Ühed suurimad mõrtsukad, keda ei panda aga vangi

20. Kurjad taimed

Sari: Looduse lood

Autor: Amy Stewart

Tõlkija: Krista Kallis

Kirjastus: Tänapäev 2017

268lk./4051lk.

 

Lugemise väljakutse 2024:  22. Raamat, mis räägib puudest, metsast, taimedest

Taimed pole ju kurjad? Või ikka on? Igal aastal saab taimede poolt kahjustada või siis surma ligi 70tuhat inimest USAs. Tõsi küll, ega siis pole taim selles süüdi, ikka inimene. Seega neid suuri mõrtsukaid ei panda vangi, aeg ajalt küll üritatakse mõnda eriti mürgist liiki, mis laiutama kukub, välja juurida, aga ega see väga ei õnnestu, eks seda tea eestlasedki, kes karuputketega on maid jaganud. Ja millegi pärast need invasiivsed võõrliigid, millest jagu ei saada, ei ole sugugi kasulikud, vaid just need kurjad ja mürgised taimed. 

Raamat tutvustas mürgiseid taimi üle maailma. Kuid samas olid seal sees ka sellised taimed nagu mais, rabarber, aeduba, kartul, mida saab ju pidevalt söödud. Aga eks nii mitmedki taimed ole vahel mürgised ja vahel mitte. Palju taimi, milles jutt, olid mulle üsna võõrad, kuna pole õnneks nendega kunagi kokkupuutunud, sest need elavad kusagil kaugetel maadel vaid. Kõik teimed ei olnud ka otseselt surmavad, kuid mingil moel siiski inimesele, tema puudutusele või söömisele kurjad. Aga kes siis käsib iga tundmatut taime suhu pista või siis neid pihku võtta. Kuigi, eks eksimine on inimlik ja sageli on ka nälg olnud see, mis on inimeste vaenlaseks osutunud. 

Selle sarja raamatud on kõik mulle meeldinud, kuid see oli üks kuivemaid, faktilisemaid. Siiski sai lisaks faktidele ka teada nii mõnegi tõestisündinud loo või õnnetuse, mis peaks olema õpetuseks. Soovitan lugeda eriti neil, kes kusagile kaugemale loodusesse plaanib reisida.

Võsavillem, susi, kriimsilm, metsatöll, hallivatimees, metsakutsa, metsapeni, laanepeni, pajuvasikas, pühajürikutsikas, lambavaras, kõrvekutsikas, sorgsaba, hallsaks...

23./107. Huntide tarkus 

Sari Looduse lood  

Autor Elli H. Radinger 

Tõlkinud Eve Sooneste 

Kirjastus Tänapäev 2022

238lk./5026lk./23366lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#13)   

Autor Elli H. Radinger, sündinud aastal 1951, loobus kolmkümmend aastat tagasi advokaadiametist, et pühenduda täielikult kirjutamisele ja huntidele. Tänapäeval on ta Saksamaa mainekaim hundiuurija, kes annab oma teadmisi edasi raamatutes, seminaridel ja ettekannetes. Juba veerandsada aastat on ta veetnud enamiku ajast USA-s Wyomingi osariigis Yellowstone’i rahvuspargis metsikuid hunte jälgides. Raamatus on aru saada, et autor on lummatud huntidest, nende perekondlikkusest, käitumisest ning üritab hunte teha sümpaatseks ka teistele inimestele. Armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast – sellised on huntide põhimõtted. Hundid hoolitsevad hellalt oma vanade ja haavatute eest, kasvatavad armastusega järeltulijaid ja suudavad mängides kõik unustada. Nad mõtlevad, unistavad, teevad plaane, suhtlevad üksteisega intelligentselt. Karjakasvatajad mõtlevad aga veidi teisiti seistes murtud loomade juures tarandikus. 

