VANANEMISEST ERINEVATES KULTUURIDES
Essee Helene H. Fungi artikli “Aging in Culture” põhjal.
Selles artiklis vaadeldakse empiirilisi uuringuid, milles testiti sotsiaal-emotsionaalset vananemist eri kultuurides. Ülevaade keskendub lääne ja ida kultuuride võrdlusele valdkondades, mis hõlmavad vanusega seotud personaalsust, sotsiaalseid suhteid ja kognitiivsust. Vaatluse all olid põhiliselt inimesed USA-st, Saksamaalt ja Hiinast.
Maailma elanikkond vananeb. Kõige kiiremini vananevate ühiskondade hulka kuuluvad Ida- ja Kagu-Aasia ühiskonnad, kus vanemate inimeste arv kasvab palju kiiremini kui Euroopa või Ameerika ühiskondades. Vananemist käsitlevad teoreetilised uurimised keskenduvad põhiliselt just Põhja-Ameerika või Lääne-Euroopa kultuuridele. Inimesed võtavad omaks teiste inimeste või ühiskonna arvamused ja uskumused, teda ümbritsevad kultuurilised väärtused. Need väärtused muutuvad nende isiklikeks eesmärkideks, mis suunavad nende arengut ning aitavad inimestel kujundada oma identiteeti ja maailmavaadet. Vanusega muutuvad inimesed sageli teadlikumaks kultuurilistest normidest ja väärtustest, mis võivad mõjutada seda, kuidas inimesed vananemist kogevad. Kui erinevates kultuurides on erinevad väärtused, mida inimesed järgivad, siis tekivad kultuurilised erinevused ka vananemises. (Fung, 2013) Nii positiivsed kui negatiivsed seosed vananemisega võivad mõjutada inimeste vaimset, emotsionaalset ja kognitiivset heaolu (Yun & Lachman, 2006). Näiteks võib inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse positiivsena, olla vanaduspõlves õnnelikum kui inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse negatiivsena. Erinevalt lääne kultuurist on idamaades suhtutud vananemisse positiivsemalt, suurema austusega nii perekondlikult kui ühiskonnas (Yun & Lachman, 2006).
USAs ja Jaapanis läbi viidud uurimusest selgus, et Jaapanis on tugevam rõhk sotsiaalsel seotusel ja perekonnal, eriti vanemate inimeste eest hoolitsemisel. Jaapanis näidatakse sageli rohkem austust vanematele inimestele ning perekonna tugi on oluline heaolu komponent. Ameerika Ühendriikides on aga rohkem rõhku iseseisvusel ja individuaalsusel. Seal võib täheldada sagedamini suuremat muret nooruse ja välimuse säilitamiseks, mis võib mõjutada inimeste enesehinnangut ja heaolu. Sellised kultuurilised erinevused võivad mõjutada vanemate inimeste heaolu erinevalt. Jaapanis võib suurem sotsiaalne toetus vanematele inimestele parandada nende heaolu, samal ajal kui Ameerikas võib suurem surve noorusele ja iseseisvusele mõjutada seda negatiivselt. Vanemad täiskasvanud Jaapanis näitasid keskealiste täiskasvanutega võrreldes kõrgemaid tulemusi isikliku heaolu kasvu osas, samas kui USA-s leiti vastupidine muster. Elueesmärk näitas aga madalamat skoori vanematele täiskasvanutele mõlemas kultuurkontekstis. Suhete heaolu võrreldes üldise heaoluga hindasid Jaapani vastajad oluliselt kõrgemalt kui USA vastajad. Jaapani kultuuris on omane vanemaid täiskasvanuid hinnata positiivsemalt kui USA kultuuris. Kuigi vanusega seotud vaimset ja füüsilist allakäiku tunnetatakse mõlema kultuuri kontekstis, toimub USA-s vananemine sellise kultuuriideoloogia taustal, mis määratleb isiklikku väärtust aktiivses töös osalemisega ja individuaalse saavutusega. Seega nähakse negatiivsena väljalangemist aktiivsest tööelust ja sõltuvuse tekkimist teistest inimestest. Elukorralduselt elavad vanemaealised ameeriklased tõenäolisemalt rohkem üksi kui jaapanlased. 