Palgulusest lapse silme läbi

11./86. Tere tulemast eikuhugi

Autor: Elizabeth Laird

Tõlkija: Kristel Kriisa

Kirjastus: Glossus 2017

318lk./2137lk./14888lk.

Lugemise väljakutse: 40. 2024 - kultuuririkkuse aasta. Loe raamatut mõne teise rahva (kultuuri) kohta, kellest sa veel eriti midagi ei tea

Võtsin selle raamatu riiulist koduriiuli väljakutse jaoks, aga mida enam lugedes, seda enam hakkas kiusama mõte, et siia punkti alla sobiks see ideaalselt ja seega leidsin koduriiuli väljakutse jaoks ühe teise raamatu. 

Me kõik oleme kuulnud Süüriast ja põgenikest, kuid kui palju me teame tagapõhja, mis seal toimub. Kuidas näevad kohalikud elanikud seda ja kuidas eelkõige lapsed seda üle elavad, mis mõtted ja tunded neil on sellega seoses. 12-aastane Omar ning tema vennad ja õed on pärit Süüria ühest kaunimast linnast nimega Bosra. Omar ei huvitu poliitikast, tema ainus soov on saada suurena edukaks ärimeheks. Peagi aga langevad pommid, inimesed hukkuvad ning Omar ja tema pere on sunnitud kodust põgenema, kaasas vaid need asjad, mida kanda jaksavad. Kuhu nad ka ei põgeneks, sõja varjud jälitavad neid kõikjal ja nad on sunnitud võtma ette ohtliku teekonna ning kodumaalt põgenema. Kuhu aga minna, kui koju naasta pole enam võimalik? Mis saab kui laste ja täiskasvanute maailmad põrkuvad, kui lõppeb otsa lapsepõlv. Kui 12-aastane on sunnitud iga päev nii enne kui peale kooli töötama, et pere saaks kuidagigi toime ja kui isegi see karm lapsepõlv võetakse ära käest. Kuidas isa on peres see, kes kõike kamandab ja otsustab, aga mis juhtub, kui ta enam ei oska või suuda oma perekonna eest väljas olla, kui tema vaated elule ja riigi poliitikale ei ole enam vastuvõetavad tema lastele. 

Kuna autor ise ei ole Süüriast, siis ma ei tea, kui täpne see lugu on, kui suures osas see vastab reaalsusele, aga usun, et päris laest ta seda siiski ei võtnud ja on teinud enne ikka uurimistööd ja vestelnud sealt pärit põgenikega. Üldiselt täitsa loetav raamat ja mingigi ettekujutuse sealsest elust andis, loodetavasti tõese. 

Tšernobõli lugu koos krimiga

9./84. Piisavalt põhjuseid surra

Autor: Morgan Audic

Tõlkija: Madis Jürviste

Kirjastus: Koolibri 2023

405lk./1397lk./14148lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse aprill: Tegutseb uurijatepaar

