Millised olid II maailmasõja äärmused?

6./34. Teise maailmasõja kurioosumid, äpardused ja rekordid

Sari: Imeline ajalugu

Autorid: Mati Õun, Hanno Ojalo

Kirjastus: Äripäev 2019

151lk./1038lk./6034lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga veebruar: Äärmused #2 (ajalugu)

 

Sõda on kindlasti üks äärmus, aga siin raamatus on kirjas Teise maailmasõja äärmused: kurioosumid, äpardused ja rekordid.  Teise maailmasõja lõpust on möödas ligi kolmveerand sajandit, ent ometi ei anna see koletu ajajärk meile ikka veel asu. Kuidas saaksimegi unustada seda metsikust, mis röövis üle 50 miljoni inimhinge, hävitas tuhandeid linnu ja külasid ning miljardite eest vara. Selles raamatus ei ole aga kajastatud sõjakäik ja lahingud. Siin on võetud vaatluse alla selle sõja äärmused. Raamat algab hiigelehitiste peatükiga. Ka sõja ajal ehitati, aga siis ikka neid sõjas vajaminevaid kaitserajatisi ja punkreid. Räägitakse nii Hitleri, Stalini kui allveelaevade punkritest ja õhutõrjetornidest. Järgmises peatükis on vaatluse all superrelvad, ikka need kõige, kõige suuremad ja võimsamad, millest osa siiski rindele üldse ei jõudnud seoses oma gigantsusega. Edasi tuli vaatluse alla eriüksused, spioonid, diversandid ja partisanid. Ning oma peatüki said ka blufimehed. Kui peale sõda hakati uurima neid sõjakangelasi ja nende sõjaajal kirja saanud tapmisi/hävitamisi, mille eest autasud rinda riputati, siis tegelikkus ei vastanud sugugi jutule. Sageli hävitati mõni sõjamasin, mida sellele rindele üldse ei olnud jõudnudki. Või kas pommitava lennuki piloot jõuab ülelennul ikka täpselt kokku lugeda, mitu tanki ta nüüd hävitas oma pommidega? Raamatus oli veel kõikvõimalikke äpardusi ja ebaõnnestunud või käpardlikke plaane, mille tõttu said väga paljud surma. Kuid kirjas oli ka nii tavapärast nagu söömine - toidutalongid ja normid eri riikides sõja ajal. Kui suured olid haide pidusöögid merelahingute ajal. Ja millal ikka lõppes sõda? Kas 1945 kui riigi kapituleerusid või 1974 kui Aasia džunglis viimased Jaapani sõdurid lõpuks uskuma jäid, et sõda on lõppenud ja alla andsid?

Täitsa huvitav raamat oli ja autorid olid sisse toonud ka sõjategevuse Eestimaal. Ka siin toimus nii mõndagi kuriooset. Teise maailmasõja suurimad merelahingud Leyte ja Juminda. Autorite arvates siiski suurima hukkunute arvuga on Juminda - 65 laeva ja 15000 hukkunut. Selles raamatus oli nii seda, mida ma teadsin, kui ka mitmeid uusi fakte. Täitsa huvitav lugemine oli, täis äärmuseid.

Unelmate maad ei ole sarnased

Ma pole kindel, et minu ja tehisintellekti unelmate maad on sarnased

9. Unelmate maa

Autor: Friedebert Tuglas

Kirjastus: Tartu Eesti Kirjastus 1942

109lk./1826lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 jaanuar: Mäletan, kui selle raamatu ostsin ja mõtlesin, et loen ta kohe läbi. Aga raamat on siiani riiulis, lugemata. 