Raamat on kirjutatud hästi, kirega. Sealt õhkub kui targad ja hoolivad on hundid. Kuid ilusti on kirjutatud ka loodusseadusest, kus kiskja vajab ellujäämiseks toitu - teiste loomade liha, kuidas hundid jahti peavad, miks nad lambakarja hulka sattudes tapavad rohkem kui söögiks vaja. Kuid ka hundikarjade omavahelised konfliktid lõppevad vahel tapetutega. Nagu eelmises sama autori raamatus, kus ta tõi paralleele vanade koerte ja vanade inimeste vahele, siis siin raamatus toob ta ka paralleele huntide ja inimeste vahel, nende käitumise ja psühholoogia osas. Hunte ma rohkem armastama ei hakanud ja nendega looduses kohtuda siiski ei soovi, aga rohkem nendest loomadest sain sellest raamatust teada küll. 

    

„Ela nii, nagu sureksid sa homme, ja õpi nii, nagu elaksid igavesti.“ Mahatma Gandhi

 

19./103. Vanade koerte tarkus 

Sari Looduse lood  

Autor Elli Radinger 

Tõlkija Eve Sooneste

Kirjastus Tänapäev 2019  

322lk./4098lk./22438lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#11)

Ma võtsin selle raamatu lugemisse vaid seetõttu, et see on ilmunud Looduse lood sarjas, kuna see sari mulle väga meeldib ning plaanis on kõik raamatud läbi lugeda. Koerteraamatute suhtes on mul lihtsalt suured eelarvamused. Koerte suhtes ka. Nagu keegi ühes raamatus väitis, et ta ei ole allergiline koerte vastu vaid koerahammustuste vastu. Mina samuti. Ma ei vihka koeri, aga ma tõesti ei salli hoolimatuid koeraomanikke, kes näevad maailma silmaklappidega, kellele nende koer on a ja o ning nad ei suuda või ei taha arvestada teiste inimestega. Ma ei räägi siin koerte järelt koristamisest või ilma rihmata jalutajatest. Ka ei suudeta aru saada, et kui koer on rihma otsas, siis ei pea koera laskma vastutuleva inimeseni, nii, et ei ole võimalik mööduda koerast ilma, et koeraga tekiks puude või koerarihm ei takistaks otse edasiliikumist. Sorry, aga ma tõesti ei taha teie illikukudest koertest mööduda ka 10 cm kauguselt ja see peaks olema ometi minu õigus. Ma tean, mida tähendab midagi (olete ju korduvalt kuulnud: ärge kartke, ta ei tee midagi...). Midagi = kolm nädalat sinikaid, märkimaks igat hammast koera suus. Ja kuigi peremees nägi vaeva koera kättesaamisega, sest koer oli jõu poolest temast üle (ta oli alles nooruke, mis siis veel saab kui ta täiskasvanuks sai) ja ta nägi koera ründamas (täpselt paar sekundit peale seda kui ta oli eelneva lause öelnud ja koera kehakeelest võis juba paljugi väljalugeda (seetõttu jäin liikumatult seisma), mitte vaid tema peremees, kes oleks oma koera pidanud tundma), siis ta 5 minutit hiljem kinnitas, et tema koer ei suudagi nii kõrgele hüpata ning kuna jope pole katki, siis koer ei saanud hammustada... Seetõttu ma suhtun ka eelarvamustega koerteraamatutesse, kuidas pimedad loomaarmastajad oma koerte geniaalsust kiidavad ja samal ajal suhtuvad hoolimatult kõigisse, kes nende koertevaimustusega ei liitu ning nende armastatut ei ülista. Selles raamatus oli seda ka, aga palju enam oli siiski loomapsühholoogiat, just eakate loomade käitumise ja olemise analüüsi ning paralleele oli tõmmatud inimestega. Sellest raamatust oleks saanud välja kirjutada hulga mõtteteri, kus autor toob välja soovitused ja ideed just eakatele inimestele võtta eeskujuks nii mõndagi koertest ning nende olemisest, et muuta ka oma päevi vanaduses rohkem päiksemalistemateks. Kuna mul on viimasel ajal just teemaks eakad ja nende koolitamine, nende oskuste elus hoidmine või uuendamine seoses elu kiire muutumise ja digimaailmaga, siis leidsin sellest raamatust palju mõtteid ja häid soovitusi. Minu jaoks oli see raamat rohkem psühholoogia raamat kui loomaraamat. Ma arvan, et sellest raamatust loevad inimesed välja väga palju erinevat, seal on sedavõrd palju kihte. Kes loeb koertest, kes eakusest, kes üldse millestki muust. Soovitan lugeda, eriti kui tegemist mingilgi moel seenioridega.