2001. aastal elas 58% üle 60-aastastest jaapanlastest koos oma järeltulijatega, mis suurendab majandusliku ja emotsionaalse toe tõenäolisust, mis võib kaasa tuua suurema heaolutunde. Lisaks on vananemisel Jaapanis rohkem healoomulisi tähendusi seoses seal kehtivate filosoofiliste ja religioossete traditsioonidega, mis iseloomustavad vananemist kui küpsust. Vanadust mõistetakse seega kui sotsiaalselt väärtuslikku elu osa. Jaapani kultuuris on kujutlus vanemast inimesest kui targast inimesest, mis aitab kaasa vanaduse aktsepteerimisele ja väärtustamisele. (Karasawa et al., 2011)
Sünnist alates püüavad inimesed aru saada olulistest asjadest elus. Kui inimesed vananevad ja arenevad, õpivad nad tasapisi tasakaalustama ühiskondlikke nõudmisi ja isiklikke soove, omandades kultuuriliselt ühiskondlikud normid muutes need oma isiklikeks eesmärkideks. Iseseisvate kultuuride lapsed õpivad hindama isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust, väljendades end kui eraldi füüsilist isikut tegevuste, sõnade ja tunnete läbi. Samas kui vastastikuses sõltuvuses olevate kultuuride lapsed õpivad nägema ennast sotsiaalsesse üksusesse põimituna, eelistades rühma vajadusi enda omadele, kuna neid julgustatakse järgima tavasid ja norme, mida ühiskond ette näeb. Need protsessid intensiivistuvad vanusega. Vanemad täiskasvanud tajuvad ennast vähem võimelistena maailma muutma ja seega panevad nad suuremat rõhku sotsiaalkultuurilistele normidele, muutes iseennast. Vanuse kasvades tajuvad inimesed, et eesolev aeg on piiratud ja see motiveerib seadma eesmärgiks emotsionaalse tähenduse saamise elule, et elada kultuuris edasi ka pärast surma. (Fung, 2013) Vananemise kogemus on iga inimese jaoks ainulaadne protsess, aga sellele omistatavad väärtused on mõjutatud kultuurist, mille keskel inimene elab (Faller et al., 2018). Inimeste eluhoiakud tekivad kasvueas, mil neid kujundavad kehtivad ühiskondlikud normid. Samades sotsiaalsetes tingimustes või samasse põlvkonda kuulujatel on sarnaste kogemuste tõttu suure tõenäosusega sarnased väärtuseelistused. Kultuurid erinevad üksteisest iseloomulike väärtuste poolest, mis on oma olemuselt küllaltki püsivad ja olulised ühiskondade omadused. Kultuuris domineerivad väärtushinnangud arenevad ja muutuvad kui muutuvad inimtegevust reguleerivad põhimõtted või saadakse uusi teadmisi. (Ainsaar & Strenze, 2019)
Hiinas täiskasvanute seas läbiviidud uuringus kontrolliti, kas vanemad inimesed toetavad kultuurilisi väärtusi sagedamini kui nooremad. Osalejad hindasid iga väärtuse olulisust nii oma kultuuri kui iseenda jaoks. Selgus, et vanemad inimesed on suurema tõenäosusega kultuuriväärtuste toetajad ning nende isiklike väärtuste erinevused kultuurilistest väärtustest on väiksemad kui noorematel. Vanemad osalejad toetasid rohkem kogukondlikumaid isiklikke väärtusi. Tulemused näitavad, et vanuse kasvades liiguvad hiinlased isikukesksematelt väärtustelt rohkem kogukondlikumate väärtuste poole, võttes omaks ühiskondlikud kultuurilised väärtused. (Fung, 2013)
