Kuvatud on postitused sildiga fantaasiaromaan. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga fantaasiaromaan. Kuva kõik postitused

Kas lohed saavad täita inimeste soove?

25./70. Viimane
Autor: Grethe Rõõm 
Kirjastus: Mugul OÜ 2025
398lk./ 5970lk./17367lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: draakonid, lohed

See oli nüüd küll ülikiire lugemine, nelisada lehekülge sai loetud vaid mõne tunniga, käsi juba väsis ära pidevast kiirest lehekülje pööramisest. Tempo oli kogu aeg kõrge, tegevus pidev ning üllatused tulid just siis, kui tundus, et nüüd võiks korraks rahuneda. Päeval, kui Kippen päästab parima sõbra Jumi peninukkide kohutavast rünnakust, ent kukub ise kuristikku ja kaob, muutub kõik. Kas Kippen jäi ellu? Kas Jumi pääseb peninukkide käest ja miks nad teda muudkui järjest ründavad? Unistusest leida üles soove täitev lohe, saab pöörane seiklus elu ja surma peale. Maailm, kus kõrvuti inimestega elavad müütilised olendid. Väga erinevad ning erinevate soovide ning kavatsustega, erineva iseloomu ja suhtumisega inimestesse. Tegelased olid vägagi värvikad, nii inimesed kui müütilised olendid. Lohe ei olnud küll kohe algusest tegev, aga viimases kolmandikus oli ta vägagi oluline tegelane, ilma kelleta oleks palju olnud hoopis midagi muud, kui lugu nüüd oli. Jumi oli sümpaatne tüdruk, kes pidi lisaks seiklustele saama teada nii mõndagi ka enda kohta ning mitmeid kordi seisis valikute ees. Samuti seisis Kippen mitmete valikute ees. Eks see oligi parajalt endast ja maailmast arusaamise ja mõistmise raamat. Raamat kus kiht kihilt tulid erinevad maailmad ja tegelased välja. Kus inimeste maailm põrkus kokku müütilise maailmaga. Kohati oleks tahtnud nendest maailmadest ehk isegi pikemalt ja põhjalikumalt teada saada, sest hetkel jäid nii mõnedki tegelased veidi arusaamatuks, mis siis nende tegelik plaan ja soov oli ning kuidas täpselt nad selle looga haakuvad, aga eks järgmises osas ehk selgub nii mõndagi lähemalt ja hetkel tekkinud küsimärgid saavad vastused. Ja igatahes ma tahaks nüüd juba edasi seda lugu lugeda. 

Olete kohanud rohelist tuult?

24./69. Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga
Sari: Haldjamaa1 
Autor: Catherynne M. Valente
Illustreerija: Ana Juan 
Tõlkija: Leelo Märjamaa
Kirjastus: Draakon & Kuu 2019
247lk./5572lk./16969lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Kitty Mamers soovitab

Kui Roheline Tuul ilmub leopardi seljas Septembri akna taha ning kutsub tüdruku endaga Haldjamaale kaasa, ei kõhkle September hetkekski. See kutse avab ukse imelisse ja salapärasesse maailma, mis on täis võlu, kuid ka ohte. Haldjamaal ei ole kõik sugugi nii harmooniline, kui alguses võiks loota. Seal peituvad tumedad saladused ning ootamatud katsumused, mis panevad Septemberi julguse ja nutikuse proovile. Tüdruk satub mitmetesse seiklustesse, kus ta kohtub erinevate tegelastega, kellest igaüks on omanäoline ja omab oma häid ja halbu külgi. Üks peamisi küsimusi on, et kes on see salapärane Markiis, kes seal valitseb ning miks ta on sedavõrd kuri. Markiisi mõjuvõim ning tema salapärased kavatsused loovad  õhkkonna, mis sunnib Septemberi ning tema uusi sõpru astuma vastu raskustele, et taastada rahu ja õiglus. Kas September ja tema kaaslased suudavad olukorda parandada või satuvad hoopis ise hätta ning vangistusse? Kas tüdruk leiab võimaluse tagasi koju naasta või hoopis avastab, et Haldjamaa pakub talle midagi enamat. Teistsugust elu, mis võib osutuda isegi paremaks. Need küsimused hoiavad lugejat põnevil ning kutsuvad kaasa mõtlema, milline on tõeline kodu ja mis teeb elu õnnelikuks. Lugu on lastepärane fantaasiaseiklus, mis on täis mitmekesiseid pöördeid ning eripalgelisi tegelasi. Nooremana oleks see seiklus mulle huvitavam olnud kui hetkel oli, või siis vähemalt põnevam. Kuid loo maailm ja tegelaskond olid piisavalt värvikad ning kaasahaaravad, et ma võiksin lugeda edasi Septembri järgmisi seiklusi, mida tundub, et pole kahjuks eesti keelde tõlgitud.

Nahavahetajad ja pürjerid

17./ 62. Metskunst. Valgetiiva vandenõu
Autor: Håkon Marcus 
Tõlkija: Ene Mäe
Kirjastus: Varrak 2025
327lk./3432lk/ 14829lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Inimeste kõrval elavad nahavahetajad, inimesed, kes suudavad muutuda loomadeks, lindudeks, roomajateks, kahepaikseteks, putukateks... ühesõnaga erinevateks libaloomadeks. Raamatu tutvustus küll väidab, et eriliste võimetega metsloomad, kes valitsevad metskunsti abil loodusjõude ja saavad soovi korral võtta inimese kuju. Aga alguses on nad ikka lapsed ja alles seejärel teimeliseks saades nad hakkavad nahka vajadusel vahetama ja muutuvad loomariigi esindajateks. Kuid nad ei saa ise valida, kelleks, see on geneetiliselt neile sisse antud. Enamus küll vastavalt siis kas isa või ema suguharu järgi. Kuid on ka pürjerite (arvake ise, kes need veel on 😉) lapsi, kelle suguvõsas pole varasemalt ühtegi nahavahetajat olnud, kes ühel hetkel muutuvad metsloomadeks. Embla saab 13 aastaseks, ta ei tea nahavahetajatest midagi, aga talle tundub kogu aeg, et ta pole päris oma keskkonnas, tal on probleeme nii perekonna kui kooliga. Ta tahaks vaid istuda üksi oma toas, kuulata muusikat ja lugeda raamatuid, ei muud, aga no ei lasta, sunnitakse sotsialiseeruma. Siis aga hakkavad Embla elus toimuma päris pöörased sündmused ning ta satub ohtlikesse seiklustesse ja nahavahetajate võimuvõitluse keskmesse. Arvestades, et see on autori debüütromaan, siis on see ikka väga hea! Põnev, erinevaid noorte probleeme käsitlev, fantaasiarikas, värvikate kirjeldustega, ladus lugemine. Üsna selline raamat, mida ma lapsena kindlasti ei oleks enne käest pannud, kui see läbi oleks saanud, Aga ka suurena lugedes oli väga põnev ja kaasahaarav. Nüüd tahaks seda järgmist osa saada, et kuidas lugu edasi kulgeb. Kindlasti soovitan neile, kellele meeldivad laste- või noorte fantaasiakirjandus. Lõpp oli minu jaoks üsnagi ettearvamatu, kuigi vihjeid muidugi selleks oli. 

