Kirjanik ja detektiiv

7. Roimarlik rida

Sari: Hawthorne ja Horowitz #3 

Autor: Anthony Horowitz

Tõlkija: Sash Veelma

Kirjastus: Tänapäev 2024

352lk./1882lk.

Lugemise väljakutse 2025: 1. Raamat isiklikust lugemisnimekirjast

Endine politseiuurija Daniel Hawthorne ja kirjanik Anthony Horowitz kutsutakse esinema kirjandusfestivalile Alderney saarel kuigi nende esimene raamat on alles ilmumas. Horowitz arvab, et nüüd ta saab olla omal mänguväljakul ja olla Hawthornest teadmiste poolest üle, kuid nad satuvad otse keset mõrvalugu ja jäävad tapjaga väiksele saarele. Muidugi peab Hawthorne asuma kohalikult politseile appi, sest sellel saarel pole kunagi olnud ühtegi mõrva ja politseil puudub igasugune kogemus uurimisel. Horowitz saab aluse kolmanda raamatu kirjutamiseks.

Ma ei saa öelda, et Horowitz oleks mu lemmik, aga kuidagi on sattunud nii, et kõik tema eesti keeles ilmunud raamatud on loetud ja uued satuvad koheselt ka lugemisnimekirja. Need raamatud sobivad ka mu mehele ja seetõttu ehk satuvad kiiremini ka minu lugemisse, et üks toomine raamatukogust kahele lugejale. Seekord läks mul natuke kauem ära arvamine ja kaasosaline jäigi avastamata. Lõpus äratas kirjanik huvi juba järgmist osa oodata, et kas seal hakkab vaikselt Hawthorne taust selguma, tema saladused paljastuma. Poti ässal oli ka oma lugu selles raamatus täitsa olemas. Mulle meeldis ja soovitan neile, kes ei armasta väga veriseid tapmislugusid. See osa läks veidi kiiremas tempos kui eelmised.

Südamlik lastejutt

4. Päästetud kassipoeg

Autor: Holly Webb

Tõlkija: Marge Paal

Kirjastus: Ersen 2020

128lk./1012lk.

Lugemise väljakutse 2025: 30. Raamatu peal on sõna "kass". Võib olla ka käändes.

Veel päris kassi kaanel pole, alles kassipoeg, aga kuna ta sai ära päästetud, siis küll temast ka üks korralik kass lõpuks kasvab. Kaks tüdrukut kõnnivad koolist koju ja kuulevad järsku tee ääres piiksumist, uurides selgub, et seal on hädas kassipoeg. Aga kus on kassiemme ja mis kassipojaga juhtus ning mis temast edasi saab. Väike kerge lastejutt, südamlik lugu loomadest hoolimisest. Ainus, mis tänapäeva Eestis tekitab küsimust, et kuna kassiemme oli metsik, siis peale kinnipüüdmist ja varjupaika viimist otsustati, et teda ei saa kellelegi koju anda, kuna ei harjuks, siis võeti talt ära võimalus edaspidi poegi rohkem saada ja lasti tagasi lahti hulkuvaks kassiks. See pani kohe otsima, et kui ammu siis see raamat kirjutatud on, ei olnud nii ammu, 2018. Aga järelikult siis Suurbritannias teised kombed hulkuvate kassidega kui Eestis. Näen, et samal autoril on veel palju erinevaid loomalugusid lastele, hetkel rohkem ei plaani lugeda, seegi sattus täiesti juhuslikult kätte ajatäiteks. 

Prydaini kroonika lõpuraamat

29./307. Kõrge Kuningas

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #5 

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Urmas Rattus, Kirsti Ruul

Kirjastus: Tiritamm 2003

232lk./ 4635lk./53042lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

 

