Eesti ajaloo väljakutse oktoober: Eestlase memuaarid või kirjad
Raamatul on neli autorit. Krista Aru kirjutatud on esimene periood, 1905-1941. Selles osas on tuginetud palju kirjalikele materjalidele, erinevatele kirjavahetustele ja avalikele kirjadele ajalehtedes. Mitmete ajalehega seotud isikute, nende mälestuste ajalehe tegemisest ja antud on ka väga hea taustainfo, mis ühiskonnas ja eriti ajakirjanduses sel ajajärgus toimus. Väga hästi kirjutatud ülevaade, kohe mõnus lugemine. Sain mitmestki asjast ja inimesest teada. Tõepoolest nautisin lugemist, kõik oli tasakaalus, nii taustainfo, inimesed kui faktid. Kõik artiklid-kirjad andsid ülevaatele juurde, olles kirsiks tordil. Siis järgnes Noorte Hääle periood 1940-1990, kirja pannud Tõnu Vare. Stiil koheselt kukkus, pigem oli vaid faktid, kes ja mis, natuke ka ehk miks. Aga lugeda oli nagu mingit teaduslikku ülevaadet. Nüüd kirjutasid need ja need ja lehes oli seda ja toda. No seda punast asja ikka rohkem kui toda muud elu. Aga kuidas toda ka ikka järjest rohkem kirja sai kuni jõudis kätte aasta 1990 ja ajalehest sai taas Päevaleht. Kirja pannud Margus Mets. Sinna osasse jõudis juba rohkem tausta ja mälestusi. Eks see oligi uus olukord, kus vanad reeglid enam ei toiminud ja uute reeglite paika saamiseni läks veel aega. Loetav, aga ei midagi erilist. Viimases osas, 2001-2005 ja Eesti Päevaleht, mille on kirja pannud Priit Hõbemägi on juba esiplaanil äri, mitte enam niivõrd ajakirjandus. Meenutused, kuidas see äri siis üles alla käis ja mis muutusi tehti, et ellu jääda. Minu jaoks taas üks kehvematest osadest. Ja eks see äri on siis jäänudki domineerima ka viimase kahekümne aasta jooksul, mis raamatu kirjutamisest järgmisel aastal möödub. Äri ja digimaailma võidukäik, mille tõttu paberil enam sellist lehte kui Päevaleht enam ei eksisteerigi, kui LP-d reedeti mitte arvestada. Selle Krista Aru Eesti Wabariigi aegse kirjutamise pärast tasus selle raamatu lugemine kindlasti ära. Ja ega ma sellest ajakirjanduse ja ajalehtede maailmast seestpoolt ju ka eriti midagi ei teadnud, mingi ülevaate läbi ajaloo Päevalehe näitel nüüd sain. Mõningaid kirju selles raamatus oli ja koosneski see eestlaste memuaaridest, kuidas nad olid tegevad ühe ajalehe juures ja selle ajalehe maailmast omas ajas. Valisin selle raamatu lugemiseks, sest see oli kodu riiulisse ükskord sattunud tasuta raamatute riiulist, täiesti tutika uue raamatuna.