Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #6 (populaarteadus)
Raamat sai loetud küll mai viimastel tundidel, kuid kohe postitust tegema ei suutnud hakata. Eelmisel aastal lugesin üsna mitmeid aju ja mõistusega seotud raamatuid ja seetõttu kohati tundus see raamat juba tuttavana. Oi, sellest ma juba lugesin, jah, see tundub küll nii olema! Sellised mõtted tekkisid tihti keset lugemist. Enamus meist on veendunud, et meie võimetel on piirid. Teadus aga ütleb, et see pole sugugi nii. Jo Boaleri „Piirideta mõistus“ pakub ohtralt tõendeid, mis kinnitavad, et tegelikult on meie aju ääretult paindlik ja õpivõimeline. Raamat oli suures osas keskendunud matemaatika õppimisele, aga selgitas, et seda on võimalik üldistada ka näiteks kunstile ja muusikale. No matemaatika osas ma võin nõustuda, aga kunsti ja muusika osas siiski mitte. Jah, kuidagi võid sa ju need asjad ka ära õppida, aga no tippmuusikuks sa ikka kuidagi ei saa kui sul täielikult puudub muusikaline kuulmine ja rütmitunne. Võid ju neid ka õppida ja neis paremaks muutuda, aga mitte tipptasemel. Hetkel oskab tehisintellekt igatahes minust hulga paremini muusikat kirjutada, laulda ja joonistada. Seega ma endiselt ei kipu selles valdkonnas tema ega kunstnike-heliloojate-lauljatega võistlema. Matemaatika oli mul koolis alati väga kerge kuni gümnaasiumi lõpuosani. Siis õpetaja kasutas gümnaasiumi õpiku asemel ülikooli ülesande raamatut ja matemaatika ei olnud enam midagi, mis oleks tulnud ilma vaeva nägemata, pingutamata. Mul tuli piir ette ja kahjuks ei osanud siis keegi panna mind mõistma, et mõistusel ei ole piire, mõistus areneb edasi vaid pingutades. Uuringud näitavad, et kui matemaatikapelguril tuleb arvudega pistmist teha, aktiveerub tema ajus hirmukeskus – seesama, mis erutub, kui näeme madu või ämblikku – samas kui probleemilahendamiskeskuste aktiivsus kukub oluliselt. Ma arvan, et mul otseselt ei aktiveerunud hirmukeskus, pigem ütleks, et see oli tülgastuskeskus. Ei olnud piisavalt huvi enam, korraga oli matemaatikat liiga palju ja liiga rasket, ei viitsinud pingutada piisavalt. Aga see muutis minu elu, sest kui enne gümnaasiumit oli huvi minna matemaatikat edasi õppima, siis tänu gümnaasiumi aegsele matemaatikaõpetajale läksin matemaatikast hästi kauget asja proovima õppida ja kukkusin läbi. Raamat aga lükkab üheselt ümber meid kammitsevad väärarusaamad ning selgitab, kuidas iseenda ja teiste potentsiaali paremini avada. Lisaks teaduse viimasele sõnale toob Stanfordi ülikooli professor välja kuus õppimise võluvõtit, mis panevad aju teisiti tööle. Need ei muuda üksnes uskumusi tegelikkusest, vaid ka tegelikkust ennast, sest mõistes oma päris potentsiaali, avanevad küljed, mida siiani eitasime. Kahjuks mina neid võluvõtmeid omal ajal ei tundnud ja ka paljude meesõpetajate endi suhtumine oli, et osade õpilaste pea reaalaineid ei võta ja no nende hulka kuuluvad 100% tüdrukud, või vähemalt 99%. Mäletan siiani oma esimest füüsikaõpetajat, kes kohe esimesele tunnil tegi selgeks, et tema aines tüdrukutel pole võimalustki üle nelja ja kuidas ta siis esimese veerandi hindeid välja pannes (siis tohtis seda veel teha avalikult terve klassi ees) pidi oma sõnu sööma, sest ta pidi mulle hinnet pannes ütlema: "Siin ei ole midagi teha, viis" kuna mul ei olnud veerandi jooksul ühtegi teist hinnet. Edaspidi muidugi ta enam nii lahke ei olnud või siis ma enam nii väga ei viitsinud pingutada õppimisega. Raamatus on küllalt palju just selliseid minuga sarnaseid näiteid, kus meesõpetajad või õppejõud viivadki naistudengid sinnani, et need lahkuvad koolist või tugevamad saavutavad oma eesmärgi peale seda, kui on saanud kelleltki tuge, et nad on võimelised ikkagi, neil on potentsiaali. Raamat on väga huvitav ja soovitan lugeda või anda lugeda oma teismelistele/üliõpilastele, kellel on raskused ning kes ütlevad, et nende pea ei võta ja tahavad midagi katki jätta.
