Porgandist saab hea piruka

32./310.  Porgandipirukas 

Autor Ilmar Tomusk 

Kirjastus Tammerraamat 2019

48lk./5016lk./53423lk.

 

Lugemise väljakutse 2024: 16. Raamat Eesti kirjanikult, kellel on aastal 2024 ümmargune juubel

Porgandipirukas – see on maitsev ja tervislik ning selle valmistamine on imelihtne.Raamatus ei ole ainult porgandipiruka retsept ja õpetus, kuidas seda teha, vaid ka tutvustatakse tegelasi, kes on porgandipiruka juures need kõige olulisemad. Paula Porgand, Mariina Muna, Priit Pärm, Johanna-Margareeta Jahu ja paljud teised. Lapsed saavad teada kust neid saadakse, mis on nende taust, milleks nad vajalikud on ja palju muud huvitavat. Igatahes mulle ajas see raamat küll porgandipiruka isu peale. Väga vahva raamat! 

Loomad, kes on ajalooürikutes ja kunstis jäädvustunud

21./207. Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis

Sari: Acta Universitatis Tallinnensis. Artes  

Autorid: Juhan Kreem, Ivar Leimus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: TLÜ Kirjastus 2023

208lk./4730lk./35807lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #6 (ajalugu)

Kui ma hakkasin sellesse väljakutsesse raamatuid otsima, siis selle raamatuga teadsin kohe, et seda ma tahan kindlasti lugeda. Kuid tuli välja, et ma polnud ainus lugemishuviline ja nii ootasin pikalt, kas saan ikka enne kuu lõppu raamatu kätte või ei. Sain. Lugemine ise oli nii nauditav ja huvitav, et peaaegu ühe päevaga sai loetud. Raamatus kajastati esiteks uurimust, kui palju on mingeid loomi nimetatud keskajal Liivimaal käibinud viies talurahvaõiguses, kolmes lääni- ja maaõiguses ning kolmes linnaõiguses. Osutus, et üldiselt vähe, eelkõige neid, kes kasulikud, olulised või väärtuslikud. Eelkõige siis hobused. Loomad olid üldiselt ühes pajas muu varaga. Teine peatükk uuriski Saksa ordu hobuseid, palju, millised ja kus. Kuigi keskaegsed allikad olid selles osas üpris napid ja puudulikud. Kuid mingi kaardi nende rohkusest/vähesusest ja paiknemisest saadi. Raamatus on ka tulemuseks saadud kaart. Kolmas peatükk uuris loomi, mida kingiti ja pärandati. Taas enamuses ikka hobuseid. Teised loomad olid muu vara hulka kuuluvad pärandamisel. Hobused olidki enamasti just sellepärast välja toodud, et neid kingiti või pärandati eraldi muust varast. Aga siia peatükki jõudsid ka mõned eksootilised imeloomad nagu kaamel või kalkun. Jah, kalkun oli imeloom, aga miks, seda peate ise raamatust lugema. Neljas oli loomad kaubanduses ja eks neid hobuseid ikka osteti ja müüdi taas kõige rohkem. Aga kellele ja miks neid ei müüdud ja palju need maksid, jääb taas lugeja enda teada saada. Viies peatükk rääkis loomadest, kes sattusid ärasöömiseks erinevatele toidulaudadele. Eelkõige muidugi pidulaudadele ja tähtsate tegelaste omadele, sest nende toidu ostmise tšekke on ikka omajagu arhiivis veel tallel. Seega ärge visake poe tšekke minema, mitme sajandi pärast teadlastel hea uurimistööd taas teha, mida praegusaja inimesed sõid. Parim fakt, mille teada sain oli, et kobras oli loom, aga koprasaba oli kala. No jutt ikka sellest sabast, mis loom kopra taga on niikaua kuni ta elus on. Aga kui maha löödi, siis paastu ajal kui liha oli keelatud süüa, siis kopra saba võis, sest see oli kala. Keskaegsetel inimestel oli hea loogika ja fantaasia. Muide, hülged olid ka kalad, neid võis ka paastu ajal süüa, aga neid sõid siiski peamiselt lihtsad rannainimesed, mitte nii väga ülikud. Viimane, kõige pikem on loomadest Liivimaal olevatel maalidel ja raidkividel. Kui muus osas oli raamatu kangelasteks kohalikud koduloomad, siis nüüd olid peategelasteks lõvid ja draakonid. Need, kes jaksasid deemonite vastu inimesi kaitsta ikka. Viimane oli tegelikult minu jaoks kõige igavam ja vähem uut infot sisaldav. Kuid üldiselt väga huvitav raamat oli kuidas on keskkaegne inimene suhtunud loomadesse, kes olid talle nii olulised, et seda kusagil kirjapildis või visuaalses vormis ära märkida/kujutada, kes olid teisejärgulised ja kes üldse tähtsusetud. See raamat jõuab kindlalt minu selle aasta parimate loetud raamatute nimekirja.
 

