Liiva ajavool

9. Liivakell

Autor: Gareth Rubin

Tõlkija: Inna Feldbach

Kirjastus: Hea Lugu 2024

544lk./2518lk.

Lugemise väljakutse 2025: 49. Aeg - raamatu kaanel on kell

See on tête-bêche romaan, 19. sajandi raamatumeistrite armastatud köitmisviis. Siin köites on koos kaks raamatut: kaks põimuvat lugu, mis on trükitud, seljad vastamisi. Alustad lugemist, loed ära ühe (krimi)loo, jõuad omaarust lahenduseni ja raamatu keskkohta, siis pöörad raamatu ringi ning alustad uue looga. Mida rohkem loed, seda rohkem tekib seotud niite esimese looga ja siis hakkad aru saama, et tegelikult see esimene lugu polnud ikka päris see, mida sa arvasid ennast arvavat. Ja siis jõuad teise (krimi)loo lõppu, aga kas sellega on mõlemad pooled raamatud saanud ikka lõpliku lahenduse või on midagi veel jäämas saladuseks. Detailid on selles loos väga olulised ja esimese osa detailid ei kaota oma olulisust kui keerad raamatu teistpidi. tegelikult need esimese loo detailid on teise loo juures veel ehk isegi olulisemad rollimängijad. Ja teise loo detailid aitavad lahendada ja paika panna esimese loo lugu, ehkki sa esimese loo lõpus arvasid juba kõike teadvat. See on selline tugeva pöördega lugu, aga nutikalt lahendatud nagu kahe raamatu stiilis. Ehk veidi sarnasust on Horowitzi haraka- ja kuulille mõrvade raamatutega, kus ühte raamatusse (reaalsuses toimuvasse) oli peidetud teine raamat (tegelase kirjutatud raamat), mis siis andis vihjeid reaalsuses toimunud mõrvade kohta. See raamat nõudis tähelepanu ja kui olin juba teise küljeni jõudnud, siis tuli mitmeid kordi mõte, et ups, miks ma esimeses pooles sellele asjale ei osanud tähelepanu pöörata või oot, mis rolli tema seal esimeses loos nüüd täpselt mängiski, kuidas see seal täpselt oligi? Seega, kes pole veel lugenud, soovitan soojalt ja lugege esimest poolt tähelepanelikult, see pole pelgalt üks lugu, vaid teise poole vihjed. Mulle raamat meeldis väga. Pehmemat sorti pigem psühholoogiline krimi, mis paneb aju piisavalt kaasa mõtlema ja ise lahendust leidma. Mitmed vihjed küll sai üles leitud ja mõned otsad ka ise kokkuviidud, aga oli ka seda, mis jäigi mu eest saladuseks enne kui kirjanik selle avaldas. Ma arvan, et selle aasta esimene kanditaat lemmikute top nimekirja on loetud. 

Kirjanik ja detektiiv

7. Roimarlik rida

Sari: Hawthorne ja Horowitz #3 

Autor: Anthony Horowitz

Tõlkija: Sash Veelma

Kirjastus: Tänapäev 2024

352lk./1882lk.

Lugemise väljakutse 2025: 1. Raamat isiklikust lugemisnimekirjast

Endine politseiuurija Daniel Hawthorne ja kirjanik Anthony Horowitz kutsutakse esinema kirjandusfestivalile Alderney saarel kuigi nende esimene raamat on alles ilmumas. Horowitz arvab, et nüüd ta saab olla omal mänguväljakul ja olla Hawthornest teadmiste poolest üle, kuid nad satuvad otse keset mõrvalugu ja jäävad tapjaga väiksele saarele. Muidugi peab Hawthorne asuma kohalikult politseile appi, sest sellel saarel pole kunagi olnud ühtegi mõrva ja politseil puudub igasugune kogemus uurimisel. Horowitz saab aluse kolmanda raamatu kirjutamiseks.

