Patuga või patuta merel seilamas

19./230. Patud merel

Autor: Klaus Hympendahl

Tõlkija: Peeter Rast

Kirjastus: Tammerraamat 2007

248lk./3640lk./40234lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #8 (ajalugu)

Taas üks raamat, mis ise parajal hetkel täiesti juhuslikult (ma ei mõelnud sellel hetkel üldse lugemisele, rääkimata sellest teemast) ennast mulle näppu sättis ja vaatasin - ohoo meri! seetähendab ju siis vett! Tutvustus tundus ka sedavõrd huvitav, et võtsin kähku lugemisse. Väga huvitav raamat. Pani nii mõnelegi asjale mõtlema, millele ei ole varasemalt mõelnudki selliselt. 

Teame ju kõik, et omal ajal kestsid merereisid kuid ja isegi aastaid, mitte ei liikunud laevad kaks korda päevas edasi-tagasi sadamate vahel. Ja eks ka tänapäeval on neid laevu, mis kuude kaupa merel. Nüüd ehk pole enam siiski nii, et meremehi üldse kaldale merereisi ajal ei lubata isegi kui laev on kusagil sadamas, sest muidu lasevad mehed jalga. Seda siis eriti sõjalaevade puhul, kus mehi ei lastud maa ligidalegi. Aga mis siis juhtus seal laeval, naisteta maailmas. Kui laev oli täis elujõus noori seksuaalselt aktiivseid mehi. Polnud ju võimalik oma seksuaalvajadusi kuhugi sadamasse maha jätta ja siis aasta pärast tagasi tulles neid sealt üles korjata ning jätkata katkenud kohalt. Muidugi olid kohati sadamad oma teenindava personaliga. Raamatus oli välja toodud sadamalinn, kus 60 tuhande elaniku seas elas ka 20 tuhat prostituuti. Kus nõudlus, seal ka pakkumine. Mida üks meremees ikka tegi, kui vahel harva kusagil sadamas maale sai. Enamus läks kõrtsi ja ... Kusjuures, et asi ikka kombeline oleks, siis paljudel meremeestel olidki oma niinimetatud naised sadmates, kellega nad olid "abielus" niikaua kuni maal viibisid. Siis nad läksid ja järgmisel maabunud meremehel oli võimalus naisega "abielluda". Öeldaksegi ju, et meremehel on naine igas sadamas. Raamatus oli ka rõhutatud, et sel ajal ei olnud seks mingi tabu teema, et ainult pimedas ja teki all salaja. Kõik kõis ikka enamasti avalikult, hea kui veidi privaatsemas nurgas. Häda ei andnud häbeneda, kui ikka privaatset kohta polnud, siis polnud ja ära sellepärast midagi ei jäänud. Mitmed peatükid olid ka meremeeste ja pärismaalannade vahelisest läbikäimisest. Kuidas läbi ajaloo on aegajalt merel purjetanud ka ujuvad bordellid. Ning siis muidugi kui pikkade kuude kaupa ei olnud muud kui vaid meeste omavaheline seltskond, siis kui palju tekkis neil omavahelisi suhteid, millal see oli karistatav ja millal täiesti igapäevane normaalsus. Mitmed peatükid olid piraatidest ja sealjuures piraatlannadest. Kui meheriietes naised jõudsid meremeeste maailma ja sageli hakkasid neid meestevägesid ka juhtima. Miski pole selles veepealses maailmas olnud võõras ja kordasaatmatu. Keda selline ajalooline teema huvitab, selle soovitaks lugeda küll. 

Mida jõid eestlased kesk- ja varauusajal?

18./229. Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal

Autor: Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: Argo kirjastus 2020

238lk./3392lk./39986lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #7 (ajalugu)

Vett ei joo ja jala ei käi... Tundub, et jala ikka käisid, aga ega vett küll eriti ei joodud, sest vesi oli tihti roiskunud või sisaldas haigust tekitavaid baktereid. Aga mida ja kui palju siis ikkagi joodi. See raamat annab korraliku ülevaate.

