Mängult või päriselt?

7./43. Mängime surnut

Sari: Cherringhami mõistatused 9  

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2025

135lk./1408lk./10 726 lk.

Cherringhami näiteringis toimub midagi kummalist, järjest tabab osalejaid mingid õnnetused. Kui nii edasi läheb, siis esietenduseks pole enam ühtegi näitlejat laval. Nii palju õnnetusi reas ei saa olla kokkusattumus, vaid keegi üritab lavastuse ära rikkuda. Kes ja miks? Eks seda peavad Jack ja Sarah kahekesi välja selgitama asudes ise ka näiteringis osalema. Kas neil õnnestub lugu lahendada enne, kui keegi päriselt surma saab? Sarja üheksas osa ja seekordne veidi teistsugune kui eelmised. Ei olnud kõige tugevam ega kõige nõrgem osa, selline kuldne keskmine minu jaoks, igav ei hakanud, aga midagi vapustavat ka ei olnud. Muidugi, eks seda sarja on juba omajagu loetud ka ja tegelased ning kirjanike keerdkäigud juba ettearvatavamad. Kuid sellegi poolest on järgmised osad oodatud ja jõuavad üsna kiiresti mu lugemise raamatute virna. Hea õhtune lõõgastus enne magamajäämist. 

Kuidas mõrvata mõrvarit

11./270. Tehing surmaga

Autor: Steve Cavanagh

Tõlkija: Kaja Riikoja

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

318lk./1685lk./46843lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse november: Raamat, millest tahaksid, et tehakse TV seriaal

Sellel raamatul peaks nüüd peal kirjas olema hoiatus, et lugeda ainult enda vastutusel, ainult siis, kui tel pole probleeme närvide ega vererõhuga ning teil on piisavalt aega, et see ühe sõõmuga läbi lugeda. Ma üritasin öösel selle käest panna ja suure võitlemisega saingi seda tehtud, aga korralikust unest ei tulnud midagi välja kuna raamat vahutas peas ja nõudis edasi lugemist. Närvidest ja vererõhust ei räägigi. No see kirjanik ikka oskab kirjutada, ootamatuid keerdkäike sisse tuua, sirgjooned kõik lõpuks täielikeks spiraalideks keerata. Kes on lugenud tema Kolmteist, siis see on veel rohkem põnevam, vähemalt mulle oli. Laipade puudust ei ole ja mõrvarite puudust samuti. Tegelikult on kogu loo aluseks vägagi eluline situatsioon - kellegi lähedane on hukkunud, tapetud ja on olemas kahtlusalune ning kõik (ka politsei) on veendunud, et just tema on süüdlane, aga pole ühtegi piisavat tõendit, mis seda kinnitaks ja kohtus tõendamist leiaks. Seega jääb lugu lõpetamata ja selgus saamata ning see keegi peab elama selle teadmisega, et süüdlane naudib elu edasi ning võib tulevikus tappa järgmise... ja taas pääseda... Ja veel kui ohvriks oli laps. Kas on õige asuda kättemaksu teele kui seadus ei aita, tappa ta vastutasuks, kuid kuidas ise seejuures puhtalt pääseda. Kuid kas ollakse ainsana sellises olukorras või on ümberringi veel samas jõuetuses ja kättemaksuvihas olevaid inimesi, ehk saab üksteist selles osas aidata... Peamine minu jaoks selles raamatus oli mõte, mis on need tegurid, mis viivad ühe ohvri enda kuritegelikule teele. Väga põnev raamat, samas mõtlema panev. Ja lõpuni on keerdkäigud, ei tasu usaldada midagi ega kedagi, mida kirjanik kirja paneb, sest pärast võib selguda, et asi või isik on hoopis midagi muud. Teleslavastus/film on kindlasti ka väga põnev. Kes mängiks? Peaosa, Amanda rolli sobiks äkki Evelin Võigemast. Ma usun, et tema suudaks mängida välja tema mõlemad küljed - ühelt poolt haprus, haavatavus ja empaatilisus, sügav kurbus ja meeleheide, teisest küljest ostustavus, sihikindlus, tugevus, kättemaksuiha, kes suudab võidelda.  Aga seal on veel palju tugevaid näitlejaid erinevatesse suurematesse ja veidi väiksematesse rollidesse vaja. See on sedavõrd tugev raamat, et selles loos saaksid rolli välja mängida vaid tugevad ja oskuslikud näitlejad, õnneks meil neid Eestis jagub.