Ma ei saa öelda, et Horowitz oleks mu lemmik, aga kuidagi on sattunud nii, et kõik tema eesti keeles ilmunud raamatud on loetud ja uued satuvad koheselt ka lugemisnimekirja. Need raamatud sobivad ka mu mehele ja seetõttu ehk satuvad kiiremini ka minu lugemisse, et üks toomine raamatukogust kahele lugejale. Seekord läks mul natuke kauem ära arvamine ja kaasosaline jäigi avastamata. Lõpus äratas kirjanik huvi juba järgmist osa oodata, et kas seal hakkab vaikselt Hawthorne taust selguma, tema saladused paljastuma. Poti ässal oli ka oma lugu selles raamatus täitsa olemas. Mulle meeldis ja soovitan neile, kes ei armasta väga veriseid tapmislugusid. See osa läks veidi kiiremas tempos kui eelmised.

Tehisintellekt tegi ise raamatuarvustuse algusest lõpuni

 Pilt ja tekst: easy-peasy.ai

# Minu arvamus raamatust "Lause on surm"

Raamat meeldis mulle väga ning soovin jagada oma muljeid ja mõtteid selle põneva krimilooga. Anthony Horowitzi "Lause on surm" on haarav ja šokeeriva mõrvajuhtumiga täidetud raamat, mis paneb lugeja pingsalt kaasa elama. Horowitzi oskus luua müsteeriume ja hoida lugejat põnevil kuni viimase leheküljeni on imetlusväärne. Selle raamatu lugemine oli tõeline nauding ning ma ei suutnud raamatut käest panna enne, kui olin lahendanud selle keeruka mõrvamüsteeriumi. Soovitan "Lause on surm" kõigile kriminaalromaani fännidele, kes naudivad nutikaid keerdkäike ja ootamatuid paljastusi. Järgmistes jaotistes vaatlen raamatut lähemalt ning jagun enda arvamust autorist, sündmustikust ja tegelastest.

# Raamatu analüüs

Kui vaatame lähemalt Anthony Horowitzi raamatut "Lause on surm", avaneb meile põnev ja haarav krimilugu, mis pakub lugejatele palju avastamisrõõmu. Horowitzi oskus luua keerulisi mõistatusi ja hoida põnevust üleval kuni raamatu lõpuni on imetlusväärne ning teeb sellest lugemise tõelise naudingu. Raamatu sündmustik on hästi konstrueeritud ja detailirohke, viies lugejad kaasa salapärasesse maailma, kus iga lehekülg pakub uusi üllatusi.

Horowitzi loodud tegelased, eriti peategelased Daniel Hawthorne ja Anthony Horowitz, on hästi välja töötatud ning nende dünaamiline suhe kütkestab lugejaid. Hawthorne mõistatuslik ja teravmeelne iseloom saab raamatus suurepäraselt esile, samas kui Horowitzi enda roll uurijana lisab loole huvitava nüansi. Nende koostöö mõrvajuhtumite lahendamisel annab raamatule sügavust ja keerukust, mis paneb lugejaid kaasa elama ja kaasa mõtlema.

Horowitzi kirjutamisstiili võrreldakse sageli Agatha Christie omaga, kuna ta suudab luua kaasahaaravaid mõistatusi ja hoida lugejate tähelepanu kuni raamatu lõpuni. Horowitzi täpsus ja oskuslik käekiri on selgelt nähtav tema teose "Lause on surm" lehekülgedel. Ta suudab panna lugejaid kahtlustama ja spekuleerima ning lõpuks üllatama ootamatute paljastustega, mis teevad sellest raamatust tõelise põnevuslugemise.

Kuigi mõned kriitikud võivad leida, et Horowitzi raamat järgib liialt traditsioonilisi Briti kriminaalromaani klišeesid, ei saa eitada, et "Lause on surm" on siiski üks parimaid kriminaalromaane eesti keeles. Raamat pakub põnevat ja mõistatuslikku lugemiskogemust, mis paneb lugejad kaasa elama ning põnevusest haaratuna lehekülgi pöörama, et lahendada raamatu üha süvenevaid mõistatusi.