Ja saabki Prydaini kroonika saaga oma lõpplahenduse. Taran jõuab oma mehistumise õpirännakult koju tagasi. Ka Eilonwy on tulnud tagasi oma printsessiks õppimiselt. Rõõmsat kojujõudmist ja sõpradega taaskohtumist katkestab sündmus, et mõõk Dyrnwyn, võimsaim relv Prydainis, satub Surma Isanda Arawni valdusse. Surma isand Arawn on muutunud liiga võimsaks ja üritab vallutada Prydaini maa. Seega prints Gwydion kutsub kokku üle maa sõjaväe, et asuda võitlusse Arawni kohutavate vägedega. Muidugi osalevad selles viimases sõjas kõik varasemalt tuttavaks saanud tegelased, paraku ei jõua kõik siiski raamatu lõppu välja. Või siis, jõuavad, vaid ainult teiste mälestustes. Kuidas lahing kulgeb ja kes võidab, kes kaotab ning mis hinnaga peab ise lugema. See sari on enamvähem sama vana kui mina. Esimene raamat 2 aastat vanem ja viimane raamat 2 aastat noorem minust. Tean, et esimest osa olin lugenud kui need ilmusid eesti keeles, võib olla ka teist, aga mitte rohkem. Mulle see sari meeldis, hästi seikluslik, põnev, ei mingit jokutamist, kogu aeg midagi toimus. Tegelased olid väga värvikad oma puuduste ja headustega. Sageli olid need kõige suuremad hädaldajad ja pealtnäha nõrgukesed lõpuks veel kõige julgemad ja tegutsejamad kui olukord nõudis. Prydani kroonika kõrval oli see Tarani suureks kasvamise kroonika. Kui esimesed paar raamatut olid lastekirjandusse kuuluvad, siis viimane kindlasti ei ole enam lastekirjandus, see ikka pigem juba täiskasvanutele. Lugeja peaks Taraniga koos kasvama, et olla õiges vanuses ja lainel. Soovitan kõigile, kellele meeldib seikluslik fantaasia, George R. R. Martini ja J. R. R. Tolkieni teosed. See sari on veidi kergem lugemine, sest siin pole nii palju tegelasi ja sündmusi reas kui eelneval kahel autoril, seega sobib ka ulmeseikluste maailmas alustajatele.

 

Sarjal on ka inglise keelne fännileht: Chronicles_of_Prydain

Noorukist kasvab täismees

28./306. Rändur Taran

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #4  

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Eve Laur

Kirjastus: Tiritamm 2001

224lk./4403lk./52810lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Kui eelmises osas läks Eilonwy Mona saarele printsessile kohast olemist õppima, siis selles osas on ta endiselt saarel ja õpib seda kõike. See osa on Tarani eneseotsingute raamat. Ta lahkub kodust, et teada saada, kes on tema esivanemad, kes ta ise on. Kui raamatu alguses lahkub segaduses nooruk, siis raamatu lõpuks on temast saanud eneseleidmise raskel teel täismees. Seda osa ei tahaks kuidagi enam lastekirjanduse alla panna, noorsookirjandus võib olla jah, aga sobilik täiesti täiskavanutele. Kui kõikide osade juures on olnud kirjas, et neid võib lugeda ka eraldi, siis see osa on kindlasti kõige enam selline eraldi loetav raamat, kus peamiseks ikka ühe noormehe eneseleidmine, sõprus, hoolimine, tööoskused. Raamat, milles on võrreldes teistega rohkem sees elutõdesid. Üks neist selline, mida minu kursakaaslane oma motoks peab: Usalda elu! No ma siis usaldan, et koolitöödega ei tule kiirustada vaid lugemine on hetkel tähtsam, ju siis ehk tuleb ka motivatsioon koolitöödeks tagasi (või läheb täiesti ära, kui elu nii tahab). Raamat, mis sobib ennast otsivatele noortele lugeda, sest siin on lisaks fantaasiale ja seiklustele ka palju tarkust sisse põimitud. Nüüd veel vaja lugeda kuidas see saaga omale lõpu leiab.

 

Seiklused jõuavad printsessi LLyri lossi

27./305. Llyri loss

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #3

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Epp Saarman

Kirjastus: Tiritamm 2001

183lk./4179lk./52586lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Igaühele meist saabub kord aeg, mil peame olema midagi enamat sellest, kui oleme praegu. Ja seetõttu saadetakse selles osa printsess Eilonwy Mona saarele printsessiks olemise kombeid õppima, kuidas ikkagi olla tõeline daam. Taran ja Gurgi lähevad teda saatma. Kuid muidugi ei ole kõik nii ilus ja ohutu kui paistab ning sõbrad sattuvad taas seiklustesse ning võitlustesse. Selles osas tulevad juurde veel mõned olulised tegelased sarja ning selgub Eilonwy päritolu. Selles osas ei ole tegemist enam lastega, nüüd on tegelased sirgunud noorukiteks. Põnevust jätkub, seiklusi jätkub, taplusi jätkub. Hoogne seikluslugu taas, lugeja ei saa hingetõmbe aega, tegelastest rääkimata. Just sellised lood, nagu mulle meeldivad. Lugudes on maagiat, aga muus osas toimub tegevus täiesti reaalsel tasandil. Värvikad tegelased oma headuste ja puudustega. Kas ühest metsikust printsessitüdrukust on ikka võimalik kasvatada printsessdaami, kes vahetab mõõga ja seiklused tikkismitöö ja reveransside vastu. Kas suurus loeb midagi või on hiiglaseks kasvanud kääbus ikka samasugune olenemata oma kasvust? Kas koos füüsilise kehaga kasvab ka iseloom? Raamatust saab ka teada, kas kaanepildil olev kass on kasvanud hiiglasuureks või siis hoopis Taran jäänud kääbuseks. Seiklusfantaasia austajatele olenemata vanusest.  