Siga on ärasöömiseks, siga on pattalöömiseks...

 18./102. Natuke meie moodi 

Sari Looduse lood 

Autor Kristoffer Hatteland Endresen

Tõlkinud Kristina Porgasaar 

Kirjastus Tänapäev 2022

318lk./ 3776lk./22116lk.

 

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#10)

Inimese ja sea suhe on alati olnud keeruline. Siga on kõige räpase, koleda, häbiväärse ning patuse elavaks metafooriks. Siga on eemale tõugatud või ehk oleks õigem ütelda siseruumidesse lukustatud ning inimeste pilgu eest hästi varjatud. Samas on siga ka hinnaline meditsiiniline inimkeha mudel. Ta on ka see loom, keda me oleme viimase viiekümne aasta jooksul kõige rohkem söönud. Soovides minna sigade olemuse ning nende ümber oleva müsteeriumiga süvitsi jälgis Kristoffer Hatteland Endresen Lääne-Norras Jærenis intensiivses seatööstuses seakasvataja rollis olles ühe pesakonna põrsaste teekonda sünnist tapamajani. Teekonnast sai paeluv jutustus isust ja vastikusest, toidust ning moraalist. Samas juurdleb autor inimkonda sajandeid vaevanud küsimuse üle: Kust siis läheb tegelik piir inimese ja looma vahel? 

Minu jaoks jagunes see raamat kaheks. Ühest küljest autori kirjeldused seakasvatuses, mida ta nägi, tundis, arvas. Ja siis arutlused ajaloo, kultuuri, looduse ja inimese suhete kohta, sea rollist inimese elus. Väga huvitav oli, kui ta üritas leida algpõhjust, miks osa religioonidest on sea söömise ära keelanud. Või siis, kui ta tegi kokkuvõtte kohtuasjadest läbi ajaloo, kus süüpingis on istunud siga. Või meditsiinis sea rollist ning arvatavast tulevikust. Ja loomulikult mida sead peaksid tundma, kui targad nad on ja kuidas nad arenenud-taandarenenud on ajaloo vältel. Väga hea raamat, soovitan.

 

 

Need erilised lehmad ja nende salajane elu

16./100. Lehmade salajane elu 

Sari Looduse lood  

Autor Rosamund Young  

Tõlkinud Marie Kuri 

Kirjastus Tänapäev 2017

144lk./3410lk./21750lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#8)

Kite’s Nesti farmis uitavad lehmad (ning lambad, kanad ja sead) vabalt ringi. Nad otsustavad ise, kuidas järglasi kasvatada, mida süüa ja kus magada. Kui lehmad saavad rahus oma lehmaelu elada, tuleb nähtavale iga looma isikupära, mis on neil kõigil erinev – nagu inimestelgi. Raamatust selgub, et lehmad armastavad, mängivad, kiinduvad ja loovad sõprussuhteid, mis kestavad elu lõpuni. Nad hoiavad üksteise lapsi, leiutavad mänge, peavad vimma ja leinavad. Enamik meist ei tea, et midagi sellist on võimalik, sest tänapäeva põllumajanduses ei ole ruumi loomade loomuliku elukorraldusega arvestamisele. 