Kaks kriminäidendit

16./136. Trimmerdaja surm

Sari: Kriminaalne raamatukogu 4  

Autor: Indrek Hargla

Kirjastus: Mooses 2024

257lk./2807lk./23119lk.

Kaks kriminaalnäidendit, mida on mitmel suvel edukalt etendatud Kuressaare teatris. 

Näidendi „Testamenditäitjad“ keskmes on dilemma õigusemõistmise ja moraali vahekorrast. Mida peab tegema inimene, kes usub, et toime on pandud kuritegu, aga tõendeid ei ole enam võimalik koguda ja puuduvad igasugused seaduslikud võimalused kurjategija karistamiseks? Üksildases talus kogunevad sugulased, et mälestada nende tädi esimest surma-aastapäeva. Üks inimene on kindel, et tädi hoopis mõrvati. Ta on otsustanud astuda meeleheitliku sammu ja seadnud üles lõksu, et mõrtsukas paljastada. 

Näidendi „Trimmerdaja surm“ tegevus toimub Riigikogu liikme Ott Pärgmaa sünnipäevapeol. Pidulised tuvastavad suure ehmatusega, et keegi nende seast peab olema tapnud trimmerdaja, kes nende koosviibimist valju trimmerdamisega segas. Kuna mõrvalooga seostamine võib hävitada nende avaliku maine ja ühiskondliku staatuse, otsustavad nad kuritegu varjata. Ainult üliõpilane Ursula ei suuda sellega leppida ja tahab kurjategija ise üles otsida.

Näidendi lugedes saab hulga kiiremini läbi kui seda teatris vaadates, samas jääb ikka väga palju puudu ja seetõttu ka lugemine kahvatumaks kui oleks teatris vaadates sellest loost mulje jäänud. Väga palju oleneb ikka sellest, kuidas näitlejad ja lavastaja on suutnud lisaks sõnadele kõike edasi anda tegevuse ja kehakeele abil, ka paus on lavastuses palju sõnakam kui näidendi tekstis võib olla paar lehekülge. Mulle meeldib rohkem siiski näidendeid vaadata kui lugeda, aga kuna olen seda sarja sattunud lugema juba, siis on plaanis ka edaspidi selles ilmuvad teosed läbi lugeda olenemata žanrist. Tegelikult lugeda täitsa kõlbas, aga tahaks ka laval neid näha, nüüd küll jääks lõpplahendused kahvatuks kuna mõlema loo mõrvarid ju juba teda saadud.

Eesti teatri ajalugu

5./52. Sonettide sarmikas daam

Sari: Elavik  #18

Autor: Iivi Lepik

Kirjastus: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2015

136lk./1035lk./9336lk.

Eesti ajaloo väljakutse märts: Eesti teatri ajalugu

Hakkasin otsima raamatuid märksõnade teater ja Eesti alt, mõned panin kõrvale, et võib olla ja siis jõudsin selle raamatuni ja koheselt teadsin, et see on nüüd see, mida ma lugeda tahan. Sest minu jaoks on Eesti naisnäitlejate esikolmik: Salme Reek, Silvia Laidla ja Ester Pajusoo. See on muidugi minu subjektiivne arvamus, eks neid häid naisnäitlejaid on olnud teisigi ja on ka praegu lavadel mängimas. 

See raamat on Silvia Laidlast (1927-2012).  Raamatu aluseks on Iivi Lepiku poolt 1999. aastal Andres Särevi Kortermuuseumis läbi viidud pikk intervjuu koos samal aastal toimunud avaliku kohtumisõhtu salvestusega. Silvia Laidla räägib avameelselt oma lapsepõlvest, näitlejaõpingutest GITISes ning selleks ajaks ligi 50 aastat kestnud teatritööst. Silvia Laidla töötas Draamateatris näitlejana aastatel 1953–66 ja 1983–92. 1966–83 oli ta Noorsooteatri koosseisus. Ta on teinud kaasa paljudes telelavastustes ja kuuldemängudes, esinenud ka filmides. Elu viimasel perioodil astus näitlejana lavale Dajan Ahmeti juhitud Salong-Teatris.