Inimestest inimlikum robot

16./61. Klara ja Päike
Autor: Kazuo Ishiguro 
Tõlkija: Aet Varik
Kirjastus: Varrak 2022
280lk./ 3105lk./ 14502lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Aimi Tedresalu soovitab

Peategelane ja minajutustaja Klara on robot, täpsemalt tehissõber ehk TS. Tema ülesanne on olla noorele inimesele seltsiliseks. Ta ei ole mingi tavaline masin, vaid väga tähelepanelik, tundlik ja maailmast sügavalt huvitatud tegelane. Klara mõtleb ja tunneb nagu inimene, kuigi tema keha on mehhaaniline. Tema vaatepunktist avaneb meile üks tulevikumaailm, kus paljud asjad on muutunud, kuid inimeste igatsused ja lootused on jäänud üsna samaks. Selles ühiskonnas, mida autor kirjeldab, on tavaks „kõrgendada” lapsi, neile tehakse geenimuudatusi, et nad oleksid targemad ja edukamad. Aga sellel on oma hind. Paljud kõrgendatud lapsed jäävad haigeks ja ei saa koolis käia. Nad õpivad kodus ja suhtlevad teistega peamiselt ekraanide kaudu. Just selleks ongi loodud tehissõbrad nagu Klara – et lapsed end üksi ei tunneks. Kui raamat algab, ootab Klara veel poes oma ostjat. Ta vaatleb maailma läbi poeakna ja paneb tähele nii inimesi, autosid kui Päikest, keda ta peab tähtsaks ja isegi pühalikuks jõuks. Klara usub, et Päike võib tervendada ja aidata, ja selles usus on peidus tema robotlik, ent väga inimlik lootus ja ustavus. 

Raamat räägib sügavatest asjadest: sõprusest, lootusest, eneseohverdusest ja armastusest. Isegi kui peategelane on robot, ei tähenda see, et tal poleks tundeid. Vastupidi, Klara tundub sageli palju hoolivam ja tähelepanelikum, kui paljud inimesed tema ümber. Ta suudab armastada ilma vastutasu ootamata. Kas empaatia ja hoolivus vajavad liha ja verd? Või piisab tahtmisest head teha? Klara ei ole küll päris inimene, aga temas on midagi väga inimlikku, midagi, millest võiksid nii mõnedki inimesed õppust võtta. See on selline raamat, mis lugedes ei jätagi kohe sellist emotsiooni kui pärast, kui kogu pilt on kokku saadud erinevatest osadest ja lugu on oma lõpu leidnud. 

Ennemuistne põnevik

13./58. Sulid ja Sulased
Autor: Timo Talvik
Kirjastus: Eesti Raamat 2025
215lk./2441lk./13838lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Eleri Romantšuk soovitab

See on hoogsa kulgemise ja kujundirikka keelekasutusega fantaasiaromaan, põimib Eesti rahvapärimuse ja ajaloolise õhustiku kaasakiskuvaks seikluseks. Alustuseks tundub kõik vägagi argine. Noor Kärp valvab turvaliselt turuplatsil, püüab leida vargaid ja petiseid. Ta on terase taibuga, märkab detaile, mida teised ei näe. Üks ootamatu kokkupuude viib ta maailma, mis on täis muistseid olendeid, nõidust ja maagilisi objekte. Oskuslikult loodud maailm, mis tugineb Eesti rahvapärimusele. Kohad on kirjeldatud väga visuaalselt, lugedes tekib kohe pilt silmade ette. Tegelaskond on värvikas. Mõni satub loosse ootamatult, mõni ilmub korduvalt. Ja sain selge vahe teada, mis on pisuhännal, kratil ning puugil. Lugu on tempokas ja piisavalt põnev ning keerdkäikudega. Siin on seiklust ja mütoloogiat. Esimene pool meeldis mulle rohkem, siis oli lugu nagu rohkem selge, lõpus hakkas liiga palju tegelasi tekkima, kes siis veel muutusid ja asja veidi segaseks ajasid, aga äkki siis tuleb sellele veel järg, sest tavaliselt need segasemaks minekuga raamatud lähevad veel edasi. Aga üldselt võib öelda, et mulle vägagi meelepärane raamat. 

Draakon lendab Berliini kohal!

11./56. Draakoni ärkamine
Autor: Valija Zinck 
Tõlkija: Eve Sooneste
Kirjastus: Kirjastus Karrup 2019
256lk./1995lk./13392lk.
 
12./57. Draakoni valgus
Autor: Valija Zinck 
Tõlkija: Eve Sooneste
Kirjastus: Kirjastus Karrup 2020
231lk./2226lk./13623lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: draakonid, lohed

Keset Berliini, suures korrusmajas sünnib midagi enneolematut. Ühes korteris koorub draankonibeebi. Beebiks ta muidugi ei jää. Aga kuidas sattus draakonimuna sinna korterisse ja kes tema omanik on. Mida draakoniga ühes korteris peale hakata kui ta muudkui kasvab. Ja siis tulevad pahad, kelle oma see muna tegelikult on ning metsikud seiklused saavad alguse. Loo peategelasteks on muidugi veel kaks last, õde ja vend, kes nendesse seiklustesse kaasa kistakse või siis, kes nendest seiklustest kuidagi kõrvale ei jää. Et päästa draakon pahade käest, ei jää nutikal arvutikasutajal Johannil muud üle kui lähetada draakon koos sõpradega ühte pealtnäha ohutusse arvutimängu. Kuid selgub, et mängude fantaasiamaailm on hoopis ohtlikum, kui arvata võis. Ja pealegi on sealt vaja lõpuks ka välja saada. 