Kuidas tappa elavaid surnuid?

26./304. Must pada

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #2

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Eve Laur

Kirjastus: Tiritamm 1999

205lk./3996lk./52403lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Pajasigidikud, keda ei ole võimalik tappa, sest nad juba on surnud. Surmamaa Annuvini isand Arawni käes on must pada, millega teha pajasigudikke ning viimasel ajal nende kogus on järsult suurenenud. Selleks käivad ta käsilased inimesi röövimas ja tapmas. See otsustatakse peatada ning pada röövida, seega algab eelmisest osast tuttavate tegelaste uus seiklus, uus võitlus. Eepiline fantaasia, milles peategelased on segatud suurde võitlusse kurjade, üleloomulike jõudude vastu, kuhu on põimitud teemad vande andmisest, eneseohverdusest, au ja aususe eristamisest, lojaalsusest ja sõprusest ning võimunälja ületamise tagajärgedest. Prydain on väljamõeldud maailm, kuid selle eeskujuks on võetud Wales oma mütoloogiliste olendite ja legendidega. Raamat on väga seikluslik ja üsna kiiresti saavad kõik tegelased omasteks, nad on kergesti tekkima oma vaimusilma ette, nii, et raamatut lugedes hakkas nagu film peas jooksma. Selles osas on Taran veel poiss, kes peab vastu astuma kurjale ning panema väärtushinnangud kaaludele, mis on olulisem, kui kõik on väga oluline, kuidas valida, kui valik on üsna võimatu. Väga põnev sari nii noortele kui ka täiskasvanutele. Ja see on alles sarja teine raamat! 

Seiklused lähevad lahti

25./303. Kolme raamat

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonika #1

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Eve Laur

Kirjastus: Tiritamm 1999

200lk./3791lk./52198lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

«Kolme raamat» on esimene ameerika kirjaniku Lloyd Alexanderi loodud fantaasiamaa Prydaini viiest kroonikaraamatust. Vana võluri lahtipääsenud oraakelsiga otsides kohtab nooruke seavardja-sell Taran mitmeid huvitavaid tegelasi, saab endale häid sõpru ning satub seikluste keerisesse, koguni võitlusse kurjusevürsti käsilase Sarvilise Kuningaga. 

Prydain on Walesi järgi loodud fantaasiamaailm, kus tegevad on igasugused müstilised olendid ja inimesetel on erinevaid võimeid. Lisaks võluvõimetele tuleb aga lugudes vägagi kasuks, kui osata võitluskunste, sest paras madin käib loos pidevalt. Pahad ja head põrkuvad ja üritavad vallutada või päästa maailma. Taran on terane poiss, kes teadmata, kes ta on ja kelle juures siis täpselt ta kasvab, satub seiklustesse, kus ta peab tulema toime nii iseenda kui ümbritsevatega, muutma oma eelarvamusi, õppima võitlema nii sõna kui teoga. Julgust ja südikust poisil jätkub, kuigi alguses tundub ta olema üks paras pisike tossike. Kuid ega üksi ei saagi olla maailmas vägev, ikka tuleb kaaslasi leida ja nendega jõud ning mõistus ühendada. Eriti siis, kui sa pole suur ja vägev kangelane ega võlur. 

10+ vanusele on need täiesti parajad raamatud ja nagu näha, siis sobivad väga hästi ka 50+ vanuses. Tegelikult ma mäletan, et siis, kui mu laps oli 12+ ja see sari ilmus, siis ma lugesin tema kõrvalt ka mõned raamatud, aga ei mäleta enam, kas kogu sarja, vist mitte. Ja raamatu tegevus oli üsna võõras, vaid paar tegelast kerkis mälust ette, et neid ma ju tean. Mõnus ühe õhtu raamat, soovitan fantaasiapõnevike austajatele. Neile, kellele Potteri raamatutest meeldis üle kõige just igasugused võitlused sellega, kelle nime ei tohi nimetada. Siin on esimeses raamatus selliseks tegelaseks Arawn, kelle käsilaseks on ka Sarviline kuningas. Või siis neile, kellele meeldivad Kuningas Arthuri lood. Mina jätkan selle sarja lugemisega.