Autor armastab oma loomi, ta tunneb kõiki nime ja nägupidi ning arvestab nende eripärade ja soovidega. Selles farmis on inimene teisejärguline, ainult loomadele abiandja kui need seda küsivad. Ja tundub et perenaine saab aru nende keelest, mõistab sõnatuid vestlusi kehakeeles. Raamatus ei ole üldistusi lehmade kohta sest nad on kõik autori jaoks vaieldamatult isiksused, erinevad oma soovide ja iseloomude poolest. Pigem ongi see autori mälestusraamat oma loomadest, mitte sedavõrd lehmade ja natuke ka teiste koduloomade üldistav tutvustus. 

Kohati oli huvitav lugemine, kohati läks veidi igavaks, eriti see järjepidamine milline lehm oli milliste lehmade esiema. Autor muidugi teadis peast oma veiste sugupuid. 

Kakskümmend asja, mida võiks teada lehmadest:

Lehmad armastavad üksteist … vähemalt mõned neist.
Lehmad hoiavad üksteise lapsi.
Lehmad peavad vimma.
Lehmad mõtlevad mänge välja.
Lehmad saavad pahaseks.
Lehmad oskavad inimestega suhelda.
Lehmad oskavad probleeme lahendada.
Lehmad loovad eluaegseid sõprussuhteid.
Lehmadel on toidu suhtes eelistused.
Lehmad võivad olla ettearvamatud.
Lehmad võivad olla head seltsilised.
Lehmad võivad olla igavad.
Lehmad võivad olla targad.
Lehmad armastavad muusikat.
Lehmad võivad olla õrnad.
Lehmad võivad olla agressiivsed.
Lehmad on usaldusväärsed.
Lehmad võivad olla andestavad.
Lehmad võivad olla kangekaelsed.
Lehmad võivad olla arukad.
           

Mütoloogia, inimesed ja loomad

 13./97. Teekond urust templisse ehk märk on vaataja silmades 

 Sari Looduse lood 

 Autor Aleksei Turovski, Marcus Turovski 

 Kirjastus Tänapäev 2016

 252lk./2930lk./21270lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#6)

Miks on hakatud erinevates kultuurides teatud loomi pidama pühaks ja miks neile omistatakse erinevaid tähendusi ja omadusi? Kui palju on neis müütides tegelikkust ja mida leiab maailma eri paigus ühist ja erinevat? Selles raamatus on põimitud legendid zooloogiaga. Sissejuhatavale loole järgneb pikemalt ja põhjalikumalt loomade psühholoogia, nende olemine, inimese arusaamised loomadest. Raamatus on juttu nii putukatest, kaladest, lindudest, imetajatest, eriti ahvidest kui ka draakonitest. Saab teada kui tähtsad on loomade jaoks kuulmine, nägemine, haistmine, kompamine. Raamat oli iseenesest huvitav, ainus mida võiks ette heita, et aeg ajalt oli kasutatud termineid, mis zooloogile on iseenesest mõistetavad tavaväljendid, aga mis zooloogiast mitte nii teadlikule inimesele on võõrad ning neid termineid oleks võinud lahti seletada kasvõi märkustena. 