Üks lugu kahes raamatus. Põnevust oli küll, samas rääkis see pigem väärtustest elus, mis on oluline. Ladus kiire lugemine, mõeldud küll lastele, aga täiesti loetav ka suurematel. Ehk suured loevad veidi muud välja sealt kui lapsed. Aga need olid sellised raamatud, mida võib täiesti soovitada ka lastele, kellele muidu fantaasiamaailm peale eriti ei lähe. Eriti esimene osa oli üpris realistlik, kui nüüd see draakon välja arvata muidugi. Teine osa, kui nad seal arvutimängudes seiklema hakkasid ning mängu- ja reaalelu vahet ruumisid, see oli juba rohkem uskumatu fantaasiamaailmaga seotud. Mulle meeldisid ja tegelikult oli täiesti juhus, et ma neid raamatuid lugema sattusid. Lihtsalt sattusin ühele lapsele, kes fantaasiaraamatut otsis, seda soovitama ja siis mõtlesin, et ups, peaks ise ka läbi lugema, et teada, mida ma siis soovitasin. Igatahes tundub, et ei olnud halb soovitus, vähemalt minu maitse jaoks.  

Rottide hirm jõetunnelis

9./54.  Elukas
Autor: Silja Aldudóttir 
Tõlkija: Andry Arro
Kirjastus: Nordur 2024
156lk./ 1547lk./12944lk.
 
See raamat oli nüüd küll üks paras laste õudukas. Tekst isegi mitte niivõrd kui need pildid. Aga ega siis kõik lasteraamatud ei peagi olema roosavahulised. Just need lastaraamatud, mis mõeldud tüdrukutele ja see raamat oli tüdrukute raamat. Peategelaseks tüdruk, mitte elukas, nagu pealkirjast võiks järeldada. Üks üsna üksiklane tüdruk, kes kogeb koolikiusamist. Tüdruk, kes pigem põgeneb oma sisemaailma ja raamatumaailma. Elukas oli ka, aga tema ei tundunud kohe mitte üks raas realistlik tegelane olema ja realistlikult käituma. Suuremas osas siis. Tegelikult mulle tundub, et see on pigem selline raamat, mille lugedes on ühed mõtted ja tunded ja ehk isegi ei tundu väga köitev olema, aga hiljem kisub ikka mõtlema ning kusagilt sisemisest kihist hakkab midagi rohkem köitma ja järele mõtlema panema. Täiskasvanute ja laste maailmade kokkupõrge, asjade paremaks pidamine läbi erinevate ajastute ja arusaamade, laste omavahelised suhted ja kokkupõrked, loodus ja loodushoid, erinevad inimesed ja elukad meie maailmas. Üldiselt mulle pigem see raamat meeldis, kui ainult neid jubedaid joonistusi seal poleks olnud. 

Naised von Rosenite suguvõsast

8./53. Roosivõti
Autor: Mart Sander 
Kirjastus: Literarity OÜ 2025
102lk./1391lk./ 12788lk.

Lugemise väljakutse 2025: 48. Raamat, mis püüdis raamatukogus su tähelepanu. Kirjuta ka miks

Tähelepanu püüdis eelkõige oma kaanekujundusega. Seejärel nime von Rosen'iga, kuna nad on nii suurelt Eestimaaga seotud ja viimasel ajal on hakanud see baltisakslaste elu rohkem huvitama (Argo kirjastuse süü 100 protsenti!). 

Raamatu tegelasteks on reaalselt elanud daamid von Rosenite suguvõsast, mis on olnud Eestiga seotud juba 800 aastat. Põnevad elusaatused on inspiratsiooniks müstikahõngulisele lühikogumikule, kus reaalsed faktid põimuvad fantaasiaga. Spioonist naishärjavõitleja. Kriminaalne nunn. Paruness, kes kavaldas üle Saatana. Kolm täiesti eriilmelist lühijuttu. Ja need autori illustratsioonid on ka vaatamist väärt. 

Hästi mõnusalt, muhedalt ja elutruult kirjutatud. Kohati hakkad mõtlema, et kus maalt on nüüd spekulatsioon ja fantaasia, kust maalt realistlik ajalugu ja tõestisündinud lugu. Jätkub nii põnevust kui fantaasiat kui ajalugu. Ma tean küll juba varasemast, et Mart Sander on hea jutuvestja ja oskab ladusalt ja huvitavalt kirjutada, see raamatuke vaid ainult kinnitab seda. Võin täitsa soovitada kiireks kergeks lugemiseks. 

Arthur Conan Doyle'i alternatiivne lapsepõlv


5./50. Uskumatud lood Baskerville Hallis
Sari:  Uskumatud lood Baskerville Hallis 1
Autor: Ali Standish
Tõlkija: Kristina Uluots
Kirjastus: Varrak 2024
328lk./843lk./12 240lk.
 
6./51. Uskumatud lood Baskerville Hallis 2. Viie märk
Sari:  Uskumatud lood Baskerville Hallis 2
Autor: Ali Standish
Tõlkija: Kristina Uluots
Kirjastus: Varrak 2025
320lk./1163lk./12 560lk.
 
