Kuvatud on postitused sildiga sõda. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga sõda. Kuva kõik postitused

Kui elu viib muinasjuttu

1./31. Muinasjutt
Sari: Orpheuse kuldraamat 5  
Autor: Stephen King
Tõlkija: Jay Skaidrins
Kirjastus: Fantaasia 2024
558lk./558lk./8173lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Esmalt tänan Fantaasia kirjastust, tänu kellele see raamat mu raamaturiiulisse jõudis. 

Romaani keskmes on 17-aastane noormees Charlie Reade, tavaline kooli- ja spordipoiss, ent sisimas sügavalt traumeeritud. Ema kaotus ja isa alkoholism on jätnud temasse jälje, mida ta püüab kompenseerida, olles vastutustundlik, töökas ja empaatiline. Kui ta asub hooldama eraklikku naabrimeest ja tema haiget koera, vallanduvad sündmused, mis viivad lugeja paralleelmaailma, muinasjutumaailma. Mis mulle meeldis, oli see, et kuigi lugu ise toimub osaliselt väljamõeldud maailmas, oli Charlie tegelaskuju päris realistlik. Ta polnud mingi superkangelane, vaid lihtsalt üks kutt, kellel olid omad hirmud, valud ja lootused.Ta tahab lihtsalt head teha, aga peab selle käigus päris palju riskima ja ka enda üle järele mõtlema. See pole ainult seiklus- või fantaasialugu, see räägib väga palju ka sellest, mis toimub inimese mõtetes ja valikutes. Raamatus oli palju juttu hirmust. Karta võib mitte ainult füüsilisi asju, nagu koletised või võitlused, vaid ka sisemisi tundeid, et ei saa hakkama või et võib midagi väga olulist kaotada või ära rikkuda. Päriselus tuleb neid hirme tihti ette. Aga nagu Charlie näitas, isegi siis, kui kardad, saad ikkagi edasi liikuda ja vahel on hirm ka liikuma sundiv põhjus. Oluline on lootus, isegi siis, kui kõik tundub väga halb, ei tohiks alla anda. See on lugu kuidas üks noor inimene kasvab, õpib ennast usaldama ja leiab tähenduse isegi kõige pimedamas olukorras, lugu vaprusest, sõprusest ja armastusest. Mõnes kohas oli raamat küll üsna pikk ja aeglane, kirjeldused pikad, aga samas ei olnud see igav. Pigem tundus, et autor tahab, et sa päriselt elaksid nende tegelaste maailmas ja tunneksid, kuidas nemad tunnevad. Mulle meeldis ka see, et seal oli palju viiteid klassikalistele muinasjuttudele. Kuigi alguses raamatu paksus veidi hirmutas, et kas tõesti on seal piisavalt tegevust või hakkab lugu venima, siis oli täitsa huvitav lugemine, mida võivad lugeda erinevas eas lugejad. Ja kes kardab Kingi õudukaid, siis see on küll kohati verine ja julm, kuid pole üldse nii hull. Üks selliseid lugusid, mis mulle sobib - seiklust, realismi, maagiat, tundeid, võitlust, põnevust. Võitlus hea ja kurja vahel. 

Inglismaa alternatiivajalugu

19./297. Südasuvine torm
Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid  
Autor: Poul Anderson
Tõlkija: Eva Luts
Kirjastus: Fantaasia 2000
168lk./2827lk./51234lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 november: Raul Sulbi soovitab

Eelmise kuu väljakutsesse ei jõudnud enam seda raamatut lugeda ja nii see ootas kannatlikult öökapil. Tegelikult osutus raamat ühe õhtu lugemiseks, sest enne käest ära ei saanud, kui läbi oli. 

Inglismaa alternatiivajalugu, kus Shakespeare oli kuulus ajaloolane. Fantaasiakirjandus, kus autor põimib ajalugu, kirjandust ja alternatiivse reaalsuse. Raamatus on maailm, kus William Shakespeare’i teosed peegelduvad reaalsuses, need pole lihtsalt kirjandus nagu meie seda tänapäeval loeme, vaid faktid, mida selles alternatiivreaalsuses on tõesti sündinud ja sealsed tegelased on tõesti elanud ja toimetanud vastavalt lugudele. Teoses on arutelu inimloomuse, lojaalsuse ja vabaduse üle, mitte ainult seikluslikkus ja armastus. Tülid Charles I ja parlamendi vahel süvenesid, kuni puhkes Inglise kodusõda. Konflikt jagas riigi kaheks: Royalistid ehk "kavalierid", kes toetasid kuningat ja parlamentaristid ehk "ümarpead", kes toetasid parlamentaarset valitsemist. Teose peategelane prints Rupert on kavalier ja loo alguses satub ümarpeade kätte vangi. Oma vangistuses tutvub ta Jenniferiga, kelle onu on ümarpeade ladvikus. Algab Romeo ja Julia lugu. Loosse sekkub ka haldjarahvas. Charlesi hukk on silmapiiril ja muidugi peab Rupert tormama teda päästma, kuid selleks on vaja maagia abi. Seiklust, taplust, intriige, armastust, maagiat, sõprust, kavalust, vihkamist, keskaegset Inglismaad - kõike seda on selles raamatus rohkem kui küll. Tihe lugemine, eriti lugu ei lase pause teha ja raamatut käest panna. Mulle meeldis, minu maitse fanataasiakirjandus ja see Shakespeare teostega paralleelide tunnetamine oli ka omamoodi huvitav, vähemalt selles osas mida ma talt lugenud olin.

 

Kas mõõgad on alati neetud?