"Mütoloogia on inimese elu lahutamatu osa. See ei ole kunagi olnud midagi välist, kõrvalist või teistsugust. Uurides inimese liigi ja inimkonna evolutsiooni, tuleb kindlasti pöörata tähelepanu ka müüdi evolutsioonilisele arengule. Inimene on ainus loom, kes sotsialiseerub müüdi abil. Sotsiaalsus ja sellega otseselt seotud unikaalne keele ja kõne abil suhtlemine ja mõtlemine on mütoloogiliste süsteemide evolutsioonis esmatähtis. Pärisinimesel on ilmselt lõputu hulk ökoloogilisi nišše ehk elukutseid. Me suudame võimsa empaatia ja kontseptuaalse mõtlemise najal õppida igalt loomaliigilt. Seda on inimkond kümnete ja võib-olla sadade tuhandete aastate vältel ka teinud. Nende õpingute kestel on inimene oma „tõelistesse” lugudesse – müütidesse, mille järgi inimkond elas, kaasanud väga palju erinevaid loomaliike, kelle positsioonid on muutunud ja arenenud koos inimühiskondade arenguga. Inimeste võrdlemine teiste loomaliikidega on tõesti võimas demagoogilise propaganda võte ning see praktika on levinud iidsetest aegadest tänapäevani. „Nemad (teine rahvas, teine partei, teine riik jne) on elajad; see või teine on siga, eesel, metsloom”. Või siis: „Need lendurid on meie hiilgavad kotkad ja pistrikud, vaarao on oma rahva võimsaim pull (Hapi). Töökas kui sipelgas või mesilane; liiderlik nagu kõuts või ahv”. Iga selline võrdluse vorm kas vastandab või samastab loomaliike inimesega. Kui see võte on suunatud vastaste pihta, lülitatakse nood justkui inimese liigist välja, neid samastatakse kahjuritega. Kui selline võrdlus on aga positiivne, siis esitatakse reeglina juhti või juhte kui meid, kes me ise tunneme end inimestena, heade, kindlate ja võimsate vanematena." (Turovski)

 

Putukad ründavad

9./93. Kurjad putukad

Sari Looduse lood 

Autor Amy Stewart

Tõlkinud Krista Kallis

Kirjastus Tänapäev  2018

292lk./2106lk./20446lk.

 

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#4)

 

Milline foobia teil on?  Akarofoobia, apifoobia, arahnofoobia, entomofoobia, helmintofoobia, isopterofoobia, katsaridafoobia, knidofoobia, leptidopterofoobia, mürmekofoobia, parasitofoobia, pedikulofoobia, sfeksofoobia, skoletsifoobia? Igatahes putukaid on inimesed läbi ajaloo kartnud ja sageli põhjusega. Hea fanataasiaga inimesele võib seda raamatut soovitada õuduskirjanduse aseaineks. Ma arvan, et õudukad ei olegi nii õudsad kui see raamat ettekujutades täpselt kuidas need putukad toimivad. Just need, kes vajavad inimest või tema verd, et elus püsida ja paljuneda. Ja putukad oskavad olla kurjad, vahel ise seda ettekujutamatagi, sest nemad ju lihtsalt toituvad ja paljunevad. Ühe raamatus ära toodud putukaga olin ka ise eelmisel suvel püsti hädas, ei aidanud üksi tõrjevahend. Nüüd raamatust sain teada, et oleksin vajanud parasiitherilase liiki Encarsia formosa't omale appi. Hetkel on kogu lootus talvekülmal, mis peaks mu rõdu taimeaia kurjade karilaste rünnaku jätkumise eest sel aastal päästma. 

Raamat oli põnevalt kirjutatud, ladus lugemine. Minu jaoks oli kohati põnevam ja õudsam kui mõni õuduspõnevik. Täitsa soovitan lugeda.

 

Loomade mõtlemisest ja tunnetest

 

8./92. Loomade mõistatus

Sari Looduse lood 

Autor Karsten Brensing

Tõlkinud Kersti Kaljuvee 

Kirjastus Tänapäev  2018

338lk./1814lk./20154lk.

 

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#3)

 

Karsten Brensingi raamat uurib loomade mõtteprotsesse ja emotsioone. Autor analüüsib erinevaid loomaliike ning selgitab, kuidas nad mõtlevad ja tajuvad oma keskkonda. Raamat rõhutab, et loomad on keerukad olendid, kellel on erinevad emotsioonid ja vajadused ning kes suudavad mõelda ja õppida. Brensing selgitab, kuidas loomade käitumist võib tõlgendada nende emotsioonide ja vajaduste alusel ning kuidas nende käitumine võib muutuda vastavalt nende keskkonna tingimustele. Brensing tutvustab ka teaduslikke uuringuid, mis on tehtud loomade intelligentsuse ja emotsioonide uurimiseks ning toob välja huvitavaid näiteid loomade käitumisest, mis näitavad nende tundeid ja mõtteprotsesse. Raamat annab palju huvitavat teavet loomade kohta ning paneb lugeja mõtlema sellele, kuidas me saaksime loomade elu paremaks muuta, arvestades nende vajadusi ja emotsioone. Autor võrdleb loomi inimestega, eriti lastega. Samuti võrdleb ta erinevaid liike, kellega on tehtud sarnaseid katseid. Ei olnud kõige ladusam ja kergem lugemine, vajas süvenemist, aga oli huvitav ning väga avardas mõtlemist loomadest, just eriti inimese arust sellistest väiksematest ja rumalamatest.