# Autori taust

Anthony Horowitz on tuntud ja tunnustatud krimikirjanik, kes on loonud mitmeid põnevusrohkeid lugusid, mis on võitnud lugejate südamed üle maailma. Horowitzi tööd on sageli võrreldud legendaarse krimikirjaniku Agatha Christie loominguga, tänu nende sarnasele oskusele luua keerukaid mõistatusi ja üllatavaid pöördeid. Siin on mõned olulised faktid Anthony Horowitzi kohta, mis aitavad paremini mõista tema tausta ja kirjanikukarjääri:

• Anthony Horowitz on sündinud 1955. aastal Inglismaal ning tema kirjutamiskarjäär algas juba varases nooruses.

• Lisaks kriminaalromaanidele on Horowitz tuntud ka lasteraamatute autorina, sealhulgas menukite "Alex Rideri" sarja loojana.

• Horowitzi kirjutamisstiil on sageli kiidetud tema võimekuse eest hoida lugejat põnevil ja üllatada neid ootamatute paljastustega.

Anthony Horowitzi kirjanikupagas on muljetavaldav ning tema oskus luua kaasahaaravaid lugusid on teinud temast ühe tänapäeva silmapaistvamaid krimikirjanikke. Tema töödes peegeldub põnevus, nutikus ja oskuslik müsteeriumide punumine, mis on võlunud lugemishuvilisi üle maailma. Horowitzi kogemus ja kirjutamisoskus on teinud temast tõelise meistri žanris, mis paneb lugeja pingsalt kaasa elama ja spekuleerima.

Kokkuvõttes on Anthony Horowitz mitmekülgne autor, kelle looming haarab nii noori kui ka täiskasvanuid. Tema võime luua kaasahaaravaid lugusid, mis pakuvad nii mõistatusi kui ka emotsionaalset sügavust, on muutnud ta üheks kirjanikuks, keda austatakse ja armastatakse üle kogu maailma. "Lause on surm" on vaid üks näide Horowitzi oskusest köita lugeja tähelepanu ja pakkuda põnevat lugemiselamust, mis jääb meelde veel kauaks pärast raamatu sulgemist.

# Kriitiline hinnang

Kriitiline hinnang

1. Raamatu "Lause on surm" kriitiline ülevaade paljastab nii selle tugevused kui ka nõrkused. Anthony Horowitz on suutnud luua haarava müsteeriumi, mis hoiab lugejat põnevil kuni viimase leheküljeni. Tema täpsus ja osavus krimilooste konstrueerimisel on imetlusväärne ning pakub lugejatele põnevat lugemiselamust.

2. Kriitikud võrdlevad Horowitzi loomingut Agatha Christie omaga, märkides, et ta on andnud klassikalisele detektiivžanrile kaasaegse puudutuse. Ehkki mõni kriitik leiab, et raamat järgib liialt traditsioonilisi Briti kriminaalromaani klišeesid, on üldine arvamus siiski positiivne, kuulates Horowitzi oskuslikult keerulisi mõistatusi pakkida.

3. Sekundaartegelasena esinenud Horowitzi enda portree mõjub mõnele kriitikule veidi tuimana, mõjutades kogu teose nauditavust. Kuigi mõned nõrkused on märgatavad, peetakse "Lause on surm" siiski suurepäraseks krimiloooks ning üheks parimaks eesti keeles ilmunuks.

4. Kuigi "Lause on surm" ei pruugi olla sama tasemel kui eelmine raamat sellest sarjast, on see siiski kõrge kvaliteediga ja nauditav lugemine. Kriitiline hinnang annab mõista, et Horowitz on suutnud luua tõeliselt kaasakiskuva krimiloona, mis on väärt lugemist kõigile kriminaalromaani fännidele.