Silvia Laidla hääl oli midagi, mida ei ajanud ühegi teise inimese häälega sassi, see oli sedavõrd võimas ja omapärane. Ta mängis oma elu viimastel aastakümnetel tavaliselt küll selliseid pehmemaid rolle, aga sisemiselt tugevaid ja tahtejõuliseid naisi, sellisena tundus ta mulle ka ise. Kahjuks tema suurimad ja hiilgavamad rollid jäid aega, kui mind veel polnud või ma olin liiga noor, et neid näha. Ning kahjuks 60-70ndate etendustest on küll fotosid, aga salvestusi, nagu tänapäevastest etendustest tehakse, sel ajal veel ei olnud võimalik teha. Raamatu lõpus on 11 lehekülge tema rollide loeteluga! Väga mõnus lugemine ja paljude mälestuste elustumine tänu sellele raamatule.

 

Ajast, kui elu läks moodsaks.

18./205. Moodne joon. Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail

Sari: Imeline Ajalugu 

Toimetaja: Kadri Bank

Kirjastus: Äripäev 2022

352lk./3316lk./44582lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#7)

See raamat oli nüüd väga sarnane raamatuga Moodne elu. Kohati oli isegi mõte, et peaks mõlemas raamatus järge ajama, kas on sõnasõnaliselt sama. Kuna olin juba Moodsa elu raamatu ära raamatukokku tagastanud, siis ei saanud seda seekord teha, aga mõned kohad olid küll täiesti tuttavad. Samas selles raamatus oli minu arust rohkem teksti ning see oli ehk pisut raskemini loetav, või vähemalt osa peatükke. Rohkem nagu süvenenult mõnesse teemasse kirjutatud.  

Raamat võtab luubi alla muutused Eesti linnaelus. Esimeste autode ja kodumasinate kasutuselevõtt, pottkübarad ja kõrgemale kerkinud seelikuäär, funkarhitektuur, sportlik elustiil, seninägematud katsetused kunstis, uut moodi suhtumine lastekasvatamisse ning esimeste eesti soost ettevõtjate edu – sellest kõigest siinne kogumik räägibki. 

Minu jaoks taas väga huvitav, kuna see räägib minu vanavanemate nooruspõlvest ja minu ema lapseeast ning neid lugusid sain ikka ka kodus mingil määral kuulda. Nüüd tänu nendele raamatutele olen nagu rohkem sellele mõtlema hakanud ning oskan kuuldud tükikesi suuremasse pilti sobitada. Tekkisid nii mõnedki küsimused, aga kahjuks pole enam kellegi käest uurida täpsemalt, kuidas siis ikka üks laps seda tol ajal nägi ning tunnetas. Väga hea raamat kõigile ajaloohuvilistele, soovitan. 

Linn, mis on kaotatud või hoopis varastatud?

 

Etendus: Narva - linn, mille me kaotasime

Teater: Vabalava (etendus Kumus)

autor: Julia Aug

lavastaja: Julia Aug

Esietendus 02.detsember 2022

Vaadatud: 02.oktoober 2023

Näitlejad: Mirtel Pohla, Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Ott Kartau, Loviise Kapper, Ragnar Uustal

"Ühe linna hävitamise lugu.

Sõjaeelne Narva oli väga ilus linn. Barokse vanalinna, kultuurielu ja inimestega – tõeline Põhjamaade pärl. See oli kaubanduse ja kaupmeeste, vabrikute ja tööliste linn. Piirilinn, mille tänavatel võis kuulda eesti, vene ja rootsi keelt.

