siis selgub, et inimeste vaheline seotus on hiinlaste seas olulisem
kui Põhja-Ameeriklaste seas. Psühholoogilise heaolu jaoks on suhete harmoonia
hiinlastele olulisem kui enesehinnang, samas kui Põhja-Ameerikas on see
vastupidi. Isiksus võib vanusega muutuda vastavalt kultuurilistele väärtustele
ja näiteks hiinlastel rõhutab nende kultuur sotsiaalsete normide ja
traditsioonide järgimist, mistõttu nad ka peavad seda tähtsamaks. Kanadalased
elavad aga teistsuguses kultuuriruumis ja seega nendel samad väärtused vanuse
kasvades ei suurene. Isiksuse arengu suunda võib määrata, mis teda ümbritsevas
kultuuris on soovitatav ja asjakohane. Kultuuridevahelistest uuringutest on järeldatud,
et Põhja-Ameerika kultuur, kus hinnatakse isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust,
on häälestunud positiivsele informatsioonile, et suurendada optimismi ja
enesehinnangut. Kuid Idamaades, kus kultuur väärtustab inimeste vahelisi
suhteid ja vastastikkust sõltuvust, võib olla negatiivse väärtusega teave sama
kasulik kui positiivse väärtusega ja seega ei eelistata ühte teisele. Tulemused
viitavad sellele, et vanusega seotud positiivsuse mõju ei ole universaalne.
Hiinlased, kes on rühmana rohkem üksteisest sõltuvad, hindavad negatiivseid
stiimuleid sama kõrgeks kui positiivseid ja seega ei ole neil tõenäoline
positiivsuse mõju tõus vananedes. (Fung, 2013)
Kokkuvõtvalt öeldakse artiklis, et sotsiaal-emotsionaalne
vananemine ei ilmne eri kultuurides täpselt ühtemoodi. Samale järeldusele
jõudis ka Yun ja Lachmani poolt 2006 aastal läbiviidud uurimus
„Vanaduse tajumisest kahes kultuuris: Korea ja Ameerika vaated vanadusele“. Kultuurilised
erinevused vananemises, on kooskõlas teadaolevate kultuuriliste väärtuste
erinevustega. Sotsiaal-emotsionaalne areng on osa elukestvast protsessist. Igas
kultuuris õpivad inimesed vanuse kasvades kultuuris kohanema. Vananedes
kujundavad inimesed oma maailma nii, et see tõstaks nende heaolu maksimaalselt,
kuid teevad seda oma kultuuri piirides. Vananemise mustrid on kultuuriti
erinevad, seega ei saa igal pool rakendada täpselt samu meetodeid eluolu
parandamiseks. Kultuurilised erinevused vananemises ei ole juhuslikud, need on
valdkondades, kus on erinevate kultuuride erinevused inimeste
väärtushinnangutes. (Fung, 2013)
Kasutatud allikad:
Ainsaar, M., & Strenze, T.
(toim). (2019). Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga.
Arenguseire Keskus, Tartu Ülikool.
Faller,
J. W., Teston, E. F., & Marcon, S. S. (2018). Conceptual structure of aging
in different ethnicities. Revista gaucha de enfermagem, 39,
e66144. https://doi.org/10.1590/1983-1447.2018.66144
Fung,
H. H. (2013). Aging in Culture. The Gerontologist, Volume 53(Issue
3), 369–377. https://doi.org/10.1093/geront/gnt024
Karasawa,
M., Curhan, K. B., Markus, H. R., Kitayama, S. S., Love, G. D., Radler, B. T.,
& Ryff, C. D. (2011). Cultural Perspectives on Aging and Well-Being: A
Comparison of Japan and the U.S. International journal of aging & human
development, 73(1), 73–98.
https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3183740/
Yun,
R. J., & Lachman, M. E. (2006). Perceptions of Aging in Two Cultures:
Korean and American Views on Old Age. Journal of Cross-Cultural Gerontology,
21(1/2), 55–70. https://doi.org/10.1007/s10823-006-9018-y