# Lugejate tagasiside

"Lause on surm" on saanud lugejatelt üldiselt positiivset tagasisidet. Mitmed arvustused kiidavad Anthony Horowitzi oskust luua põnevust ja hoida lugejat haardes kogu raamatu vältel. Üks lugeja mainis, et raamat pakkus talle tõelise naudingu ning ta ei suutnud seda käest panna enne, kui oli lahendanud keeruka mõrvamüsteeriumi. See krimilugu on suutnud haarata mitmeid lugejaid oma nutikate keerdkäikude ja ootamatute paljastustega.

Teine lugeja tõi esile Horowitzi imetlusväärse oskuse luua müsteeriume ning hoida lugejat pidevalt põnevil. Raamatu peamine mõrvajuhtum ja uurimine pakuvad lugejatele mitmeid ootamatuid pöördeid ja intrigeerivaid hetki, mis hoiavad ka kõige nõudlikumad lugejad kaasatuna. Lugejad on kiitnud autori võimet pakkuda põnevust ja üllatusi kuni raamatu lõpuni.

On märgatud, et "Lause on surm" on saanud kõrgelt hinnanguid kriminaalromaani fännidelt ning võrreldes eelneva teosega on see jätkuvalt pälvinud kiitust oma põneva ja kaasahaarava süžee ning hästi väljatöötatud tegelaste poolest. Kuigi mõned kriitikud võivad leida teatud traditsiooniliste žanritroopide kinnipidamist, on enamik lugejaid seda raamatut kiitnud kui üht parimat kriminaalromaani eesti keeles.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et "Lause on surm" on osutunud menukaks nii kriitikute kui ka lugejate seas. Raamatusse on mahtunud nutikas mõrvamüsteerium, põnevad tegelased ning autori oskuslikult loodud pingeline õhkkond. Lugejate tagasiside põhjal võib öelda, et Anthony Horowitzi looming pakub põnevust ja naudingut kõigile, kes naudivad keerukaid kriminaalromaane ning ootamatuid pöördeid süžeel.

# Järeldus

Kokkuvõttes võin öelda, et Anthony Horowitzi teos "Lause on surm" pakkus mulle tõeliselt nauditava lugemiskogemuse. Raamat oli põneva sündmustikuga, täis ootamatuid pöördeid ja nutikaid lahendusi. Autor suutis luua müsteeriumi, mis hoidis mind raamatu külge haakunult kuni viimase leheküljeni. Horowitzil on tõeliselt terav loominguline mõistus ning tema oskus luua kaasahaaravat kriminaalromaani on imetlusväärne. Soovitan "Lause on surm" kõigile põnevikufännidele, kes naudivad keerukaid mõistatusi ja ootamatuid paljastusi. Kindlasti jään ootama Horowitzi järgmisi teoseid, sest tema kirjutamisstiil ja süžeed on mulle tõeliselt muljet avaldanud. Kui otsid põnevat ja kaasakiskuvat lugemist, siis soovitan kindlasti haarata kätte "Lause on surm" ja sukelduda sellesse põnevasse mõrvamüsteeriumi!

Kas kirjanik Horowitz läheb edasi niikaugele, et oma raamatutes tapab ühel hetkel tegelase Horowitzi?

2./157. Lause on surm

Sari: Hawthorne ja Horowitz  #2

Autor: Anthony Horowitz

Tõlkija: Sash Veelma

Kirjastus: Tänapäev 2024

360lk./610lk./26111lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

Richard Pryce leiti oma uhkest villast Hampstead Heathi külje all, kus ta oli hirmkalli veinipudeliga surnuks pekstud. Jännijäänud politsei kutsub konsulteerima oma endise töötaja Daniel Hawthorne’i, too võtab omakorda kaasa oma biograafi Anthony, kes paistab kogu selle mõrvauurimise värgiga juba üsna kenasti toime tulevat … vähemalt enda arvates.

