Kaheksanda maailma lävel

15./60. Kaheksas maailm

Autor: Marje Ernits 

Kirjastus: Eesti Raamat 2024

168lk./2825lk./ 14222lk.

 

Lugemise väljakutse: 31. Eesti naisulmekirjanik

 

No see on nüüd siia punkti alla nii ja naa. Eesti on olemas. Naine on olemas. Kirjanik on olemas. Ulmeraamat on olemas, aga kas ka ulmekirjanik, see on just see nii ja naa asi. Igatahes ma loodan, et see on esimene ja viimane ulmeraamat sellest kirjanikult. Mulle meeldivad tema realistlikud raamatud, aga ulme, vabandust, aga see oli nüüd ikka nii vähe usutav ja kohati kunstlik ka ulme kohta. Ulmekatastroofi, maailmalõpu romaan. Kaks noort abielluvad, lähevad mesinädalatele Artikasse ja siis saabub maailmalõpp. Aga Artika muutub koheselt soojaks elukohaks. Maad tabanud katastroofi tõttu jäävad nad Arktikasse kogu ülejäänud eluks. Polaarjoone taga sünnivad ka nende kaksikud lapsed. Kas ainult see üks perekond ongi maailma alles jäänud koos mõne mustakarvalise jääkaruga või on kusagil veel mõned inimesed selle üle elanud, näiteks Antartikas. Ja kuidas oleks võtta ette üks jalgsimatk Artikast Antartikasse? Eriti kui Maad on tabanud mingi tuumakatastroof? Algus oli veel, aga lõpuosa läks minu jaoks täiesti käest ära. Igatahes ma loodan edaspidi lugeda veel tema krimisid ja muid realistlikke lugusid, aga mitte enam ulmet. Üks oli juba liiga palju hetkel.  

Teekond peale maailmalõppu

6./30. Needuste allee

Autor: Roger Zelazny

Tõlkija: Juhan Habicht

Kirjastus: Katherine 1992

160lk./1534lk./7615lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Malle Aasmaa soovitab

Ohtlik postapokalüptiline Ameerika. Raamatu peategelane on Hell Tanner, endine kurjategija, kes oli vangis. Kui aga on vaja toimetada elutähtsaid vaktsiine Bostonisse, pakutakse Tannerile vabadust vastutasuks selle ohtliku missiooni täitmise eest läbi needuste allee – radioaktiivse ja mutantidega asustatud maa-ala, kus inimene on inimesele hullemgi veel kui mutant. Kirjeldused hävitatud linnadest ja ohtlikest olenditest on elavad ja haaravad. Raamatu tempo on kiire ja tegevusrohke, hoides pidevalt pinevust ja põnevust. Hell Tanner ise on keeruline ja huvitav tegelane. Ühel hetkel jäle tegelane ja teisel kangelane. Raamatus ei kardeta näidata maailma ja inimeste julmust, kuid samas leidub loos ka musta huumorit ja lootusekiiri. On nii häid kui halbu tegelasi. Raamat käsitleb ellujäämist, lunastust ja inimvaimu vastupidavust isegi kõige lootusetumas olukorras. Kirjeldused toimuvast tekitasid väga selge filmi ajju lugemise ajal. Maailm oli sünge, aga alati ilmus ikka kõige süngemate hetkede järel taas helgemad hetked, mis ei lasknud asjal liiga depressiivseks muutuda ja jättis lugejale ikka tunde, et tulevik ei jää tulemata, elu läheb edasi ja inimsugu jääb kestma. Nojah, see oli küll ettearvatav, kas vaktsiin jõuab või ei jõua kohale, mulle vähemalt, aga ei seganud lugemist, sest kuidas ja mis olid veel põnevad ja teadmatud. Selles suhtes meenutas neid Hollywoodi märulifilme, kus üks kangelane on paljakäsi kümne hambuni relvastatud vastase vastu ja ikka on tema, kes puhta nahaga välja asjast tuleb. Aga eks selliseid kangelasi vaja ka meie maailm nii enne kui pärast maailmalõppu.
Zelazny läks mul juba eelmisel aastal vaja rohkem tema raamatuid lugeda nimekirja ja selle raamatuga ta kinnistas ennast seal veel tugevamalt. Mulle meeldib kirjaniku stiil ja loodetavasti soovitatakse selles väljakutses veel tema teoseid.

