5./140. Õhtused majad
Sari: Klassikalised lood
Autor: Eduard von Keyserling
Tõlkija: Tiiu Relve
Kirjastus: Eesti Raamat 1989
Käisin pojaga balletti vaatamas. Teadsin vaid, et pealkiri on Õhtused majad, lavastaja/koreograaf Tiit Härm ja Gustav Mahleri muusika. Eelkõige Mahleri muusika pärast läksingi, sest ballett ei ole just mu kõige esmane valik. Ei lugenud isegi tutvustust, millest ballett räägib, sest see on minu jaoks esmane balletti headuse mõõdupuu - saan aru, mis seal toimub, on hea. Mitte midagi ei saa aru kuigi on ilus vaadata - no siis on tantsuetendus, mitte ballett. Vaheajal selgus pojaga rääkides, et see on raamatu ainetel. Ma olen vist lapsepõlvest saadik hüpnotiseeritud - päästiksõnaks raamat. Igatahes ma kohe pean siis lugeda saama kui ma kusagil seda sõna kuulen. Nägin ka raamatu pilti - olin just hiljuti terve peotäie Klassikalised lood sarjas ilmunud raamatukesi T1 tasuta riiulilt endale koju toonud. Koju jõudes sirvisin need läbi ja üllatus - Õhtused majad ka nende seas. Seejärel tegin lahti Lugemise väljakutse grupi Facebookis ja esimene postitus, mis mulle sealt vastu vaatas - Õhtused majad. No kui sedavõrd ikka see raamat tahab, et ma teda loeksin, siis muud üle ei jäänud ja sai kohe järjekorraväliselt samal ööl alustatud. Üldjoontes sain balletis aru toimunust, armastusloost ja armunurkadest, aga see taustalugu, mis ja miks jäi selgusetuks. Selles suhtes oli väga hea seda raamatut lugeda, et andis ka balletielamusele juurde. Nüüd tegelikult tahaks isegi minna uuesti seda vaatama - oskaks detaile paremini tähele panna. Raamat ise on hea, hästi kirjutatud. Baltisaksa päritoluga kirjaniku jutustus elust baltisaksa mõisates, noorte ja vanade vastuoludest, armastusest, jõudeelust, masendusest, eluolust. Vanad tahavad, et siin maailmas midagi ei muutuks, kõik kulgeks aeglaselt ja rahulikult, rutiinselt nii, nagu on see kulgenud juba enne neid ja nende terve eluaja. Noored ihkavad elu, muutusi, sündmusi, võõraid paiku, aga nad on sõltuvuses vanadest ning seetõttu suures osas sunnitud elama just vanade kehtestatud reeglite järgi, alla surutult kuni ühel hetkel nad muutuvad ka ise vanadeks ja kõik jätkub. Kui muudmoodi sellest tardelust ei pääse, siis on vähemalt armastus ja armuintriigid need, mis toovad vaheldust. See raamat räägib küll armastusloo, aga samas ma pole päris kindel, kas ja kui palju selles oli päris tegelikku ja sügavat armastust, palju lihtsalt selle ettekujutamist. Igatahes soovitan lugeda, aga hoiatan, tõsine ja kurb raamat on.