Lugemise väljakutse 2025: 50. Raamat, mille pealkirjaks on terve lause (vähemalt 4 sõna)
Lugemise väljakutse 2025: 27. Tuttuus lastekas 
 
Ühed kõige põnevamad ja mõnusamad lood, mida olen viimasel ajal lugenud. Raamat on kirjutatud mõnusa hooga, hästi voolava keelega ja täis pöördeid. Kõik on hästi lastepärane, nii tegevustik kui tegelased. Tegelased on sümpaatsed, neis on tundeid, ebakindlust ja julgust. Nad käituvad nagu võib arvatagi ühest selles vanuses lapsest, kuigi peategelane on oma perekonna tõttu saanud varakult täiskasvanumaks, pere peale mõtlejaks, hoolitsejaks, samas jäädes ja mõeldes ikkagi kui laps, mitte väike täiskasvanu. Raamatud räägivad poisist nimega Arthur, kelle elu muutub täielikult, kui ta satub salapärasesse internaatkooli nimega Baskerville Hall. See pole mingi tavaline kool, seal ootavad teda ees imelised sõbrad, uskumatud juhtumised, kummalised tegelased ja palju mõistatusi. Arthur ei ole keegi muu, kui Arthur Conan Doyle ja temaga koos on Baskerville Hallis tegevad erinevad tegelased tema raamatutest, tema raamatute tegelaste nimekaimud või nad lastena. Jimmie Moriartyst on saanud Arthuri sõber ja toakaaslane, Sherlock Holmes'ist tema õpetaja, dr. Watson on ratastoolis olev arstist õpetaja. Raamat on põnev ja köitev, kordagi ei lähe igavaks, juba algusest saadik tempokas. Need raamatud tõmbasid lugedes endasse ja tekkis täiesti tunne, nagu seikleks ise tegelastega koos seal Baskerville Hallis. Selline raamat, mida lugedes hakkas film ajus jooksma. Raamat, mida ühest küljest ootasid, et kiiremini läbi saaks, sest mis siis ikka täpselt toimus ja teisest küljest tahtsid pikemalt ja kauem selles filmis kaasa lüüa. Ja muidugi need tegelased, kes on juba Doyle'i loomingust tuttavad ja siis võrrelda neid nende "päris elus" ja selles raamatus. Kirjanikul on hea fantaasia. Tahaks juba kolmandat osa lugeda, sest teine osa jäi väga intrigeeriva koha peal pooleli, aga seda annab veel tükk aega oodata, sest inglise keeles on oodatav ilmumine alles aasta lõpus, siis veel vaja tõlkida ka. Aga neile, kellele meeldivad Potteri taolised raamatud, võib kindlasti soovitada. Seal on reaalsust, seal on fantaasiat, seal on põnevust ja igas vanuses lugejale. 

Värvideta turvaline maailm

1./46. Andja
Autor: Lois Lowry
Tõlkija: Kattri Ezzoubi
Kirjastus: Draakon & Kuu 2010
192lk./192lk./11 589lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Kitty Mamers soovitab

See kaanepilt ei oleks mind küll lugema kutsunud, eriti veel lapse või noorena või isegi praegu, seega suur tänu, et see raamat oli soovitustes, mulle väga meeldis. 

Perekond, isa, ema, kaks last - õde ja vend, vanemad töötavad, laspsed käivad koolis, kõik tundub ilus ja tavaline. Kuid siis hakkavad vaikselt asjad kiht kihilt välja kooruma ja selgub, et ei olegi nii tavaline ja igapäevane maailm. Kõik on kontrolli all, kõik on reguleeritud, puuduvad valikud, kõik on sinu eest juba otsustatud. Ühest küljest turvaline maailm, samas kas selline elu on inimestele või robotitele või inimrobotitele? Kui laps saab kaksteist, siis valitakse ta välja mingit ülesannet täitma, kellena ta elu kulgeb. Jonas saab ka ülesande, mis esmapilgul on täiesti hirmutav. Väga kaasahaarav lugu, eriti kui mõtled oma praegusele maailmale ja sealsetele diktaatorlikele võimudele läbi ajaloo, kes kõik on üritanud või üritamas midagi sarnast, kus kõik on range kontrolli all, kus inimesed teevad, mida neile on ettenähtud, kus keegi midagi ei mäleta ega nõua. 

Kui tahad raamatut ise veel lugeda, ära edasi loe, reedan veidi sisu! Mis mind kõige rohkem üllatas ja vapustas selle raamatu juures, oli kui kirjeldati, et selles maailmas puudusid värvid ja inimesed ei saanud arugi sellest. Maailm värvideta, ühtlane hall maailma. Suures maalritöös hakkasid küll inimesed lõpuks värve nõudma, sest muidu oli nii hall ja muserdav see maailm. Miks see mind eriti puudutas, sest olen sügisest saadik oma raamatukogus rääkinud seenioritele kord kuus mingist värvist ja poolteist tundi ühes värvist rääkida ei ole üldse mingi raskus, raskus on pigem sellest vaid poolteist tundi rääkida. Ja kui üks värv meie maailmas sedavõrd tähendab, siis kuidas elada, kui pole üldse värve. Samas kui me midagi ei tea, ega tunne, siis polegi võib olla nii raske ilma selleta elada kui siis, kui teame ja tunneme ning siis sellest ilma jääme. See värvide osa - igatahes kui sügisel oma rääkimistega sügisel halli värvi juures jätkan, siis plaanin kindlasti rääkida ka sellest raamatust. 

Pimeduse varjus

9./45. Ajalõhe
Autor: Madeleine L´Engle 
Tõlkija: Marge Paal
Kirjastus: Pegasus 2018
240lk./2079lk./ 11 397 lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Reelika Raimet soovitab

Viimane mais loetud raamat. Kui aasta algus oli mul pigem ulmesse kalduvad, siis mai oma magistritöö kaitsmise pingetega vajas pigem tugevat reaalsemat kriminaalsuse laksu ja ulme jäi veidi kõrvale, aga nüüd kui kõik tehtud, siis üritan taas hakata ka ulmeväljakutsega järje peale saama. Reelika soovitustest on varasemalt kolm raamatut loetud. Ajalõhet olen plaaninud lugeda, aga see ikka jäänud sinna kunagi lugeda hunnikusse. Nagu ma aru saan, siis järgnevaid osasid ei ole eesti keelde tõlgitud ja pole lootustki, sest esimese osa ilmumisest juba nii palju aega möödas. 

