Raamat, mida peaks kõik lugema

14./59. Elukaar. Igavikulisi mõtteid sünnist surmani

Autor: Jaan Tammsalu 

Kirjastus: Pegasus 2024

216lk./2657lk./ 14054lk.

 

Lugemise väljakutse 2025:  45. Tark raamat. Otsusta ise, mis tarkust sealt leiad

 

See on nüüd selline raamat, mida võiks iga inimene lugeda, vaatamata vanusele. Nii noore, täiseas kui elukaare lõpuossa jõudnuna. Jah, autor on vaimulik ja raamatus on juttu ka usust ja jumalast, aga see raamat pole jumalast. See raamat on inimesest. Inimeselt inimesele. Mõtted, tähelepanekud, arvamused. Raamat räägin nii sünnist kui surmast, aga eelkõige sellest, mis sinna vahele jääb. Elust. Elust, mille kaare lõpuosas ei peaks ise, ega teised möönma, et mõttetult elatud elu. Kuidas inimesed kahetsevad ja kiidavad, kui kellegi elu on lõppenud, kuid ei suudeta seda teha elu ajal. Muidugi nende inimeste puhul, kelle elu ei olnud mõttetu. Elukaar on palju enamat kui kriips sünni- ja surmadaatumi vahel. Jaan Tammsalu mõtiskleb siin raamatus paljude teemade hulgas sünni ime üle, kutsub kuulama vanavanemate tarkusi, aitab mõelda, miks on vaja armastust hoida ja kuidas vältida üksildust ning kuidas kiirustavas maailmas headele mõtetele ja mõnusatele tegevustele ruumi teha. Autor on oma elukutse tõttu näinud palju erinevaid inimesi ja nende saatusi. Ta oskab tähelepanelikult märgata ja soojusega aidata. Oskab torgata kus vaja, lohutada teises kohas, toetada hea sõnaga ja kokkuvõttes rääkida neid tarkusteri, mis on läbi ajaloo inimkonda hoidnud väljasuremast ja aidanud inimestel elada täisväärtuslikult, et elukaare lõppedes ei oleks vaja kahetseda elamata elu pärast. Ta õpetab vältima vigu, mida sageli inimesed oma kiirustavas maailmas ei pane tähele, sest pole ju aega või vastupidi, küll kunagi saab olema see aeg, millal... Kuid sageli paraku saab mõne inimese elukaar ootamatult otsa, aeg saab otsa nii tema kui teiste jaoks. Raamatus toonitakase mitmeid kordi, kui oluline on põlvkondade vaheline side ja tarkuste edasi jaotamine, kuidas see lähendab ja annab nii mõnelegi tunde, et teda on vaja ning tema teadmistest on kasu. Need mõtted, mida autor jagab, ei ole uued, need on kõik juba igavikuliselt läbi põlvkondade meieni jõudnud, lihtne talupojatarkus nagu me sageli ütleme, aga mida meil ei ole selles järjest kiirenevas maailmas aega järgida ja vahel ka soovi. See raamat on täiesti loetav ka mitteusklikel. Ta ei suru religioossust peale, vaid annab vahel nõu, et see on koht, kus võib leida pelgupaika, tuge ja armastust. Enamus raamatust on aga täiesti ilma mingi religiosse ajatoonita, meie kõigi igapäevasest elust, toimetamistest ja olemisest elukaare jooksul. 
Huvitav kokkusattumus oli. Pidin enne teatrietendust tunnikese aega parajaks tegema. Läksin siis raamatukokku vaatama, et mis seal huvitavat on. See raamat pilgutas silma, aga kohe ei võtnud, käisin suure ringi ära ja seejärel jõudsin taas raamatuni, võtsin ja hakkasin lugema. Tunni aja pärast läksin teatrisse raamat kotis. Millest etendus rääkis? Elukaarest. Ühe naise elukaarest ligi saja aasta jooksul. Tegelikult kõigest sellest, millest rääkis ka see raamat, mille lugemise ma nüüd lõpetasin. Raamat, mida oli hea väikeste ampsude kaupa pika aja jooksul lugeda. teatrietenduseks oli Ugala teatri "Sünnipäevaküünlad", mida soovitan sügisel, kui nad uuesti seda mängivad, väga vaatama minna. Väga hea etendus, väga eluline ja mõtlemapanev, täpselt nagu see raamatki.  

Kas ka inimaju vajab draiverit?

