Lugemise väljakutse: 49. Küsi omal vabal valikult kelleltki Lugemise väljakutse grupist raamatusoovitust (sõnumiga). Hiljem, enda raamatumuljet kirja pannes, kirjuta ka, kellelt soovituse küsisid
Kui toimetaja Susan Ryeland hakkab lugema tuntud krimikirjaniku Alan Conway viimast romaani, pole tal mingit põhjust arvata, et miski oleks teistmoodi kui tavaliselt. Ta on Conwayga juba aastaid koostööd teinud ning tunneb tema detektiivi, Atticus Pündi, kes lahendab mõrvajuhtumeid unistes Inglismaa külades. Atticus Pündi sari, mis on kirjutatud Briti ajatute krimiklassikute vaimus, on tohutult menukas. Sellel ülipõneval raamatul, mida Susan loeb, on aga lõpp puudu! Ja ootamatult selgub, et menuautor on end oma häärberi katusetornist surnuks kukutanud. Toimetusse saabub tema hüvastijätukiri. Aga … miski nagu ei klapi. Susan hakkab lahendama korraga kahte mõrva, seda, mis raamatus jäi pooleli ning kirjaniku oma. Ta saab aru, et üks on seotud teisega, kui lahendab ühe, laheneb ka teine. Aga Susanil pole eriti oskusi kuidas peaks ühte mõrva lahendama, ning kas kirjaniku surm oli ikka enesetapp või mõrv? Kord tunduks nagu üks, siis teine.
Lugesin eelnevalt Horowitzi sarja „Hawthorne and Horowitz“ esimest raamatut, kus kirjanik oli ennast ise krimiuurija abilise rolli sisse kirjutanud. Seekord siis taas temalt ebatavalisem krimiraamat, raamat, mis sisaldab tegelikult kahte raamatut, kahte erinevat mõrvamüsteeriumit ja siis kuidas reaalne elu ja väljamõeldu on omavahel seotud. Kuidas kirjanik kirjutab oma raamatusse teda ümbritseva keskkonna ja inimesed. Kes ja mis on selgemalt äratuntav ja kelle tuvastamine võtab rohkem aega. Kuid üldjoontes saavad kirjanikud, ka krimikirjanikud, ikka inspiratsiooni reaalsest maailmast, mitte ei mõtle lihtsalt asju suvaliselt välja. Seega kui seda lugu lugeda, siis saab kaks raamatut korraga loetud ja kaks müsteeriumi korraga lahendatud. Kohati jäi see raamat minu jaoks venima. Raamatus olev raamat oli veidi tempokam, aga see raamatu reaalsus olev uurimine oli kohati veidi aeglane liiga. Samas ma saan aru, et autor üritabki Poirot või miss Marple stiilis neid raamatuid kirjutada ja seega on teadlikult võetud pigem rahulikumalt ja aeglaselt kulgev stiil, kus lugeja saab nii mitmedki asjad teada alles lõpulahenduse juures. Teine osa on ka ootel, aga hetkel on terve hulk õhemaid raamatuid, mis on kas väljakutsete jaoks või lihtsalt uutena kättesaadult vaja kiiremas korras enne läbilugeda.Seega soovitan selle sarja ette võtta juhul, kui teil on rahulikult aega lugeda.