 

Mõrvarid ei maga ka jõuluajal

4./282.  Mõrvad jõuluööl

Autor: P. D. James

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat 2020

168lk./ 798lk./49205lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse detsember:See juhtus jõulude ajal

Esimene väljakutse 2024, mille saan kuulutada tehtuks! Lõpptulemuseks jäi sellesse väljakutsesse 30 raamatut 12 asemel, sest krimi on üks mu lemmik ikkagi ja kui kuhugi mujale väljakutsesse ei õnnestunud paigutada, siis siia enamasti ikka õnnestus neid. Tänu väljakutsele sattus ikka mõni selline krimka ka lugemisele, mida ma muidu ehk ei oleks märganud. Tänu jaanuari teemale kuritegu saarel, jõudis lugemisse terve Holsti saaretikumõrvade sari ja nüüd kui näen midagi uut temalt siis haaran ikka kohe lugemisse. Suurimateks lemmikuteks selles väljakutses said Steve Cavanagh "Tehing surmaga" ja Ain Küti "Kadunud sõrmuse mõistatus". Mõlema kirjaniku järgmisi raamatuid ootan põnevusega, neilt on kõik (eesti keelsed) raamatu loetud. 

Aga nüüd sellest viimasest, jõulude krimist. Neli lühilugu, mida seob ainult jõuluaeg, millal need toime pandi. Igas loos oli oma puänt ilusti olemas ja osades üsnagi ootamatu. Tegelikult selliseid lühikesi lugusid on isegi raskem kirjutada, sest jäävad ära sellised uurija pikad kõndimised, mõtisklused ja uurimused, erinevad kahtlusalused. Ja kui lugu on ainult mõnikümmend lehekülge pikad, siis lugeja ju ootab ikka mingit keerdkäiku, ootamatut selgust, ootamatut kurjategijat. Selles osas peab kirjanikku kiitma, sai hakkama. Kuigi ma eelistan ikka selliseid korraliku pikkusega mitmeid keerdkäike ja järjest põnevust üleskeeravaid raamatuid rohkem. Ja jõulud, no need võiks ikka olla headuse pühad, kus kurjategijad istuvad vargsi ja vagusi oma kodus teki all ilma nina teiste lähidusse pistmata ja kedagi ära tapmata.

Spioonikrimi

19./249. V või W

Sari: Öölane 61 

Autor: Agatha Christie

Tõlkija: Maia Planhof

Kirjastus: Elmatar 2001

240lk./3056lk./43290lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse oktoober: Põnevik või krimka, mis on originaalis ilmunud enne 1950.aastat

Agatha Christie kirjutas «V või W» 1941. aastal. Loos endas on aasta 1940. See on teise maailmasõjaaegne spioonilugu, mis eristub Christie tavapärastest mõrvalugudest, kuid loos on mitmeid krimi elemente. Mina ütleks, et tegemist on spioonikrimiga.

Loo keskmes on abielupaar Tommy ja Tuppence Beresford, kes soovivad tagasi tegevusse asuda, kuid nende vanus tundub olevat takistus. Nende nooruslik energia ja seiklushimu pole vähenenud, kuid sõjavägi eelistab nooremaid agente. Isegi haiglaõdedeks valitakse noori kogemusteta tüdrukuid, mitte esimese maailmasõja haiglatöö kogemustega naisi. Kui nüüd arvate, et Tommy ja Tuppence on loos mingid 65+ tegelased, siis ei, nad pole isegi veel 50sed, vaid 40ndate teises pooles. Ja siis räägitakse, et vanemaealsite diskrimineerimine tööle saamisel on uuema aja nähtus...

Tommy saab aga salajase ülesande – tuvastada V ja W, kaks kõrgetasemelist Saksa spiooni, kes tegutsevad Inglismaal ja plaanivad invasiooni. Tommy saadetakse väikesesse mereäärsesse külalistemajja Sans Souci, kuhu ka Tuppence endale koha leiab, hoolimata sellest, et Tommy pidi tegutsema salaja. Siinkohal jäi minule arusaamatuks, miks on inglise keelsest pealkirjast N or M saanud eesti keeles V või W. Pealegi raamatus endas on jäänud korduvalt see N või M täht sisse, mitte ei ole veedeks muudetud.

