20./55. Kui palju kaameleid on Hollandis? Dementsus, ema ja mina
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#9)
Pärast onu Arthuri surma
kolib Phyllida pisikesse Ardentinny külakesse Šotimaal, et hoolitseda
oma ema Mego eest. Võrratult hajameelse Mego puhul polnud varemgi ime,
kui tema sukad olid külmikus ja peekon sokisahtlis, kuid ühel hetkel
hakkas mälu teda tõsisemalt alt vedama. Raamat on südamlik ja aus lugu, mis kirjeldab dementsuse mõju ema ja
tütre suhtele. Law räägib oma kogemusest hooldajana ning jagab palju
mõtlemapanevaid mõtteid elu, armastuse ja perekonna kohta. Ta annab
lugejale aimu dementsuse raskustest ja kuidas sellega toime tulla. Raamat on kirjutatud humoorikas võtmes, kuigi aeg ajalt kumab sellest läbi ahistama panev tunne, et asjad lähevad muudkui allamäge ja ei ole võimalik seda kuidagi peatada, et asjad ei taha kuidagi minna plaanipäraselt, et elu keskpunkt on dementsuse alla kannatava inimese hooldamine, mitte enda elu ja teostamine. Eks see võib olla eriti raske kui olla loominguline inimene, näitleja, kes ei saa oma tööga tegeleda koduseinte vahel hooldustöö kõrvalt. Kuid raamatust kumab kui ühtehoidev ja hooliv oli kogu pere, kuidas üritati üksteist aidata, kuidas suhelda ka dementse inimesega, kaasata teda ellu. Kuigi kohati oli see raamat veidi hüplev, alati ei saanud aru, millest või kellest, või millisest ajast on jutt, siis see raamat meeldis tunduvalt enam kui Märkmed minu ämmale. See raamat hakkas juba mälestuste raamatu mõõtu välja andma. Ja sain ka teada, et kui ajalugu oleks läinud veidi teisiti, siis me ei kardaks hetkel Alzheimeri tõbe vaid hoopis Kraepelini haigestumist.