Pärast maailma hukku

1./25. Süsteem

Autor: Mairi Laurik

Kirjastus: Fantaasia 2016

344lk./344lk./6425lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: Eili Einama soovitab

Armastuslugu, millel on postapokalüptiline maailm taustal. Armastusloos ei ole midagi ulmelist. Täitsa realistlik keeruline lugu, kus kõik üritavad asju oma arust parimal moel lahendada ning peategelased jäävad seetõttu elukeerdkäikude hammasrataste ja mittemõistmise - mitterääkimise labürinti. Noorte armastus, vanemate armastus oma laste vastu, naise ja mehe vahelised tunded, ideaalsed paarid ja südamete leitud paarid. Loos on piisavalt keerdkäike, et asja põneval tasemel hoida. Algus jäi minu jaoks veidi igavaks, sest ma pole päris see inimene, kellele romantilised armastuslood meeldiks, aga edasi läks juba veidi huvitavamaks kui süsteem hakkas kaikaid kodaratesse loopima. Ja see postapokalüptiline maailm oli väga hästi kirjeldatud, mitte otse pealesuruv, aga pidevalt tasakesi taustal olles ja ettekujutust loov. 

Raamatu sündmustik hargneb kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel. Tulevikus haarab maailma kaos, mis seab inimkonna eksistentsi küsimärgi alla – liigina ähvardab meid kas väljasuremine või kiiritussaaste tõttu muteerumine. Ellujäämiseks tuleb langetada raskeid otsuseid, mistõttu teadlased loovad arvutiprogrammi, mis aitab leida kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Kuid programmeerija Ray Domen näeb süsteemis potentsiaalset ohtu ning lisab koodi varjatud lõkse, mis võimaldaksid vajadusel programmist loobuda. Paraku ei suuda ta ette näha, kuidas tema loodud mehhanism mõjutab kauges tulevikus ühe noore naise elu, muutes selle äärmiselt keeruliseks. Süsteem on kõige olulisem, inimesed vaid etturid süsteemi mängus. Aga kes loovad ja viivad edasi seda süsteemi, eks ikka needsamad inimesed, kes ühel hetkel ei pruugi olla enam süsteemi juhid vaid etturid süsteemi sees. 

Hiljuti loetud "Novembriöö kirjad" samalt autorilt meeldis mulle rohkem, aga lõppkokkuvõttes võin öelda, et ka see raamat meeldis, vajasin vaid pikemat lugemist, et sellesse raamatusse sisse minna. 

Appi, taevas kukub maha!

5./264.  Meteoorist kraatrini

Sari: Elav teadus 

Autor: Jüri Plado

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

176lk./653lk./45811lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga  november: jube lugu #1 (populaarteadus)

Istud rahulikult, avad raamatu, et hakata lugema meteooridest ja siis korraga käib põmaki ning sinu ja raamatu asemel on vaid kraater. On ju jube lugu? Õnneks siiski väga ebatõenäoline, kuid siiski mingi väikese tõenäolsusega see võib juhtuda. Sest need taevakivid jõuavad ikka meie planeedile nagu nad jõudsid minevikus ja saavad jõudma ka tulevikus. Kusjuures Eestit nad armastavad. Tuli välja, et Eestis on erakordselt palju kraatreid, seega ka taevakivide tabamusi võrreldes paljude muude riikidega. Raamatus on eraldi peatükk pühendatud Eesti meteoriidikraatritele ja nende avastamisloole. Kui nüüd aus olla, siis see oligi kõige huvitava peatükk. Eks kodumaine oli ikka kõige lähem ja seetõttu pakub ka rohkem huvi. Kuid üldse see esimene pool raamatust (mis oligi rohkem mõeldud tavalugejale) "Kivid kosmoses ja augud maapinnas" oli huvitavam ja arusaadavam. Teine osa "Mikroskoobi ja labidaga" ja eriti "Meteoriitide liigitamine" oli raskesti loetav ja arusaadav, kui asja vastu väga suurt huvi ei ole ja loodusteadustest teadmised ka kesisemad. See raamat täiendas juulis loetud raamatut asteroididest. Igatahes ma ei igatse ühtegi taevakivi oma lähiraadiusse, ei lendava ega seisvana. Ja loodame, et seda jubedat lugu ka tulevikus ei juhtu, et mõni suur taevakivi tabab Maad ja hävitab siin mõned liigid, näiteks inimliigi.