7./266. Murtud mõõk
Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteosed  
Autor: Poul Anderson
Tõlkija: Eva Luts
Kirjastus: Fantaasia 1999
194lk./936lk./46094lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia 
 
Jätkan siis ulmeseikluste rajal. Kuna Moorcock sain ühele poole, siis alustasin Andersoniga. Kohe võin öelda, et Andersoni lugemine läks mul kiiremini ja kergemini. Kuigi lugedes tuli hästi palju paralleele mu jaoks mõlema kirjaniku teostest. Selles loos siis tegevad nii inimesed, haldjad kui trollid. Ja inimesed, need on nii haldjate kui trollide poolt lükata tõugata ja manipuleerida. Kui me muidu oleme harjunud lugema, et haldjad on sellised õrnad ja head ja ilusad, siis selles loos pole nad midagi etemad kui trollid. Just haldjapealik on see, kes munsterdab valmis vahetise, kelle ta jätab vastsündinu asemele, kelle ta siis omale koju kasvatada võtab. Vahetis - trolli ja haldja laps, kasvab inimperes ja keegi ei saa aru, miks ta on pahatahtlik ja miks loomad teda ei salli. Loo käigus muidugi jõuavad poisid vastakuni ja seda erinevate poolte ridades. Kui palju loevad ikkagi geenid ja kui palju kasvatus, kas trollid ongi haldjatest palju erinevad, kaos ja kord, kas kumbki pool saab võidu? See kaose ja korra vastuolu oli juba Moorcocki raamatutes ja ka siin raamatus on kord üks, siis teine peal. Kas seda just kaoseks ja korraks siin nimetatakse, aga nimeta kuidas tahad, maailm on ikka kahest poolest olenev, ei saa üks ilma teiseta eksisteerida. Selle loo juures on ainsad sümpaatsemad tegelased inimesed, kes aga on nõrgad ja ei suuda muude olendite maailmas ennast kehtestada. Lugu oli haarav ja nüüd ootab veel mitu sama autori raamatut kapi peal lugemist. 

Neetud abimees

4./263. Musta Mõõga needus
Sari: Elrici saaga #5
Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 
Autor: Michael Moorcock
Tõlkija: Eva Luts
Kirjastus: Fantaasia 2001
144lk./477lk./45635lk.
 
Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Põhimõtteliselt ühe soojaga sai siis terve sari loetud, või vähemalt see osa sarjast, mis eesti keelde on tõlgitud. Elric ei pääse ka selles raamatus võitlustest ja naistest ja võlurist. Selles raamatus seikleb ta võlutud metsas, võitleb surnutekuningaga ning kohtub võluriga, kelle hing asub kassi kehas. Peale selle leidub raamatus üks ilus armulugu, mis ometi kord võiks tuua rahu Elrici hinge. Ühest küljest on raskem alustada taas võitlust, kui oled saanud maitsta teistsugust rahumeelset elu, teisest küljest oled rohkem motiveeritud võitlema, kui ähvardatakse just seda, sinu rahuliku elu edasist võimalust. Samas ei pea Elric võitlema vaid oma väliste vastastega, vaid ka sisemistega. Ma arvan, et kui Elric oleks teadnud kuidas asjad edasi arenevad, siis oleks ta ehk mitmelgi juhul käitunud teisiti, valinud muud võimalused. Aga selline see elu (olenemata kas raamatus või päriselt) juba on, et me ette ei tea, mida üks või teine asi meie elus tuua võivad, kuidas mingi hetk või tegevus või tegematus võib muuta edaspidi paljut. Aga kogu sarja iseloomustus: veri, laibad, võimuvõitlus ja ilusad naised. Võlukunsti ja needust ka omajagu seas. Ma arvan, et see on vaid teatava lugeja, isegi mitte ulmelugeja, tassike teed. Pigem sellise Põhjala mütoloogia ja saagade lugeja jaoks sari. Aga mulle täitsa need raamatud meeldisid, vahel oleks küll tahtnud ise sellele Elricule ühe tou anda, vahepeal hakkas nagu mõni asi korduma ja viie raamatuga ma arvan, et see lugu juba ammendaski ennast, rohkem vist ei viitsiks lugeda. Aga see tõi mind piisavalt ulmeseikluste kirjanduse rajale nii, et nüüd kui Moorcockiga lõpetan, siis Andersoniga jätkan samas vaimus.

 

Mitu korda peab ühte võlurit maha lööma?

3./262. Rändav kindlus
Sari: Elrici saaga #4
Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 
Autor: Michael Moorcock
Tõlkija: Eva Luts
Kirjastus: Fantaasia 2000
159lk./333lk./45491lk.
 
Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia
 
Taas kolm lugu Elricist. Esimene lugu algab... ja nii lahkus Elric Jharkorist jälitama teatud võlurit, kes oli, nagu ta väitis, põhjustanud talle pisut ebamugavusi... See jälitamine ja võitlus ongi selle raamatu läbiv teema. Kui juba tundub, et Elric saab võidu, siis ikka suudab Theleb K'aarna taas kaduda ning kõik algab otsast peale. Mõlema eesmärgiks on teine hävitada. Ja taas on ilusad naised need, kes kõiges süüdi on. Sest nendest saab alguse kas pime armastus või sügav vihkamine. Palju verd ja laipu, seega see on midagi, mis nõrganärvilistele ei ole soovitatav. Samas kui lugeda seda nagu vanaaegset saagat, mis toimub kusagil kaugel nii ajas kui ruumis, siis need laipade mäed üldse ei häiri. 