Üks pealtnäha tavaline perekond, ema ja neli last. Isa on juba tükk aega tagasi kaduma läinud, kui ta tegi tesserakti ehk viienda mõõtme ajarännakuga katseid. Kuid kahte pere last peetakse veidrikeks, pigem alaarenuteks või probleemseteks lasteks kooli jaoks. Tegelikult on nad aga osades asjades vägagi ettearenenud, Meg näiteks on matemaatika geenius, kuigi koolis seda ei tunnistata, sest ta kasutab teistsuguseid teid kui koolis õpetatakse. Ühel tormisel ööl satub perekonna kööki, kus Meg Murry, tema väikevend Charles Wallace ja nende ema olid tulnud keset ööd allkorruse kööki suupistet otsima, keegi imelik võõras. Varsti peavad aga lapsed võõra ja tema sõprade toel minema oma isa otsima, et ta päästa. Lugu lastest, kes võitlevad planeeti ähvardava õela jõuga. See on jälle raamat, kus on mitu tasandit, igale eale oma. Pealispinnal laste seiklus ja võitlus, taustal õnnelikkuse vormid, kurjuse jõud, olulised väärtused elus. 

Raamat oli täitsa põnev ja kaasahaarav ka vanemale lugejale. Lõpus oleks tahtnud kohe edasi lugema hakata, sest selle raamatu lõpp on vaid vahepeatus. Raamat meeldis, päris lemmikuks ei lähe, aga ma arvan, et nooremana oleks kindlasti suuremaks lemmikuks saanud kui praegu sai. Loetav ja soovitaks täiesti lastele lugemiseks. 

Sõrmus, mis ühendab ja lahutab

6./36. Sõrmuste isand I. osa. Sõrmuse vennaskond
Autor: John Ronald Reuel Tolkien
Tõlkijad: Votele Viidemann, Ene Aru
Kirjastus: Tiritamm 1996
429lk./1703lk./9318lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 aprill: Age Lahemaa soovitab

Kuidagi ma olen osanud sellest raamatust alati kaarega mööda minna. Isegi ei tea miks. Kääbik sai omal ajal loetud ja meeldis. Sõrmuste isanda osas oli aga mingi tõrge. Filmi ka ei ole näinud. Või õigemini kunagi kui see välja tuli, siis laps oli väga vaimustunud, käis kinos vaatamas ja laenutas kasseti koju ja hakkas õhinaga mulle ka näitama. No ma suutsin peale ehk kolmandikku magama jääda. Mul see probleem filmidega pidevalt, mugavas asendis, pilk kinnitunud ühte punkti ja uni tuleb. Raamatut suutsin ikka palju pikemalt lugeda. Algus läks üsna ludinal, aga lõpp hakkas venima. Kogu aeg oli viimastel päevadel tunne, et loen ja loen viimast peatükki ja see ei lõppegi. Tuli muidugi välja, et vahepeal lõppes ja siis algas uus peatükk, mida ma nüüd viimaseks arvasin olevat. Venis ja venis. Tegelikult üldjoontes oli ju teada ka, mis selles raamatus toimub, sest niivõrd kuulus raamat. Tegelaste nimed olid tuttavad suures osas, aga eks selle aeglase tempo juures saigi rohkem selgemaks, kes nad siis täpselt ikka olid, milline iseloom neil oli ja kust nad pärit olid. Võib olla seetõttu oligi algus rohkem põnevam mu jaoks, et siis ilmus iga nuka tagant mõni uus tegelane, kellest pidi aru saama, kes ta selline on ja kuidas sinna maailma sobitub. Ma usun, et nooremana oleks mulle see raamat rohkem meeldinud, aga see ilmus eesti keelde minu jaoks liiga hilja. Pealegi see oli aeg, kus arvuti jõudis mu ellu ja ma lugesin vähem ja ulmet üldse eriti mitte. Hetkel on küll kaks järgmist osa ka lugemislaua lähedal, aga see ajab juba üle nendest soovitatud ulme raamatutest, mis ma oma riiulist olen välja otsinud ja suurel hulgal on neist ikka mitu osa. Pealegi üsna paksukesed suures osas ka kõik.
 

Keskkonnakaitse õudusulme

4./34. Sankt-Peterburgi viirastused
Sari: Harakiri  #11
 Autor: Juhan Paju
Kirjastus: Hara 1993
128lk./1034lk./ 8649lk.

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Aet Ajee soovitab

Keskkonnakaitse õudusunenägu või kalamehe jutustus või kolmekümne aasta tagune ulmelugu.  Paju stiil mulle kuidagi sobib, ehk annab juurde ka see, et mäletan teda Haapsalus ringi kõndimast. Seekordne lugu aga pole Haapsalust, kus tal enamuse raamatute tegevuskoht vaid Sankt-Peterburg. Noor merebioloog satub instituutide likvideerimise alla ning jääb tööta, kuid mitte kauaks. Varsti pakutakse talle uut tööd, mis alguses tundub talle küllaltki uskumatu. Järjest on inimesed rääkinud, kuidas neil on WC potist või vanniäravoolutorust välja tulnud ussitaoline tegelane ja neid ampsanud. Seega, ma ei soovita seda raamatut lugeda WC potil ega vannis istudes. Võis siis, pigem jah, kui just õudusvärinaid tahate saada. Neil õnnestub üks kinni püüda ja osutub, et tegu on kala, mitte ussiga ning siis ilmub veel välja imelikke kalu. Eks need ole seotud jõe kaldal olevate vett reostavate objektidega. Keskkonnakaitseline lugu, mis kolmekümne aastaga on muutunud järjest realistlikumaks, vaatamata suurele keskkonnaalasele teadlikkuse ja normide tõusule. See on nüüd üks neist lugudest, mis mulle on suutnud kõheduse peale ajada ja kui ma tavaliselt kaks korda ühte ja sama raamatut ei loe, siis otsustasin seekord erandi teha, eriti kuna tegu Paju raamatuga, mis mul kodus täiesti olemas oli. Eelkõige just kirjaniku tõttu. Kusjuures see on nüüd selline raamat, mis täiesti loetav ka neil, kes ulmet ei armasta. Kirjeldused ja tegevus on täiesti realistlikud kui suudate ennast kujutada 90-ndate Leningradi. 

