Värvideta turvaline maailm

1./46. Andja

Autor: Lois Lowry

Tõlkija: Kattri Ezzoubi

Kirjastus: Draakon & Kuu 2010

192lk./192lk./11 589lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Kitty Mamers soovitab

See kaanepilt ei oleks mind küll lugema kutsunud, eriti veel lapse või noorena või isegi praegu, seega suur tänu, et see raamat oli soovitustes, mulle väga meeldis. 

Perekond, isa, ema, kaks last - õde ja vend, vanemad töötavad, laspsed käivad koolis, kõik tundub ilus ja tavaline. Kuid siis hakkavad vaikselt asjad kiht kihilt välja kooruma ja selgub, et ei olegi nii tavaline ja igapäevane maailm. Kõik on kontrolli all, kõik on reguleeritud, puuduvad valikud, kõik on sinu eest juba otsustatud. Ühest küljest turvaline maailm, samas kas selline elu on inimestele või robotitele või inimrobotitele? Kui laps saab kaksteist, siis valitakse ta välja mingit ülesannet täitma, kellena ta elu kulgeb. Jonas saab ka ülesande, mis esmapilgul on täiesti hirmutav. Väga kaasahaarav lugu, eriti kui mõtled oma praegusele maailmale ja sealsetele diktaatorlikele võimudele läbi ajaloo, kes kõik on üritanud või üritamas midagi sarnast, kus kõik on range kontrolli all, kus inimesed teevad, mida neile on ettenähtud, kus keegi midagi ei mäleta ega nõua. 

Kui tahad raamatut ise veel lugeda, ära edasi loe, reedan veidi sisu! Mis mind kõige rohkem üllatas ja vapustas selle raamatu juures, oli kui kirjeldati, et selles maailmas puudusid värvid ja inimesed ei saanud arugi sellest. Maailm värvideta, ühtlane hall maailma. Suures maalritöös hakkasid küll inimesed lõpuks värve nõudma, sest muidu oli nii hall ja muserdav see maailm. Miks see mind eriti puudutas, sest olen sügisest saadik oma raamatukogus rääkinud seenioritele kord kuus mingist värvist ja poolteist tundi ühes värvist rääkida ei ole üldse mingi raskus, raskus on pigem sellest vaid poolteist tundi rääkida. Ja kui üks värv meie maailmas sedavõrd tähendab, siis kuidas elada, kui pole üldse värve. Samas kui me midagi ei tea, ega tunne, siis polegi võib olla nii raske ilma selleta elada kui siis, kui teame ja tunneme ning siis sellest ilma jääme. See värvide osa - igatahes kui sügisel oma rääkimistega sügisel halli värvi juures jätkan, siis plaanin kindlasti rääkida ka sellest raamatust. 

Need värvid, need värvid...

Pildil: Sigrid Uiga "Ema lapsega"

14./273.  Inimene värvilises maailmas. Värvimonograafia

Autor: Sigrid Uiga

Kirjastus: Angestel 2002

144lk./2052lk./47210lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #15 (populaarteadus)