Mulle seekordne osa meeldis enam kui esimene. Kas see oli lihtsalt natuke hoogsem või olin ma juba tegelastesse ja Horowitzi enda eneseabsurdsesse loogikasse sisseharjunud. Ja see Sherlock Holmsi ja dr. Watsoni matkimine ei olnud ka enam nii tugev kui ehk esimeses osas või olin ka selles suhtes juba imuunsemaks muutunud sest Hawthorne oli ikka geeniuslik detektiiv, kes asja kiiresti ja õigesti ära taipas, aga venitas asjaga, sest päevatasu ju jooksis. Horowitz saamatuvõitu abiline, kes arvas kõike enda arust õigesti arvavat ja lahendavat, aga nagu ikka asjaga puusse pani ja sekeldustesse lõpuks sattus. Raamat oli veidi mitmekihiline, sest tegelikult oli tegemist mitme surmaga mitmel eri ajal, mis lõpuks kokku haakusid. Seekordses loos oli tegemist ka uue agressiivse politseiuurijaga, kes üritas Horowitzi pigistades talt mõrvalehenduse enne välja uurida kui Hawthorne selle avalikuks teeb. Ja nüüd ma tean, mida tähendab 182. 

Ega nüüd pole muud, kui järgmise kolme osa tõlkimist eesti keelde oodata, sest kindlasti on see sari mu edasilugemise nimekirjas.  

 

Kui kriminull ja tõsielu kuritegu on omavahel seotud

12./132. Kuulillemõrvad

Autor: Anthony Horowitz

Tõlkija: Martin Leis

Kirjastus: Tänapäev 2023

536lk./2016lk./22328lk.

Krimikirjanduse väljakutse 2024 juuni: muhekrimi

„Minu harakamõrvade“ järg. Taas raamat raamatus. Pärast krimikirjanik Alan Conway surmaga seotud vapustusi toimetamisest loobunud Susan Ryeland elab koos armastatuga Kreetal ja peab seal hotelli. Kuid siiski tunneb ta, et midagi on puudu ta elus ning kui hotelli saabub abielupaar Inglismaalt, siis on ta valmis kohe sõitma Inglismaale ning võtma vastu väljakutse leida seos ühe Atticus Pündi raamatu, kadunud naise ja kaheksa aasta taguse mõrva vahel. Aastaid tagasi toimunud mõrv ja naise kadumine on jälle seotud Alan Conwayga. Mõrvaohver Frank Parris oli kirjaniku lähedane tuttav ning ta oli hotelli külastanud. Veel hullem, selgub, et ta on pannud nii hotelli kui selle elanikud oma raamatusse „Atticus Pünd võtab juhtumi vastu“. Ja selles raamatus peitub vihje mõrvarile, mille kadunud naine just enne kadumist avastas, aga ei jõudnud veel välja rääkida. Kui vihje ja mõrvar on käes, siis ehk selgub ka naise saatus. 

Kui eelmine kord oli Pündi raamat kohe alguses ja siis sai hakatud niite tõmbama päriseluga ning mõrva uurima, siis seekord juba tekkis tunne, et no kaua võib venitada sellega, millal ta hakkab juba lõpuks seda raamatut lugema, ehk läheb huvitavamaks ja saab lõpuks mingeid vihjeid juba. Aga minu jaoks olid need lood niivõrd erinevad, et mina küll ei osanud paralleele tõmmata kahe loo vahel nagu kirjanik. Ju siis mul polnud nii hea fantaasia või nägemus asjast. Lõppu ka ei osanud ära arvata. Need raamat raamatus kaks raamatut on olnud omapärased, aga minu jaoks veidi liiga venitatud. Samas seetõttu ma panengi ta muhekrimi hulka - keegi asjaarmastaja muudkui käib ja räägib ja kõik toimub üsna aeglases tempos. Lugeda kõlbab, lemmikuks ei saa kindlasti, samas kui peaks ilmuma järgmine osa, siis ikka loeks läbi, kuigi seda raamatut lükkasin ka muudkui edasi, õhemad raamatud trügisid järjest vahele.

