Ilves sirutab küünised välja

1./37. Ilvese küünised

Sari: Millennium #8

Autor: Karin Smirnoff

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak 2025

311lk./311lk./9629lk.

Lugemise väljakutse 2025: 5. Ma lihtsalt tahtsin seda raamatut lugeda!

Vaatasin just, mida ma esimese Smirnoffi järje kohta olen kirjutanud. Leidsin: Minu jaoks oli see raamat kuidagi väga kahvatu, verevaene. Pean tunnistama, et teine osa samuti. Kuidagi veniv ja ebausutav. Samas tahaks ikka ka kolmanda osa läbi lugeda, et vähemalt teada saada, kas kurjamid saavad ka seekord oma otsa ja mis suunas kirjanik on asja mõelnud. Äkki nad siis pärast üheksandat raamatut ei leia rohkem uusi kirjanikke, kes järgmist kolme osa hakkaks punnitama kirjutada. Tegevus toimub taas Gasskasi asulas, kus tegevus käib kaevanduste, nii vana suletud kui kavandatava uue ümber. Tegevad suures osas juba varasemalt tuttavad tegelased nii pahalaste kui heade poolelt ja nende omavahelised suhted ja tegevused on ikka üsna läbi põimunud. Samas teevad head pigem järelemõtlematuid otsuseid ja pahad mõtlevad mitmeid samme ette enne kui spontaanselt olukorras tegutseda. Ka vanad Larssoni tegelased on kuidagi väga kahvatuks jäänud ja ei tegutse sugugi nii, nagu esimestest raamatutest meelde on jäänud, pigem on enda kahvatud varjud. Vägivalda on raamatus piisavalt, aga ainult vägivallast ei piisa, raamat on ikkagi igav ja adrenaliini lugedes üles ei aja. 

Kas kirjanikuga koos võiksid surra ka tema tegelased?

Tehisintellekt joonistas langenud ingli, aga tuli üsna kaanepildi moodi välja tal.

11./39.  Merikotka karje

Sari: Stieg Larssoni ''Millenniumi'' sarja järg

Autor: Karin Smirnoff

Tõlkija: Tiia Johansson

Kirjastus: Varrak 2023

349lk./2596lk./7592lk.

Lugemise väljakutse: 38. Raamat, mille arvustust sa viimati lugesid

Asendamatuid inimesi ei olevat olemas, või vahel ikka on? Huvitav oleks teada saada, mida Stieg Larsson ise oma järglastest arvaks. Tundub, et uus triloogia siis taas tulekul, kuna esimene raamat jäi väga lahtiste otstega. David Lagercrantzi esimene raamat oli üsna kehvake, edasi läks tunduvalt paremaks. Loodan, et ka Karin Smirnoffi raamatud lähevad edaspidi paremaks. Minu jaoks oli see raamat kuidagi väga kahvatu, verevaene. Või noh, verd oli ikka omajagu, piinamist, vägistamist ja inimerööve ka. Seega verevaene just polnud, ütleme siis, emotsioone mittetekitav pigem. No ei pannud tegelastele üldse kaasa elama, ei ajanud adrenaliini üles ega nutma ja naerma. Minu jaoks oli lihtsalt mingi järjekordne raamat paljude tuttavate tegelastega, aga nad olid mu jaoks pigem sellised luukere moodi tüübid ilma liha ja vaimuta. Ma isegi ei oska öelda, miks see raamat mulle sarnaselt mõjus, äkki olid süüdi ka eelnevalt leotud krimid, mis vererõhu tugevalt tõusma panid ning nüüd see raamat, seda lihtsalt enam ei suutnud, kuna ei üllatanud piisavalt.Ehk järgmise osa kirjutamise ajaks on kirjanik esialgsest Larssoni mantlipärija krambist lahti saanud ja läheb pinevamaks.

Norrlandis, meedia valgusvihust eemal, lokkab röövmajandus, tänapäeva Metsik Lääs, kus rikkad suurettevõtted ei vali vahendeid loodusvarade ja maa kättesaamiseks. Nende varjus tegutsevad kuritegelikud jõugud, keda peibutab värske raha lakkamatu sissevool. Mikael Blomkvist läheb Älvsbyni suunduvale rongile, et sõita tütre pulma, aga kistakse sündmustesse, mis sunnivad teda taas uuriva ajakirjaniku rolli asuma. Lisbeth Salander viibib samuti põhjas, et kokku sõlmida katkenud perekonnasidemed. Nende teed ristuvad ja koos satuvad nad väikeses Gasskasis otse tormi silma.

Ja arvustus, mida ma enne raamatut lugesin on siin: https://raamatud.postimees.ee/7960757/sinijarv-soovitab-krimkat-veider-rootsi-ei-ole-veel-omadega-otsas