Kuidas maitseb Eestimaa?

8./194.  Eesti maitselaegas : toit, teadmised ja lood gastronoomilisest pärandist 

Koostaja: Raivo Kalle

Kirjastus: Universita di Scienze Gastronomiche 2021

157lk./1642lk./32719lk.

Eesti ajaloo väljakutse august: Eesti joogid ja söögid, köögid, sööklad ja restoranid

Ark of Taste kriteeriumite järgi loetakse pärandiks toodet, mis on elavas käibes olnud vähemalt ühe inimpõlve ehk 30 aastat. Sellesse raamatusse on koondatud 60 erinevat taime, looma, kala mida Eestis on väga pikka aega kasvatatud ja söödud, mis on jõudnud Ark of Taste nimekirja, aga ka mõned valmistooted nagu soolapekk, hapukurk, linnaseõlu, korp, kaeraküpsis, tangumakk, kama jt. Iga asja juures on kirjas mis ta on, kuidas teda kasutatakse toiduks, ajalooline, kultuuriline ja majanduslik tähtsus ning ohustatus. Enamus seal toodust on selline, mida olen söönud/maitsnud, aga ka mõned asjad mida veel pole. Kuid mõni maitse on selline, mida ikka ja jälle tarbin, sest see on sedavõrd hea. Samas mõne asja juures pani õlhu kehitama, kas ikka on selline põline toit, ehk siiski pigem selline, mis kunagi oli laialdasem ja nüüd üpris kadunud meie söögilaualt siiski. Raamat oli huvitav ja mõne sordi kohta sai uut ka teada.

Kas täielikku tõde toidu kohta on üldse maailmas olemas?

 

7./127. Purustatud toidumüüdid. Miks meie senised tõekspidamised toidust on enamasti valed

Autor: Tim Spector

Tõlkija: Triinu Lööve

Kirjastus: Pegasus 2023

288lk./ 664lk./20976lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #13 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #15 (vabatahtlik)   

Kui hakkasime ettevalmistama koolis vanemaealistele tervisepäeva ja kavas oli neile rääkida toidumüütidest ning mõned neist purustada, siis sai kõrvale otsitud mõned raamatud, et ikka oleks, millele tugineda. Ja mis raamat sinna ikka paremini sobiks kui Purustatud toidumüüdid. Siiski jäi selle raamatu lugemine mul pooleli ning alles nüüd, hulk aega peale tervisepäeva jõudsin lõpuks nende toidumüütide purustamisega lõpuni. Lugedes tekkis pidevalt mõte, et kui Tim purustab sedavõrd julgelt neid müüte, siis kes on järgmine, kes purustab need Timi müüdid? Päris kõik tema müüdipurustused ei klappinud sellega, mida me koolis olime õppinud, kuid paljud müüdid küll. Ta paljastab, kui vähestel teaduslikel andmetel paljude riikide tervise- ja toitumisalased suunised põhinevad ja mil määral toidutööstus tegelikult neid poliitilisi juhiseid mõjutab. Raamat seab kahtluse alla levinud toitumiskavad ja dieedid, terviseametite soovitused, imeravid ja toidupakendite märgistused ning innustab meid tõsiselt järele mõtlema, kui tähtis on toit meie tervise seisukohalt. Ja eelkõige mulle meeldis tema mõte, et meist mitte keegi ei ole see keskmine inimene, kelle jaoks igasuguseid soovitusi tehakse. Kõik peavad ikka ennast vaatama ja jälgima, Mitte ükski soovitus ei ole sada protsenti sobilik kõigile, või no siis need päris päris põhitõed toitumise juures - köögivili jne.  Kuid kui palju on toitumise kohta teaduslikult tõestatud ja seda inimkatsetega, mitte hiirte peal. Nagu Joshua Wolrich oma Toit pole ravim raamatus korduvalt rõhutas, inimesed ei ole hiired! Samal veendumusel oli ka Tim Spector. Kuid vastupidiselt Joshuale väidab Tim, et toit on kõige olulisem ravim. Ta ütleb, et "Toit on kõige parem, aga ka kõige keerulisem ravim. Me ei tohi enam jätta mindagi nii olulist kui toit suurfirmade, riigiametnike, blogijate või kuulsuste hoolde. Me kõik peaksime isiklikult midagi ette võtma, et kõigest sellest rohkem teada saada. Teadmised on meie suurim lootus." Ja sellega ma nõustun täielikult ja veel on oluline, et meie teadmised ei jääks vaid teoreetilisteks, vaid jõuaksid kenasti ka praktikasse ehk meie suhu ja kõhtu.