 

Kas emotsioonid on vaid inimestel või ka loomadel?

14./32. Loomade hingeelu 

Sari Looduse lood 

Autor Peter Wohlleben 

Tõlkinud Eve Sooneste 

Kirjastus Tänapäev  2017

224lk./3202lk./7558lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#7)

Hoolitsevad oravad, truult armastavad rongad, kaastundlikud metshiired, leinavad hirvelehmad – kas need tunded polegi mitte ainult inimeste jaoks? Kirglik metsnik ja menukas looduskirjanik Peter Wohlleben räägib loomariigi senitundmatust tahust. Uusimate teaduslike uuringute ja illustratiivsete lugude varal viib ta lugeja maailma, mis on seni üsna tundmatu: metsa- ja koduloomade keeruka käitumise, nende emotsionaalse ja teadliku elu maailma. Ning näitab, et loomad seisavad meile lähemal kui aimatagi oskasime.

Kolm Wohllebeni raamatut peaaegu järjest - hakkas juba veidi korduma. Samas eks need raamatud ju kattusidki osaliselt teemadelt. Selles siis autor uurib ja kirjutab oma kogemuste põhjal loomade käitumist, nende emotsionaalsust, nende tundeid, väljanäitamisi. Mis on oluline inimeste maailmas, kas see on samaväärselt oluline ka loomade seas? Kas loomad tunnevad sarnaseid tundeid? Kas neile on omased ematunded, tänulikkus, argsus, julgus, valetamine, petmine, varastamine, himu, lein, häbi, kahetsus, kaastunne, abivalmidus, kasvatus, mugavus ja veel palju muud. Peatükk peatüki järel saab lugeja selgeks, et loomad ei ole pelgalt loomad, vaid nad täiesti võrdsed olendid inimesega. Ainult mõtlemise osas tundub, et seda oskavad inimesed kõige paremini. Väga meeldis mõttekäik, et kui inimesed on sedavõrd üle loomadest või siis nad vähemalt arvavad seda, siis miks nad üritavad suhtlemiseks õpetada loomadele omi märke ja sõnu, mitte ei õpi ära kasutama seda, mida loomad kasutavad? Kuna paljud loomad on näidanud oma intelligentsi ning õppinud ära inimese keele märkides või sõnade väljaütlemise ning inimese poolsete sõnade tähendustest arusaamise, siis kas hoopis inimene on rumalam, et ta ei suuda loomade keelt selgeks saada? Kui loomade osas autor ei too esile midagi eriti uut ja üllatavat, siis tema suhtumine ja arvamine puude osas oli küll minu jaoks midagi, millele ma pole varasemalt mõelnud. Kindlasti plaanin lugeda veel Wohllebeni ülejäänud raamatud, mis on eesti keelde tõlgitud ka kunagi läbi, hetkel väike paus, ootan ära järgmiste kuude teemad kõigepealt.

Kas puud on sotsiaalsed olendid?

10./28. Puude salapärane elu 

Sari Looduse lood 

Autor Peter Wohlleben

Tõlkinud Olav Renno

Kirjastus Tänapäev 2016

220lk./2068lk./6424lk.