Raamatu tegevus toimub Tšernobõlis ja selle ümbruse külades. Loosse on sisse põimitud nii olukord elektrijaama katastroofi ajal, peale seda kui nüüd 30 aastat hiljem. Plahvatuse ajal tapetakse kaks naist, nende mõrvar jääb leidmata. Tšornobõli keelutsoonis olev turismigrupp leiab majaseinale riputatud laiba. Kohale kutsutud politsei teeb kindlaks, et tegu on mehega, kelle ema oli tol ööl tapetud. Ukraina kohalik uurijatepaar (mees ja naine) loodab, et juhtumi lahendamine toob kaasa võimaluse pääseda minema ohtlikust Tšernobõlist. Poisi isa, endine minister ja tähtis nina, ei usalda muidugi mõrva uurimist kohalikele, vaid palkab vene võmmi, kes on Tšernobõlist pärit ning valmis kõigeks, et süüdlane tuvastada. Seega tegelikult on siin uurijateks üks paar ja üksainus. Samas nende teed mingil hetkel ikka ristuvad ja ühel hetkel meestest tekib uus koostööd tegev uurijapaar. Raamatu autoriks on prantslane, kuid tundub, et tal on üsna tugev eeltöö tehtud ning isegi peensusteni mõni asi välja uuritud. Võib olla kohapealne elanik leiaks rohkem möödarääkimisi ja uskumatust, ei tea. Aga kuna ma pole niivõrd kursis, mis seal kolmkümmend aastat hiljem toimus, siis minu jaoks oli üsna usutav lugu. Raamat on kirjutatud enne suure sõjategevuse algust, kuid Donetski sõda on juba sissekirjutatud. Raamatu tegevus toimub vana tuumajaama ümbritsevas kiiritatud tsoonis, mis peaks olema suletud, aga ei ole seda mitte: sinna korraldatakse ekskursioone, seal elatakse ning surrakse. Ma küll ei saa aru, miks inimesed lähevad sinna turismiekskursioonidele. Miks mõned kohalikud inimesed ohule vaatamata tagasi oma kodudesse läksid, sellest saan küll aru. Tegelikult on see taustalugu sama öövastav, kui sel toimuvad kirjanduslikud mõrvad. Üldiselt nõrganärvilistele mitte soovitatav raamat, samas väga põnev ja pingeline raamat. Ning teadmisi saab ka Ukraina ja Venemaa kohta (viimased pole küll meile mingid uudised).  Ja miks on kaanel pääsuke - lugedes saab see selgeks, pääsukesed tulevad mitmed korrad seal jutus tegevusse.

Kui elava looduse ainus eesmärk on hävitada inimsugu

6./53. Surmailm I

Sari: F-sari 

Autor: Harry Harrison

Tõlkija: Urmas Alas

Kirjastus: Varrak 1997

143lk./1178lk./9479lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts:  Arvi Nikkarevi soovitused

Planeetidevaheline mängur Jason dinAlt saab pakkumise, millest on võimatu ära öelda. Sündmuste käik viib ta kummalisele planeedile nimega Pyrrus, kus kogu elav loodus näib eksisteerivat ainult ühe eesmärgiga - hävitada inimesi. Inimesed on omakorda kohandunud samaga vastama ning nõnda käibki lõppematu sõda. Kõik võtavad seal sõda paratamatusena ja keelduvad nägemast tõde, et inimsugu jääb loodusele alla. Keegi ei mõtle sellele, kuidas see sõda on üldse hakanud ja kas saaks midagi teha, et see sõda kunagi lõppeks. Miks loodus üldse neid sedavõrd ründavad. Pyrruslased on veendunud, et nemad on need õiged ja head ja loodus on see paha. Kui nüüd Jason hakkab mõtlema, siis pole see paljudele meelepärane, sest nende veendumusi rünnatakse. Aga kas ta leiab sõja alguse põhjuse ja viisi, kuidas seda peatada? Kuna tegu on kolmeosalise raamatuga, siis mõtlesin, kui palju mahub sinna esimesse õhukesse raamatukesse ning kas lugema hakkamisega ei tee ma endale karuteenet, st. ei pea leidma kohest võimalust ka kahte teist osa oma lugemisse kiirkorras sokutada. Esimene osa jõudis aga õnnelikult teatavasse punkti, kus sai loo pooleli hetkel jätta ja panna lootus järgnevatele soovitajatele, kes teisi osi edasi soovitaks. Vaatamata sellele, et raamat oli õhuke, jätkus sinna palju ja mitmetasandilisi sündmusi, raamat oli tempokas ja kiiresti loetav. Ning lõppude lõpuks ka mõtlemapanev - kuidas ka inimsugu on suhtunud ja suhtub loodusse, kelle territooriumile ta on tunginud. Ka reaalses maailmas ollakse hädas metsloomadega, kes inimesi ründavad, aga arvestamata, et kõigepealt ründas inimene nende territooriumile või lihtsalt hävitas nende elupaigad omale millegi saamiseks. Kes oli algne süüdlane, sellele ei mõelda. Mulle meeldis ja panen ka järjed kunagi lugemist vajavasse nimekirja, hetkel liiga palju muud kooli ja väljakutsete kohustuslikku ees ootamas, et mahuks koheselt lugemislauale.