Romaanis pinget ja saladust, aga keskne teema on patriotism ja kahtlustamine – sõjaaja meeleolu tungib iga tegelase motivatsioonidesse ja käitumisse. Külalistemaja elanikud on kõik potentsiaalsed kahtlusalused, ning Tommy ja Tuppence peavad rakendama nii oma nutikust kui ka tähelepanelikkust, et tõde välja selgitada. Spioonilugu ise on põnev, kuni peaaegu lõpuni pole päris kindel, kes siis ikka on need V ja W ja kas nad tabatakse enne, kui on hilja. 

Lisaks vanuselisele diskrimineerimisele on Christie siia sisse toonud ka soolise diskrimineerimise. Tommyle antakse salajane ülesanne, millest ei tohi isegi Tuppence midagi teada. Kuigi nad on kogu aeg töötanud paaris ja täiendanud teineteist, siis Tommy ei räägi asjast naisele, vaid läheb salaja oma ülesannet täitma. Loomulikult on naine kavalam ja mängib mehed üle. Ka lahenduseni ehk spioonide tabamiseni tegelikult jõutakse just tänu naisele. Seega Christie näitab, et naised ei ole sugugi rumalamad kui mehed kuigi tol ajal oli veel ikka rohkem see arvamus, et mees on tähtis ja taibukas. Eks seda arvamust ole ka tänapäeval mõnedel inimestel, nojah, meestel, nagu ka siis.

Raamat oli kaasahaarav kiire kerge lugemine. Spioonid ja mõned keerkäigud suutsin ära tabada, aga mõni asi jäi ka tabamatuks. Eks see olenes ka sellest, kui tugevaid vihjeid oskasid välja lugeda. Samas segas ta ka mõnede tegelaste juures vett sel määral, et jäidki uskuma, et ongi see, kellena teda raamatus kirjeldatakse. Pärast muidugi selgus, et ikka ei ole küll. Üsna mitmed tegelased mängisid kahenäolist osa ses loos. Kokkuvõtteks, mulle meeldis, veidi vaheldust tema tavalistele puhastele krimidele.

Rohkem verd ja surma kui üheski kriminaalses raamatus

19. Lihunikukunst. Viktoria ajastu õudustaratav meditsiin ja Joseph Listeri pingutused selle muutmiseks

Autor: Lindsey Fitzharris

Tõlkija: Kaupo Nurk

Kirjastus: Gallus 2020

287lk./3783lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #8 (ajalugu)

Kellele meeldivad hästi verised krimid, siis see raamat on verisem ja surmarikkam kui ükski krimi kunagi olla saab. Näiteks oli ühe operatsiooni surmaprotsent 300% (lisaks opereeritavale surid ka kirurgi assistent ja üks pealtvaataja). Viktoria-ajastu meditsiinimaailm oli julm ja kõhedust tekitav. Kuid see oli ka periood, kui toonased ravivõtted hakkasid tänu uutele avastustele üha teaduspõhisemaks ja inimlikumaks muutuma. Kirurgia algusaegadel 19. sajandil hinnati arste nende füüsilise jõu ning tegutsemise täpsuse ja kiiruse järgi. See oli aeg, kui operatsioonid võisid toimuda publiku silme all, üldnarkoosi ei tuntud ning pingutustest hoolimata heitis lõviosa patsientidest lõikusest taastumise käigus hinge. Samas oli see ka aeg, mil mil teaduslik lähenemine tegi läbi hüppelise arengu ja pandi alus paljudele teadusharudele. Oma panuse toonase jõhkra tegelikkuse muutmisse andis ka tagasihoidlik ja nukrameelne kirurg Joseph Lister (1827-1912), kes vanema põlvkonna arstide umbusust hoolimata võttis uuringute tegemisel kasutusele mikroskoobi, sai selle abil jälile patsiente enneaegselt hauda viivate põletike algpõhjusele ning hakkas haavade puhastamisel ja sidumisel kasutama antiseptikut. Raamatus oli peatükkide kaupa selgitatud kirurgia ajaloo arengut, tagasilööke ja edusamme, põrkamisi tagurluse vastu ja uusi ideid, mis tärkasid edumeelsete ja uudishimulike arstide hulgas ning mida nad endasse uskudes muudkui püüdsid ka tagurlastele selgeks teha. Olles kokkupuutunud vaid tänapäevase meditsiiniga on ikka üpris uskumatu lugeda tolleaegseid kirjeldusi, kuidas rääkimata steriilsusest, siis isegi elementaarsest puhtusest ei hoolitud ja ei mõistetud, kuidas just see on see, mille tõttu enamik operatsioone lõppes surmaga. Ei kujuta hästi ettegi kuidas opereeriti/ampulteeriti inimesi ilma narkoosita. 

