Digikultuurist nii ja naapidi

12./59. Eesti digikultuuri manifest

Sari: Bibliotheca mediorum et communicationis 

Autorid: Maria Hansar, Hilkka Hiiop, Indrek Ibrus, Madis Järvekülg, Veronika Kalmus, Rainer Kattel, Mare Koit, Oliver Laas, Mari-Liis Madisson, Merle Maigre, Anu Masso, Maarja Ojamaa, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Ulrike Rohn, Raivo Ruusalepp, Andra Siibak, Jaan Tallinn, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Peeter Torop, Aro Velmet, Andreas Ventsel

Kirjastus: Tallinna Ülikool 2021

174lk./ 2308lk./10609lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #2 (teadus)

Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis ilmusid 2020. aastal Postimehe lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“.

Digiteema on mind pikemat aega huvitanud, kui üks äärmiselt kiiresti muutuv, uuendusmeelne ja põnev  valdkond. Digikultuuri mõiste all on tegelikult kaks erinevat kultuuri. Esiteks käitumiskultuur digitaalses maailmas. Eks kõik ole kokku puutunud laialt levinud valeuudiste, spämmimise, libakirjade, trollimise, andmete õngitsemise, vihakõnede, verbaalsete rünnakute ja muu sellisega. Digimaailm tundub esmapilgul olevat anonüümne maailm ja seetõttu julgevad palju oma halvema poole täies ulatuses internetti välja paisata. Reaalses elus ei kujutaks ettegi, et paljud viisakad ontlikud inimesed selliselt räuskaks ja solvaks teisi enda ümber. Ka digimaailmas on kultuursus ja kultuuritus nagu igal pool mujalgi. Kuid digikultuur on ka digitaliseeritud kultuur. Tänu raamatute digitaliseerimisele on paljud teosed inimestele kättesaadavaks muutunud. Suur osa muusikast on tänapäeval juba digikanalite kaudu kättesaadav, samuti televisioon, filmid, kunst. Muuseumid ei ole enam lihtsalt esemete kogud, vaid ühe enam muutuvad need interaktiivseteks, nii kohapeal külastamiseks kui ka internetis inimeste kohale meelitamiseks. Digimängud on üks järjest suurenev tööstusala, kus enam ei tehta põlveotsas ühe-kahekesi, vaid ühe mängu eelarve on miljonites ja tegevuses tuhandeid inimesi. Tehisintellekt murrab järjest enam meie digimaailma, sageli me isegi ei mõtle, et see, mida me kasutame on tegelikult tehisintellektiga seotud. Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik, ja põhjendatult. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilimist ja arendamist. 2020.aasta oli digikultuuri aasta ja selles raamatus olevad esseed ongi selle aasta puhul kirjutatud. Samas 2020.aasta oli digitaalne väljakutse kogu maailmale, kuna covidi pandeemia sundis paljusid asju ülevaatama ja õpetas olema loomingulised ka digimaailmas.

Kaks asja, mis panid mind selles raamatus mõtlema. 

Esiteks noorte digiseadmete kasutus. Me oleme kõik arvamusel, et noored ja digi, see on käsikäes olev asi, neil juba emapiimaga sisse imetud ning nad on selles väga osavad. Kuid uurimisest tuli välja, et kuigi 97% noortest kasutab internetti iga päev, siis vaid 41% nendest kasutab selleks arvutit. Seega noored on põhiliselt nutitelefonides, aga sealne kasutus on siiski väga ühepoolne, suunitlusega sotsiaalmeediale ja mängudele. Nutitelefonist saab küll ka otsida infot, aga selle kasutamine on siiski piiratud. Seega võib juhtuda, et kui tänaste noorte põlvkond jõuab täiskasvanuikka, on endiselt suur digilõhe valitsemas, noored ei oska kasutada arvutit töövahendina. 

Teiseks info puudus ja info üleküllus.  Kõik teame, et mida kaugemale tagasi ajalukku, seda vähem on meil infot sealsest ajast, mis on jõudnud meieni. Kuid tänapäeval, kui on suur info üleküllus, sageli isegi infomüra? Mida saavad tulevased ajaloolased meie kohta teada? Kuidas nad närivad läbi sellest meeletust infoküllusest? Kuid kus on meie tänapäevane info ladestunud? Sotsiaalmeedias, youtubes, google drives, välismaistes serverites asuvates blogides, veebilehtedel jne. Suures osas on kogu info välismaiste (era)ettevõtete käes ja ühel hetkel väga tõenäoliselt mõne sõrmeliigutusega jäädavalt kustutatud. Ja kogu see info on süstematiseerimata, uppunud infomürasse. Meie kodumaistes mäluasutustes säilitatakse väga vähe digitaliseeritud materjali, sest see ei jõua lihtsalt sinna. Seega võib juhtuda, et mõnesaja aasta pärast on ajaloolased silmitsi olukorraga, et ka meie ajastust on säilinud väga vähe kvaliteetset infot. Asi, millele me hetkel ei mõtle, või ei oskagi mõelda.

Digikultuuri tuleks mõista uue tähendusloome kontekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid põhimõtteid ja käitumisharjumusi.