Hmm, arvate, et kui sul on riiulis sadu lugemata raamatuid, siis on väga kerge seda koduriiuli väljakutset teha? Mina küll arvasin, aga juba esimesel kuul tekkisid raskused. Mäletan, kui selle raamatu ostsin... ups, aga ma suurema osa raamatute juures üldse ei mäleta kuidas need on mu riiulisse jõudnud. Olen ma need ostnud või raamatuvahetuses vahetanud või kusagilt tasuta riiulist koju tassinud? Tegelikult neid ostetud raamatuid ongi väga vähe, enamasti ikka muud moodi saadud. Ja veel tingimus, et mõtlesin kohe lugeda? No mul ikka ettekujutus, et kohe lugeda tuleb raamatukogust toodud raamatuid, kodused võivad oodata, kuni maailm seisma jääb, või ma pensionile jään ja ei viitsi enam välja üldse minna. Ma ikka jah kunagise tundmatu tuleviku tarvis need raamatud sinna riiulisse tarinud, või noh, tunnistagem ausalt, lihtsalt see hulkuvate raamatute päästmise sündroom, ei või kohe näha kui kusagil mõni laokil ilma peremeheta on, pean koju sooja riiulisse teiste seltsi tassima. Aga siis tuli meelde, et kunagi aastapäevad umbes tagasi tekkis ükskord ootamatult selline olukord, kus pidin aega parajaks tegema kedagi oodates. Magistrali keskus oli lähedal, läksin sinna sooja ja ringi vaatama. Ühes sealses taaskasutuse poes jäi silma see raamat. No ausalt öeldes ma pole juba üsna kaua ostnudki muid raamatuid kui need, mis minust vanemad. Ostsin siis ühe euro eest ära, et hakkan kohe lugema ooteaja täiteks, aga niikaua kui ennast sisse seadsin, et lugema hakata, saigi ootamatult kiiresti ooteaeg otsa ja nii see raamat riiulisse lugemata jälle jõudis. 

Raamatus on autori mõtisklused elust ja oma loomingust ehk tõe ja kujutluse päevik. 15 lühikest lugu. Minu jaoks olid huvitavamad need, mida ta kirjutas 1941.aastast, kui juulis oli Tartu kaks nädalat rindelinn, kui Saksa armee ründas ning Punaarmee veel vastu pidas Emajõe ääres. Linn sai väga suures osas kannatada. Jutud olidki just tavalise inimese vaatekohast, kes selle käes kannatasid, kelle silme all, nende kodud ja omaksed hukkusid. Palju oli ka selliseid filosoofilisemat laadi mõtisklusi, aga need mulle nii väga ei istunud. Lugeda ühe korra võis, aga nüüd rändab see raamat mu riiulist kellegi teise koju, kellel ka soovi raamatuid kodustada.

Kas eilne maailm on jäädavalt ununenud või kordub kõik ka tänases maailmas?

11./220. Eilne maailm

Autor: Stefan Zweig

Tõlkija: Jaan Kross

Kirjastus: Eesti Raamat 1988

288lk./2152lk./47374lk.

Lugemise väljakutse 2. Viimaks ometi! Loe läbi klassikaline raamat, mille kohta sa oled pikalt mõelnud, et peaks, aga pole selleni kunagi jõudnud

 

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #9 (soovitatud)

Esimesel loengul mu kultuuri ja filosoofia aine õppejõud soovitas seda raamatut lugeda, kuna see talle endale oli väga meeldinud ja seal oli mitmeid mõtteid, mida ta ka meile loengus rääkis. Tõin siis raamatukogust, aga seejärel jäi see muudkui teistele raamatutele alla, kuna tundus väga palju tihedat teksti täis olevat. Lõpuks otsustasin siis peatükkide kaupa lugema hakata paralleelselt teiste raamatutega ja see oli õige otsus. See raamat oli küll huvitav omamoodi, aga ühekorraga lugemiseks liiga raskepärane ja tihe. Raamat on Stefan Zweigi autobiograafia sünnist peaaegu surmani, taustaks tolleaegne Euroopa. Ta mitte ainult ei kirjuta oma elust, vaid vaatleb seda just sündmuste taustal, mis toimus, miks toimus, arutleb, mis oleks kui asjad oleks olnud teisiti, põhjendab, miks ta just sedasi tegutses. Väga endasse süüviv ja arutlev. Raamatu pearõhk on asetatud Esimese maailmasõja eelse ja aegse ning kahe maailmasõja vahelise poliitilise situatsiooni ja Euroopa kultuurielu analüüsimisele. Mitu asja pani täiesti järele mõtlema, mida ei ole varasemalt sellisest küljest osanud vaadata. Ja üllatav fakt minu jaoks oli, et enne Esimest maailmasõda, ei olnud neil passe, reisiti lihtsalt ühest punktist teise ja ei mingeid piirikontrolle. Passinduse ja riigipiiride kontrollimise bürokraatliku mehhanismi lõi alles sõda, kui maailm jagunes omadeks ja vaenlasteks. Ei kahetse, et seda raamatut lugesin. 

Eestlanna langes välismaise spiooni võrku!