Kuidas väärinfo kahjustab tervist

7./100. Toit pole ravim

Autor: Joshua Wolrich

Tõlkija: Krista Eek

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

336lk./1159lk./17100lk.

 

Lugemise väljakutse 2024: 35. Raamat, kus on sees mõni toidu- või joogiretsept

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #13 (vabatahtlik) 

Dr Joshua Wolrichi eesmärk on toitumislolluseid kummutada. Ta teab omast käest, kui negatiivselt mõjuvad dieedid, ning usub, et igaüks meist väärib head ja elutervet läbisaamist oma keha ja toiduga. Kuid kuidas aru saada, et tegemist on järjekordse toitumislolluse või -hullusega, kui kõik väidavad, et nüüd see ja ainult see on see kõige olulisem ja õigem toitumise viis, ainult see päästab su elu, elad igavesti (või noh vähemalt 100 aastaseks) ning muutud üleöö saledaks, nooreks ja ilusaks. Ta selgitab, keda või mida sa võiksid uskuda kui kavandad oma toitumist. Tegelikult ei kirjutanud ta mitte midagi väga uut. Ta pani kirja kõik põhitõed: rohkem köögivilja ja puuvilja, vähem küllastunud rasva ja lisatud suhkruid. Kuid ta selgitas ilusti ja humoorikalt, miks kõik need dieedid ja toitumiskavad, kus minnakse äärmusse, kus välistatakse mingi toitainete grupp on läbinisti väärad. Läbi raamatu kõlas ütlemine: söö kõike, söö mitmekesiselt! Toit ei ole vaid süsivesikud, rasvad ja valgud, toit on on palju enamat. Ja selleks, et saada täisväärtulikult kõike, mida meie organismil on vaja, on vaja süüa hästi mitmekesiselt. Ja toit ei ole ravim! Erinevad toidud võivad küll toetada meie organismi, aga need ei ravi. Ja mingeid ajakirjanduses lubatud supertoiduaineid, mis kõikide maailma haiguste ja hädade vastu on, pole olemas. Viimane, mis sellest raamatust läbi kõlas kui ta lahkas erinevaid tehtud uuringuid, mis enamuses on tehtud kõik hiirte peal, mitte inimeste, et inimene ei ole hiir! Kui hiirte uurimisel võib miski tõesti tunduda, et on ühtemoodi, siis inimete uurimisel, nende peal katsetades ei ole kunagi saadud sarnaseid tulemusi. Eelkõige juba selle tõttu, ette hiirtega katseid tehes ei ole oluline, kas hiir ka selle katse ikka tõepoolest üle elab. Tegelikult siin raamatus otseselt toiduretsepte ei olnud, aga olid toitumisretseptid, mis on veel olulisemad kui toiduretseptid. Seda raamatut soovitan küll lugeda. Eriti kui on plaanis mõnda dieeti pidama hakata - kiiresti suveks saledaks stiilis.