Mis on sellest Narvast saanud? Mis juhtus 1944. aasta 6. ja 7. märtsil? Kes võttis vastu otsused Narva maatasa pommitada ja asendada unikaalsed ajaloolised hooned vaid mälestustega nendest? Tulemerest tuhaks saanud linn lükati kokku kui ehituspraht. Aga millised olid need inimesed ja nende lood, kes elasid Vana-Narvas?

Julia Augi uuslavastus “Narva – linn, mille me kaotasime” põhineb dokumentaalsetel materjalidel ja Narva linna legendidel. Lavastus soovib linnale tagasi anda mälu ja endise välimuse, sest sellel, kes ei mäleta oma minevikku, ei saa olla tulevikku."

Oli see nüüd juhuste kokkumäng või saatus, et ma sellele etendusele sattusin? Juhus, et töö postkasti potsatas reklaam koos sooduspiletite pakkumisega? Juhus, et Narva ei ole minu jaoks "mõttetu venelaste linn" nagu suurele osale eestlastele ja seetõttu olin Narvast rääkivast etendusest huvitatud? Kui see oleks rääkinud linnast, millega mul pole mingit sidet, siis vaevalt, et ma oleks pileteid ostnud. Aga jah, selle kolme aastaga, mis ma Ida-Virumaa vahet sõitsin, sai Narva mulle omaseks ja see linn ning tema saatus läheb mulle korda. Juhus, et etendus toimus mu lemmik "teatriruumis" Kumus, kuhu on väike jalutuskäik, mugav vaadata kuna eesistuja ei varja eespool toimuvat ja jalgadel on piisavalt ruumi? Kas juhus või juhused kokku õigel hetkel ongi saatus? Igatahes tore, et seda etendust vaatama sattusin, hooaja esimene etendus oli suur elamus ja tundub, et mitte ainult mulle, vaid ka mu (saatuse)kaaslastele, kes pidid minuga koos teatrisse tulema, kuna mina selle välja valisin. 

See oli nii linna lugu kui kogu Eesti inimeste lugu. Tegevuseks oli Narva, aga samas oleks see võinud juhtuda ka mujal, sest see oli inimeste lugu, kes jäid ajaloo rataste vahele, kes tahtsid elada, aga kelle saatust määrasid suuremad jõud, riigikorrad, sõda. Noorte armastajate lugu, kes ei mõelnud 1940 võimuvõitlustele, riigipööretele, sest nad olid armunud ja 17 aastasele oli see hoopis enam oluline. Armunud poissi, kes mobiliseeriti kohe sõja alguses punaarmeesse ja kes ei täitnud oma lubadust olla jõuluks tagasi, sest kaua see sõda siis ikka kesta võib - kaks nädalat, ehk paar kuud kõige enam. Aga ta ei tulnud tagasi ei selleks, ega ühekski järgnevaks jõuluks, temast sai tundmatu kangelane ühishauas. Narva esimene pommitamine sakslaste poolt, pommitades suures osas ujumas olevaid kaitsetuid naisi ja lapsi. Narva pommitamine punaarmee poolt kolmel järjestikusel päeval tundide kaupa, peaaegu tühja linna pommitamine, kus ei olnud enam peaaegu Saksa sõjaväge ega ka kohalikke elanikke. Pommitamine, mis muutis linna varemeteks. Kahe venna lugu, kellest üks sõdis Vene, teine Saksa poolel. Noorte meeste lugu Eestis neil aastatel, kus paljud isegi ei saanud valida poolt, kelle poolel nad sõdisid oma vendade vastu. Vene ja Saksa poolel oli peaaegu sama palju eestlaseid, kui paljud neid vabatahtlikult? kui paljud sunniviisiliselt? Ja lõpuks linna hävitamise lugu. Ei, pommitamine ei hävitanud seda linna. Varemed seisid püsti ja 70% sellest oleks olnud taastatav. Varemed seisid aastaid ja ootasid restaureerimist erinevates plaanides kuni ühel hetkel kellegi otsusel need varemed lihtsalt lükati kokku. Kellegi, kelle juured ei olnud Narvas, kes ei teadnudki seda linna enne seda, kui see linn oli muudetud varemeteks. Mõnes asjas ajalugu vaikib, eriti kui see ajalugu häbeneb hiljem iseennast. Muidugi pole seda linna võimalik enam kunagi sellisena ülesehitada nagu see oli kunagi enne sõda. Kuid ajaloost peaks õppima ning mitte hävitama seda, mida on võimalik taastada. Inimkond pole veel lõpetanud hävitamist ja karta on, et ei lõpeta mitte kunagi.