Raamat Eesti joogikultuurist kesk- ja varauusajal käsitleb kohalikke jooke ja joomiskombeid ajavahemikus umbes 1200–1800. Eesti joogikultuur kesk- ja varauusajal oli mitmekesine ja mitmetahuline, peegeldades oma ajastu sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist konteksti. Aeg, mil Eesti alad kuulusid erinevatele võimudele mängis olulist rolli kohalike jookide arengus ja tarbimiskommetes. Joogikultuur ei piirdu pelgalt jookide valmistamise ja tarbimisega, vaid hõlmab ka laiemat kultuuriliste ja sotsiaalsete tähenduste ringi, milles peegelduvad inimeste väärtushinnangud ja suhtumised. Eesti joogikultuur oli peamiselt mõjutatud kohalike toorainete ja traditsiooniliste valmistamisviiside kaudu. Õlu valmistati enamasti odrast või rukist. Joogide valmistamine ja tarbimine oli tihedalt seotud igapäevaeluga. Õlu oli jook, mida tarbiti igas vanuses ning peaaegu igas olukorras, eelkõige asendas õlu vett. Kohalikud traditsioonid ja retseptid muutusid ajas, kuid mõned joomise kombeid püsisid. Ürituste ja pidustuste käigus oli joomine sageli seotud rituaalide ja kombetega, mis tugevdasid kogukonna sidemeid.  Joogikultuur ei ole eraldi nähtus, vaid see on tihedalt seotud majanduse ja sotsiaalsete suhetega. Joogid, sealhulgas õlu ja viin, olid olulised kaubad, mis aitasid kaasa kohaliku majanduse arengule. Samas oli sageli väga reguleeritud, kes üldse tohtis õlut või viina valmistada ja eelkõige seda turustada. Alkohoolseid joogid olid ka kingituste nimekirjas esireas. Ning üllatavalt palju toodi erinevaid alkohoolseid jooke sisse. 

Eesti joogikultuuris peegelduvad erinevad suhtumised alkoholisse. Alguses oli kõrge alkoholitarbimise hindamine levinud, kuid aja jooksul hakkas rõhk asetuma mõõdukusele ja kainusele. 17. ja 18. sajandil, mil Euroopa laiemalt hakkas liikuma karskuse ja tervisliku eluviisi suunas, mõjutas see ka Eestit. Üha enam hakati väärtustama mõõdukat joomist ja seostama alkoholi negatiivseid tagajärgi, nagu liialdamine, sotsiaalsed probleemid ja tervisemured.

Raamat oli huvitav ja lihtne lugemine. Eks ma suurelt osalt teadsin juba seda ka varasemalt loetud raamatutest, aga sain ikka midagi uut ka teada. 

Tõest koorunud väljamõeldis

24./144. Liblika karje. Mõrvad Noodasaarel

Autor: Tarmo Pikner

Kirjastus: Euromaja 2024

223lk./3380lk./23692lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse mai: Tõsielusündmustel põhinev krimi

Mosaiikromaani aluseks on autor valinud kaks kunagises Kingissepa rajoonis toimunud tõsielulist kuritegu. Üks neist kuritöödest toimus 1968. aastal, kui mõrvati julmalt kaks päris noort inimest. Teine kuritöö, ahistamisjuhtum, pandi umbes samal ajal toime ühes koolis. Mõlemast juhtumist ei teadnud avalikkus nende toimumise ajal mitte midagi ja need on tänaseni avalikustamata. Autor on uurimuste tulemusena ja oma ettekujutuse läbi need kaks traagilist lugu, mida poleks tohtinud juhtuda, põiminud juhuslike sündmuste kaudu üheks tervikuks.

