Valge pruut, valgete luikede kaaslane

13. Haapsalu krimka: Uppunud Pruut

Autor: Dagmar Raudam

Kirjastus: Dagmar Raudam 2024

167lk./3401lk.

Lugemise väljakutse 2025: 18. Raamat, mille tegevus toimub kuskil Eesti asulas

Aasta 1937. Haapsalu. Kuurort, kus hakkab juhtuma päris koledaid asju, millele väikekodanlik linnapea, juhmakas politseiülem, nutikas ettekandja ja värvikas linnaelanike galerii püüab lahendusi leida. Algab lugu pulmadega, kuid enne kui lõpeb, tuleb ikka ka matustel ära käia ja saladuskatte all võin öelda, et kui asi piirdub ühtede pulmadega, siis ühtede matustega ei piirduta. Taustal elu kolmekümnendate lõpul Eesti Wabariigi väikelinnas põigetega maale ja pealinna. Autor on üritanud (vähemalt mulle tundub) loo kirja panna tolleaegse malli järgi ja seega jääb lugu üsna must-valgeks, primitiivseks ning karikatuurseks. Lugejat ja tema fantaasiat ja teadmisi natuke alahinnatakse selles loos ja seega polnud minu jaoks just päris see, mida oleks tahtnud lugeda. Olen lugenud nii mõndagi raamatut, mis kolmekümnendatel välja antud ja kõik need ei olnud siiski nii liht(labased) lood tol ajal. Ehk on tegelasi ka liiga äärmuslikena kujutatud, eks ka siis olid inimesed veidi enam hallid, mitte niivõrd mustad ja valged, ehk siis mitte nii karikatuurselt pahesuse poole kaldu karakterid. Positiivseid tegelasi oli nagu ääretult vähe seal. Samas muidugi lugeda võis, nii hull ei olnud ja plussiks siis minu jaoks toimumiskoht, minu sünnilinn, kus kõik kirjeldatud paigad tuttavad. Tõsi küll veidi hilisemast ajast, samas ka tollane aeg fotodelt teada.

 

Ajast, kui Haapsalus sai õpetajaks õppida

18./111. Enne ja pääle Stalini surma: Haapsalus õpetajaks õppimas, 1952–1956

Autor: Aare Laanemäe

Kirjastus: Argo Kirjastus 2017

112lk./2986lk./18927lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #4 (ajalugu)

See raamat tõi minus esile palju mälestusi. Ma küll ei olnud veel sündinudki sel ajal, kui raamatu autor seal koolis käis, kuid sama maja sai minu esimeseks koolimajaks. Siis oli ta Haapsalu 8-klassiline kool, mitte enam Pedagoogiline kool. Ja ka küllaltki palju raamatus nimetatud nii õpetajaid kui eriti õpetajaks õppijaid on mulle tuttavad, paljud neist minu õpetajad mingil hetkel olnud. 

Viimaseid aastaid tegutsenud Haapsalu seminar koondas nii õpilaste kui õpetajate näol väga ärksat ja esinduslikku seltskonda, noorusaeg on vähemalt tagasivaates enamasti ikka ilus ning noored – lihtsalt noored oma unistuste ja püüdlustega, millest osal oli määratud täituda, osal mitte. Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab selles raamatus oma õpinguid Haapsalu Pedagoogilises Koolis aastail 1952–1956, hilisstalinismi ja sulale ülemineku ajajärgul. Raamatus on peatükid õpetajatest, kes tema ellu jälje jätsid ja eeskujuks olid kui ka koolikaaslastest. Nii edusammudest kui koolipoiste pahategudest. Kajama jäi nostalgiline meenutus oma kooliajast. Usun, et raamat on huvitav neile, kel autoriga ühised kooliajad või siis kokkupuude inimeste kaudu, kellest seal raamatus on juttu. Teistele võib ehk igavaks jääda, oleks soovinud veidi värvikamat kirjeldust, kohati tundus veidi liiga kuiv. Aga minu jaoks oli omamoodi nostalgiat tekitav raamat.

 

Baltisakslasest Eesti ema Teresa päästmas armeenlaste lapsi

3./50. Taeva tütred

Autor: Piret Jaaks

Kirjastus: Varrak 2023

269lk./899lk./9200lk.