Sigrid Uiga (20. juuli 1922, Tallinn – 8. juuli 2007) oli eesti maalikunstnik. 1961–1969 töötas ta kunstiõpetajana Tallinna 20. Keskkoolis. 1969. aastast kuni pensionile minekuni oli Sigrid Uiga Tallinna Pedagoogilise Instituudi maali­õppejõud. Raamat toetub pikaajalisele ja mitmekesisele isiklikule kogemusele nii kunstnikuna kui õppejõuna. Mida värvid tähendavad, kuidas neid saadakse, kuidas on erinevates uuringutes ja psühholoogide poolt kajastatud seda, mis on ühised arvamused, mis erinevad. Ta ise on samuti viinud läbi või juhendanud mitmeid värve kajastavaid uurimustöid, kuidas inimesed järjestavad värve meeldivuse alusel ja kas on mingi seos nende isikuomadustega sõltuvalt sellest. Kas mingil eluetapil on inimestel sarnased värvieelistused (uuringutesse olid kaasatud erinevatel aegadel õpilased ja tudengid). Kuidas on keelde tulnud värvid ja kuidas neid värve saadakse. Väga põhjalik ja huvitav värvide analüüs, mida ta on teinud pikkade aastate jooksul, kogunud kokku erinevaid seda teemat kajastanud materjale. Tegemist on küllaltki spetsiifilise lugemisega, õpikuna või siis neile, keda asi huvitab , samas raamat on kirjutatud hästi loetavalt ja arusaadavalt ka neile, kes teemas sees ei ole. Minule oli väga huvitav lugemine, kuna see teema on viimased kuud mind lõksu püüdnud ja mida rohkem ma seda uurin ja loen, seda enam see mind paelub. Kui palju on maailmas värve, millest me lihtsalt mööda käime, mõtlemata, miks see just seda värvi on ja mida see värv meile võiks öelda, kui me seda oskaks lugeda nagu kirjatähti. Pildil on Sigrid Uiga maal "Ema lapsega". 

Värvid värvivad maailma ilusaks

16./246. Värviõpetus teoorias

Autor: Marje Tammert

Kirjastus: Aimwell 2002

128lk./2308lk./42542lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #10 (populaarteadus)

Kunst ilma värvideta? Jah, saab ikka ja on tehtud ka, aga kui kogu kunst oleks ilma värvideta, siis läheks ju igavaks. Värv on see, mis loob suures osas emotsioone. Kuid kas värv on ainult värv, või see räägib meiega? Mis keeles räägib mingi värv, milliste emotsioonidega on see seotud, mida tähendab erinevates kultuurides ja ajastutel? Kus seda värvi leida võib? Nii palju küsimusi, mis mul oli tekkinud, sest värvid ja nende psühholoogia on mind juba mitu aastat väga huvitanud. Kuid mis on õige parem õppimismeetod? Eks ikka õpetamine. Kui mul avanes võimalus teha Tallinna Keskraamatukogus ürituste sari mingil teemal, siis valisin selleks ühtseks teemaks värvid. Värvide keel kultuuris ja kirjanduses. Toimub kord kuus neljapäeviti. Nüüdseks on läbi uuritud punane ja sinine värv. Mõlemasse uputud, sest ma ei kujutanud ette, kui palju need värvid tegelikult ikka lobisevad. Paotad kusagil pisike prao, piilud sisse ja kolinal langeb sealt see värv kaela. Kui alguses mõtlesin, et ehk ikka  kuidagi tunnikese välja vean, siis nüüdseks võin öelda, et koos erineva illustreeriva materjaliga võiks terve tööpäeva peaaegu ära sisustada. Seda siis ühest värvist, mitte neist kõigist. Värvid on tõesti ühed suured lobamokad. Aga millelegi peab ju toetuma, ei saa päris kõike, mis internetis ka uskuda. Ja nii olen aluseks võtnud mitu värvide teemalist raamatut. See värviõpetuse raamat on üks neist. Kui ma siiani otsisin vaid konkreetse värvi kohta käivaid lõike, siis nüüd otsustasin, et loen otsast lõpuni läbi ja märgin erinevate värvide kohad juba ära, siis edaspidi lihtsam selle raamatuga töötada. Samal autoril on muidugi veel mitmeid värvide teemalisi raamatuid ja ka internetis on tema õppematerjale. Raamat annab värviõpetuse baasteooriast ja mõistetest ülevaate ja räägib ka erinevatest värvidest. Seda raamatut loen tükati kindlasti kuni suveni veel uuesti.

Mida ma olen enda juures avastanud, siis ma näen nüüd järjest igal pool värve. Igas raamatus hüppavad värvinimed kohe eriti ette, nagu oleksid paksus kirjas muu teksti sees. Ja see kuu, millal valmistan järgmise korra värvist rääkima, siis ma näen enda ümber palju enam just seda ühte värvi, hakkab kuidagi eriti silma. Kuni 21.novembrini elan parajalt lillas maailmas.