15. Ajudraiver

Sari: Teaduse kaardivägi 9 

Autor: Joel Jans

Kirjastus: Lummur 2022

288lk./3849lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Sellest nimekirjast oli mul varasemalt loetud 5 ja pool raamatut. Nüüdseks siis loetud veel 1,5 raamatut ja üks raamat on veel olemas ja ootab lugemist. Ajudraiveri lugemise lõpetasin jaanuari viimastel minutitel. Kes arvab, et surmaga lõppeb kõik, kes arvab, et teispoolsuses läheb kõik edasi. Selles loos ei ole surm lõpp, vaid hoopis algus. Lugu saab alguse ajal kui kogu inimsugu on välja surnud ja tehisintellekt hakkab inimesi taastama. Küll virtuaalselt, aga surnust ärganud ise ei saa arugi alguses, et nad mingid tehised on. Elu läheks nagu sealt edasi, kus see kunagi pooleli jäi, aga tehisintellektil on suured ambitsioonid ja see plaanib elustada kõik inimesed, kes kunagi maailmas elanud on. Kui tänapäeva inimene saab juba aru sellest virtuaalsest maailmast, siis kuidas selgitada asja muinasaegsele, keskaegsele või kasvõi sajand tagasi elanud inimesele? Kas need inimesed vajaksid oma ajju draiverit, mis nad uuendaks? Tekivad vastuolud selles suhtes ka tehisintellektide endi seas. Juttu jätkub nii seiklusi, virtuaalmaailma kui inimsuhteid. Täitsa huvitav maailm oli, palju detaile oli minu jaoks paigas, samas jättis ruumi ka oma fantaasiale. Ja iga aastaga võib see raamat omapärasemaks muutuda vastavalt sellele kuidas tehisintellekti maailm meil kiirelt edasi areneb. 

Eneseotsingute raske teekond

11. Alkeemik

Sari: RAM-sari  

Autor: Paulo Coelho

Tõlkija: Anneli Tuulik

Kirjastus: Philos 2002

180lk./2834lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Pireti soovitustest on mul varasemalt loetud vaid 2 (Kääbik ja Harry Potter), aga 4 raamatut juba olid lugemise ootel riiulitel olemas. Kõige õhem siis pääses löögile krimiraamatute vahel, aga teised tõstsin ka juba lähijärjekorda. 

Ma ei ole kunagi lugenud ühtegi Paulo Coelho raamatut, mingi eelarvamus on olnud nende vastu. Riiulisse sattusid mõned kui poeg oma riiulit ükskord tühjendas. Ju siis nüüd oli see õige aeg teha esmast tutvust selle kirjanikuga. See on just see kõige olulisem minu jaoks väljakutsete juures, et tänu sellele ma ei loe ainult ühte kindlasse teemasse ja kindlaid autoreid, vaid saan kergemalt sirutada käe raamatute järele, mida ma muidu kuidagi ehk kätte ei võtaks. Või vähemalt mitte niipea ja kodused riiulid ei tühjene kuidagi. Seega andsin endale lubaduse, et loen sel aastal ulmekirjanduse väljakutses läbi kõik soovitatud või teemasse sobivad raamatud, mis mul endal olemas on ja siis võib olla ka mõne veel raamatukogust. Aga nagu näha, siis aasta alguses antud lubadusi ei suuda ma isegi jaanuaris pidada, nii, et pole vist mõtet mul neid üldse lubadagi, vähemalt mitte sel juhul kui asi puudutab raamatuid. Esimesed kaks raamatut ulmesse loetud raamatut olid ju ikkagi raamatukogust toodud. Ja see lubadus esimesel poolaastal vähemal määral lugeda vist ei taha ka kuidagi õnnestuda. 

Lugu jälgib karjapoiss Santiagot tema teekonnal läbi Põhja-Aafrika Egiptuse püramiidide juurde pärast seda, kui ta näeb unenäos, et leiab seal aarde. Teekond aardeni ei ole kerge ja sellel teekonnal tuleb järjest teha otsuseid, kas võtta vastu katsumusi või minna kergemat teed pidi, kas usaldada elu, et see lõpuks ikka viib välja aardeni või võtta asju ratsionaalsemalt ja mõelda vanasõnale, et parem varblane pihus kui tuvi katusel. Eks palju oleneb ka kodust, kuidas last julgustatakse oma teed minema, kartmata kukkumisi, julgustades ikka üles tõusma ja oma kutsumust järgima. Hirm on ju sageli just see, mis paneb inimese oma teelahkmetel minema kergemat ja kindlamat teed, mis paraku aga ei ole nii hiilgava tulevikuga kui ehk see raskem tee. Samas ei tea me keegi ette oma saatuse teekonda, äkki just selle raskema tee taga ei oota õnn, vaid mõne teise valiku juures. Hirm kannatuste ees on tihti hullem kui kannatus ise, aga kes meist ikka eelistab valida kannatust. Raamatus oli mitmeid kohti, mis panid mõtlema ja ehk veidi teise pilguga asjadele vaatama. Mulle raamat täitsa meeldis ja nüüd ehk jõuavad ka teised tema teosed kiiremini lugemisse, sest eelarvamus sai ümber lükatud.