Eesti teatrielu Estonia sünni aegu

2./157. Liblikas

Autor: Andrus Kivirähk

Kirjastus: Varrak 2013

160lk./512lk./35004lk.

 

Lugemise väljakutse:  6. Goodreads 200+ raamatut, mida iga eestlane peaks olema enne surma lugenud.

 

Sellest nimekirjast oli ikka üksjagu juba loetud. Ja ülejäänud nagu ei pakkunud huvi. Kuna olen pidev Estonia teatri külastaja, siis sai huvi pärast see raamat ettevõetud, kuigi teadsin, et Kivirähk eriti mulle ei istu. Ega ma sellestki raamatust vaimustuses polnud, aga lugeda kõlbas. Romaani üheks keskseks tegelaseks on noor näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes tegi tähelennu teatritaevasse, kuid see katkes ta varase surma tõttu. Enne raamatut ma polnud sellest tantsijast midagi kuulnud. Ja ka teose minajutustajast August Michelsonist. Aga paljud nimed teatriajaloost, kes seal figureerisid, olid küll tuttavad. Raamat ülistab teatrit, teatritegemist. Tänu omaaegsetele entusiastidele meil üldse teater eksisteerib ja õitseb. Tänu neile sai ka püsti Estonia teater. Teater, kus ma vähemalt korra kuus eelmisel hooajal ikka käisin ja juba ootan uut hooaega. 

Ballett sunnib raamatuid lugema

1./111. Klaasist loomaaed ja teisi näidendeid

Autor: Tennessee Williams

Tõlkija: Jaak Rähesoo

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1976

340lk./340lk./24376lk.

Lugemise väljakutse: 40. Raamat, mis on seotud teatriga (näidendiraamat, tegevus toimub teatris, näitleja elulugu jne)

See raamat on nüüd väga seotud teatriga. Nimelt ilma teatrita poleks ma iialgi seda lugenud. Nädal tagasi käisin Estonia teatris vaatamas balletti "Tramm nimega iha" (https://trekseklugemine.blogspot.com/2023/05/tramm-nimega-iha.html). Ja nagu balleti puhul ikka peale etendust on esmane küsimus, kas ma sain kõigest aru? Kas ma sain õigesti aru? Kas balletis suudeti väljendada kõike, mis näidendis kirjas? Kes oli ikka kes ja mis roll tal näidendis oli? Seega lõppeb tavaliselt minu balleti vaatamine sellega, et otsin koheselt üles raamatu, mille järgi see ballett loodud on (juhul kui on muidugi) ja loen läbi enne kui hakkab ununema see, mida laval nägin. Kuna selles raamatus oli ka teisi näidendeid lisaks "Tramm nimega iha"-le, siis lugesin läbi ka need. Kolm pikemat ja neli lühemat näidendit. Üsnagi ühtlased näidendid minu arust.

Näidend "Klaasist loomaaed" on Williamsi üks tuntumaid näidendeid ja seda lavastati esmakordselt 1944. aastal. "Klaasist loomaaed" räägib perekonnast, kus on ema, Amanda Wingfield, tema poeg Tom ja tema tütar Laura. Näidend keskendub perekonna dünaamikale ja igatsusele põgeneda reaalsusest. Peamine süžee jälgib Tomi, kes on näidendi jutustaja ja Laura vend. Tom soovib põgeneda oma igapäevasest rutiinist ja vastutusest perekonna eest. Laura on aga tagasihoidlik ja pelglik noor naine, kes elab omaenda fantaasiamaailmas, kogudes klaasist loomakesi. Amanda, nende ema, on idealistlik ja romantiline naine, kes püüab leida Laura jaoks sobiva abikaasa."Klaasist loomaaed" käsitleb teemasid nagu unistused, reaalsuse põgenemine, illusioonid ja perekondlikud suhted. 