Millised olid II maailmasõja äärmused?

6./34. Teise maailmasõja kurioosumid, äpardused ja rekordid

Sari: Imeline ajalugu

Autorid: Mati Õun, Hanno Ojalo

Kirjastus: Äripäev 2019

151lk./1038lk./6034lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga veebruar: Äärmused #2 (ajalugu)

 

Sõda on kindlasti üks äärmus, aga siin raamatus on kirjas Teise maailmasõja äärmused: kurioosumid, äpardused ja rekordid.  Teise maailmasõja lõpust on möödas ligi kolmveerand sajandit, ent ometi ei anna see koletu ajajärk meile ikka veel asu. Kuidas saaksimegi unustada seda metsikust, mis röövis üle 50 miljoni inimhinge, hävitas tuhandeid linnu ja külasid ning miljardite eest vara. Selles raamatus ei ole aga kajastatud sõjakäik ja lahingud. Siin on võetud vaatluse alla selle sõja äärmused. Raamat algab hiigelehitiste peatükiga. Ka sõja ajal ehitati, aga siis ikka neid sõjas vajaminevaid kaitserajatisi ja punkreid. Räägitakse nii Hitleri, Stalini kui allveelaevade punkritest ja õhutõrjetornidest. Järgmises peatükis on vaatluse all superrelvad, ikka need kõige, kõige suuremad ja võimsamad, millest osa siiski rindele üldse ei jõudnud seoses oma gigantsusega. Edasi tuli vaatluse alla eriüksused, spioonid, diversandid ja partisanid. Ning oma peatüki said ka blufimehed. Kui peale sõda hakati uurima neid sõjakangelasi ja nende sõjaajal kirja saanud tapmisi/hävitamisi, mille eest autasud rinda riputati, siis tegelikkus ei vastanud sugugi jutule. Sageli hävitati mõni sõjamasin, mida sellele rindele üldse ei olnud jõudnudki. Või kas pommitava lennuki piloot jõuab ülelennul ikka täpselt kokku lugeda, mitu tanki ta nüüd hävitas oma pommidega? Raamatus oli veel kõikvõimalikke äpardusi ja ebaõnnestunud või käpardlikke plaane, mille tõttu said väga paljud surma. Kuid kirjas oli ka nii tavapärast nagu söömine - toidutalongid ja normid eri riikides sõja ajal. Kui suured olid haide pidusöögid merelahingute ajal. Ja millal ikka lõppes sõda? Kas 1945 kui riigi kapituleerusid või 1974 kui Aasia džunglis viimased Jaapani sõdurid lõpuks uskuma jäid, et sõda on lõppenud ja alla andsid?

Täitsa huvitav raamat oli ja autorid olid sisse toonud ka sõjategevuse Eestimaal. Ka siin toimus nii mõndagi kuriooset. Teise maailmasõja suurimad merelahingud Leyte ja Juminda. Autorite arvates siiski suurima hukkunute arvuga on Juminda - 65 laeva ja 15000 hukkunut. Selles raamatus oli nii seda, mida ma teadsin, kui ka mitmeid uusi fakte. Täitsa huvitav lugemine oli, täis äärmuseid.

Ood rahule, vastupanule ja lootusele

Taustapilt: tehisintellekt

16./240. Sõda, mis muutis Rondot

Autorid: Andri Lessiv ja Romana Romanõšõn

Tõlkija: Ilona Martson

Kirjastus: Draakon & Kuu 2022

36lk./2566lk./51616lk.