13./200. Spioon, kes armastas eesti naist. Briti luuraja Brian Giffey elu

Autor: Tiina Tamman

Kirjastus: Argo 2023

260lk./2454lk./43720lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#3)

Eks neist spioonides kuuleb ka tänapäeval, tavaliselt siis kui kuulutatakse töövõitu, et mõni paha spioon on kinni võetud või mõne hea spiooni kinni võtmise järgselt selgitamine, et ta oli täiesti juhuslikult seal ja ta kohe kindlasti ei teagi mida spioneerimine tähendab, täiesti aus luuraja. Aga eks see spioneerimine ole tänapäeval juba rohkem liikunud digitehnoloogiate valdkonda. 

Eelmisel sajandil, kahe maailmasõja vahel, tegutses Eestis arvukalt luurajaid. Kuna huvi Nõukogude Liidus toimuva vastu oli toona suur, ent riik ise polnud sugugi turvaline, eelistasid salateenistused paigutada luurajaid Venemaa lähedastesse piirkondadesse, eriti Soome ja Balti riikidesse. 

Üks Eestis tegutsenud luurajaist oli Briti salateenistuse heaks töötanud Brian Giffey, kes jõudis Inglismaalt Helsingi kaudu Tallinna 1929. aasta jaanuaris, ülesandega hoida silma peal kõigel Nõukogude Liidus toimuval. Ta jäi Eestisse lõpuks üheteistkümneks aastaks, lõi siin oma agentide võrgustiku ja korraldas kohapealset luuretööd. Kui lugeda KGB poolt avastatud tema luurajate võrku, siis see oli ikka üpris muljetavaldav, kui palju Eesti Vabariigi kõrgetel kohtadel olijatest tema kasuks luurasid. Arvata võib, et nad samal ajal ikka ka Eesti Vabariigi jaoks seda tegid, mitte ainult ei edastanud oma teavet inglastele. Tegelikult jäi minu jaoks selles raamatus just see Eestis elades spioneerimise osa kõige nõrgemaks, aga saan aru, et ega sellest polnudki nii väga kirjutada kuna kõik arhiivid on endiselt veel salastatud ning kogu raamat tuli kokku panna siit-sealt leitud katkete varal. 

Juba edenenud eas (jube kuidas mulle see väljend hakkas meeldima!) Giffey, kes peale kõige muu oli kõva napsi-, nalja- ja naistemees, armus Tallinnas viibides jäägitult noorde ja kaunisse Anni Orasesse, kellest ta oli 25 aastat vanem. Giffey lahutas oma eelmise abielu, abiellus Anniga ja elas temaga koos kuni surmani. Seejärel elas Anni veel üksi 32 aastat, mis ütleb, ärge armuge ja abielluge endast tunduvalt vanemasse mehesse! Teil võib olla küll väga kaunis ja harmooniline elu koos, aga paratamatult peab naine lõpuks elama üksi. Oleks abiellunud sama vana mehega, oleks pidanud vaid 7 aastat üksi elama või siis viis aastat nooremaga ja vaid kaks aastat üksindust elu lõpus!

Tegelikult oligi selles raamatus Brianist ja Annist pea ühepalju juttu, seega ei ole see kindlasti mingi spiooniraamat, pigem armastuseraamat, mille taustal räägiti ka ühe väidetava spiooni elulugu ära. Miks väidetava, sest tegelikult pole ühtegi täpset dokumenti tema tegevusest spioonina, lihtsalt kõik on vihjete, arvamuste, kaudsete kirjete jne alusel kirja pandud. Hea ja ladus raamat, soovitan lugeda ka neil, keda spioonid ei huvita. 

Helget tulevikku tuli ikka sõjajärgsel põlvkonnal pikalt oodata

7./194. Helge tulevik 1. Sõjarahu aastad 1. raamat

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

168lk./1354lk./42620lk.
 

Eesti Raamatu väljakutse oktoober: pere

 

Mul on tööl kaks korda küsitud nõu, mis ma sellest kirjanikust ja raamatust arvan. Kaks erinevat inimest ja kaks erinevat raamatut. Ühiseks see, et mõlemal korral on olnud autoriks Marje Ernits. Ju ma siis olen seda nägu, et loen tema raamatuid, olgu, teisel juhul ise tõstsin käe kui küsiti, kes on lugenud. Teine kord küsiti selle raamatu kohta ja kuna ma polnud näinud, et tal järjekordne raamat on ilmunud, siis lugedes tutvustust, läks kiiresti ootenimekirja. Ma ei oskagi öelda mis, aga mulle tõesti tema raamatud istuvad. Ma olen küll jõudnud lugeda vähe võrreldes sellega kui palju tema suudab kirjutada. Aga kui selle kuu teema välja hõigati, siis mul oli kohe kärmesti raamat teada, mida lugeda. 