Saagades ei ole alati kõik mõistusepärane

1./260. Valge hundi saatus
Sari: Elrici saaga #3
Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 
Autor: Michael Moorcock
Tõlkija: Eva Luts
Kirjastus: Fantaasia 2000
125lk./ 125lk./ 45283lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia
 
Kolmas osa sarjast loetud, veel kaks ootel. Selles raamatus oli neli lugu. Üks Elricu eelsest ajast ja kolm Elricu saaga lugu. Verised, julmad, intriige täis lood. Esimene lugu oli minu jaoks kõige mõistetamatum. Kui siiani Elric mulle pigem meeldis, siis selle looga ta tõmbas endale vee peale minu jaoks. Ma ei saa siiani aru, miks oli vaja minna oma rahva vastu, võidelda nende vastu, kes võib olla olid  tegelikult tema poolt, olnud tema sõbrad ja kelle kohta ta hetkel ei teadnud, kas nad oleksid olnud tema sõbrad ja pooldajad edasi ka või olid tõesti liitunud tema vaenlase, Yyrkooniga. Samas ta ju ise jättis Yyrkooni enda asemel aastaks valitsema teades, et see mees üle kõige ihkab ise olla riigi valitseja ja on juba eelnevalt üritanud teda tappa ja ta riik üle võtta. Olgu, saagades, mille alusel see ulmejutt on kirjutatud, ei ole ka alati kõik loogiline tänapäeva inimese jaoks. Eks sel ajal oli just tugeva õigus see, mis suures osas valitses. Kes oli tugevam ja osavam, see teised maha nottis ja ise pukki tõusis. Ja kui olid juba pukis, siis võisid valitseda just nii, nagu hing ihkas. Kui ei olnud ja soovisid sinna jõuda, siis polnud lugu kui pikk ja sügav verejälg sind troonini viis. Tähtis oli troonile trügija ellujäämine, mitte tema sõprade ja pooldajate, rääkimata vastaste ja vaenlaste ellujäämine. Üle laipade sihi poole. Täpselt selline seekordne lugu oligi. Aga kas ta sihile ka jõudis või ei, eks seda peab soovija ise lugema. Teises kahes loos on Elricu palkajad ja meelitajad kaks ilusat naist, kes meelitavad Elricu oma soovidesse ja võitlustesse. Kaose ja korra vahekorra tasakaal on mõlemal korral ohus ja erinevad jõud püüavad seda enda poole kallutada või lihtsalt segadust tekitada. Ilma suurte veriste võitlusteta ei saa ka nendes lugudes läbi. Ma mõtlesin, miks need Elricu lood mulle siiski meeldivad, olgu see üks lugu oli üle minu arusaamade, aga üldiselt need vaatamata oma verisusele, taplemistele, kohutavatele olenditele ja kõigele muule, ikka meeldivad. Kuna mulle meeldib Põhjala mütoloogia, meeldivad erinevad saagad, siis need lood on täpselt selles stiilis ja veri ning laibad raamatutes ei ole mind kunagi kohutanud, pigem tõstavad need adrenaliini mõnusalt üles ja tekitavad põnevust. Need lood on nüüd kindlasti vastuväitlustatud neile, kellele ei meeldi lugeda surmast, vägivallast, verest ja soovivad näha igal pool reaalsust. Siin jääb mingil määral küll asi reaalsusesse kuid samal ajal on see reaalsus uppunud müstikasse, nõidusesse, fantaasiasse ja ebaloogilisusse. 

Loomad, kes on käinud sõjas


9./195. 77 lugu lahingutes osalenud loomadest
Autor: Allan Espenberg
Kirjastus: Rahva Raamat AS 2021
160lk./1802lk./32879lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #3 (ajalugu)

Ajaloost ja ka tänapäevast on teada palju loomi, kes on millegi huvitava, põneva, ebahariliku, kasulikuga hakkama saanud. Sellesse raamatusse on kogutud lood sellistest loomadest, kes on osalenud ja silma paistnud sõdades, lahingutes ja nendele sarnanevates olukordades. Muidugi pole kõik nendest loomadest alati ise lahingus osalenud vaid sageli lihtsalt olnud sõjatandril olevate meeste lemmikloomaks. 

Raamatus on kirjas selliste loomade lood: 29 koera, 17 hobust, 8 kassi, 4 tuvi, 3 siga, 2 ahvi, kaamelit, karu, lõvi ja elevanti, 1 kits, hani, kilpkonn, alligaator, pingviin ja eesel. Mulle olid suures osas need loomad kõik tundmatud. Osalesid erinevates sõdades läbi ajaloo, alates enne meie ajaarvamist ajast kuni tänapäevani. Koerad on ikka pigem olnud need, kes on otseselt sõdimisele kaasaaidanud, otsinud lõhkeainet ja peitunud vaenlasi. Hobused on viinud oma ratsanikud lahingusse ja seal neid kandnud. Tuvid on edastanud teateid kui muud sidevahendid on lakanud töötamast. Kaamelid ja elevandid on tassinud raskuseid. Kasside peamiseks ülesandeks on olnud laevades võidelda rottidega, aga ka olla lihtsalt lemmikloomaks. Paljud erilised loomad pole oma jalaga lahingusse tõstnud, nad on olnud lihtsalt maskotiks. 

Raamat muutus pikapeale veidi igavaks, sest ega midagi vapustavalt uut sealt ei tulnud, lood hakkasid mingil määral korduma juba. Kuidagi kuivalt oli kirjutatud ka minu arust ning nii mõnegi looma kohta tekkis küsimus, kas ta ikka on õiges raamatus. Aga kindel on see, et sellises depressiivses ja ärevas kohas nagu sõda või sõjaseisukord on vaja kedagi, kes aitaks sõduritel ennast maandada, neid seoks normaalse tavaeluga ning selleks on loomad väga head abivahendid. Vähemalt neile, kes loomi armastavad. Samas nii mõnegi loo puhul jäi kõlama inimese kalk loomus, kui hüljati neid abistanud loomad kui neid enam vaja polnud. Ei saa ju rääkida koerajuhi ja koera suurest ja heast ühendusest kui koerajuht peale sõjaolukorda ei kontakteeru enam kunagi selle koeraga ja laseb sel lihtsalt kusagil surra. Siia raamatusse on kogutud need loomad, kellel oli nimi ja kellest on jäänud maha märkmed, mälestused, filmid. Kuid kui palju on neid anonüümseid nimeta või nimega loomi, kellest midagi ei teata ja kes on aidanud inimesi sõdades. 