Rahus ja tasakaalus maailm - kas see on ulme?

16./202. Hingede aeg

Sari: Neetud taevakivi 3 

Autor: Tuuli Tolmov

Kirjastus: Fantaasia 2024

297lk./3513lk./34590lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Aulembi ja Säde seiklused saavad otsa. Kas neil õnnestub tuua maa peale tagasi rahu ja tasakaal. Eelmises osas Põhja nõid eksis ja Maaema peatamise katses hoopis tegi asja hullemaks ning elevate ja surnute vaheline piir kärises. Nüüd on maa täis Toonelast lahkunud kodukäijaid, külmkingi ja hingeudu. Kokkupuutel elavatega  viimased haigestuvad ja surevad. Ravi selle vastu ei ole. Kas kogu inimsugu hävib või suudavad noorukid maailma päästa ning mis on selle hind? Kolmas raamat seikluslikust etnofantaasia sarjast. Kolmest raamatust meeldis see mulle kõige enam. Kuidagi selgem ja konkreetsem oli lugu, osa tegelastest ka juba siitilmast lahkunud ning seetõttu vähem erinevaid liine kirja panna. Enam polnud ka teadmatust, mis siis maailmas ikka toimub ja millised on taevaisa, maaema, teiste jumalate, haldajate, surma ja inimeste vahelised jõujooned, tahtmised ning piirid. Palju oli Eesti mütoloogiat, aga ka Skandinaavia oma. Meeldis ka, et lõpus oli järelsõnana autor selgitanud oma inspiratsiooni allikaid, milliseid kohti pidas silmas, kui need loosse kirjutas ja kes on kes Eesti mütoloogias, keda ta kasutas antud sarjas. Raamatusari mulle meeldis, selline parajalt seikluslik, parajalt müsteeriline, parajalt reaalne, parajalt õudne. Loodetavasti maailmas ikka jääb tasakaal säilima.

Tehisintellekt vallutas maailma!

11./197. Inglite linn

Sari: Teaduse kaardivägi. Eesti ulmeromaan 7
Autor: Mann Loper

Kirjastus: Lummur 2022

200lk./2193lk./33270lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: Mann Loperi lugemissoovitused või raamat kirjastuselt Lummur

See sobib nüüd mõlemasse kategooriasse. Mann Loper ise soovitab ja Lummuri kirjastuse poolt väljaantud raamat on ka.

Noorte fantaasiaraamat. Maailmalõpu raamat. Tehisintellekti ja masinate ülemvõimu raamat. Kunagi juhtus midagi ja masinad vallutasid maailma. Raamatus kutsutakse seda rikkeks. Inimesed on endiselt olemas, kuid neid on vähe ja nad peituvad kusagil oaasides, kindlustus, kuhu masinad oma jalga ei tõsta. Kuid selleks, et leida toitu ja muid vaja minevaid esemeid, peab minema linna prügimägedele. Hiigellinn, mis nüüdseks on varemetes. Hiigellinn, kus toimetavad masina, kes õgivad inimesi. Pead olema osav ja julge, et nende eest pääseda ning oma kogukonnale süüa ja tarbeesemeid hankida. Lonni on teismeline tüdruk. Juba tavaelus on teismelise elu keeruline, sa ei ole enam laps, ega ka veel täiskasvanu. Kord oodatakse sult lapsena, kord täiskasvanuna käitumist. Kuid kui sa oled suletud kindlusse ja ohtlik maailm väljaspool seda siiski tõmbab, siis on valikud rasked. Sind nähakse lapsena, sa pead toimetama igavate asjadega, kui samal ajal teised käivad väljas, muretsevad kogukonnale kraami ning neid nähakse kangelastena. Tüdruk koos kahe kaaslasega otsustab siiski ette võtta riskantse teekonna ja näidata, et nad on juba suured ning saavad hakkama, neist on kasu ja teised noorukid, ei saa enam üleolevalt neisse suhtuda. Kuid enne koju tagasi pääsemist läheb asi valesti ning Lonni on ainus, kes pääseb tagasi kaitsvate kindlusseinte vahele. Siiani oli tema see kõige arem ja nõrgem, keda kaaslased kaasa ässitasid ja togisid. Nüüd on tema maailm muutunud. Lonnit painab pidevalt mõte, mis seal linnas ikka toimus, miks see kujunes selliseks, nagu see on, kas mujal on ka veel inimesi järgi. Lonni on tüdruk, kes lihtsalt ei võta asju nii nagu need on, vaid üritab igati taustast aru saada, miks need on nii nagu need on.  