Kui elu viib muinasjuttu

1./31. Muinasjutt
Sari: Orpheuse kuldraamat 5  
Autor: Stephen King
Tõlkija: Jay Skaidrins
Kirjastus: Fantaasia 2024
558lk./558lk./8173lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Esmalt tänan Fantaasia kirjastust, tänu kellele see raamat mu raamaturiiulisse jõudis. 

Romaani keskmes on 17-aastane noormees Charlie Reade, tavaline kooli- ja spordipoiss, ent sisimas sügavalt traumeeritud. Ema kaotus ja isa alkoholism on jätnud temasse jälje, mida ta püüab kompenseerida, olles vastutustundlik, töökas ja empaatiline. Kui ta asub hooldama eraklikku naabrimeest ja tema haiget koera, vallanduvad sündmused, mis viivad lugeja paralleelmaailma, muinasjutumaailma. Mis mulle meeldis, oli see, et kuigi lugu ise toimub osaliselt väljamõeldud maailmas, oli Charlie tegelaskuju päris realistlik. Ta polnud mingi superkangelane, vaid lihtsalt üks kutt, kellel olid omad hirmud, valud ja lootused.Ta tahab lihtsalt head teha, aga peab selle käigus päris palju riskima ja ka enda üle järele mõtlema. See pole ainult seiklus- või fantaasialugu, see räägib väga palju ka sellest, mis toimub inimese mõtetes ja valikutes. Raamatus oli palju juttu hirmust. Karta võib mitte ainult füüsilisi asju, nagu koletised või võitlused, vaid ka sisemisi tundeid, et ei saa hakkama või et võib midagi väga olulist kaotada või ära rikkuda. Päriselus tuleb neid hirme tihti ette. Aga nagu Charlie näitas, isegi siis, kui kardad, saad ikkagi edasi liikuda ja vahel on hirm ka liikuma sundiv põhjus. Oluline on lootus, isegi siis, kui kõik tundub väga halb, ei tohiks alla anda. See on lugu kuidas üks noor inimene kasvab, õpib ennast usaldama ja leiab tähenduse isegi kõige pimedamas olukorras, lugu vaprusest, sõprusest ja armastusest. Mõnes kohas oli raamat küll üsna pikk ja aeglane, kirjeldused pikad, aga samas ei olnud see igav. Pigem tundus, et autor tahab, et sa päriselt elaksid nende tegelaste maailmas ja tunneksid, kuidas nemad tunnevad. Mulle meeldis ka see, et seal oli palju viiteid klassikalistele muinasjuttudele. Kuigi alguses raamatu paksus veidi hirmutas, et kas tõesti on seal piisavalt tegevust või hakkab lugu venima, siis oli täitsa huvitav lugemine, mida võivad lugeda erinevas eas lugejad. Ja kes kardab Kingi õudukaid, siis see on küll kohati verine ja julm, kuid pole üldse nii hull. Üks selliseid lugusid, mis mulle sobib - seiklust, realismi, maagiat, tundeid, võitlust, põnevust. Võitlus hea ja kurja vahel. 

Pärast maailma hukku

1./25. Süsteem
Autor: Mairi Laurik
Kirjastus: Fantaasia 2016
344lk./344lk./6425lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: Eili Einama soovitab

Armastuslugu, millel on postapokalüptiline maailm taustal. Armastusloos ei ole midagi ulmelist. Täitsa realistlik keeruline lugu, kus kõik üritavad asju oma arust parimal moel lahendada ning peategelased jäävad seetõttu elukeerdkäikude hammasrataste ja mittemõistmise - mitterääkimise labürinti. Noorte armastus, vanemate armastus oma laste vastu, naise ja mehe vahelised tunded, ideaalsed paarid ja südamete leitud paarid. Loos on piisavalt keerdkäike, et asja põneval tasemel hoida. Algus jäi minu jaoks veidi igavaks, sest ma pole päris see inimene, kellele romantilised armastuslood meeldiks, aga edasi läks juba veidi huvitavamaks kui süsteem hakkas kaikaid kodaratesse loopima. Ja see postapokalüptiline maailm oli väga hästi kirjeldatud, mitte otse pealesuruv, aga pidevalt tasakesi taustal olles ja ettekujutust loov. 

Raamatu sündmustik hargneb kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel. Tulevikus haarab maailma kaos, mis seab inimkonna eksistentsi küsimärgi alla – liigina ähvardab meid kas väljasuremine või kiiritussaaste tõttu muteerumine. Ellujäämiseks tuleb langetada raskeid otsuseid, mistõttu teadlased loovad arvutiprogrammi, mis aitab leida kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Kuid programmeerija Ray Domen näeb süsteemis potentsiaalset ohtu ning lisab koodi varjatud lõkse, mis võimaldaksid vajadusel programmist loobuda. Paraku ei suuda ta ette näha, kuidas tema loodud mehhanism mõjutab kauges tulevikus ühe noore naise elu, muutes selle äärmiselt keeruliseks. Süsteem on kõige olulisem, inimesed vaid etturid süsteemi mängus. Aga kes loovad ja viivad edasi seda süsteemi, eks ikka needsamad inimesed, kes ühel hetkel ei pruugi olla enam süsteemi juhid vaid etturid süsteemi sees. 

Hiljuti loetud "Novembriöö kirjad" samalt autorilt meeldis mulle rohkem, aga lõppkokkuvõttes võin öelda, et ka see raamat meeldis, vajasin vaid pikemat lugemist, et sellesse raamatusse sisse minna. 

Pilapasknäär revolutsiooni keerises


9./24. Pilapasknäär
Sari: Näljamängud # 3 
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2011
332lk./2232lk./6081lk.
 
Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab
 
„Näljamängude“ triloogia kolmas ja viimane osa, mis viis Panemi kodusõja keerisesse. Kui esimesed kaks raamatut keskendusid Näljamängudele ja ellujäämisele, siis selles osas oli fookuses revolutsioon, propaganda ja võimuvõitlus. Võrreldes eelmiste osadega tundus see aeglasem ja vähem kaasahaarav. Kolmas raamat keskendus rohkem revolutsiooni tagamaadele ja Katnissi rollile Pilapasknäärina – sümbolina, kelle abil mässajad rahvast motiveerisid võitlusse. Mässajad ja Kapitoolium olid selgelt vastandatud, kuid samas tundusid mõlemad pooled kohati must-valgetena ja väga sarnastena. Revolutsiooni tegelased, eriti 13. ringkonna juht Coin, ei äratanud usaldust, kuid nende tegelik taust ja motiivid jääid siiski vähem lahti kirjutatuks. Üks silmatorkavamaid muutusi selles osas oli Katnissi tegelaskuju areng – või pigem taandumine. Kui esimestes raamatutes oli ta tugev, sihikindel ja otsusekindel, siis siin tundus ta kurnatuna, kaotas oma initsiatiivi ja oli pigem mängukann poliitiliste jõudude vahel. Peeta ja Gale’iga  kolmnurk, mis varasemalt tekitas rohkem pinget, ei olnud enam nii kaasahaarav. Nooremana oleks ehk see armukolmnurk pakkunud rohkem huvi, kuid hetkel tundus Katnissi kõikumine kahe kuti vahel vähem olulisena, ei pakkunud eriti pinget. Tema tegelik võitlus iseendaga ja sellega, millisesse maailma ta tahaks kuuluda oli ka arvestades eelnevaid raamatuid kuidagi kaootiline, ebakindel, järjekindlusetu. Aga see ma arvan oligi pigem autori enda nägemus Katnissist, kui noorest, veel väljaarenemata tüdrukust, kes on sattunud elu hammasrataste ja võimuvõitluste vahele. Keda peetakse kohati kergelt manipuleeritavaks marionetiks ning kui ta vahelduvalt seda üritab mitte olla, siis tekitab see manipuleerijates segadust ja viha tema vastu. Lõpp ei pakkunud klassikalist kangelase võidukäiku, vaid pigem peegeldas seda, kuidas sõda ja poliitika jätavad kõik osalised katkisteks ja väsinuteks. Katniss ei saa täit rahu ning küsimus, kas revolutsioon tõi kaasa tõelise muutuse või lihtsalt uue võimu, jääb õhku. „Pilapasknäär“ ei ole halb raamat, kuid võrreldes triloogia varasemate osadega tundus see nõrgem. See kaotas osa oma tempokusest ja põnevusest, asendades selle poliitika ja propaganda teemadega, mis ei olnud enam nii köitvalt kaasahaaravad ning mõned süžeepöörded olid ettearvatavad. Võib olla kunagi võtan kätte ka eelloo(d), kuid hetkel jätkan teiste kodus olevate soovitustega.

 

Leegid tõusevad tuhast

8./23. Lahvatab leek
Sari: Näljamängud #2  
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2010
320lk./ 1900lk./5749lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Sarja teine osa. Esimese osa mängud ei lõppenud nii, nagu võim tahtis, Katniss kavaldas nad üle. Võim ei andesta. See võib olla surmav. Kui mängude võitjad on hetkel puutumatud, siis on ju võimalik neid survestada nende pereliikmeid ja sõpru ähvardades. Kas tõesti on Katniss süüdanud leegi, mis toob endaga kaasa ülestõusud näidates mängude kaksikvõitmisega, et on võimalik diktatuuri ülekavaldada ja panna nad tegema midagi, mida nad alguses ei ole plaaninud? Kuid elu ei ole enam sama ei neil endil, nende ringkonna inimestel ja üldse kogu riigis. Midagi hõõgub pealispinna all ja aeg ajalt viskab ka leeke välja, mis küll kiiresti summutatakse. Kuid siis mõtleb võim välja veel mõned variandid, kuidas rahvast maha suruda ning Katnissil on seal oma roll. Ta on sunnitud tegema seda, mida ta ei taha, kuid kas ka lõpuni? Või on ta muutunud ja muutunud on ka inimesed tema ümber? Keda usaldada ja keda mitte? Ega ei ole kerge usaldada eriti kui pidevalt oled jälgimises, iga su sammu ja juttu kuulatakse pealt ning pole teada, kas ja kuipalju võib üldse kedagi usaldada ning kõige olulisem, kui palju võib iseennast usaldada? Teine raamat meeldis mulle vist tsipake isegi rohkem kui esimene, siin oli pealispinna all rohkem liikumist ja kihte kui esimeses või siis olid nad pealispinnale lähemal ja rohkem nähtavaks muutunud. Mitte ainult lugejale vaid ka raamatu tegelastele. Kohe läheb ka kolmas osa lugemisse...
 

Võitlus elu ja surma peale

 

7./22. Näljamängud
Sari: Näljamängude triloogia #1
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2009
304lk./1580lk./5429lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Soovitatud triloogia esimene osa. See triloogia on ikka väga pikalt juba oodanud riiulis lugemist. Ma ei teagi, miks ma seda varem kätte võtnud ei ole, võib olla sellepärast, et seda on palju kiidetud ja mul tekib sageli siis tõrge lugemiseks. Aga oli täitsa huvitav ja põnev raamat. Usun, et oleksin nooremana veel rohkem seda nautinud, samas kindlasti veidi pinnapealsemalt lugenud, mitte püüdnud leida tagapõhja sealt alt, miks kirjanik mõned asjad just nii kirjutas. Võib olla isegi mõnes kohas otsinud mõtet või tagapõhja sealt, kuhu kirjanik seda ise ei mõelnud või mingit vihjet sisse ei põiminud. Nooremana ehk oleks mul ka kergem olnud leppida või siis, ei oleks sedavõrd tunnetanud, kui palju noori seal ikka oma elu kaotas, kui verine kogu see lugu oli. Samas ka tema 12. ringkonna elu oli juba piisavalt vägivalda täis, nagu ühes diktaatoririigis ikka. Kuidas tuli ka seal lastel ja noortel igapäevaselt võidelda oma elu eest, et mitte surra nälga. Kuid samas kuidas vastuhakk küll kobrutas pealispinna all, aga kõik alistusid sellele, kelle käes oli võim ja jõud. 

Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel.