Alla 65 kohustuslik, mitte keelatud

20./206. Alla 65 keelatud

Autor: Jaak Aru

Kirjastus: Otto Wilhelm 2024

128lk./4522lk./35599lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #7 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #17 (vabatahtlik)    

Mis sellel raamatul õppimisega seost on? Esiteks õpin ma magistriõppes hetkel kogukonnatööd vananevas ühiskonnas ja see raamat on täpselt sellest, mida me esimene aasta õppinud oleme. Teiseks just täna lugesin Eesti Päevalehe artiklit, et miks meid ei õpetata vanaks saama? Igasugu muid asju õpetatakse, aga seda kuidas saada edukalt hakkama vananemisega ja mis see kõike võib kaasa tuua, seda mitte. Seetõttu, ma parandaks selle raamatu pealkirja ära. Alla 65 kohustuslik. Kui mitte varem, siis neljakümnendates tasuks küll juba seda raamatut uurima hakata, siis on veel võimalik oma elus mitmeidki asju muuta nii, et pensionäri staatusesse jõudes oleks valutum muutuseid vastu võtta või jätkata vanal moel. See on üpris pealiskaudne raamat tegelikult, puudutab küll paljusid valdkondi, aga pinnapealselt. Seega on just paras raamat teha algust teadmistega, mida elu edaspidi võib tooma hakata, kui jõuda vanusesse 65+. Lõpus viimane peatükk on tegelikult mõeldud neile, kes peavad maid jagama pessimistlike ennast diskrimineerivate vanemaealistega. Kuigi autor on töötanud eakate arstina ja seega erudeeritud mees, siis ta kasutab väga lihtsat keelt asjade kirja panemiseks ning kohati kasutab slängväljendeid nagu penskar. Kas te teate mis asi on reietamine? Ei tea, aga siis peategi selle raamatukese läbi lugema, et teada saada. Igatahes soovitan seda raamatut kui lühike algõpetus vananemisse ja lugeda siis, kui peate ennast veel nooreks, hiljem on juba hilja. Üldjoontes mulle raamat meeldis ja need super ägedad tehisaru poolt joonistatud pildid seal raamatus!!! Kuna ma olen selles teemas juba veidi edasijõudnum, mitte enam algaja, siis mulle jäi kohati liiga pinnapealseks, oleks tahtnud sügavamale sisse minna mõnda teemasse. Huumorit veidi oli, aga oleks tegelikult isegi oodanud veidi tugevamat ja mustemat kohati. Just tänu pealkirjale ja nendele piltidele. Ühesõnaga, soovitan lugeda. 

Artikkel: „Mind pole kellelegi vaja...“ Miks meid ei õpetata vanaks saama?
 

Sooduspilet - kas privileeg või alavääristus?

31./186. Soodushinnaga sõit. Kunst olla pensionär

Autor: Merete Mazzarella

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak 2022

280lk./ 5576lk./31077lk.

Lugemise väljakutse 2024: 31. Hallpead austa, kulupead kummarda! Raamatu peategelasteks on vanemaealised inimesed

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #16 (vabatahtlik)   

Mida tähendab pensionile jäämine? Mida mõtlevad ja tunnevad pensionärid? Kuidas teised inimesed neisse suhtuvad? Mida üldse tähendab ühe inimese jaoks selle joone ületamine, et nüüd sa oled nagu ametlikult vana? 

Merete Mazzarella on Soome kirjandusprofessor, kes saab 64 aastaseks ja lahkub töölt ülikoolis. Raamat pajatabki tema mõtteid mõned kuud enne pöördepunkti jõudmist ning esimesi aastaid pensionärina.

