Kuvatud on postitused sildiga Suurbritannia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Suurbritannia. Kuva kõik postitused

Rohkem verd ja surma kui üheski kriminaalses raamatus


19. Lihunikukunst. Viktoria ajastu õudustaratav meditsiin ja Joseph Listeri pingutused selle muutmiseks
Autor: Lindsey Fitzharris
Tõlkija: Kaupo Nurk
Kirjastus: Gallus 2020
287lk./3783lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #8 (ajalugu)

Kellele meeldivad hästi verised krimid, siis see raamat on verisem ja surmarikkam kui ükski krimi kunagi olla saab. Näiteks oli ühe operatsiooni surmaprotsent 300% (lisaks opereeritavale surid ka kirurgi assistent ja üks pealtvaataja). Viktoria-ajastu meditsiinimaailm oli julm ja kõhedust tekitav. Kuid see oli ka periood, kui toonased ravivõtted hakkasid tänu uutele avastustele üha teaduspõhisemaks ja inimlikumaks muutuma. Kirurgia algusaegadel 19. sajandil hinnati arste nende füüsilise jõu ning tegutsemise täpsuse ja kiiruse järgi. See oli aeg, kui operatsioonid võisid toimuda publiku silme all, üldnarkoosi ei tuntud ning pingutustest hoolimata heitis lõviosa patsientidest lõikusest taastumise käigus hinge. Samas oli see ka aeg, mil mil teaduslik lähenemine tegi läbi hüppelise arengu ja pandi alus paljudele teadusharudele. Oma panuse toonase jõhkra tegelikkuse muutmisse andis ka tagasihoidlik ja nukrameelne kirurg Joseph Lister (1827-1912), kes vanema põlvkonna arstide umbusust hoolimata võttis uuringute tegemisel kasutusele mikroskoobi, sai selle abil jälile patsiente enneaegselt hauda viivate põletike algpõhjusele ning hakkas haavade puhastamisel ja sidumisel kasutama antiseptikut. Raamatus oli peatükkide kaupa selgitatud kirurgia ajaloo arengut, tagasilööke ja edusamme, põrkamisi tagurluse vastu ja uusi ideid, mis tärkasid edumeelsete ja uudishimulike arstide hulgas ning mida nad endasse uskudes muudkui püüdsid ka tagurlastele selgeks teha. Olles kokkupuutunud vaid tänapäevase meditsiiniga on ikka üpris uskumatu lugeda tolleaegseid kirjeldusi, kuidas rääkimata steriilsusest, siis isegi elementaarsest puhtusest ei hoolitud ja ei mõistetud, kuidas just see on see, mille tõttu enamik operatsioone lõppes surmaga. Ei kujuta hästi ettegi kuidas opereeriti/ampulteeriti inimesi ilma narkoosita. 

Nõrganärvilistele mittesoovitatav, aga põnevam, õudsam ja verisem raamat, kui nii mõnigi krimi- või õudusjutt. Seega soovitan. Ajaloo huvilistele eelkõige. 

Eestlanna langes välismaise spiooni võrku!


13./200. Spioon, kes armastas eesti naist. Briti luuraja Brian Giffey elu
Autor: Tiina Tamman
Kirjastus: Argo 2023
260lk./2454lk./43720lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#3)

Eks neist spioonides kuuleb ka tänapäeval, tavaliselt siis kui kuulutatakse töövõitu, et mõni paha spioon on kinni võetud või mõne hea spiooni kinni võtmise järgselt selgitamine, et ta oli täiesti juhuslikult seal ja ta kohe kindlasti ei teagi mida spioneerimine tähendab, täiesti aus luuraja. Aga eks see spioneerimine ole tänapäeval juba rohkem liikunud digitehnoloogiate valdkonda. 
Eelmisel sajandil, kahe maailmasõja vahel, tegutses Eestis arvukalt luurajaid. Kuna huvi Nõukogude Liidus toimuva vastu oli toona suur, ent riik ise polnud sugugi turvaline, eelistasid salateenistused paigutada luurajaid Venemaa lähedastesse piirkondadesse, eriti Soome ja Balti riikidesse. 
Üks Eestis tegutsenud luurajaist oli Briti salateenistuse heaks töötanud Brian Giffey, kes jõudis Inglismaalt Helsingi kaudu Tallinna 1929. aasta jaanuaris, ülesandega hoida silma peal kõigel Nõukogude Liidus toimuval. Ta jäi Eestisse lõpuks üheteistkümneks aastaks, lõi siin oma agentide võrgustiku ja korraldas kohapealset luuretööd. Kui lugeda KGB poolt avastatud tema luurajate võrku, siis see oli ikka üpris muljetavaldav, kui palju Eesti Vabariigi kõrgetel kohtadel olijatest tema kasuks luurasid. Arvata võib, et nad samal ajal ikka ka Eesti Vabariigi jaoks seda tegid, mitte ainult ei edastanud oma teavet inglastele. Tegelikult jäi minu jaoks selles raamatus just see Eestis elades spioneerimise osa kõige nõrgemaks, aga saan aru, et ega sellest polnudki nii väga kirjutada kuna kõik arhiivid on endiselt veel salastatud ning kogu raamat tuli kokku panna siit-sealt leitud katkete varal. 
Juba edenenud eas (jube kuidas mulle see väljend hakkas meeldima!) Giffey, kes peale kõige muu oli kõva napsi-, nalja- ja naistemees, armus Tallinnas viibides jäägitult noorde ja kaunisse Anni Orasesse, kellest ta oli 25 aastat vanem. Giffey lahutas oma eelmise abielu, abiellus Anniga ja elas temaga koos kuni surmani. Seejärel elas Anni veel üksi 32 aastat, mis ütleb, ärge armuge ja abielluge endast tunduvalt vanemasse mehesse! Teil võib olla küll väga kaunis ja harmooniline elu koos, aga paratamatult peab naine lõpuks elama üksi. Oleks abiellunud sama vana mehega, oleks pidanud vaid 7 aastat üksi elama või siis viis aastat nooremaga ja vaid kaks aastat üksindust elu lõpus!
Tegelikult oligi selles raamatus Brianist ja Annist pea ühepalju juttu, seega ei ole see kindlasti mingi spiooniraamat, pigem armastuseraamat, mille taustal räägiti ka ühe väidetava spiooni elulugu ära. Miks väidetava, sest tegelikult pole ühtegi täpset dokumenti tema tegevusest spioonina, lihtsalt kõik on vihjete, arvamuste, kaudsete kirjete jne alusel kirja pandud. Hea ja ladus raamat, soovitan lugeda ka neil, keda spioonid ei huvita. 

Kassisaba jõulude algus


 Kassisaba asumi jõulutulede süütamisel

01.detsember 2022

Suurbritannia saatkond esineb