 

Tervisliku toitumise õpperaamat

13./88. Tervislik toitumine

Autorid: Tagli Pitsi, Kristin Salupuu

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

272lk./2569lk./15320lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #12 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #12 (vabatahtlik) 

Taas üks raamat, mis jõudis juhuse läbi siia. Ei, ma ei otsinud raamatut teemasse tervis, ega ma pole ka hakanud pidama plaani oma toitumist tervislikumaks muutma (kuigi ega see halba ei teeks). Lihtsalt kolledžis sel semestril oli mul tervisliku toitumise aine ja õppejõuks Tagli Pitsi. Kuna oli vaja õppida testideks ja osaleda tervisepäeva läbiviimises, siis kogemata avastasin, et tal ka raamat sel teemal kirjutatud. Ja tegelikult see raamat ja meie slaidid oli täitsa üksühele. Raamatus muidugi enam juttu ka juures. Seega oli heaks kordamismaterjaliks seda raamatut lugeda lisaks loengutele ja slaididele. Nii see raamat loetud sai ja testid ka üpris kõrgetele hinnetele sooritatud. Nii, et teoorias olen ma nüüd üsna tugev, aga praktika tahab veel arendamist, et ma ei peaks vaid ütlema, et tehke mu sõnade, mitte mu tegude järgi. 

Raamat ise on kergesti loetav ka neile, kellel algteadmised selles valdkonnas puuduvad. Kuidas inimorganism toimib, mida ta vajab ja miks. Miks on oluline süüa mitmekesiselt ja mille jaoks ikka need valgud, rasvad ja süsivesikud vajalikud on. Rääkimata siis vitamiinidest ja mineraalidest. Miks me üldse sööme ja mis juhtub toiduga peale selle suhu panemist? Toidu -ja toitumissoovitused (kui sa ei tea, mis neil vahet, siis loe kindlasti seda raamatut). Kas peab jälgima vaid kilokaloreid, või on võimalik tervislik olla ka siis, kui kilokaloreid on rohkem, aga kõik makro- ja mikrotoitained on tasakaalus ning organismi jaoks olemas. Lisaks veidi ka liikumissoovitusi, toidu pakendite lugemise oskust ja toidu ohutuse alast teavet. Lõpus on ka mõned toiduretseptid, ühe nädala ideaalne menüü, kus kõik vajalik organismile on tasakaalus. Hea raamat ja hea õppejõud. Kiidan ja soovitan.

Täna sööme komme, homme sööme komme, komme sööme ülehomme

Tehisintellekt teab küll kuidas šokolaad välja näeb, kas ka seda, kuidas see maitseb?

7. Meie magusameistrid ehk šokolaad südamest

Autor: Hedda Peet

Kirjastus: Hedda Peet 2018

256lk./1454lk.

Eesti ajaloo väljakutse jaanuar: Suu magusaks! Eesti magusa ajalugu

Kes siis komme ei sööks ja näljaga sobib isegi šokolaad süüa, välja arvatud see jube mõru... Kommid ja šokolaad peavad ikka õite magusad olema, nad poleks ju muidu maiustused. Kartsin, et ei suuda edukalt sellele raamatule vastu panna ja kommikauss tühjeneb kiiremini kui leotud leheküljed, aga õnneks oli siis suuremas osas pidid kommipaberitest vaid ja kuna need olid suures osas enne minu aega, siis jäid need minu jaoks vaid paberiteks, mitte kommide ahvatlusteks. Aga kohe peale selle raamatu lõpetamist kinno Wonka filmi vaatama minna oli nüüd küll liig, see viimane piisk magusakarikasse. Peale seda ei suutnud küll ennast kuidagi šokolaadist eemal hoida. 

Raamatust lootsin aga veidi enamat, kuidagi kuiv ja vähe magus oli minu jaoks see lugu. Väga palju kuivi fakte, kes ja kus (kui teada) tegelesid maiustuste valmistamisega. Eks neid kohti oli ikka väga väga palju esimese Eesti Vabariigi ajal, kes põlveotsas või suuremal pinnal maiustusi valmistasid. Suur osa neid siiski vaid lühikest aega ning kadusid eelkõige kas magusamaksu ajal või siis koos Eesti riigi hävinguga. Minu jaoks oli huvitav, et paljud tegid ühtesid ja samu komme sarnaste paberitega. Oleks täitsa huvitav need kõrvuti panna ja maitsta, kui palju sama nimetusega kommid siis tegelikult sarnanesid või erinesid. Aga kommipaberid olid minu jaoks huvitavamadki kui lugemine nende sisust ja valmistajatest. Ikka väga põnevaid teoseid on kunagi tehtud. Raamatu lõpus sai liigutud juba tänapäeva ja sealt sai leitud juba nii tuttavat kui tundmatut. Ühe sealse tutvustatava väikefirma valmistatud šokolaad ootaski jõulust saadik mul laual ja sobis hästi peale filmi lõppu magusaisu vaigistamiseks. Samuti lugedes neid tutvustusi tuli mõte, et huvitav, kas mu kursuseõde oma martsipaniga ka seal sees on, oli küll! Ja sain paar fakti teadmistele temast juurdegi. 

