10./240. Jaapani puugravüür. Ukiyo-e koolkond
Autor: Mart Helme
Kirjastus: Kunst 1977
56lk./1288lk./41522lk.
11./241. XV-XVI sajandi saksa puulõikeid Tartu Riikliku Ülikooli teaduslikust raamatukogust
Autor: Tiina Nurk
Kirjastus: Kunst 1988
128lk./1416lk./41650lk.
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #6 ja #7 (ajalugu)
Puulõige ja puugravüür. Kas need on üks see sama või mitte? Puulõige ja puugravüür kuuluvad mõlemad kõrgtrükitehnikate alla ja uurides sain teada, et ikka kaks erinevat tehnikat, lihtsalt neid mõlemaid ühendab, et tehakse puidule.
Puulõike tehnikas lõigatakse kujutis piki süüd pehmemasse puusse. Kujutis maalitakse või joonistatakse otse puuplaadi peale ja kõik üleliigne uuristatakse kujutise ümbert ära. Peenikeste detailide jaoks kasutatakse spetsiaalseid nuge, suuremad alad eemaldatakse õõnespeitliga. Reljeefi paksus oleneb soovitud kujutisest: vabad pinnad peab lõikama sügavamale kui peenikesed detailid, et värvimisel värv vabale pinnale ei ladestuks. Puuplaadilt võib erinevate nugadega kiude eemaldada või seda kraapida, et töösse huvitavaid tekstuure luua. Värvilise puulõike jaoks kasutatakse iga värvi jaoks eraldi puuplaati. Puulõike tehnika on üks vanimaid trükitehnika liike. Puulõiget hakati viljelema 9. sajandil Hiinas ja alles 13. sajandil Euroopas. Esmalt kasutati puidust templeid et kaunistada tekstiile ja tänu paberi valmistamise oskusele 15. sajandil, sai alguse raamatute illustreerimine puulõigetes tehtud töödega. Sajandi lõpuks arenes tehnika juba iseseisvaks kunstivormiks. Puulõike tehnikas tehti peamiselt mängukaarte ja religioosseid pilte. Traditsiooniliselt kujundas kunstnik vaid oma puulõikes tehtava töö ning kujutise välja lõikamise jättis hoopis spetsialistide teha.
Puulõike tehnikas lõigatakse kujutis piki süüd pehmemasse puusse. Kujutis maalitakse või joonistatakse otse puuplaadi peale ja kõik üleliigne uuristatakse kujutise ümbert ära. Peenikeste detailide jaoks kasutatakse spetsiaalseid nuge, suuremad alad eemaldatakse õõnespeitliga. Reljeefi paksus oleneb soovitud kujutisest: vabad pinnad peab lõikama sügavamale kui peenikesed detailid, et värvimisel värv vabale pinnale ei ladestuks. Puuplaadilt võib erinevate nugadega kiude eemaldada või seda kraapida, et töösse huvitavaid tekstuure luua. Värvilise puulõike jaoks kasutatakse iga värvi jaoks eraldi puuplaati. Puulõike tehnika on üks vanimaid trükitehnika liike. Puulõiget hakati viljelema 9. sajandil Hiinas ja alles 13. sajandil Euroopas. Esmalt kasutati puidust templeid et kaunistada tekstiile ja tänu paberi valmistamise oskusele 15. sajandil, sai alguse raamatute illustreerimine puulõigetes tehtud töödega. Sajandi lõpuks arenes tehnika juba iseseisvaks kunstivormiks. Puulõike tehnikas tehti peamiselt mängukaarte ja religioosseid pilte. Traditsiooniliselt kujundas kunstnik vaid oma puulõikes tehtava töö ning kujutise välja lõikamise jättis hoopis spetsialistide teha.
Puugravüüri tehnikas graveeritakse kujutis kõvemast puidust lõigatud puuklotsile süüga risti. Kujutise graveerimiseks kasutatakse spetsiaalset graveerimise nõela ehk uuritsat. Puugravüür võimaldab peenekoelisemat käsitlust ja suuremat tiraaži kui puulõige. Jaapani puugravüür erines tunduvalt Euroopa meistrite omast. Kõige tuntum Jaapani meister puulõike alal oli Hokusai (1760–1849). Ta oli äärmiselt produktiivne kunstnik, kes tegi oma eluajal ligikaudu 35 000 joonistust ja tõmmist. Oma loomingus huvitas teda nii ajalugu, mütoloogia, loomad kui ka maastik. Jaapani puugravüürid on oma tasapinnalisuse, mahedate värvide ja eksootilisusega mõjutanud ka juugendstiili kunstnikke. Viimane suur meister Jaapanis oli Hiroshige (1797–1858), kes kujutas oma loomingus peamiselt maastikke, lilli ning loomi. Oma töödes püüdis ta tabada kaduva hetke olemust.
Saksa puulõiked raamatus olid must-valged, Jaapani puugravüürid nii must-valged kui värvilised. Isegi teadmata, mis nende tehnikate vahe on, siis oli arusaadav, et need on ikka üsna erinevad. Peab mainima, et mulle meeldisid enam need Saksa lõiked, kuidagi harjumuspärasemad silmale vaadata. Mõlemas raamatus oli juttu eelkõige kunstnikest, kes neid teinud on ja tutvustatud nende töid. Lisaks tekstile ka muidugi palju pilte. Mõlemast raamatust sai üsna hea ülevaate asjast. Kui alguses võtsin kätte, et need kaks raamatut räägivad ju ühest ja samast ja panengi kokku, siis olles raamatud läbi lugenud sain aru, et tegemist ikka jah üsnagi erineva asjaga.