Üheselt ei saa öelda, mida pensionile jäämine tähendab. Mõni igatseb seda aega, teine tunneb kabuhirmu, aga kummalegi ei pruugi tegelik pensionile jäämine kujuneda selliseks, kui nad seda ette kujutasid. Samas on see kindlasti üks verstapost inimeste elus. See tekitab küsimusi ja mõtteid inimese minapildi kohta, teiste pildi kohta sinust ja sinu kohast ühiskonnas. Üllatavalt vähe räägitakse ja mõeldakse, mida pensionile jäämine siis üldse tähendab. Kui peab järsku maha astuma keerlevalt töökarusellilt. Samuti arutleb ta üldse töö olemuse üle ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Mitmel korral arutleb ta ka fraasi üle: vanasti oli parem, parandades, et tegelikult oli vanasti lihtsalt teistmoodi. 

Raamatus ei ole vaid arutlused ja mõtisklused, vaid ka sellel eluperioodil autori läbielatust, perekonnast, sõpradest, töökaaslastest, kokkupuutest ametiasutuste ja teiste inimestega. Väga palju on vihjeid erinevatele kirjandusteostele, aga ka ühele doktoritööle, mille oponendiks ta just enne koju jäämist saab. Selle pealkiri on „Loobumise kunst“ ja see räägib vananemise kuvandist läbi aegade, peamiselt ilukirjanduses. Seda doktoritööd tahaks ka ise väga lugeda, sest teema haakub mu magistriõpingutega ülikoolis. Üldse oli selles raamatus väga palju mõtteid, mida olen isegi ülikooli loengutelt kaasa saanud, aga millele ise varasemalt ei osanud tähelepanu pöörata või sellest mõelda, sest enda arust ju oled alati noor, ka siis, kui see pensionile jäämise aeg kätte jõuab. Autor keeldus minemast pensionäride klubisse, sest need on ju mõeldud vanadele inimestele, aga tema on ju alles ikka noor, mis sellest, et pensionil. Tema jaoks oli suur šokk kui bussijuht müüs talle mõned kuud enne pensionile jäämist küsimata soodushinnaga pileti. Loomulikult naine hakkas protestima ja nõudis täishinnaga piletit, ta ju pole veel pensionär! Tal oli endal ettekujutus, et kui ta kunagi pensionile jäädes ise küsib soodushinnaga piletit, siis müüja imestab, et te olete juba pensionil, ei oleks kuidagi arvanud! Samas pidid Soomes ja Rootsis paljud pensionieas inimesed ostmagi täispileti, sest soodushinnaga pilet tekitab neis alaväärsust.
Väga hästi ja sümpaatselt kirjutatud raamat, soovitan lugeda mitte ainult pensionil olijatel, sinna eluetappi jõudvatel, vaid ka noortel inimestel.

Süükoorem võib osutuda raskemaks kui üks mees kanda jõuab

14./169. Mees, kes kannab süükoormat

Sari: Sebastian Bergmani needus #8  

Autorid: Michael Hjorth, Hans Rosenfeldt

Tõlkija: Mari Jesmin

Kirjastus: Helios 2024

367lk./3305lk./28806lk.

Sarja kaheksas raamat. Kui nägin, et ilmub, teadsin, et tahan kindlasti lugeda kui eelmisest oli juba nii palju aega möödas, et polnud kindel, kas kõike enam mäletangi. Lugedes hakkasingi kahtlema oma mälus, sest nii mõnigi asi ei tulnud üldse tuttav ette. Palju oli nii nagu pidi ja siis mõned olulised asjad, millest juttu, nagu täielik auk oleks. Kui raamatu läbi sain ja läksin vaatama, et palju siis eelmisest osast möödas oli, et üldse ei mäleta, avastasin, et mu mälul on küll probleemid, aga mitte sisu mäletamise osas. Lihtsalt avastasin, et mul on jäänud üks raamat lugemata vahepealt, kuigi olin kindel, et olen kõike kohe peale ilmumist lugenud, aga kui nii Goodreads kui blogi ei tea seitsmenda osa lugemisest midagi, siis ma pean neid uskuma. Eks tuleb nüüd siis ka see eelviimane osa ära lugeda, et puuduvad killud paika saaks. Kusagilt lugesin, et see pidada viimane osa olema, aga äkki ikka... nii palju jäi ju lahtiseks, sellest saaks kindlasti veel edasi arendada mõned raamatud, paar-kolm kindlasti. Mulle see sari meeldis, kuigi oli üsnagi jõhker ja verine ning peategelane vastuoluline. Aegajalt oleks tahtnud talle ühe tou anda ja ta mõistusele tuua, ta oma kapslist välja sikutada. Aga eks see andis raamatule värvi juurde, et ta sellisena oli kirja pandud. Ja ega meie seas on küll selliseid inimesi, kes oma kaotusevaluga ei oska toime tulla ning ehitavad müüri enda ümber ning suhtlevad maailmaga valuliselt. 