Mõrvalugu mõrvaraamatust

6./99. Minu harakamõrvad

Sari:  Susan Ryeland #1

Autor: Anthony Horowitz

Tõlkija: Martin Leis

Kirjastus: Tänapäev 2022

544lk./823lk./16764lk.

Lugemise väljakutse: 49. Küsi omal vabal valikult kelleltki Lugemise väljakutse grupist raamatusoovitust (sõnumiga). Hiljem, enda raamatumuljet kirja  pannes, kirjuta ka, kellelt soovituse küsisid

Kui toimetaja Susan Ryeland hakkab lugema tuntud krimikirjaniku Alan Conway viimast romaani, pole tal mingit põhjust arvata, et miski oleks teistmoodi kui tavaliselt. Ta on Conwayga juba aastaid koostööd teinud ning tunneb tema detektiivi, Atticus Pündi, kes lahendab mõrvajuhtumeid unistes Inglismaa külades. Atticus Pündi sari, mis on kirjutatud Briti ajatute krimiklassikute vaimus, on tohutult menukas. Sellel ülipõneval raamatul, mida Susan loeb, on aga lõpp puudu! Ja ootamatult selgub, et menuautor on end oma häärberi katusetornist surnuks kukutanud. Toimetusse saabub tema hüvastijätukiri. Aga … miski nagu ei klapi. Susan hakkab lahendama korraga kahte mõrva, seda, mis raamatus jäi pooleli ning kirjaniku oma. Ta saab aru, et üks on seotud teisega, kui lahendab ühe, laheneb ka teine. Aga Susanil pole eriti oskusi kuidas peaks ühte mõrva lahendama, ning kas kirjaniku surm oli ikka enesetapp või mõrv? Kord tunduks nagu üks, siis teine.

Lugesin eelnevalt Horowitzi sarja „Hawthorne and Horowitz“ esimest raamatut, kus kirjanik oli ennast ise krimiuurija abilise rolli sisse kirjutanud. Seekord siis taas temalt ebatavalisem krimiraamat, raamat, mis sisaldab tegelikult kahte raamatut, kahte erinevat mõrvamüsteeriumit ja siis kuidas reaalne elu ja väljamõeldu on omavahel seotud. Kuidas kirjanik kirjutab oma raamatusse teda ümbritseva keskkonna ja inimesed. Kes ja mis on selgemalt äratuntav ja kelle tuvastamine võtab rohkem aega. Kuid üldjoontes saavad kirjanikud, ka krimikirjanikud, ikka inspiratsiooni reaalsest maailmast, mitte ei mõtle lihtsalt asju suvaliselt välja. Seega kui seda lugu lugeda, siis saab kaks raamatut korraga loetud ja kaks müsteeriumi korraga lahendatud. Kohati jäi see raamat minu jaoks venima. Raamatus olev raamat oli veidi tempokam, aga see raamatu reaalsus olev uurimine oli kohati veidi aeglane liiga. Samas ma saan aru, et autor üritabki Poirot või miss Marple stiilis neid raamatuid kirjutada ja seega on teadlikult võetud pigem rahulikumalt ja aeglaselt kulgev stiil, kus lugeja saab nii mitmedki asjad teada alles lõpulahenduse juures. Teine osa on ka ootel, aga hetkel on terve hulk õhemaid raamatuid, mis on kas väljakutsete jaoks või lihtsalt uutena kättesaadult vaja kiiremas korras enne läbilugeda.Seega soovitan selle sarja ette võtta juhul, kui teil on rahulikult aega lugeda.

Sõna on mõrvaks või mõrv on sõnaks?

22./69. Sõna on mõrv

Sari:  Hawthorne & Horowitz #1

Autor: Anthony Horowitz

Tõlkija: Sash Veelma

Kirjastus: Tänapäev 2023

392lk./ 3821lk./12122lk.