Jules Verne ja tema fantaasiamaailm


28./183. Back Cupi saare saladus
Sari: Seiklusjutte ajast aega 
Autor: Jules Verne
Tõlkija: Martin Kirotar
Kirjastus: Viiking 2018
228lk./5000lk./30501lk.
 
29./184. India printsessi pärandus
Sari: Seiklusjutte ajast aega 
Autor: Jules Verne
Tõlkija: Martin Kirotar
Kirjastus: Viiking 2019
206lk./5206lk./30707lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuli: raamat kirjastuselt Viiking

Jules Verne on kindlalt üks mu lapsepõlve lemmikutest, kelle raamatuid said korduvalt ja korduvalt neelatud ja ikka olid põnevad ning huvitavad. Mingil hetkel küll nägin, et mingid uued asjad on temalt tõlgitud ja ilmunud eesti keeles, kuid siis ununesid. Nüüd väljakutse tõttu avastasin ja panin kohe järjekorda, et neid ma tahan kindlasti lugeda. Kuigi need nüüd ei olnud enam nii põnevad raamatud, kui need mu lapsepõlve omad. 

«Back Cupi saare saladus» on ulmeseiklus, millest ei puudu hull teadlane ja tema tohutu hävitusjõuga hirmuäratav relv, piraatide võimas salaorganisatsioon, nende baas vulkaanikraatriga saladusliku saare südames, lahingud allveelaevade vahel ning loo kulminatsiooniks ka suurriikide laevastike rünnak piraatide saarele ja superrelva käivitamine. 

«India printsessi pärandus» on sünge ja düstoopiline ulmevisioon kahest drastiliselt erineva ühiskonnamudeli valinud linnast. Nendeks on ühe ja sama India päranduse eest Ameerikasse rajatud saksa teadlase juhtimisel toimiv Stahlstadt – Teraselinn – ning prantsuse teadlase ideaale järgiv France-Ville. Selles superrelvadega peetava sõja ohtu käsitlevas romaanis rõhutas Jules Verne teaduse ja tehnoloogilise progressi ohtusid.

Kui esimese saare raamatu läbi sain, siis korra tuli mõttesse, et oot, kas see nüüd ikka kuulub ulme alla või ei. No kirjutamise ajal kindlasti kuulus, aga ulmel on sageli kombeks aastatega muutuda vahel reaalseks, mitte jäädagi ulmeliseks. Tänapäeval on inimkonna kasutuses hulga enam ja tugevamaid massihävitusrelvi, kui Jules Verne omal ajal välja mõelda oskas. Ja raha ning mõjuvõim on läbi ajaloo olnud tegurid, mis panevad sõdu pidama, teisi inimesi alistama ning hävitama. Ning need rahvuste vahelised konfliktid olid sajandeid tagasi ning on ka tänapäeval ja karta on, et ega tulevikki neist ei pääse. 

Raamatud ise olid üpris kiiresti leotavad, tegevust neis väga palju ei olnud, kuigi kogu aeg nagu midagi toimus. Panid tahtma lugeda veel mõnda raamatut, mis ilmunud eesti keeles ja mul veel lugemata jäänud. Jules Verne fantaasiamaailm meeldib mulle endiselt.

 

Suhtumine ajaloosündmustesse muutub ajaga


8./163. Pöördloendus 1945. Ebatavaline lugu tuumapommist ja 116 päevast, mis muutsid maailma
Autorid: Chris Wallace, Mitch Weiss
Tõlkija: Kadri Metsma
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2021
336lk./1738lk./27239lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #3 (ajalugu)

12. aprill 1945: pärast aastaid kestnud veriseid konflikte Euroopas ja Vaiksel ookeanil raputab Ameerikat uudis president Franklin D. Roosevelti surmast. Asepresident Harry S. Truman, keda on sõjalistest plaanidest eemal hoitud ja kes ei tea midagi ülisalajasest Manhattani projektist maailma esimese tuumapommi väljatöötamiseks, peab üle võtma mitmel kontinendil sõdiva rahva juhtimise ning samal ajal silmitsi seisma ühe enim poleemikat tekitava otsuse langetamisega inimkonna ajaloos. „Pöördloendus 1945“ räägib loo 116 tormisest päevast kuni 6. augustini 1945 – päevani, mil Trumani käsu kohaselt heidetakse Hiroshimale tuumapomm.

Raamatus on hästi välja toodud need kõhklused ja kahtlused, et kas tuumapomm on vajalik, mis juhtuks, kui seda ei kasuta, palju oleks potentsiaalseid ohvreid mõlemal juhul - nii kasutades kui mitte, kas tuumapomm üldse käivitub, mis ohud sellega võiks kaasneda, keda teavitada ja millal, mis rahvas sellest arvab ja palju muud. Kuidas üldse see pommi arendamine kulges. Kuidas enamus sellega seotud inimesi tegelikult üldse ei teadnud, millega nad tegelevad. Isegi pommitamisele suunduva lennuki meeskonnas enamik sai teada sellest, milline pomm neil pardal on, alles siis, kui nad juba lendasid Hiroshima poole. Kui palju jättis ajalugu inimestele valikuid ja kuidas hinnatakse ajalugu ümber peale selle toimumist ning kuidas see muutub, mida kaugemale see sündmus ajaloos jääb. Seda eelkõige kuna hilisemal ajal vaadeldakse sündmust pigem kontekstist väljas, sest ei olda enam selles keskkonnas, seda sündmust mõjutavate tegurite meelevallas. Raamatu lõpus on lühidalt inimestest, kes olid selle projekti juures teadlikult või teadmatult tegevad ja nende arvamus, kas nad toimisid õigesti või mitte. Kusjuures enamus neist jäi oma elu lõpuni kindlaks, et vaatamata kõigele oli see tollel hetkel täiesti õige otsus. Ilma selleta oleks hukkunud veel vähemalt miljon sõdurit ja poleks teada, kui kaua veel oleks sõda kestnud. 