Ma ei tea, kui palju selles raamatus oli tõtt ja kui palju väljamõeldist. Samas kui need oleks täiesti väljamõeldised olnud, siis oleks ehk lugu ladusam olnud. Hetkel jäid traagelniidid kohati paistma, kuidas oli üritatud kõik tegelased kuidagi omavahel ühendada, kuidas kahest eraldiseisvast väidetavalt tõestisündinud loost sai tegelaste kaudu seotud lood. Ei olnud kõige põnevam ja kaasakiskuvam, aga samas ega käest ära panema ka ei kippunud. Kiire lugemine hästi suurekirjaline tekst. Et kui raamatu paksus muidu välja ei anna, siis teeme kirja ja reavahe suureks. Aga eks ole ka neid, kes väikest kirja ei näe lugeda ja neile on see kindlasti abiks. Kuigi autor muutis mõned kohanimed ära, siis Noodasaare tegeliku nime suutsin ikka üsna kiiresti välja mõelda. Vahelduseks sobis lugeda tegelikult küll, just selle kodumaisuse tõttu ja eks siit tuli veidi ka ajalugu välja, et milline see eluolu 1968 ühel okupeeritud saarel ikka oli. Minu lugemisse jõudis see raamat peamiselt selle tõttu, et mai kuu krimi raamat oli endiselt lugemata ja lubati, et see põhineb tõsielulistel sündmustel.

 

Pärisorjast vodka impeeriumi kuningaks!

15./239. Vodkakuningas. Pjotr Smirnovi ja tema impeeriumi lugu

Autor: Linda Himelstein

Tõlkija: Matti Piirimaa

Kirjastus: Argo 2023

360lk./2530lk./51580lk.

Väljakutse punktiir2023 detsember: Söök ja jook (#2)

Vodkast ei tea ma midagi. Ok, tean, et teda millegi pärast juuakse, aga miks, pole iial aru saanud. No äkki sama asja pärast, mille pärast neid muid alkohoolseid jooke ka juuakse, või siis mitte. Ei tea ja proovima enam ka ei hakka, kui siiani pole teinud. Kartsin, et raamat on liigselt joomise keskne. Ei olnud, pigem Venemaa ajaloo ja eluolu keskne. Kuigi seda ajalugu sai omal ajal kohutavas koguses õpitud (Venemaa oma siis), siis oli ikkagi mõned asjad uudiseks. Pigem isegi nii, et teadsin küll, aga varasemalt ei osanud seda õiges kontekstis võib olla sedasi näha. Ja varasemalt on ikka teadmine, et kui sa seal kusagil Venemaal pärisorjana sündisid, siis sa sinna ka sarnases seisus surid, isegi kui vahepeal pärisorjus kaotati. Aga nüüd, üks pärisorjana sündinu jõuab oma visaduse, taiplikkuse ja töökusega rikkamate inimeste sekka välja. Raamatu esimene osa oligi Pjotr Smirnovi elu sünnist surmani. Kuidas tal see ikka õnnestus ja kuidas ta sellise positsioonini ennast välja võitles ja kavaldas. Teine osa oli juba kurvem lugu, sest vaatamata sellele, et tal oli hulk poegi ja tütreid, väimehi ja miniaid, siis nad ei olnud samasugused kui ta ise, taiplikud, hoolikad, arvestavad ja töökad. Muidugi ka Vene revolutsioon oli üks, mis selle impeeriumi hukule kaasa aitas, aga sellegi poolest, kui oled sündinud rikkana, siis sa ei oska raha õiget hinda näha paraku. Muidugi ka inimsuhted, kui juba ahnus mängu tuleb rikkuse kokkukuivamisel. Täitsa huvitav lugemine oli. 

Ja taaskord pani mõtlema, kuidas maailmas on asjad omavahel ühendatud ja täiesti omavahel üldse mitte kokkukuuluvast asjast või sattuda ootamatult hoopis teisele teemale. Kuna Pjotri üks poegadest oli Vladimir Smirnov, siis tulid mul nostalgilised lapsepõlve mälestused tihedalt meelde, kui silme ette kerkis üks tema nimekaim, minu vanatädi mees onu Vova, üks minu lemmikinimesi ajast, kui olin veel väike. Nüüdseks kahjuks küll on ta juba 47 aastat teispoolsuses viibinud. Aga nagu ühes teises raamatus öeldi, hinged ei sure niikaua kuni on veel keegi, kes neid mäletab ja nüüd tänu sellele raamatule need mälestused tugevalt elustusid.