 

Lugemise väljakutse 2024:  Üllatusteema: Raamat, mis on kirjutatud mõnest reaalselt olemas olnud/olevast kirjanikust

Endalegi üllatuseks lugedes avastasin, et kõige paremini sobib hetkel see raamat just siia teemasse. See raamat on kirjutatud reaalselt olemasolevast kirjanikust - Anthony Horowitzist. Ja juba vanasõna ütleb, et kes siis ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise ja seega kirjutab temast ei keegi muu, kui ta ise. Ta ei ole vaid ennast kirjutanud selle raamatu üheks peategelaseks, minajutustajaks, vaid on siia sissepõiminud ka enda reaalset elu ja varasemaid teoseid. Hea nipp, kuidas oma varasematele teostele reklaami teha. Igatahes oli siin seda reaalset Anthony Horowitzi piisavalt siia väljakutse punkti alla pistmiseks. 

Tegu siis esimese raamatuga Hawthorne & Horowitz sarjast. Väga nutikas, aga keerulise loomuga detektiiv Daniel Hawthorne, endine politseiuurija, kes sai politseist kinga, aga sellegi poolest kutsutakse sageli lahendama keerulisi kuritegusid. Nüüd tuleb ta ideele lisaks lasta enda tegemised kajastada ka raamatus ning valib kirjanikuks ja oma abiliseks välja Horowitzi, kellega on telesarja juures koostööd teinud olles talle konsultandiks. Vastu tahtmist asjasse tõmmatud kirjanik Horowitz leiab end üsna ruttu keset lugu, mille üle tal puudub vähimgi kontroll. Hawthorne on üleolev, tujukas ja ärritav, aga iga kord, kui autor otsustab asjast loobuda, toimub mõni paljudest üllatavatest pööretest, ja uudishimu ei lase tal selga keerata. Horowitz jätkab moodsa aja Watsoni rollis, saades asjadest muidugi aru natuke hiljem kui peaks ja mitmel korral ikka valesti. Kuna sari jätkub, siis on arusaadav, et lõpuks laabub kõik hästi, pätid püütakse kinni, peategelased jäävad ellu ja lõplikult riidu ei lähe. Hawthorne on ja jääb üsna salapäraseks tegelaseks, aga sellised pahad poisid uurijatena sageli lugejatele ju peale lähevad. Eks neid sarju ole teisigi, kus uurijad on isepäised seltsimatud kohati jobud tegelased, samal ajal küllaltki geniaalsed asju märkama. Kuna Horowitz kirjutas varasemalt Siidimaja, Sherlock Holmsi uue romaani ja seda on korduvalt mainitud ka käesolevas raamatus, siis arvata võib, et kirjanik sai Holmesi lugudest inspiratsiooni, kuid tahtis asjad tuua tänapäeva ja käia ringi veidi vabamalt, kui ta oleks saanud jätkates Sherlocki lugudega. Hawthornel on mitmed sarnasused Sherlockiga, eelkõige oskab ta näha väga pisikesi detaile ning neist lugeda välja teisi üllatavaid lugusid. 

Sarja esimeses raamatus läheb kuulsa näitleja ema matusebüroosse ja korraldab ära seal enda matused. Kuus tundi hiljem ta tapetakse. Kas tegu oli kokkusattumusega või kõik on lavastatud? Hawthorne  ja Horowitz hakkavad asja uurima ning minevikust tuleb välja nii mõnigi luukere. Kohati mõnusat sarkastilisemat huumorit lisaks keerdkäikudele. Minu jaoks oli veidi vähe põnevust, aga loodan, et järgmised osad lähevad paremaks. Kohati jäi veidi venima, oleks võinud tempokam olla, aga üldjoontes loetav ja pole väga verine. Mina igatahes täitsa soovitan, eriti kellele Holmsi laadsed krimid meeldivad.