"Tramm nimega Iha" on üks Tennessee Williamsi tuntumaid näidendeid, mis esmakordselt lavastati 1947. aastal. "Tramm nimega Iha" jälgib peategelast Blanche DuBois'i, kes saabub New Orleansi, et elada oma õe Stella ja tema abikaasa Stanley Kowalski juures. Näidend uurib Blanche'i järkjärgulist vaimset langust ja tema vastastikust konflikti Stanleyga, kes esindab primitiivset ja seksuaalset jõudu. Blanche'i romantiline ja kujutlusvõimeline maailm põrkub Stanley realistliku ja brutaaalse olemusega. Näidendi jooksul tulevad välja Blanche varasem elu, tema armastus, valu, allaandmised, saatuselöögid, ideaalid. Näidend käsitleb teemasid nagu illusioon versus reaalsus, üksildus, seksuaalsus ja sotsiaalne klass. "Tramm nimega Iha" võitis Pulitzeri auhinna draama kategoorias ning seda peetakse üheks olulisemaks Ameerika teatriteoseks. 

"Iguaani öö" võitis New Yorgi näitekirjanduskriitikute Circle Awardsi parima uue näidendi kategoorias aastal 1962. See näidend räägib loo endisest vaimulikust, kes töötab ekskursioonijuhina Mehhikos. Lisaks on seal veel mitmeid väga erilisi karaktereid, igal oma saatus, mis kõik põrkuvad kokku ühel päeval Mehhiko mägedes olevad väikeses hotellis. Näidend käsitleb teemasid nagu süütunne, kaotus, identiteet ja inimese suhe jumalikkusega. 

Ei kahetse, et neid näidendeid lugema sattusin. Psühholoogilised ja mitmekihilised näidendid.

Absurdne komöödia

 

Fotod: teatri kodulehelt

Etendus: Audients

Teater: Raaam Teater (etendus Kumus)

autor: Jeton Neziraj (Kosovo)

lavastaja: Madis Kalmet

Esietendus 07.mai 2022

Vaadatud: 21.mai 2023

Näitlejad:Priit Võigemast, Henrik Kalmet

"Nädal enne esietendust, kõige pöörasemal peaproovide perioodil, külastab teatrijuhti (Priit Võigemast) veider uurija (Henrik Kalmet) ühe salapärase süüasjaga, millel nimeks “Teatritoimik”. Algab pingeline ja samas absurdne ülekuulamine, kus väga kiiresti hägustub, mis süüasjaga on üldse tegemist, kes keda süüdistab ning millega seoses. Mis on päriselt ja mis mängult? Tundub pealtnäha lihtne lugu võimu ja vaimu omavahelistest suhetest ning vastuoludest, aga lähemal vaatlusel hakkavad hargnema erinevad tasandid.Veidi Kafkalik vaade jaburasse bürokraatlikku masinavärki ja selle koomiline kokkupõrge boheemlasliku ning maagilisena näiva teatrimaailmaga. Kas need maailmad või need kaks ootamatutel asjaoludel kokku saanud inimest on üldse nii erinevad, kui esmapilgul tundub? Ja et vinti veelgi peale keerata, tulevad mängu ka meelemürgid.

“Audients” või täpsemalt öeldes “Vaclav Haveli Audients”, on kaasaegse Kosovo näitekirjaniku Jeton Neziraj värske lavalugu, mis on kõvasti inspiratsiooni saanud Vaclav Haveli 1975ndal aastal ilmunud näitemängust “Audients”."