Raamatu peategelane on Beti Raadma, kes sündis kohe peale sõda ja elab oma perekonnaga - ema, isa ja vanaisaga Tartus, Ropka kunagises aiandis. Kuna ema pidi tööle minema, siis hakkas 2 aastase tüdruku hoidjaks tema vanaisa, kes saatis tüdruku ka hiljem kooli. Kogu tüdruku lapsepõlve oli just vanaisa see, kellega tal oli sügavam side ja kellele usaldati kõik oma mured ja rõõmud. Kuid vanaisa oli eestimeelne mees ning tal olid oma arvamused ning veendumused, milles ta ka tüdrukut kasvatas. Nüüd kooli minnes põrkus viimane aga kokku teistsuguse ideoloogilise maailmaga. Tekkis lõhe, kumba siis uskuda, kas vanaisa või õpetajat. Raamat rääkis Beti lapsepõlvest ja kooliajast kuni keskkooli lõpetamiseni. Tähtsal kohal läbi raamatu oli tema pere, aga ka mõned klassikaaslased, kes olid talle osalt nagu vennad ja õde. Raamat oli südamlik ja humoorikas, aga ma arvan, et nii mõneski asjas oskab humoorikust näha ehk pigem inimene, kellel on ka nõukogude aegne lapsepõlv, tänapäeva noorusele oleks see pigem nagu imelik raamat kaugest ajaloost. Mulle meeldis, kindlasti loen, mis Betist edasi saab, järgmine osa on juba ilmunud. 

Linn, mis on kaotatud või hoopis varastatud?

 

Etendus: Narva - linn, mille me kaotasime

Teater: Vabalava (etendus Kumus)

autor: Julia Aug

lavastaja: Julia Aug

Esietendus 02.detsember 2022

Vaadatud: 02.oktoober 2023

Näitlejad: Mirtel Pohla, Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Ott Kartau, Loviise Kapper, Ragnar Uustal

"Ühe linna hävitamise lugu.

Sõjaeelne Narva oli väga ilus linn. Barokse vanalinna, kultuurielu ja inimestega – tõeline Põhjamaade pärl. See oli kaubanduse ja kaupmeeste, vabrikute ja tööliste linn. Piirilinn, mille tänavatel võis kuulda eesti, vene ja rootsi keelt.

Mis on sellest Narvast saanud? Mis juhtus 1944. aasta 6. ja 7. märtsil? Kes võttis vastu otsused Narva maatasa pommitada ja asendada unikaalsed ajaloolised hooned vaid mälestustega nendest? Tulemerest tuhaks saanud linn lükati kokku kui ehituspraht. Aga millised olid need inimesed ja nende lood, kes elasid Vana-Narvas?

Julia Augi uuslavastus “Narva – linn, mille me kaotasime” põhineb dokumentaalsetel materjalidel ja Narva linna legendidel. Lavastus soovib linnale tagasi anda mälu ja endise välimuse, sest sellel, kes ei mäleta oma minevikku, ei saa olla tulevikku."

Oli see nüüd juhuste kokkumäng või saatus, et ma sellele etendusele sattusin? Juhus, et töö postkasti potsatas reklaam koos sooduspiletite pakkumisega? Juhus, et Narva ei ole minu jaoks "mõttetu venelaste linn" nagu suurele osale eestlastele ja seetõttu olin Narvast rääkivast etendusest huvitatud? Kui see oleks rääkinud linnast, millega mul pole mingit sidet, siis vaevalt, et ma oleks pileteid ostnud. Aga jah, selle kolme aastaga, mis ma Ida-Virumaa vahet sõitsin, sai Narva mulle omaseks ja see linn ning tema saatus läheb mulle korda. Juhus, et etendus toimus mu lemmik "teatriruumis" Kumus, kuhu on väike jalutuskäik, mugav vaadata kuna eesistuja ei varja eespool toimuvat ja jalgadel on piisavalt ruumi? Kas juhus või juhused kokku õigel hetkel ongi saatus? Igatahes tore, et seda etendust vaatama sattusin, hooaja esimene etendus oli suur elamus ja tundub, et mitte ainult mulle, vaid ka mu (saatuse)kaaslastele, kes pidid minuga koos teatrisse tulema, kuna mina selle välja valisin. 