 

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#4)

 

Kui eelmine Peter Wohllebeni raamat sattus mulle lugemisse juhuslikult, siis selle raamatu võtsin juba teadlikult kohe ette, kuna esimene raamat sedavõrd meeldis. See raamat meeldis ka, aga kriipsukese ehk vähem, aga väga hea raamat seegi. Puud - seisavad paigal, tuul vahel liigutab oksi või vahel murrab maha, kevadel lähevad lehte ja sügisel kukutavad lehed maha kuni ära kuivavad või maha raiutakse. Aga kas nad on sotsiaalsed ja suhtlevad omavahel, abistavad üksteist, mõtlevad ja tunnevad? Metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben tõestab veenvalt, et tõesti, mets on sotsiaalvõrgustik. Ta kirjeldab põhjapanevatele uutele teaduslikele avastustele toetudes, kuidas puud on nagu inimperekonnad: puuvanemad elavad koos oma lastega, suhtlevad nendega, toetavad neid kasvamisel, jagavad toiteaineid nendega, kes on haiged või vaevatud, ja isegi hoiatavad üksteist ähvardavast ohust. Wohlleben jagab ka oma sügavat armastust metsade ja laante vastu, seletades elu, surma ja taastumise protsesse, mida on jälginud oma hoolealustes metsades. Taas kerge ja huvitav lugemine ning paneb mõtlema nii mitmeski asjas. Pärast selle raamatu lugemist enam nii kergekäeliselt ühtegi oksa enam murdma ei lähe. Saab ka teada puude olulisusest ökosüsteemis ning kuidas nad on seotud nii putukate, loomade kui teiste taimedega. Ja muidugi inimetegvus ning puud... Soovitan lugeda, kel huvi taimede vastu või kes armastavad käia metsas jalutamas. Hea raamat. Nüüd veel juba üks tema kirjutatud raamat lugemise ootel.  

 

 

 

Ökosüsteemis on kõik kõigega seotud

 

 

8./26. Looduse salajane võrgustik 

Sari Looduse lood 

Autor Peter Wohlleben

Tõlkinud Eve Sooneste 

Kirjastus Tänapäev 2020

214lk./1528lk./5884lk.

 

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#2)

See raamat jõudis mu lugemisse täiesti juhuslikult. Tekkis ootamatult passimise aeg ja ühtegi paberraamatut polnud käepärast. Seega pidi digimaailm abiks asuma ja otsisin kiiresti mõnda e-raamatut. Kuna otseselt mingit raamatut lugeda ei tahtnud, siis otsustasin uurida, mis raamatuid elavast teadusest võiks e-raamatuna pakkuda olla ning sattusin juhuslikult sellele raamatule ökosüsteemidest. Ma polegi varem mõelnud kuidas ikkagi kõik on omavahel niivõrd suures seoses. Seda jah, et metskitsede ja huntide arvukus on omavahel seotud. Karmid talved ja metskitsed on seotud. Jahimehed ja loomade arvukus on seotud. Taimed ja putukad on seotud. Aga kuidas on seotud jõgede sängid ja hundid? Esmapilgul tundub, et ei kuidagi, aga raamatus selgus, et vägagi palju. Lihtsalt tuleb märgata neid vahelülisid, mis jäävad nende vahele, kuidas toimib looduses doominoefekt. Kui üks kivi langeb, siis hakkavad järjest langema ka teised või siis mõni kivi hoopis tõuseb ootamatult ning sellega lükkab teise doominokivide rea sassi.

Loodus on nagu suur kellavärk. Kõik on loogilises ühenduses ja omavahel seotud, igal elusolendil oma koht ja ülesanne. Kõik taimed ja loomad elavad tundlikus tasakaalus, igal neist ökosüsteemis oma mõte ja ülesanne. Kas loodus pole palju keerulisem kui kellavärk? Looduses ei haaku ju mitte ainult üks hammasratas teisega, vaid palju enamat. See võrgustik on nii peente harudega, et me ei hakka tõenäoliselt kunagi selle täit ulatust mõistma. Ja nii ongi hea, sest siis suudame taimede ja loomade üle jätkuvalt imestada. Tähtis on vaid mõista, et isegi väikesel sekkumisel on suured tagajärjed ja seepärast on parem hoida käed eemale sealt, kus ei ole hädavajalik tegutseda.

