Teadlaste äparduste raamat

8./286. Teadlane miiniväljal

Sari: Elav teadus 23 

Autor: Virgo Siil

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

247lk./1333lk./49740lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #2 (populaarteadus)

Raamatus on lood Eesti teadlastest, kes on pidanud maadlema äparduste, konkurentide, kolleegide, sõprade ja vahel ka suurte eeskujudega, toime tulema kiusu ja intriigidega ning parandama iseenese valeotsustest tingitud vigu. Tegijal juhtub nii mõndagi ja osa juhtunust paistab tagantjärele vaadates päris koomiline. Seega teadlaste mälestused oma teadustööst. Ootasin sellest raamatust rohkemat, just neid äpardusi, nii neid, kus teadlased ise erinevaid ämbreid on kolistanud, kas siis enda eksimuste tõttu, teiste tegevuste tulemusel või siis lihtsalt juhuste tõttu. Aga neid juhtumeid ja mälestusi oli liiga vähe mu jaoks. Ja liiga palju hädaldamist kuidas ikka nii raske on nende artiklite avaldamisega, kuidas ikka ajakirjad nende suured üllitised ära tõukavad ja retsensendid kas üldse ei süvene või siis hoopis ideed pihta panevad. Ja need üliõpilased, laisad tegelased, ei aita üldse teadlasi nende töödes nii, nagu teadlased seda tahavad. Ise olles üliõpilase seisundis näen asja teistsuguse pilguga, samas muidugi eks ole suur vahe kohe peale gümnaasiumit päevaõppes käijate ja vanemas eas üliõpilaste vahel. Nendel viimastel nüüd laiskusest küll midagi tegemata ei jää, aga pereelu ja tööelu ja enda õpingud. Lisaks veel ei suuda teadlased alati tudengeid motiveerida ja selgitada nii, et tudengid ei tunneks ennast ärakasutatud tasuta tööjõuna teadlastele. Kohati mõni küll ütles, et räägivad oma üliõpilastele näiteks oma äpardusi, et need sellest õpiksid, aga oleksid ju võinud ka tavalugejatele rääkida. Vaid paar teadlast oli, kes julgesid oma äpardusi avalikustada. Mitmed kurtsid, et teadlased avalikustavad ainult edukalt lõppenud eksperimente, kuid ega nad ise ju ka ei ole seda teinud. Kokkuvõttes ei olnud eriti põnev ja huvitav lugemine, ootus oli suurem.

Ühe ajalehe sada aastat

23./253. «Päevaleht» ja tema ajastu

Koostanud Krista Aru ja Aavo Kokk

Kirjastus: Eesti Päevaleht 2005

254lk./3933lk./44167lk.

Eesti ajaloo väljakutse oktoober:  Eestlase memuaarid või kirjad

Raamatul on neli autorit. Krista Aru kirjutatud on esimene periood, 1905-1941. Selles osas on tuginetud palju kirjalikele materjalidele, erinevatele kirjavahetustele ja avalikele kirjadele ajalehtedes. Mitmete ajalehega seotud isikute, nende mälestuste ajalehe tegemisest ja antud on ka väga hea taustainfo, mis ühiskonnas ja eriti ajakirjanduses sel ajajärgus toimus. Väga hästi kirjutatud ülevaade, kohe mõnus lugemine. Sain mitmestki asjast ja inimesest teada. Tõepoolest nautisin lugemist, kõik oli tasakaalus, nii taustainfo, inimesed kui faktid. Kõik artiklid-kirjad andsid ülevaatele juurde, olles kirsiks tordil. Siis järgnes Noorte Hääle periood 1940-1990, kirja pannud Tõnu Vare. Stiil koheselt kukkus, pigem oli vaid faktid, kes ja mis, natuke ka ehk miks. Aga lugeda oli nagu mingit teaduslikku ülevaadet. Nüüd kirjutasid need ja need ja lehes oli seda ja toda. No seda punast asja ikka rohkem kui toda muud elu. Aga kuidas toda ka ikka järjest rohkem kirja sai kuni jõudis kätte aasta 1990 ja ajalehest sai taas Päevaleht. Kirja pannud Margus Mets. Sinna osasse jõudis juba rohkem tausta ja mälestusi. Eks see oligi uus olukord, kus vanad reeglid enam ei toiminud ja uute reeglite paika saamiseni läks veel aega. Loetav, aga ei midagi erilist. Viimases osas, 2001-2005 ja Eesti Päevaleht, mille on kirja pannud Priit Hõbemägi on juba esiplaanil äri, mitte enam niivõrd ajakirjandus. Meenutused, kuidas see äri siis üles alla käis ja mis muutusi tehti, et ellu jääda. Minu jaoks taas üks kehvematest osadest. Ja eks see äri on siis jäänudki domineerima ka viimase kahekümne aasta jooksul, mis raamatu kirjutamisest järgmisel aastal möödub. Äri ja digimaailma võidukäik, mille tõttu paberil enam sellist lehte kui Päevaleht enam ei eksisteerigi, kui LP-d reedeti mitte arvestada. Selle Krista Aru Eesti Wabariigi aegse kirjutamise pärast tasus selle raamatu lugemine kindlasti ära. Ja ega ma sellest ajakirjanduse ja ajalehtede maailmast seestpoolt ju ka eriti midagi ei teadnud, mingi ülevaate läbi ajaloo Päevalehe näitel nüüd sain. Mõningaid kirju selles raamatus oli ja koosneski see eestlaste memuaaridest, kuidas nad olid tegevad ühe ajalehe juures ja selle ajalehe maailmast omas ajas. Valisin selle raamatu lugemiseks, sest see oli kodu riiulisse ükskord sattunud tasuta raamatute riiulist, täiesti tutika uue raamatuna.