19./206. Johannes Lorupi klaasivabrik. Masstoodangust disainipärliteni
Autor: Anne Ruussaar
Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2012
192lk./3508lk./44774lk.
Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis (#8)
See kuu olen küll selgeks saanud, kes see Johannes Lorup selline oli ja mis olid tema tegevuse tagajärjed. Küllatki palju kattus raamatuga Võsaklaasist kristallini, aga kuna seal kirjutati ikka ka teistest klaasivabrikutest, siis seekord oli ainult juttu Lorupist. Põhjalikumalt just tema vabriku ajaloost ja tegemistest, sekka ka isiklikku elu. Raamatu lõpus oli palju pilte tema vabriku toodangust, mis ilmestas arusaamist toodangu arengust ja mitmekülgsusest.
Johannes Lorupi Klaasivabriku asutamist 1934. aastal Tallinnas Kopli
poolsaarel võib pidada Eesti professionaalse klaasitööstuse alguseks.
Erinevalt teistest siinsetest, peamiselt pudeleid ja muud pakkeklaasi
tootvatest klaasiettevõtetest, tegeldi Lorupi Klaasivabrikus pidevalt
tootmise uuendamise ja modernsete tehnoloogiate rakendamisega. Ettevõtte
toodang konkureeris võrdväärselt välismaa vabrikutes valmistatuga.
Esimesena Eestis hakati Lorupi vabrikus valmistama pool¬kristalli ja
kristalli, anti välja tootekatalooge ja hinnakirju.
Johannes Lorup sündis 1901 ja suri 1943, seega vaid 42 aastaselt! Mida kõike ta veel oleks suutnud korda saata kui teda poleks 1941 küüditatud. Ta suri vangilaagris. Mul on muidugi nüüd hea teada ja öelda, et miks ta küll 1940 välismaale ei põgenenud, ta ju naise ja poja saatis minema. Aga nemad ju ei teadnud, et see asi nii hulluks ära läheb ning tema elu ja töö - tema klaasivabrik oli ju siin, ta ei saanud seda kohvrisse pakkida ja kaasa võtta põgenemisel. Seega jäi ta Eestisse ja siin läks nagu ta läks. Kahjuks läks kehvasti.