Aastaid on läänelikke uurimismudeleid kasutades eeldatud, et isiksuse areng avaldub kõikides kultuurides ühtemoodi. Kui neid mudeleid laiendada, siis selgub, et inimeste vaheline seotus on hiinlaste seas olulisem kui Põhja-Ameeriklaste seas. Psühholoogilise heaolu jaoks on suhete harmoonia hiinlastele olulisem kui enesehinnang, samas kui Põhja-Ameerikas on see vastupidi. Isiksus võib vanusega muutuda vastavalt kultuurilistele väärtustele ja näiteks hiinlastel rõhutab nende kultuur sotsiaalsete normide ja traditsioonide järgimist, mistõttu nad ka peavad seda tähtsamaks. Kanadalased elavad aga teistsuguses kultuuriruumis ja seega nendel samad väärtused vanuse kasvades ei suurene. Isiksuse arengu suunda võib määrata, mis teda ümbritsevas kultuuris on soovitatav ja asjakohane. Kultuuridevahelistest uuringutest on järeldatud, et Põhja-Ameerika kultuur, kus hinnatakse isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust, on häälestunud positiivsele informatsioonile, et suurendada optimismi ja enesehinnangut. Kuid Idamaades, kus kultuur väärtustab inimeste vahelisi suhteid ja vastastikkust sõltuvust, võib olla negatiivse väärtusega teave sama kasulik kui positiivse väärtusega ja seega ei eelistata ühte teisele. Tulemused viitavad sellele, et vanusega seotud positiivsuse mõju ei ole universaalne. Hiinlased, kes on rühmana rohkem üksteisest sõltuvad, hindavad negatiivseid stiimuleid sama kõrgeks kui positiivseid ja seega ei ole neil tõenäoline positiivsuse mõju tõus vananedes. (Fung, 2013)
Kokkuvõtvalt öeldakse artiklis, et sotsiaal-emotsionaalne vananemine ei ilmne eri kultuurides täpselt ühtemoodi. Samale järeldusele jõudis ka Yun ja Lachmani poolt 2006 aastal läbiviidud uurimus „Vanaduse tajumisest kahes kultuuris: Korea ja Ameerika vaated vanadusele“. Kultuurilised erinevused vananemises, on kooskõlas teadaolevate kultuuriliste väärtuste erinevustega. Sotsiaal-emotsionaalne areng on osa elukestvast protsessist. Igas kultuuris õpivad inimesed vanuse kasvades kultuuris kohanema. Vananedes kujundavad inimesed oma maailma nii, et see tõstaks nende heaolu maksimaalselt, kuid teevad seda oma kultuuri piirides. Vananemise mustrid on kultuuriti erinevad, seega ei saa igal pool rakendada täpselt samu meetodeid eluolu parandamiseks. Kultuurilised erinevused vananemises ei ole juhuslikud, need on valdkondades, kus on erinevate kultuuride erinevused inimeste väärtushinnangutes. (Fung, 2013)
Kasutatud allikad:
Ainsaar, M., & Strenze, T. (toim). (2019). Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga. Arenguseire Keskus, Tartu Ülikool.
Faller, J. W., Teston, E. F., & Marcon, S. S. (2018). Conceptual structure of aging in different ethnicities. Revista gaucha de enfermagem, 39, e66144. https://doi.org/10.1590/1983-1447.2018.66144
Fung, H. H. (2013). Aging in Culture. The Gerontologist, Volume 53(Issue 3), 369–377. https://doi.org/10.1093/geront/gnt024
Karasawa, M., Curhan, K. B., Markus, H. R., Kitayama, S. S., Love, G. D., Radler, B. T., & Ryff, C. D. (2011). Cultural Perspectives on Aging and Well-Being: A Comparison of Japan and the U.S. International journal of aging & human development, 73(1), 73–98. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3183740/
Yun, R. J., & Lachman, M. E. (2006). Perceptions of Aging in Two Cultures: Korean and American Views on Old Age. Journal of Cross-Cultural Gerontology, 21(1/2), 55–70. https://doi.org/10.1007/s10823-006-9018-y