Mõrvajuurdluse osakond on sügavas kriisis, sest meeskonna üks liige on osutunud sarimõrvariks. Vanja Lithner võitleb oma osakonna päästmise nimel, kui Västeråsi lähedal asuvast seafarmist leitakse mõrvatud kuuekümnendates eluaastates naine. On märke, et mõrv on toime pandud ühe kindla inimese, nimelt kriminaalpsühholoog Sebastian Bergmani pärast ja tema tähelepanu äratamiseks. Kas see mõrv jääb ainsaks, või on meil taas tegemist uue sarimõrvariga? Mis viib ühe inimese tapmiseni? Kuigi tegemist on ilukirjandusliku kriminulliga, siis on siin küllalt tagataustal psühholoogiat, inimeste mõttemaailma minekut, miks just nii käitutakse, miks valitakse üks võimalus teise asemel või süüdlaseks keegi teine kui sa ise? Milliseks kujunevad inimeste vahelised suhted? Kui kerge on usaldust hävitada ja kui raske seda taastada. Kuidas mingi mõtlematu samm võib viia paljude teiste sündmusteni, kust pole enam võimalust astuda sammu tagasi ning teha teine, parem valik. Kuidas näha inimesi enda kõrval, saada aru, mida nad tunnevad ja kuidas elada nii, et kõigil oleks parem elu ja vähem vägivalda siin elus.

Suvitamine 1904 või 2023 on sel vahet?

Fotod: Gabriela Urm (Teater Endla lehelt)

Etendus: Suvitajad

Teater: Endla teater

vaadatud: 03.aprill 2023

autor: Maksim Gorki

lavastaja: Ingomar Vihmar

Esietendus 14.mai 2022

Näitlejad: Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avandi, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd, Sten Karpov

"Suvi maal. Puhkus suvitusrajoonis. Lõpuks ometi on aega, et lõõgastuda ja elu üle järele mõelda, igatseda ja otsida, armuda ja armastada, muutuda paremaks inimeseks. Just siin, just nüüd saavad kokku tahe ja aeg, et midagi muuta! Ja nemad, need noored, ilusad ja haritud inimesed selles suves räägivad nii veendunult, nii tulihingeliselt armastusest ja elust, muutuste vajalikkusest, soovist teha midagi olulist. Nad teavad, et vaidlustes sünnib tõde ja nad on valmis oma hääled kähedaks vaidlema, sest nad on kindlad, et veel pisut ja see enesega rahulolematuse tunne läheb ära, elu omandab mõtte, saabub õnn ja kogu maailm muutub paremaks! Aga ometi ei tule neil midagi välja. Ei tule, sest nad on vaid suvitajad - argielust põgenejad, ootamatud ja ajutised. Nad söövad ja joovad, suudlevad ja kaklevad, kurdavad ja vestlevad, laulavad ja laaberdavad, igavlevad ja igatsevad. Ja kaovad siis nagu tuhk tuulde.
Maksim Gorki kirjutas „Suvitajad“ 1904. aastal, mil suri teine suur vene kirjanik Anton Tšehhov. Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on tegu kirgliku ja revolutsioonilise näidendiga, milles Gorki on ära tabanud midagi inimeseks olemisele igiomast ning mis on oma traagilisuses ülikoomiline. Ja vastupidi."

Esialgu oli paras segadus, sest osalisi oli palju, nimed võõrad ja läks ikka tükk aega, et aru saada, kes on kellega abielus, kes kelle vend või õde või kes on üldse kes ning mis toimub. Hulk inimesi, rohkem või vähem omavahel seotud, igal oma koorem kanda, omad puudused ja voorused. Kes lepib oma saatusega rohkem, kes vähem, kes igatseb muutusi, kes rutiini. Kes peidab oma mõtted ja soovid sügavale oma sisemusse ja kes laotab need kõigile nähtavale. Kes uputab argipäeva pudelisse ja kes armastusse. Nalja ja humoorikaid repliike oli ning kõik kohe kindlasti ei olnud Gorki kirjutatud. Kihte ja mõtteid oli, aga lõpptulemusena jäi siiski veidi liiga kaootiliseks ning lahenduseta. Samas, eks ta oli üks katke elust. Vaadata võis, aga ei midagi hiilgavat. Näitlejate mäng oli ühtlane ja hea. Endla trupp meeldibki selletõttu, et nad on ühtlaselt head tugevad näitlejad. Üllatas Kleer Maibaumi lauluhääl. Võiks edukalt lauljana esineda, parem kui nii mõnedki lauljad.