Lugemise väljakutse 2024: 30. Ilukirjanduslik teos, kuhu on sisse põimitud mõne riigi ajalugu

Sellesse raamatusse on põimunud kolme riigi ajalugu: Eesti, Armeenia ja Türgi. Kui ma lugesin, selle raamatu ilmumisest, siis olin kindel, et tahan seda lugeda, sest ma tean küll, kes oli Hedvig Büll. Meil on üks ja sama sünnilinn. Samas ma teadsin temast vaid mingeid üleüldiseid fakte. Seega tahtsin saada põhjalikumat teavet. Kuigi see raamat on ilukirjanduslik teos, siis põhineb see faktidel ja tolleaegsetel materjalidel. Ajaloolisele ainesele toetuv raamat on 19. sajandi lõpus Haapsalus baltisaksa perekonda sündinud Anna Hedwig Bülli (1887-1981) eluloost ning tema missionäri tööst armeenia orbude päästmisel Türgi genotsiidist. Noor misjonär saadetakse Marashi linna orbudekodusse, kus tema silme all hakkavad lahti rulluma traagilised sündmused, mida tunneme tänapäeval armeenlaste genotsiidina. Romaani keskseteks teemadeks on üksikisiku vastutus ja halastuse võimalikkus, mis kodust kaugele saadetud misjonäre sõja keerises painama hakkavad. Sammhaaval, sidudes kokku killukesi Eesti, Euroopa ja Lähis-Ida ajaloost, avaneb meie ees lugu inimlikust hingesuurusest ja Jumalasse uskumisest. Religioonide põrkumised on läbi ajaloo sageli toonud kaasa veresaunu ning laste ja naiste hukkumist, kellel pole olnud mingit süüd selles. Vanasti, kui info levimine võttis aega, saadi teada olukordadest, toimunust alles hulka aega hiljem ning seda oli võimalik ka rohkem varjata kui tänapäeval, kui info liikumine on muutunud tunduvalt kiiremaks ja objektiivsemaks. 

Minu jaoks oli väga mõtlema panev raamat, just hetkel toimuvate sõdade kontekstis, alati on ju lisaks võimuihale ka religioonid siiski mängus. Raamat oli kaasahaarav, küll väga süngel teemal, kuid mitte rõhuv, pigem helge ja innustav. Raamat, naiste tugevusest ja headuse olemasolust ning uskumuse jõust. Mulle meeldis ja soovitan lugeda, eriti kui ajalugu huvitab, aga see raamat on tunduvalt enamat kui vaid ajalugu.  

Lisalugemist, kuulamist ja vaatamist: 

Eesti misjonär päästis Armeenia genotsiidi ajal tuhandeid orbe

Eesti lugu Anna Hedwig Büll 

Meilgi on oma ema Teresa

 

Lapsepõlve piltide maailm

 3./67. Ilon Wiklandi maailm 

Autor Enno Tammer

Kirjastus Tammerraamat 2007

342lk./812lk./14450lk.

 

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#1) 

 

Ilon Wiklandiga ei seondu minul ainult tema võrratud illustratsioonid raamatutes, mis oli minu lapsepõlve osa. Temaga seob meid ka Haapsalu. Ning majas, kus ta lapsena vanaema-vanaisa juures elas olen ma küllaltki palju käinud, nüüd elab selles mu klassiõde oma perega. 

Raamatus on Enno Tammeri intervjuud kuulsa kunstnikuga, puudutatud on eelkõige tema lapsepõlve mälestusi, aga ka elust Rootsis ja tema töödest. Ilon räägib oma mõtetest ja tunnetest ning hirmudest erinevatel eluetappidel. Kuid kogu elu jäi teda kummitama nõukogude võimu hirm. Ta räägib ka oma kokkupuudetest erinevate kirjanikega ja muidugi koostööst Astrid Lindgreniga. Ta rõhutab korduvalt, et tema edu taga ei ole vaid anne, ta on teinud väga palju tööd selle nimel ning töötab pidevalt ka nüüd, kuigi ta elu on rahaliselt kindlustatud. Teeb tööd st. joonistab, sest talle see meeldib, see on osa temast. Raamatus olevad tema tööd on kronoloogilises järjestuses jälgides tegelaskujude sündi liikudes ajas raamat raamatu haaval. Seal ei ole vaid Lindgreni teoste illustratsioonid, ta on illustreerinud väga paljude lastekirjanike teoseid. Kahjuks enamik neist ei ole eesti keeles ilmunud ja seega on eesti lapsed jäänud ilma headest raamatutest võrratute piltidega. Need raamatud peavad olema head, sest nagu ta isegi ütleb, käsikiri peab teda kõnetama, et ta selle üldse töösse võtaks ning ma usaldan täiega tema maitset. Raamatu lõpetavad Iloni pildid nii temast endast kui tema perekonnast. Ääretult ilus raamat, mis aga ei ole pelgalt kunstiraamat, vaid ka Iloni elulooraamat. Sain siit nii mõndagi tema kohta uut teada.

Ilves linnas!

 Seda uudist kohe pidin jagama. 1979. aastal sai minu elukohaks maja Haapsalus Tamme tänaval...