Kokkuvõtteks, kui plaanite seda raamatut lugeda, siis oma magusa vastustusel. Raamat oli faktilises osas huvitav, aga oleks oodanud veidi enam sügavamale magusa sisse minekut.
 

Toit ja tervis

22./246. Toida oma tervist

Autor: Liis Orav

Kirjastus: Pilgrim 2017

168lk./4384lk./53434lk.

Väljakutse punktiir2023 detsember: Söök ja jook (#3)

Nojah, kes siis ei teaks, et tervise juures on üks oluline osa toitumisel. Teoorias on paljud tugevad, praktikas mitte nii väga. Noh, mina näiteks. Seega teooria kohta mul ei olnud sellest raamatust midagi õppida. Üldjoontes kõike, mis kirjas oli, teadsin juba varasemalt isegi. Juba mu kadunud ema ütles, et söö kõike, aga mõõdukalt. Siis saab su organism kätte kõik vajalikud mineraalained ja vitamiinid ja kõik muu ka. Mida siis see raamat selgitas? Et tuleb süüa. Tooraine on oluline. Kõik looduslik on hea. Keemia on halb. Seega pigem tee ise puhtast toorainest süüa, mitte ära kasuta valmis või poolvalmis värki, sest siis sa ei tea, mis seal sees on. Tavaliselt ikka on ja enamasti ikka neid keemilisi komponente ja sünteetilisi lisandeid nagu näiteks magusaine. Söö palju taimset päritolu kraami. Puu- ja juurvilju, lehttaimi. Huvitav mõte oli, et selleks, et hästi mitmekesiselt süüa peaks sööma nädalas 25 erinevat taime (või selle vilja). Eilsel lugemise päeval sain 6 kirja. Täna kordusid eilsed. Peaks vist pingutama veidi selleks. Tuletas meelde, et vaja rohkem peeti süüa. Hea asi. Kipub ununema. Seda, et taimedega saab erinevaid haigusi ravida, tean lapsest saadik. Kui ikka muu ei aidanud, siis ema keedetud rohuteed aitasid alati. Ja kõigile kõik toidud ei ole ühtemoodi head ja kasulikud. Siililegi selge, et mõni asi olenemata kui hea ja tervislik see on, võib mõnele inimesele olla vastunäidustatud, kui tal on selle asja vastu talumatus. Ja loogiline, et kõhukinnisuse või kõhulahtisuse korral peab tarbima erinevaid asju. ning noh need maiustused... urr, ohh aga ju ikka nii väga tahab aju vahel suhkruga maiustada.  Ja lisaks toitumisele oli muidugi ka liikumise ning une tähtsus ära märgitud. Kokkuvõtteks hea vahel ikka endale meelde tuletada, et ainult teooriast ei piisa, peaks ikka praktikasse ka seda üritama rakendada. Selle raamatuga kuulutan oma selle aastase punktiiri väljakutse lõppenuks.

 

Ka diktaatorid söövad ja s...vad

4./228. Kuidas toita diktaatorit

Autor: Witold Szabłowski

Tõlkija: Einar Värä

Kirjastus: Argo kirjastus 2022

256lk./906lk./49956lk.

Väljakutse punktiir2023 detsember: Söök ja jook (#1)