Õppimine on eriti vajalik eakamatele – see on vaimse tervise tugisammas

Vananev ühiskond. Foto on illustreeriv. Foto: Liis Treimann

Loe artiklit Postimehest

Daire Lüüs, Triin Mitt

23. jaanuar 2024, 17:19

• Novembris esines Tallinna Ülikoolis Saksamaa täiskasvanuhariduse instituudi teadur Susanne Lattke.
• Kõrghariduse omandanud inimesed on õppimisaltimad ka vanemas eas.
• Digitaalne õppimine oli keeruline neile, kes sellega esimest korda kokku puutusid.

Teame, et mõnekümne aasta pärast on iga neljas eestlane 65-aastane või vanem. Kas vanemaealiste osakaalu suurenemine võiks tuua kaasa ka ühiskonna intellektuaalse küpsemise ja elutarkuse kasvu, küsivad TLÜ Haapsalu kolledži magistrandid Daire Lüüs ja Triin Mitt õppekaval «Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas».

Vananeva ühiskonna all mõistame käesolevas artiklis demograafilist rahvastiku vananemist. Kui heita pilk numbritele, on statistikaameti prognoosi kohaselt Eestis 2035. aastaks 65-aastaste ning vanemate inimeste osakaal 25 protsenti ehk iga neljas inimene on pensioniealine. Kui vanemaealistel on lai kogemustepagas, mitmekülgne elutarkus ja enesekindlus suhtlemisel, kas need positiivsed vanemaealisusega kaasnevad omadused kanduvad üle ka ühiskonnale? Kas meie vananev ühiskond on tark ühiskond?

Vestlus Susanne Lattkega

Õppimine on vaimse tervise jaoks oluline igas vanuses, kuid vanemaealistele on see eriti vajalik. Õppimine pakub võimalust omandada uusi teadmisi ja oskusi, mis aitavad elus toime tulla. See aitab püsida aktiivsena, tunda end väärtuslikuna ning pakub võimalust suhtlemiseks nii tuttavate kui võõrastega. Kõik see aitab hoida ja toetada vaimset tervist.

Novembris Tallinna Ülikoolis toimunud rahvusvahelisel hariduse ja elukestva õppe konverentsil esines Saksamaa täiskasvanuhariduse instituudi teadur Susanne Lattke, kelle uurimisvaldkonda kuuluvad täiskasvanute koolitajate professionaalsus, Euroopa Liidu elukestva õppe poliitika ja rahvusvaheline koostöö. Meil oli võimalus temaga nendel teemadel vestelda.

Täiskasvanuharidus on mõeldud täiskasvanud õppijale, kes soovib oma teadmisi täiendada nii tööalaselt kui ka puhtalt oma huviks. Täiskasvanuharidus on oluline osa elukestvast õppest, mis võimaldab inimestel omandada uusi teadmisi ja oskusi kogu elu jooksul.

Lattke sõnul ennetab ja pehmendab hariduse omandamine elukaare jooksul tekkida võivaid probleeme ning suunab üleüldiselt parema elukvaliteedi poole. Ühtlasi nendib ta, et nooremas eas kõrghariduse omandanud inimesed on õppimisaltimad ka vanemas eas. «Täiskasvanuharidus on oluline just nüüd – globaliseerumise, demograafiliste muutuste ja tehisintellekti ajastul. Võtame näiteks valeuudised – inimestel on vaja arendada kriitilist mõtlemist, et analüüsida infot, mis meieni jõuab,» ütleb Lattke.

Uute teadmiste omandamine aitab kohaneda kiiresti muutuva maailmaga, erinevate poliitiliste ja ühiskondlike muutustega. Digiajastul on üldoskuste täiendamine eriti oluline. Õppimine on elukestev protsess, mis algab lapsepõlvest ja kestab kogu elu. Õpitakse siis, kui tahtmine või vajadus tekib. Õppida võivad nii noored kui vanad. Ka õppimise motivatsioon võib olla erinev.

Lattke sõnul peaks täiskasvanuharidus olema kättesaadav kõigile, olenemata vanusest või sotsiaalsest taustast.

Digitaalne õpe

Covid-19 pandeemia ajal, kui ei olnud võimalik isiklikult kohtuda, hakkasid Saksamaa õppejõud kasutama rohkem digitaalseid õppevahendeid ka selleks, et jõuda vanemaealiste õppijateni. Digitaalne õpe võimaldas vanemaealistel õppida mugavalt oma kodus ja oma tempos. Eriolukorras selgeks õpitud trikid on õppemeetodeid mitmekesistanud ning digivahenditega sügavamat sõprust sõlminud vanemaealised omandasid vajalikke oskusi, mis leiavad edaspidi igapäevast kasutust.

Ka Eestis asendati füüsilised loengud ja töötoad suures osas digitaalsetega, mis muutis täiskasvanuhariduse kättesaadavamaks ka inimestele, kes ei ela linna lähedal või kellel ei ole aega või võimalust osaleda traditsioonilistes õppevormides.