Tuumapomm on aga tänapäeval väga suur oht endiselt, eriti kui see on selliste riikide ja nende juhtide käsutuses, kellel on väga suured ambitsioonid ja ebastabiilne närvikava. Loodetavasti siiski jääb maailmahukk tuumapommide läbi nägemata nii meil kui järgnevatel põlvkondadel. 

Kuidas tappa terroristi


7./162.  Droonisõdalane
Autor: Brett Velicovich ja Christopher S. Stewart  
Tõlkija: Lauri Liiders
Kirjastus: Rahva Raamat AS 2019
307lk./ 1402lk./26903lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #2 (ajalugu)

Kui väljamõeldud raamatutes jääb põnevusest puudus, siis tuleb kätte võtta tõsielusündmuseid kajastav raamat. See raamat kuulub ühena sinna valdkonda. Raamat, mida eriti ei andnud käest ära panna ja mis oma pinevuselt oli põnevam kui väljamõeldud spioonikas.  

Drooni peetakse üheks kõige olulisemaks sõjapidamise mõjutajaks sellel sajandil. Enamik meist on midagi kuulnud droonide kasutamisest sõjategevuses. Samas on see, mis toimub droonisõdurite tagalas ja mismoodi droone ikkagi kasutatakse, üsna salajas püsinud.
Brett Velicovich oli üks esimestest USA sõduritest, kellele usaldati ülesanne juhtida drooni. Ta pidas seda julma ametit 10 aastat ning kirjutas läbielatust raamatu. Raamat läbis USA kaitseministeeriumi tsensuuri ja autorid pidid nii mõndagi raamatust välja veel viskama kuigi nad juba kirjutades olid üritanud mitte paljastada ühtegi sõjasaladust. 

Aeg-ajalt me loeme ajakirjandusest, et Lähis-Idas tabati mõni kuulus terrorist ja ta võeti vangi või tapeti. Aga me ei mõtle tavaisikuna, kuidas see sündis, milline töö selle taga oli, et ta tabada ja kinni võtta. Ja üritada seda teha nii, et üksi teine inimene kannatada ei saaks, ei tsiviilisikute hulgast ega kinnivõtvate sõdurite hulgas. Paraku aeg ajalt ikka läheb veidi viltu ja kaotusi on mõlemate hulgas. Ja terroristide organisatsioonidel pole vaid juhid, see võrgustik on laiaulatuslik, kust kasvavad välja uued juhid, kui eelmised ellimineerida. Raamatus saab teada, kui meeletud tööd need mehed ja naised USA sõjaväes tegid, millistes tingimustes, kuidas nad muutusid sellest sõltlasteks. Kui raske oli neil pärast tavaellu tagasi tulla, kuidas nende lähedased ei tohtinud midagi teada ja seega nad lõikasid paratamatult ennast ära normaalsest elust. Nad muutusid ka ise fanaatikuteks, küll terrorismi vastasteks fanaatikuteks. Kuidas kuid magati vaid mõned tunnid kuni polnud enam võimelised üleväsimusest magama jäämagi. Kuidas elati energiajookide ja kohvi najal, korraliku söögita, sest polnud aega minna sööma. Raske on ette kujutada kuidas pisikeses ruumis mitmekesi suudeti töötada suure kuumuse käes nädalaid pesemata. 

See ei ole vaid sõjandusest huvitatule raamat, seda võiks lugeda kõik inimesed, et nendeni jõuaks teadmine terrorismist ja rahust, mis hinnaga seda võidetakse. Raamat on ladusalt kirjutatud nagu loeks juturaamatut.

Džunglisse eksinud maailm


6./161. Džungel kasvab tagasi. Meie ohtlikuks muutunud maailm ja Ameerika
Sari: Postimehe raamat  
Autor: Robert Kagan
Tõlkija: Margus Enno
Kirjastus: Postimees 2020
136lk./ 1095lk./26596lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #1 (teadus)

See raamat ilmus 2020 eesti keeles ja 2018 inglise keeles. Täna oleks see raamat kindlasti kirjutatud hoopis teisiti. Raamatus on küll kajastatud Venemaa oht, aga sel hetkel ei osanud veel autor aimata, et paari aasta pärast on taas täielik sõda Euroopa pinnal. Nagu paljud teised, alahindas ka autor Putini ambitsioone Suur-Venemaa rajamisel. Samas on autor üpris hästi ära tabanud nii Venemaa kui Hiina ambitsioonid ja miks nad mingis olukorras nii käituvad. Robert Kagani sõnul tuleb tunnistada, et läbi inimajaloo on eksisteerinud tung kaose poole. Maailmas leidub küllalt neid, kel on soovi ja võimalust olukorda hullemaks muuta – nad võtavad siis taas võimust. Nagu džungel, mis kasvab alati tagasi. 

Raamatus vaadeldakse USA rolli läbi ajaloo. Kuidas sellest riigist sai ülemailme rahu ja liberaalsuse, demokraatia kaitsja. Mis võib juhtuda, kui USA loobub üleilmse rahu ja korra tagamisest ning keskendub oma siseasjadele? Mis juhtuks, kui USA lahkuks Lähis-Idast ja Euroopast täielikult? Kas maailm oleks juba hävinud, valitseks üleilmne radikaalne islamism? Karta on, et Eesti kuuluks siis Suur-Venemaa koosseisu taas ja seekord radikaalsem totalitarism. Tegelikult maailm käärib igast otsast, ei saada rahulikult elada külg külje kõrval. Autor vaatab USA sõjalist kohalolekut läbi aastasaja, esimesest maailmasõjast kuni tänapäevani. Kuidas ameeriklased ise suhtuvad sellesse ning mis on maailmas juhtunud juhul kui USA riigipea on oma sõjalist kohalolekut Euroopas või Lähis-Idas vähendanud rahva survel. Kus on USA eksinud ja kus oleks võinud veel agressiivsemalt tegutseda. 