Raamat jõudis minuni küll täiesti juhuslikult, aga meeldis väga nii autori stiil kui ka see, millest ta kirjutas. Pani mitmetele asjadele mõtlema ja nägema seoseid veidi teise nurga alt. Igatahes lõppes see raamatulugemine sellega, et uurisin, mida autorilt on veel eesti keeles olemas ning samas sarjas on temalt ilmunud veel mitu raamatut. Järgmise raamatu, puude salapärasest elust, võtsin juba täiesti teadlikult lugemisse ning juba esimesed leheküljed taas üllatasid...

   

Angerjas - müstiline kala

 

6./141. Angerjaevangeelium

Sari Looduse lood

Autor Patrik Svensson

Tõlkinud Endla Lõhkivi

Kirjastus Tänapäev 2020

220lk./1096lk./28874lk.

Raamatukogude aasta väljakutse: Põhjala kirjanduse kuu! Põhjala looduse teemadel lugeda ja kirjutada milline osa Põhjala loodusest on lemmikuks.

Põhjala nädala kooslugemise raamatutest üheks oli see angerja raamat ja tundus huvitav, seega saigi lugeda võetud. Kui palju siis on võimalik kirjutada angerja kohta? Tuleb välja, et üsna palju kuigi autor pikkis sisse ka teavet muu looduse kohta lisaks angerjatele ning samuti sai raamatust ühte-teist teada autori ja tema perekonna kohta, eelkõige isa kohta, kellega ta lapsepõlves käis koos angerjaid püüdmas.

Minu kohtumised angerjaga kui kalaga, mitte kui söögiga, jäävad lapsepõlve kui mõned korrad ilmus meie kööki üks tuttav kalamees koos angerjatega. Igatahes lapsele oli see üsna õudne vaatepilt - maod vingerdasid mööda kööki ringi. Ma ei tea, palju nende veest välja tõmbamisest aega mööda oli läinud, aga kindlasti tunde. Seega isiklik kogemus, et angerjad on visa hingega. Lugedes raamatust kuidas angerjas oli omal ajal lihtrahva söök, kergelt kättesaadav ja odav, siis meie ühiskonnas on see alati olnud pigem delikatess, mida igaüks isegi kätte ei saa või rahakott ei võimalda. Ega ma väga suur angerja austaja ka pole, minu jaoks liiga rasvane kala siiski. Minu lemmikuks lapsepõlves oli peipsi tint (tomatis). Aga lugemine oli väga huvitav ja kuigi põhilist ma teadsin, siis ega ma eriti sellele mõelnud ei olnud, kuidas ta täpselt sünnib, elab ja sureb ning tänu kellele me üldse midagi teame. Üllatav oligi, et ikka veel kõike ei teada, võiks ju arvata, et tänapäeval tänu tehnikale enam nii salapäraseid elusolendeid ei ole olemas. Angerjas, Anguilla anguilla, on üks kõige mõistatuslikumaid loomi, kelle loodus on loonud. Kala, kes on loodusteaduses omaette müsteerium. Kala, kellest kõik alates Aristotelesest kuni Sigmund Freudini on püüdnud aru saada, aga edutult. Kala, kes on nüüdseks väljasuremise äärel, ilma et me mõistaksime, miks.

Põhjala looduses meeldib kõige enam just kargus, tagasihoidlikkus ja visadus. Ei ole sellist lopsakust nagu lõunamaa loodusel, aga kõik on tasukaalukalt siiski olemas. Põhjala taimed kasvavad ka seal, kus paremate tingimustega lõunamaised taimed välja sureksid kiiresti. Põhjala loodus on nagu põhjala inimene - visa ja kinnitab ennast ka raskesse pinnasesse.