Küllalt põnev raamat. Seiklusi on küllaldaselt. Samas ei ole see lihtsalt seiklusraamat, siin on palju mõtlemist inimeseks olemise, väärtuste ja suhete vallas. Kas see ongi üks stsenaarium, mis võib inimkonda ees oodata? Või suudavad inimesed seda vältida ning muuta oma maailm paremaks ja helgemaks paigaks. Mulle tavaliselt need maailmalõpu raamatud eriti peale ei lähe, aga see oli küll hästi kirjutatud. Taust oli igati raamatu sõnumit toetav. 

Mida etenduse lõpu poole, seda vähem on aega hingamisele mõelda

Fotod: Kalev Lilleorg, teatri kodulehelt

Etendus: Ajurünnak

Teater: Rakvere Teater (külisetendus Kumus)

autor: Aaron Loeb

lavastaja: Taago Tubin

Esietendus 14.oktoober 2022

Vaadatud: 19.mai 2023

Näitlejad: Grete Jürgenson, Imre Õunapuu, Peeter Rästas, Elar Vahter ja Märten Matsu

"Süsimust komöödia

Tipp-proffidest ärikonsultantide tiim saab ülesande 90 minuti jooksul töötada välja salajane plaan inimkonna päästmiseks. Töö käigus hakkavad nad  järjest enam aduma, kuivõrd vähe nad selle plaani tegeliku olemuse ja eesmärkide kohta teavad. Püüd navigeerida vandenõuteooriate miiniväljal paneb kriitiliselt proovile meeskonnatöö ja viib vältimatu küsimuseni „kas meie kontrollime olukorda või kontrollitakse meid?“"

Hea, et tükk oli ühes vaatuses, muidu oleks vaheajal toimunud vaatajas kindlasti jahenemine, maa peale tagasitulek, aga nüüd oli publik täielikult kaasa haaratud ja tüki edenedes hoiti juba hinge kinni, et mis nüüd edasi, kuidas see asi lõpuni jõuab või kas üldse jõuab... Tükk muudkui kruttis ja kruttis mööda spiraali üles ja kui hetkeks jõuti laval lahenduseni, mis veidi pinget alandas, siis järgmistel sekunditel sellest lahendusest tuli välja uus spiraal ja juba kõrgemal ning intensiivsem. Kas meie mängime või mängitakse meiega, kes on need niiditõmbajad ja mis on nende tegelik eesmärk? Ülihästi ja veenvalt mängitud. Kui oleks kontekstist väljas näinud mõnda katket, siis oleks tundunud, et näitlejad mängivad üle, aga vaadates näidendi kulgu, siis oli kõik täpselt omal kohal. Kusjuures viiest näitlejast neli oli minu jaoks võõrad, kas pole varem näinud või pole tähele pannud neid. Seekord aga kõigilt väga hiilgav mäng. Tõesti soojalt soovitan, eriti veel neile, kes töö tõttu peavad vahel tegema meeskondlikke ajurünnakuid. Ainus hoiatus, peale lavastust võib paranoiline suhtumine kõrgemalt antud käskudesse süveneda.