Raamat oli üsna mõtlemapanev, sest igapäeva elus me tavainimestena sellistele asjadele eriti ei mõtle. Võib olla nüüd tänu Ukraina sõjale mõtleme rohkem ja tunnetame rahu haprust maailmas. Mõnes kohas oli autor ka üsna terav Euroopa, eriti Suurbritannia valitsuse tegutsemise suhtes. Ma pole veel sattunud lugema ühtegi kehva raamatut selles sarjas. Mõni on huvitavam, mõni igavam sõltuvalt enda huvidest, aga mõtlemapanevad on kõik. 

Palgulusest lapse silme läbi


11./86. Tere tulemast eikuhugi
Autor: Elizabeth Laird
Tõlkija: Kristel Kriisa
Kirjastus: Glossus 2017
318lk./2137lk./14888lk.

Lugemise väljakutse: 40. 2024 - kultuuririkkuse aasta. Loe raamatut mõne teise rahva (kultuuri) kohta, kellest sa veel eriti midagi ei tea

Võtsin selle raamatu riiulist koduriiuli väljakutse jaoks, aga mida enam lugedes, seda enam hakkas kiusama mõte, et siia punkti alla sobiks see ideaalselt ja seega leidsin koduriiuli väljakutse jaoks ühe teise raamatu. 

Me kõik oleme kuulnud Süüriast ja põgenikest, kuid kui palju me teame tagapõhja, mis seal toimub. Kuidas näevad kohalikud elanikud seda ja kuidas eelkõige lapsed seda üle elavad, mis mõtted ja tunded neil on sellega seoses. 12-aastane Omar ning tema vennad ja õed on pärit Süüria ühest kaunimast linnast nimega Bosra. Omar ei huvitu poliitikast, tema ainus soov on saada suurena edukaks ärimeheks. Peagi aga langevad pommid, inimesed hukkuvad ning Omar ja tema pere on sunnitud kodust põgenema, kaasas vaid need asjad, mida kanda jaksavad. Kuhu nad ka ei põgeneks, sõja varjud jälitavad neid kõikjal ja nad on sunnitud võtma ette ohtliku teekonna ning kodumaalt põgenema. Kuhu aga minna, kui koju naasta pole enam võimalik? Mis saab kui laste ja täiskasvanute maailmad põrkuvad, kui lõppeb otsa lapsepõlv. Kui 12-aastane on sunnitud iga päev nii enne kui peale kooli töötama, et pere saaks kuidagigi toime ja kui isegi see karm lapsepõlv võetakse ära käest. Kuidas isa on peres see, kes kõike kamandab ja otsustab, aga mis juhtub, kui ta enam ei oska või suuda oma perekonna eest väljas olla, kui tema vaated elule ja riigi poliitikale ei ole enam vastuvõetavad tema lastele. Me oleme harjunud seda põgenike probleemi nägema ühest küljest - Euroopa inimeste küljest kui põgenikud nagu rohutirtsuparv vallutab maad. Selles raamatus oli aga välja toodud, miks see parv on liikuma läinud. Muidugi, on seal ka need majanduspagulased, nagu selleski raamatus enne sõda juba põgenes noor mees Euroopasse, et seal kergemalt ja suuremalt äri teha kuna kodumaal ei õnnestunud läbilöömine. Euroopas aga tema äritegevus soikus ja ju ta jäi abirahadele toetuma, sest eelkõige juba tekkisid kultuurilised konfliktid. Nemad on harjunud hoopis teistsuguste kommete ja traditsioonidega, kui Euroopa riikide põliselanikud. Ja mida rohkem neid saab, mida rohkem nad mingitesse paikadesse kontsentreeruvad, seda rohkem nad nõuavad ka asjade muutust nende harjumuste alusel. Aga see raamat paneb veidigi asjadele mõtlema ka nende vaatepunktist.

Kuna autor ise ei ole Süüriast, siis ma ei tea, kui täpne see lugu on, kui suures osas see vastab reaalsusele, aga usun, et päris laest ta seda siiski ei võtnud ja on teinud enne ikka uurimistööd ja vestelnud sealt pärit põgenikega. Üldiselt täitsa loetav raamat ja mingigi ettekujutuse sealsest elust andis, loodetavasti tõese. 


Tšernobõli lugu koos krimiga


9./84. Piisavalt põhjuseid surra
Autor: Morgan Audic
Tõlkija: Madis Jürviste
Kirjastus: Koolibri 2023
405lk./1397lk./14148lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse aprill: Tegutseb uurijatepaar

Raamatu tegevus toimub Tšernobõlis ja selle ümbruse külades. Loosse on sisse põimitud nii olukord elektrijaama katastroofi ajal, peale seda kui nüüd 30 aastat hiljem. Plahvatuse ajal tapetakse kaks naist, nende mõrvar jääb leidmata. Tšornobõli keelutsoonis olev turismigrupp leiab majaseinale riputatud laiba. Kohale kutsutud politsei teeb kindlaks, et tegu on mehega, kelle ema oli tol ööl tapetud. Ukraina kohalik uurijatepaar (mees ja naine) loodab, et juhtumi lahendamine toob kaasa võimaluse pääseda minema ohtlikust Tšernobõlist. Poisi isa, endine minister ja tähtis nina, ei usalda muidugi mõrva uurimist kohalikele, vaid palkab vene võmmi, kes on Tšernobõlist pärit ning valmis kõigeks, et süüdlane tuvastada. Seega tegelikult on siin uurijateks üks paar ja üksainus. Samas nende teed mingil hetkel ikka ristuvad ja ühel hetkel meestest tekib uus koostööd tegev uurijapaar. Raamatu autoriks on prantslane, kuid tundub, et tal on üsna tugev eeltöö tehtud ning isegi peensusteni mõni asi välja uuritud. Võib olla kohapealne elanik leiaks rohkem möödarääkimisi ja uskumatust, ei tea. Aga kuna ma pole niivõrd kursis, mis seal kolmkümmend aastat hiljem toimus, siis minu jaoks oli üsna usutav lugu. Raamat on kirjutatud enne suure sõjategevuse algust, kuid Donetski sõda on juba sissekirjutatud. Raamatu tegevus toimub vana tuumajaama ümbritsevas kiiritatud tsoonis, mis peaks olema suletud, aga ei ole seda mitte: sinna korraldatakse ekskursioone, seal elatakse ning surrakse. Ma küll ei saa aru, miks inimesed lähevad sinna turismiekskursioonidele. Miks mõned kohalikud inimesed ohule vaatamata tagasi oma kodudesse läksid, sellest saan küll aru. Tegelikult on see taustalugu sama öövastav, kui sel toimuvad kirjanduslikud mõrvad. Üldiselt nõrganärvilistele mitte soovitatav raamat, samas väga põnev ja pingeline raamat. Ning teadmisi saab ka Ukraina ja Venemaa kohta (viimased pole küll meile mingid uudised).  Ja miks on kaanel pääsuke - lugedes saab see selgeks, pääsukesed tulevad mitmed korrad seal jutus tegevusse.