Küsisin erinevatelt joonistada oskavatelt tehisintellektidelt, et kuidas siis diktaatoreid toita. Vastust näete piltidelt. Igatahes üks on kindel, diktaatorid nagu tavalisedki inimesed, kindlasti peavad tegema kahte tegevust, mida teevad kõik tavalised inimesed ka. Nad söövad ja s...vad. Kui viimase tegevusega nad peavad ikka ise hakkama saama, siis esimese juures neid saab osaliselt aidata, et neil ikka oleks midagi süüa. Ja arvata võib, et see, mida neile ette kantakse, peab ikka olema küllaldane ja kvaliteetne, vaatamata sellele, et nende alluvad, ehk siis riigis elavad tavainimesed, nälgivad või söövad mittekvaliteetset toitu. Ja kindlasti on diktaatoritel mitmeid isikuid, kes neile toitu valmistavad, samas kui tavainimene peab tavaliselt sellega ise hakkama saama. Aga kes olid need inimesed, kes tegid diktaatoritele süüa? Kuidas nad üldse sattusid sellisesse ametisse? Mida diktaatorid armastasid süüa ja mis olid nende kiiksud seoses toiduga? Poola ajakirjanikku hakkasid samad asjad huvitama ning ta rändas mööda maailma ning uuris endiste diktaatorite endistelt kokkadelt asja järgi ning kirjutas huvitava raamatu. Raamatus on kajastatud sellised diktaatorid: 

• Saddam Hussein (Iraak)
  
• Idi Amin (Uganda)
  
• Enver Hoxha (Albaania)
  
• Fidel Castro (Kuuba)
  
• Pol Pot (Kambodža)

Sellest raamatust ei saanud teada kitsalt vaid diktaatori söömisharjumistest ja tema koka eluloost, vaid ka diktaatori eluloost, tema diktaatoriks kujunemisest, tema iseloomust, perekonnast ja olukorrast riigis. Minu jaoks oli raamatus palju uut ja võib olla oli isegi huvitavam see vahetekstide osa, kust sai rohkem teada nende diktaatorite kohta. Kuigi ka kokkade lugu oli täitsa huvitav. Ilma selle väljakutseta ma poleks küll seda raamatut lugenud. Soovitan, pole üldse raskelt ja keeruliselt kirjutatud. Saab uusi teadmisi ajaloost ja erinevate maade toitudest.

Mida tõi endaga kaasa Eesti Wabariik?

 4./191. Moodsa elu õppetunnid

Autorid: Anu Kannike, Madle Uibo

Kirjastus: Argo 2022

304lk./956lk./42222lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#1)

Eesti Wabariigi tulekuga muutus ka elu Eestis. Toiduharjumused ja etikett, puhtus ja ilu ning arusaamad õigest ja korralikust kodust sünnitasid esimesel iseseisvusajal elavat avalikku arutelu. Survet viisipäraselt välja näha, käituda ja tarbida avaldasid nii riik kui kodanikuühendused, aga järjest enam ka äri ning reklaam. Nii mõnedki algul uudsed ja harjumatud maitsed, seltskondliku suhtluse vormid või kehaharjutused said ajapikku enesestmõistetavaks. Ometi püsisid visalt vana eluviisi „saarekesed“ ja kihistused. Hõõrdumised moodsa elulaadiga kohanemisel peegeldasid nii sotsiaalseid kui põlvkondlikke erijooni. Uute ja vanade moraalsete tõekspidamiste põrkumine väljendus eriti selgelt naiste kuvandi ja eneseteadvuse muutumises ning sellega kaasnenud kultuurilahingutes.

Raamatus ongi peamine tähelepanu toitumuse muutumisel/muutmisel, kodumajanduse õppimisel, seltskonnaelu kujunemisel, viisakal käitumisel, kodusisustusel, isiklikul hügieenil ning tervisespordiga tegelemisel. Raamatut lugedes tuli nii mõnigi asi tuttav ette ja siis jõudis minuni, et see on ju minu ema (s.1928) lapsepõlv, minu vanavanemate (s.1897 ja 1901) nooruspõlv ja ma olen kodus neist asjust kuulnud räägitavat küll ning mõned asjad on ju ka meil alles sellest ajastust. Pealegi on meie kapid vanaisa tehtud, kes just 20-30ndatel töötas mööblitislerina. Mööblile on pühendatud mitmed peatükid selles raamatus. Mõnda asja oli aga kummaline lugeda, pole kas enne ostselt sattunud seda lugema või siis pole osanud asju sedamoodi vaadata ja saadud teabetükke omavahel ühendada. Raamat on väga ladusalt loetav ning huvitavalt kirjutatud. Kõikides peatükkides on infot piisavalt, mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju kokku surutud nagu sageli juhtub. Mulle meeldis ja soovitan isegi siis kui otsest ajaloohuvi ei ole.