Digitaalne õppimine oli keeruline neile, kes sellega esimest korda kokku puutusid. Aja möödudes ning juhendajate toetusega vanemaealised kohandusid. Raamatukogud hakkasid pakkuma tuge digitaalse õppimise jaoks. See hõlmas tehnilist tuge, nõuandeid ja juhendamist. Spetsiaalsed õppeprogrammid aitasid vanemaealistel inimestel oma õppevajadusi paremini rahuldada. Paljud täiskasvanud on avastanud, et õppimine on lõbus ja rahuldust pakkuv tegevus, mida nad saavad teha igas vanuses.

On valdkondi, mida praegused vanemaealised omal ajal koolis kindlasti ei õppinud, kuid mida läheb täna vaja iga päev, sealhulgas digitehnoloogia ja küberturvalisus. Sama kindel on ka, et praegused 30-aastased ei oskagi ette kujutada, milliseid oskusi läheb neil vaja kolmekümne aasta pärast. Harjumus õppida on see, mis aitab uutes tingimustes kohaneda. Meie vanemaealised on üha enam huvitatud täiendkoolitustest ja elukestvast õppest. Statistikaameti andmetel osales 2022. aastal erinevates täiendusõppe programmides 63 protsenti Eesti täiskasvanutest.

Õppimise väärtus

Jaanuari esimesel nädalal toimus Kaereperes Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži magistriõppekava avalik õppepäev. Tudengid esitlesid põlvkondadeülese koostöö projekte, mille abil kaasata kogukondade võrgustikku senisest enam vanemaealisi.

Üks põlvkondadeülese koostöö projekt on pensioneerumisega seotud toetuskogukonna loomine, kus tudengid jagavad oma teoreetilisi teadmisi ja annavad infot võimalike toetuste, tugisüsteemide, õppevõimaluste ja muu vajamineva kohta neile, kes on siirdumas pensionile. Vanemaealised omakorda jagavad pensioneerumise väärtuslikke kogemusi, mis aitab tudengitel oma töö väljundeid fokusseerida.

Öeldakse, et vanusega kaasneb tarkus. Kas see on lihtsalt levinud ütlemine, mida oleme harjunud kasutama, või on see tõesti nii, et vanusega muutuvad inimesed targemaks?

«Üldistada on keeruline, kuid vanemaid inimesi iseloomustab tihti elukogemusest tulenev tarkus. Vananemine toob endaga kaasa teatud lõõgastumise ning avatud ja positiivse suhtumise,» sõnab Lattke. Elukogemus on see, mis annab inimesele võimaluse mõista maailma sügavamalt ja õppida ka vananemisest endast.

Õppimine loob suhteid ja hoiab neid. Enesetäiendamine aitab vanemaealistel teistega suhelda ja tunda end osana ühiskonnast. Suhtlemine ja gruppi kuulumine vähendavad üksildust ja toetavad vaimset tervist ning üldist heaolu. Seetõttu võib järeldada, et õpihimuline elanikkond on ka targem. Mida targem on elanikkond, seda targem on ka kogu ühiskond.

Digiõppe digihüpe

 2./66. Digipöörane kool 

 Autor Ilmar Tomusk 

 Kirjastus Tammerraamat 2019

174lk./470lk./14108lk.

 

Lastekirjanduse väljakutse aprill: Ristsõna vastus  (Käime koolis)

See raamat on esmakordselt ilmunud aastal 2015 kui keegi veel isegi oma õudusunenägudes ei osanud näha, et tegelikult lähebki mõne aasta pärast digiõpe lahti ning lapsed klassiruumi ei pääsegi tavaõpet tegema. Ma arvan, et need, kes seda raamatut lugesid siis ja kes loevad nüüd, loevad seda hoopis erinevalt. Pakun et nüüdseks pole see raamat enam sugugi nii humoorikas kui võis tunduda toona sest digiõpe on muutunud meie igapäevaseks eluks ja kogemuseks. Kõik digiõppe probleemid ja edukused on nüüdseks kõikides koolides oma nahal ja ekraanidel läbi elatud, mitte ainult raamatu koolis. Raamat oli väga realistlik ja lastepärane ning veidi pöörane. Aga raamat oli ka õpetlik, samas mitte otseselt moraali lugev. Usun, et lastele jääb sedasi paremini meelde internetiohud. 

Välismaa ärimehed leiavad kooli arvutiklassist ürgvanad arvutid, mis viiakse Jaapani arvutimuuseumi. Vastutasuks saab kool kõige kaasaegsema digikooli sisustuse. Pikemalt mõtlemata hakkab direktor Margus Metsavaht koolis täielikku digiõpet korraldama. Esimese klassi lapsed saavad tavalise aabitsa asemel tahvelarvuti koos digitaalse aabitsaga, vanemates klassides loobutakse vihikutest ja raamatutest ning kogu õppetöö hakkab käima ainult arvuti ja interneti abil. Direktor, kes ennast digimaailmas veel päris kindlalt ei tunne, teeb endale Facebooki konto. Koolijuht on digipöördest vaimustuses ja õpilased on rahul, sest internet on lausa põhjatu tarkuseallikas.