Kui elava looduse ainus eesmärk on hävitada inimsugu

6./53. Surmailm I
Sari: F-sari 
Autor: Harry Harrison
Tõlkija: Urmas Alas
Kirjastus: Varrak 1997
143lk./1178lk./9479lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts:  Arvi Nikkarevi soovitused

Planeetidevaheline mängur Jason dinAlt saab pakkumise, millest on võimatu ära öelda. Sündmuste käik viib ta kummalisele planeedile nimega Pyrrus, kus kogu elav loodus näib eksisteerivat ainult ühe eesmärgiga - hävitada inimesi. Inimesed on omakorda kohandunud samaga vastama ning nõnda käibki lõppematu sõda. Kõik võtavad seal sõda paratamatusena ja keelduvad nägemast tõde, et inimsugu jääb loodusele alla. Keegi ei mõtle sellele, kuidas see sõda on üldse hakanud ja kas saaks midagi teha, et see sõda kunagi lõppeks. Miks loodus üldse neid sedavõrd ründavad. Pyrruslased on veendunud, et nemad on need õiged ja head ja loodus on see paha. Kui nüüd Jason hakkab mõtlema, siis pole see paljudele meelepärane, sest nende veendumusi rünnatakse. Aga kas ta leiab sõja alguse põhjuse ja viisi, kuidas seda peatada? Kuna tegu on kolmeosalise raamatuga, siis mõtlesin, kui palju mahub sinna esimesse õhukesse raamatukesse ning kas lugema hakkamisega ei tee ma endale karuteenet, st. ei pea leidma kohest võimalust ka kahte teist osa oma lugemisse kiirkorras sokutada. Esimene osa jõudis aga õnnelikult teatavasse punkti, kus sai loo pooleli hetkel jätta ja panna lootus järgnevatele soovitajatele, kes teisi osi edasi soovitaks. Vaatamata sellele, et raamat oli õhuke, jätkus sinna palju ja mitmetasandilisi sündmusi, raamat oli tempokas ja kiiresti loetav. Ning lõppude lõpuks ka mõtlemapanev - kuidas ka inimsugu on suhtunud ja suhtub loodusse, kelle territooriumile ta on tunginud. Ka reaalses maailmas ollakse hädas metsloomadega, kes inimesi ründavad, aga arvestamata, et kõigepealt ründas inimene nende territooriumile või lihtsalt hävitas nende elupaigad omale millegi saamiseks. Kes oli algne süüdlane, sellele ei mõelda. Mulle meeldis ja panen ka järjed kunagi lugemist vajavasse nimekirja, hetkel liiga palju muud kooli ja väljakutsete kohustuslikku ees ootamas, et mahuks koheselt lugemislauale.

Millised olid II maailmasõja äärmused?


6./34. Teise maailmasõja kurioosumid, äpardused ja rekordid
Sari: Imeline ajalugu
Autorid: Mati Õun, Hanno Ojalo
Kirjastus: Äripäev 2019
151lk./1038lk./6034lk.
 
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga veebruar: Äärmused #2 (ajalugu)
 
Sõda on kindlasti üks äärmus, aga siin raamatus on kirjas Teise maailmasõja äärmused: kurioosumid, äpardused ja rekordid.  Teise maailmasõja lõpust on möödas ligi kolmveerand sajandit, ent ometi ei anna see koletu ajajärk meile ikka veel asu. Kuidas saaksimegi unustada seda metsikust, mis röövis üle 50 miljoni inimhinge, hävitas tuhandeid linnu ja külasid ning miljardite eest vara. Selles raamatus ei ole aga kajastatud sõjakäik ja lahingud. Siin on võetud vaatluse alla selle sõja äärmused. Raamat algab hiigelehitiste peatükiga. Ka sõja ajal ehitati, aga siis ikka neid sõjas vajaminevaid kaitserajatisi ja punkreid. Räägitakse nii Hitleri, Stalini kui allveelaevade punkritest ja õhutõrjetornidest. Järgmises peatükis on vaatluse all superrelvad, ikka need kõige, kõige suuremad ja võimsamad, millest osa siiski rindele üldse ei jõudnud seoses oma gigantsusega. Edasi tuli vaatluse alla eriüksused, spioonid, diversandid ja partisanid. Ning oma peatüki said ka blufimehed. Kui peale sõda hakati uurima neid sõjakangelasi ja nende sõjaajal kirja saanud tapmisi/hävitamisi, mille eest autasud rinda riputati, siis tegelikkus ei vastanud sugugi jutule. Sageli hävitati mõni sõjamasin, mida sellele rindele üldse ei olnud jõudnudki. Või kas pommitava lennuki piloot jõuab ülelennul ikka täpselt kokku lugeda, mitu tanki ta nüüd hävitas oma pommidega? Raamatus oli veel kõikvõimalikke äpardusi ja ebaõnnestunud või käpardlikke plaane, mille tõttu said väga paljud surma. Kuid kirjas oli ka nii tavapärast nagu söömine - toidutalongid ja normid eri riikides sõja ajal. Kui suured olid haide pidusöögid merelahingute ajal. Ja millal ikka lõppes sõda? Kas 1945 kui riigi kapituleerusid või 1974 kui Aasia džunglis viimased Jaapani sõdurid lõpuks uskuma jäid, et sõda on lõppenud ja alla andsid?
Täitsa huvitav raamat oli ja autorid olid sisse toonud ka sõjategevuse Eestimaal. Ka siin toimus nii mõndagi kuriooset. Teise maailmasõja suurimad merelahingud Leyte ja Juminda. Autorite arvates siiski suurima hukkunute arvuga on Juminda - 65 laeva ja 15000 hukkunut. Selles raamatus oli nii seda, mida ma teadsin, kui ka mitmeid uusi fakte. Täitsa huvitav lugemine oli, täis äärmuseid.