Esimese osaga ei saa sündmused otsa, elu ei lähe paremaks, vägivaldne ühiskond surub pead tõstjad tagasi alla (tapab ära) ja teised on veel madalamad kui enne, lasevad diktatuuril valitseda, aga ikkagi kobrutab pealispinna alla hoopis rohkem otsides väljapääsu. Kas järgmises osas see selgub, miks ja kuidas on see kirjanikul lahendatud, sest lugematagi on selge, et nii see enam kesta ei saa, selline julmus ja võimukus ei kesta enam pikalt. Seega, tuleb kohe ka järgmised kaks osa lugemisse tõsta. 

Kas ka inimaju vajab draiverit?

15. Ajudraiver
Sari: Teaduse kaardivägi 9 
Autor: Joel Jans
Kirjastus: Lummur 2022
288lk./3849lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Sellest nimekirjast oli mul varasemalt loetud 5 ja pool raamatut. Nüüdseks siis loetud veel 1,5 raamatut ja üks raamat on veel olemas ja ootab lugemist. Ajudraiveri lugemise lõpetasin jaanuari viimastel minutitel. Kes arvab, et surmaga lõppeb kõik, kes arvab, et teispoolsuses läheb kõik edasi. Selles loos ei ole surm lõpp, vaid hoopis algus. Lugu saab alguse ajal kui kogu inimsugu on välja surnud ja tehisintellekt hakkab inimesi taastama. Küll virtuaalselt, aga surnust ärganud ise ei saa arugi alguses, et nad mingid tehised on. Elu läheks nagu sealt edasi, kus see kunagi pooleli jäi, aga tehisintellektil on suured ambitsioonid ja see plaanib elustada kõik inimesed, kes kunagi maailmas elanud on. Kui tänapäeva inimene saab juba aru sellest virtuaalsest maailmast, siis kuidas selgitada asja muinasaegsele, keskaegsele või kasvõi sajand tagasi elanud inimesele? Kas need inimesed vajaksid oma ajju draiverit, mis nad uuendaks? Tekivad vastuolud selles suhtes ka tehisintellektide endi seas. Juttu jätkub nii seiklusi, virtuaalmaailma kui inimsuhteid. Täitsa huvitav maailm oli, palju detaile oli minu jaoks paigas, samas jättis ruumi ka oma fantaasiale. Ja iga aastaga võib see raamat omapärasemaks muutuda vastavalt sellele kuidas tehisintellekti maailm meil kiirelt edasi areneb. 

Appi, tühikatk ründab!

3. Tühikatk. Jaht Morrigan Crow'le
Sari: Nevermoor 3
Autor: Jessica Townsend
Tõlkija: Hels Kure
Kirjastus: Eesti Raamat 2021
464lk./884lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 jaanuar: Raamat 2015.aasta väljakutsete teemade nimekirjast

  1. Naisautori raamat - on naine
  2. Ulme või põnevik - laste põnev fantaasiaraamat, seega nii ulme kui põnevik
  3. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud - eelmised osad said loetud 18 ja 19, ilmus 21 ja sellest ajast saadik plaanin lugeda
  4. Raamat koolielust - Vunderkool, aga ikkagi kool, kus on suur osa tegevusest
  5. Raamat maagiast, võluritest - oi, neid selles raamatus jagub, pigem on ilma võluoskuseta isik selles haruldus
  6. Raamat, mida oled kunagi alustanud, aga pole lõpuni lugenud - alustasin 2024 detsemberis, see on ju nüüdseks juba kunagi ja lõpuni lugesin alles jaanuaris 2025

2015.aastal sai kõigi punktide alla ikka ise raamatu loetud, nüüd siis üks, mis sobis vähemalt kuue punkti alla. Täitsa huvi tekkis, mida ma siis nende punktide alla lugesin 2015.aastal:

  1. Naisautori raamat - "Õdede ettekuulutus" Michelle Zink
  2. Ulme või põnevik - "Tuletunnistaja" Lars Kepler (põnevik)
  3. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud - "Ei jäta elamata" Vahur Kersna
  4. Raamat koolielust - "Valge varese anatoomia" Andrea Portes
  5. Raamat maagiast, võluritest - "Meremaa triloogia" Ursula K. Le Guin
  6. Raamat, mida oled kunagi alustanud, aga pole lõpuni lugenud - "Krabat" Otfried Preussler
Aga nüüd raamatust. Tegemist siis kolmanda osaga laste fantaasiasarjast.  Morrigan Crow ja tema sõbrad on üle elanud oma esimese aasta elitaarse vunderlaste seltsi uhkete õpilastena. Nüüd aga seisab Morrigan silmitsi uue põneva väljakutsega: ta peab saama selgeks salapärased vunderkunstid ja õppima ohjama võimet, mis ähvardab teda endasse neelata. Kuid Nevermoori on haaranud kummaline ja hirmuäratav haigus, mis teeb nakatunud vunderloomadest arutud ja kurjad vunderita loomad. Ja kes siis ikka muu, kui peategelane peab asja ära lahendama sattudes suurtesse ja väiksematesse seiklustesse, sest tegemist on siiski vaid lapsega, kes alles tutvub ja õpib oma oskuste, vundermaailma ja muude oluliste väärtustega toime tulema ja tasakaalu leidma. Sageli on raske teha otsust täiskasvanulgi, rääkimata siis lapsest, eriti kui mõjutavad isikud on täiesti vastukäivate arvamustega. Kui esimene osa tundus Potteri lugudest inspireeritud ja sarnasust omajagu, siis nüüdseks on need raamatud ikka rohkem ja rohkem üksteisest eemaldunud ja Nevermoor omanäolisemaks muutunud. Mulle täitsa meeldis, ei olnud selline lapselik lugemine, põnevust ja fantaasiat oli ikka omajagu, sobis täiesti lugeda. Tegelased olid ka üsna usutavad, lapsed ei mõelnud nagu täiskasvanud vaid ikka eakohaselt, arusaamad maailmast olid kõikuvad, oma koha ja piiride otsing nagu selles eas toimubki.
Kes või mis on tühikatk peab ise lugema, aga kuidas ta välja nägi, seda teab vist ainult vundersepp. Aga üks korralik tühikatk võib tegelikult küll nii välja näha, nagu tehisintellekt seda arvas. Mina kardaks küll sellist elukat kui kohtuks temaga.