Lugemise väljakutse 2023: 16. Ukraina kirjaniku raamat või raamat Ukraina kohta

Kolm sõpra, Danko, Zirka ja Fabian elavad Rondo linnakeses, imelises paigas, kus valitseb rahu ja harmoonia . . . kuni sinna saabub Sõda. Danko, Zirka ja Fabian ei ole inimesed, üks sõpradest on helendav ja näeb välja kui elektripirn, teine õhupallikoer ja kolmas paberist origami lind. Ka Rondo ei ole maapeal asuv linna, vaid kusagil mujal planeedil olev koht. Keset linna on talveaed, kus kasvavad laulvad lilled. Kui tuleb Sõda, siis muutub kogu maailm mustadesse toonidesse ning lilled vaikivad... Aga ükski Sõda ei saa kunagi tulla võitjaks ja nii ka selles raamatus. Aga kuidas see õnnestus, seda peab juba raamatust lugema. Esialgsed laulvad lilled ei olnud moonid. Moonid tulid alles pärast ja raamatus oli ka öeldud põhjus, miks just moonid. Kuna ma sellest ei teadnud, siis uurisin veidi internetis ja leidsin sellise artikli:

Mooniga austame langenuid

  17 Nov 2006  Jaan Lepp

Eestlased Kanadas lehelt

https://www.eesti.ca/mooniga-austame-langenuid/article14642

Iga novembrikuu algul tärkavad punased moonid kanadalaste rinnas. See aastakümnete pikkune tava on Kanadas juurdunud, kuid vähesed on teadlikud selle saamisloost.

Enamus kanadalasi tunneb ka hästi luuletust „In Flander's Fields“, sest selle luuletuse sõnad leiame Kanada 10-dollarisel rahatähel. See on samuti üks väheseid luuletusi, mida koolides noortele tutvustatakse. Poeemi esimesi ridu ja tema autori, kolonel-leitnant John McCrae nime tunnevad nii kanadalased, inglased, prantslased kui ameeriklased.

Luuletuse kirjutas McCrae Ypres'i läheduses, kus ta teenis arstina sidumispunktis. 1915. a mais mattis ta seal oma langenud sõbra, leitnant A. H. Helmeri Ottawast. Hingeliselt murtuna vaatas ta sidumispunkti kõrval asuvat hauda, kus vaikses tuules hõljusid moonid ning kasutas oma puhkeajast 20 minutit kõnealuse luuletuse loomiseks, mis ilmus esimest korda trükis 8. detsembril 1915 ajakirjas Punch Inglismaal. Need luuleread haarasid lugejate ja kuulajate hingi ning McCrae sõnadest sündis lahingutes langenud sõdalaste tunnusmärk.

Luuletusega „In Flander's Fields“ tutvus ka YMCA-s töötanud ameeriklanna Moina Michael 1918. aastal. Loetust emotsionaalselt mõjutatuna lubas ta endale, et kannab alati punast mooni omapoolse austuse ja tunnustuse sümbolina langenutele sõdalastele. Kaks aastat hiljem Ameerikat külastanud prantslanna Madame Guerin tutvus seal punase mooni tähendusega ning koju naastes hakkas käsitsi valmistatud punaste moonide müügist laekunud summadega toetama I maailmasõja piirkonna vaeslapsi.

Innustatuna nende kahe naise tegevusest otsustas Kanada Sõjaveteranide Liit 1921. a võtta punase mooni kasutusele oma mälestuspäeva sümbolina. Tänapäeval meenutatakse punase mooniga sõjatandritel langenud 117.000 Kanada sõdurit.

Piirkonnas, kus McCrae kirjutas oma luuletuse, toimus 9. aprillil 1917 Kanada sõjaväe rünnak. Rasketes lahingutes saavutati võit, kuid veelgi enam — nendes võitlustes tärkas Kanada rahvuslik iseteadvus.

Punased moonid ei ole piirkonnale iseloomulikud igal aastal õitsvad lilled. Juba Napoleoni sõdade ajal märgati, et sõjatandritel tärkasid järgmisel aastal punased moonid, mis katsid tihedalt lahingupaiku. Ja nad õitsesid vaid ühe aasta. Rahvasuus ühendati need õitsemised langenud sõdalaste hingedega.

Teadlased selgitavad, et kahuritules ülesküntud pinnas segunes sügavamal asuva lubjakiviga, mille tulemusena mooni seemned taas tärkasid. Kuid sellel kainel teaduslikul selgitusel puudub kahjuks hingeline aspekt. Punased mooniõied meie rinnas räägivad siiski edasi nii langenud sõdalaste hingedest kui ka meie austusest vabadusvõitlejate vastu.