Ood rahule, vastupanule ja lootusele

Taustapilt: tehisintellekt
16./240. Sõda, mis muutis Rondot
Autorid: Andri Lessiv ja Romana Romanõšõn
Tõlkija: Ilona Martson
Kirjastus: Draakon & Kuu 2022
36lk./2566lk./51616lk.

Lugemise väljakutse 2023: 16. Ukraina kirjaniku raamat või raamat Ukraina kohta

Kolm sõpra, Danko, Zirka ja Fabian elavad Rondo linnakeses, imelises paigas, kus valitseb rahu ja harmoonia . . . kuni sinna saabub Sõda. Danko, Zirka ja Fabian ei ole inimesed, üks sõpradest on helendav ja näeb välja kui elektripirn, teine õhupallikoer ja kolmas paberist origami lind. Ka Rondo ei ole maapeal asuv linna, vaid kusagil mujal planeedil olev koht. Keset linna on talveaed, kus kasvavad laulvad lilled. Kui tuleb Sõda, siis muutub kogu maailm mustadesse toonidesse ning lilled vaikivad... Aga ükski Sõda ei saa kunagi tulla võitjaks ja nii ka selles raamatus. Aga kuidas see õnnestus, seda peab juba raamatust lugema. Esialgsed laulvad lilled ei olnud moonid. Moonid tulid alles pärast ja raamatus oli ka öeldud põhjus, miks just moonid. Kuna ma sellest ei teadnud, siis uurisin veidi internetis ja leidsin sellise artikli:

Mooniga austame langenuid
  17 Nov 2006  Jaan Lepp
Eestlased Kanadas lehelt

Iga novembrikuu algul tärkavad punased moonid kanadalaste rinnas. See aastakümnete pikkune tava on Kanadas juurdunud, kuid vähesed on teadlikud selle saamisloost.

Enamus kanadalasi tunneb ka hästi luuletust „In Flander's Fields“, sest selle luuletuse sõnad leiame Kanada 10-dollarisel rahatähel. See on samuti üks väheseid luuletusi, mida koolides noortele tutvustatakse. Poeemi esimesi ridu ja tema autori, kolonel-leitnant John McCrae nime tunnevad nii kanadalased, inglased, prantslased kui ameeriklased.

Luuletuse kirjutas McCrae Ypres'i läheduses, kus ta teenis arstina sidumispunktis. 1915. a mais mattis ta seal oma langenud sõbra, leitnant A. H. Helmeri Ottawast. Hingeliselt murtuna vaatas ta sidumispunkti kõrval asuvat hauda, kus vaikses tuules hõljusid moonid ning kasutas oma puhkeajast 20 minutit kõnealuse luuletuse loomiseks, mis ilmus esimest korda trükis 8. detsembril 1915 ajakirjas Punch Inglismaal. Need luuleread haarasid lugejate ja kuulajate hingi ning McCrae sõnadest sündis lahingutes langenud sõdalaste tunnusmärk.

Luuletusega „In Flander's Fields“ tutvus ka YMCA-s töötanud ameeriklanna Moina Michael 1918. aastal. Loetust emotsionaalselt mõjutatuna lubas ta endale, et kannab alati punast mooni omapoolse austuse ja tunnustuse sümbolina langenutele sõdalastele. Kaks aastat hiljem Ameerikat külastanud prantslanna Madame Guerin tutvus seal punase mooni tähendusega ning koju naastes hakkas käsitsi valmistatud punaste moonide müügist laekunud summadega toetama I maailmasõja piirkonna vaeslapsi.

Innustatuna nende kahe naise tegevusest otsustas Kanada Sõjaveteranide Liit 1921. a võtta punase mooni kasutusele oma mälestuspäeva sümbolina. Tänapäeval meenutatakse punase mooniga sõjatandritel langenud 117.000 Kanada sõdurit.

Piirkonnas, kus McCrae kirjutas oma luuletuse, toimus 9. aprillil 1917 Kanada sõjaväe rünnak. Rasketes lahingutes saavutati võit, kuid veelgi enam — nendes võitlustes tärkas Kanada rahvuslik iseteadvus.

Punased moonid ei ole piirkonnale iseloomulikud igal aastal õitsvad lilled. Juba Napoleoni sõdade ajal märgati, et sõjatandritel tärkasid järgmisel aastal punased moonid, mis katsid tihedalt lahingupaiku. Ja nad õitsesid vaid ühe aasta. Rahvasuus ühendati need õitsemised langenud sõdalaste hingedega.

Teadlased selgitavad, et kahuritules ülesküntud pinnas segunes sügavamal asuva lubjakiviga, mille tulemusena mooni seemned taas tärkasid. Kuid sellel kainel teaduslikul selgitusel puudub kahjuks hingeline aspekt. Punased mooniõied meie rinnas räägivad siiski edasi nii langenud sõdalaste hingedest kui ka meie austusest vabadusvõitlejate vastu.