Nõrganärvilistele mittesoovitatav, aga põnevam, õudsam ja verisem raamat, kui nii mõnigi krimi- või õudusjutt. Seega soovitan. Ajaloo huvilistele eelkõige. 

Eestlanna langes välismaise spiooni võrku!

13./200. Spioon, kes armastas eesti naist. Briti luuraja Brian Giffey elu

Autor: Tiina Tamman

Kirjastus: Argo 2023

260lk./2454lk./43720lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#3)

Eks neist spioonides kuuleb ka tänapäeval, tavaliselt siis kui kuulutatakse töövõitu, et mõni paha spioon on kinni võetud või mõne hea spiooni kinni võtmise järgselt selgitamine, et ta oli täiesti juhuslikult seal ja ta kohe kindlasti ei teagi mida spioneerimine tähendab, täiesti aus luuraja. Aga eks see spioneerimine ole tänapäeval juba rohkem liikunud digitehnoloogiate valdkonda. 

Eelmisel sajandil, kahe maailmasõja vahel, tegutses Eestis arvukalt luurajaid. Kuna huvi Nõukogude Liidus toimuva vastu oli toona suur, ent riik ise polnud sugugi turvaline, eelistasid salateenistused paigutada luurajaid Venemaa lähedastesse piirkondadesse, eriti Soome ja Balti riikidesse. 

Üks Eestis tegutsenud luurajaist oli Briti salateenistuse heaks töötanud Brian Giffey, kes jõudis Inglismaalt Helsingi kaudu Tallinna 1929. aasta jaanuaris, ülesandega hoida silma peal kõigel Nõukogude Liidus toimuval. Ta jäi Eestisse lõpuks üheteistkümneks aastaks, lõi siin oma agentide võrgustiku ja korraldas kohapealset luuretööd. Kui lugeda KGB poolt avastatud tema luurajate võrku, siis see oli ikka üpris muljetavaldav, kui palju Eesti Vabariigi kõrgetel kohtadel olijatest tema kasuks luurasid. Arvata võib, et nad samal ajal ikka ka Eesti Vabariigi jaoks seda tegid, mitte ainult ei edastanud oma teavet inglastele. Tegelikult jäi minu jaoks selles raamatus just see Eestis elades spioneerimise osa kõige nõrgemaks, aga saan aru, et ega sellest polnudki nii väga kirjutada kuna kõik arhiivid on endiselt veel salastatud ning kogu raamat tuli kokku panna siit-sealt leitud katkete varal. 

Juba edenenud eas (jube kuidas mulle see väljend hakkas meeldima!) Giffey, kes peale kõige muu oli kõva napsi-, nalja- ja naistemees, armus Tallinnas viibides jäägitult noorde ja kaunisse Anni Orasesse, kellest ta oli 25 aastat vanem. Giffey lahutas oma eelmise abielu, abiellus Anniga ja elas temaga koos kuni surmani. Seejärel elas Anni veel üksi 32 aastat, mis ütleb, ärge armuge ja abielluge endast tunduvalt vanemasse mehesse! Teil võib olla küll väga kaunis ja harmooniline elu koos, aga paratamatult peab naine lõpuks elama üksi. Oleks abiellunud sama vana mehega, oleks pidanud vaid 7 aastat üksi elama või siis viis aastat nooremaga ja vaid kaks aastat üksindust elu lõpus!

Tegelikult oligi selles raamatus Brianist ja Annist pea ühepalju juttu, seega ei ole see kindlasti mingi spiooniraamat, pigem armastuseraamat, mille taustal räägiti ka ühe väidetava spiooni elulugu ära. Miks väidetava, sest tegelikult pole ühtegi täpset dokumenti tema tegevusest spioonina, lihtsalt kõik on vihjete, arvamuste, kaudsete kirjete jne alusel kirja pandud. Hea ja ladus raamat, soovitan lugeda ka neil, keda spioonid ei huvita. 

Kassisaba jõulude algus

 Kassisaba asumi jõulutulede süütamisel

01.detsember 2022

Suurbritannia saatkond esineb