Noh minu jaoks läks veidi liiga jaburaks kätte ära. Samas nalja oli ja nalja taustal oli ka tõsielulist bürokraatia tögamist. Vaimu ja võimu vastandumist. Kuidas nõrk vaim võib vahel sellega mitte leppida ja abi otsida võimust.  Ning olenevalt võimust, siis kas nõrk vaim saab võidu ja hävitab nii mõnegi tugeva vaimu, või mitte. Tundus, et kohati vist läks näitlejatel veidi lappama ning nad kukkusid laval etteantud teksti asemel interpreteerima, igatahes oli naljakas mõnes kohas kuidas näitlejad väevõimuga ise naeru tagasi hoidsid. Vaevaliselt õnnestus hakkama saada kohati. Kohati läks tükk liiga absurdseks kätte, kohati oli tunne, et nüüd ollakse ummikseisus ja vaja oleks kedagi kolmandat lavale, kes aitaks loo edasi. Aga kui ma juba esimesel korral kui noort Kalmetit laval nägin, veendusin tema andekuses, siis nüüd sain veelkord kinnitust. Eriti see tema kehakeel! Võigemast oli oma tavalises headuses, võib olla jäi isegi veidi alla minu jaoks, ehk liiga lõdvalt läks panema. Vaadata võis, aga peale niivõrd tugevat tükki kui oli Ajurünnak paar päeva tagasi, jäi lavastus keskpäraseks.

Hiilgab, helgib ja heliseb

Foto: FB Helgi Sallo lehelt

 24./59. Helgi Sallo. Helgib ja heliseb

 Sari: Eestile elatud elud #15

 Autor: Hille Karm

 Kirjastus: Ekspress Meedia 2017

 272lk./4818lk./12758lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#12)

Kes meist siis Helgi Sallot ei tea. Me enamuses mäletame teda juba oma lapsepõlvest. Siin raamatus räägib Helgi asjadest, mis on meile kõigile olulised. Need on armastus, lapsed, kodu, kaaslased, elu ja teater. Meil on võimalus elada kaasa loole, kuidas sai lummava lauluhäälega noorukesest naisest see Helgi Sallo, keda me kõik tunneme ja teame. Ma ei ole eriti elulugude fänn, aga selle raamatu tõin kunagi koju just Helgi Sallo pärast, kes on minu arust väga võrratu. Mäletan tema osatäitmisi erinevates rollides juba lapsepõlvest saadik. Olen näinud teda Estonia laval tema hiilgeaegadel ja ka hiljem, kui ta hiilgas endiselt seal. Ning loomulikult ka televiisori vahendusel. Ka need, kes ei jälgi Õnne tänava lugusid (nagu näiteks mina), teavad täpselt, kes see Alma selline seal on. Ta on minu arust mitte ainult väga hea näitleja ja laulja, vaid ka väga särav isiksus. Ning raamat on väga mõnusalt ja soojalt kirjutatud. Mõnus lugemine. 

Teatri- ja filmitegemisest läbi must huumori

 

4./125. Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi

Sari: Loomingu Raamatukogu #45-46/1981

Autor: Karel Čapek

Tõlkija: Lembit Remmelgas

Kirjastus: Perioodika 1981

112lk./816lk./25296lk./

Loomingu Raamatukogu väljakutse oktoober: Illustreeritud raamat

Kui lugesin teemat, siis esimene mõte oli, et LR ja illustreeritud? Need ju kõik puha tekstiraamatud seal... Võtsin siis oma Loomingu Raamatukogude pundi (umbes 20 raamatut seal) riiulist ja hakkasin lappama... kohe ühena esimestest sattus see raamat näppu, hiljem selgus, et lausa 4 raamatut minu lugemise ootel pundis olid illustreeritud. Vahel võib mälu ikka petta, ei olegi seal vaid tekstipõhised raamatud.

Kes sellest raamatust tõsist õpetust läheb otsima, peab peituma. Aga kuna ma olen Čapekit ka varem lugenud, siis see, mida eeldasin, oli täpselt seal olemas. Mõnus sarkastiline huumor. Räägib lahti täpselt nii teatri kui filmitegemise kulissitagused, keerates kohati üle vindi. Aga muidu ei oleks seda üldse huvitav lugeda. Eks asjaosalised oska seda ehk täpsemalt kirjeldada, kui täpselt seal kirjas on. Ise ei ole kumbagi teinud, ei teatrit ega filmi ja kirjutanud kumbagi ka ei ole. Aga lugeda soovitan küll ja pigem neil, kelle huumorimeel kaldub sinna musta huumori poole rohkem.