See oli nii linna lugu kui kogu Eesti inimeste lugu. Tegevuseks oli Narva, aga samas oleks see võinud juhtuda ka mujal, sest see oli inimeste lugu, kes jäid ajaloo rataste vahele, kes tahtsid elada, aga kelle saatust määrasid suuremad jõud, riigikorrad, sõda. Noorte armastajate lugu, kes ei mõelnud 1940 võimuvõitlustele, riigipööretele, sest nad olid armunud ja 17 aastasele oli see hoopis enam oluline. Armunud poissi, kes mobiliseeriti kohe sõja alguses punaarmeesse ja kes ei täitnud oma lubadust olla jõuluks tagasi, sest kaua see sõda siis ikka kesta võib - kaks nädalat, ehk paar kuud kõige enam. Aga ta ei tulnud tagasi ei selleks, ega ühekski järgnevaks jõuluks, temast sai tundmatu kangelane ühishauas. Narva esimene pommitamine sakslaste poolt, pommitades suures osas ujumas olevaid kaitsetuid naisi ja lapsi. Narva pommitamine punaarmee poolt kolmel järjestikusel päeval tundide kaupa, peaaegu tühja linna pommitamine, kus ei olnud enam peaaegu Saksa sõjaväge ega ka kohalikke elanikke. Pommitamine, mis muutis linna varemeteks. Kahe venna lugu, kellest üks sõdis Vene, teine Saksa poolel. Noorte meeste lugu Eestis neil aastatel, kus paljud isegi ei saanud valida poolt, kelle poolel nad sõdisid oma vendade vastu. Vene ja Saksa poolel oli peaaegu sama palju eestlaseid, kui paljud neid vabatahtlikult? kui paljud sunniviisiliselt? Ja lõpuks linna hävitamise lugu. Ei, pommitamine ei hävitanud seda linna. Varemed seisid püsti ja 70% sellest oleks olnud taastatav. Varemed seisid aastaid ja ootasid restaureerimist erinevates plaanides kuni ühel hetkel kellegi otsusel need varemed lihtsalt lükati kokku. Kellegi, kelle juured ei olnud Narvas, kes ei teadnudki seda linna enne seda, kui see linn oli muudetud varemeteks. Mõnes asjas ajalugu vaikib, eriti kui see ajalugu häbeneb hiljem iseennast. Muidugi pole seda linna võimalik enam kunagi sellisena ülesehitada nagu see oli kunagi enne sõda. Kuid ajaloost peaks õppima ning mitte hävitama seda, mida on võimalik taastada. Inimkond pole veel lõpetanud hävitamist ja karta on, et ei lõpeta mitte kunagi.

Sõdivad soomlased

17./150. Soomlased sõdades 1915-1940 ja Talvesõja relvad 

Autor Mati Õun

Kirjastus Sentinel OÜ  2019

124lk./4362lk./33414lk. 

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#9)  

 

Raamat annab ülevaate soomlaste sõdimistest Esimeses maailmasõjas, Soome kodusõjas, hõimusõdades ja Talvesõjas, samuti tutvustatakse Soome sõjaväe relvastust ja sõjalaevu. Raamat on informatiivne, küllaltki lühildaselt kirja pandud peamised faktid erinevatest sõdadest ja eriti veel see relavade osa. Relvi oli Soomel omajagu, aga suures osas kusagilt kiiruga ostetud või hoopis trofeedena Punaarmee käest saadud. Ka selles raamatus ei saanud mööda Mannerheimist, kuigi tema elulugu ja tähtsus oli nüüd küll ülilühidalt kokkuvõetud. Minu jaoks jäi see raamat võrreldes teiste Soome sõdimiste raamatutega väga pinnapealseks. Relvade osa oli hulga põhjalikum ja jäi tunne, et need huvitasid autorit rohkem kui lihtsalt südade kirjeldused. Kohati olid ka sellised autori poolsed torked, mida nagu ei oleks oodanud populaarteaduslikku kirjandusse. Ning olen kuulnud, kusagilt lugesin jne. Pigem selline vabas vormis loeng Soome sõdadest. Juurde sain teadmisi Ingerimaa ja Karjala pärast võitlemistest. 

Vastuoluline mees Soome ajaloos

 

15./148. Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases

Autor: Henrik Meinander

Tõlkija: Andres Adamson

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

302lk./3838lk./32890lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#8) 

 

Lugedes raamatut "Peakorter - Soome õukond" tekkis küsimus, kes siis oli Mannerheim. Seega otsustasin lugeda ühe raamatu temast, ta elulooga tutvuda. 

Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. 

Tegelikult ma ei tea ka pärast selle raamatu lugemist, kes ta siis tegelikult oli. Temas oli nii palju vastuolu ja osaliselt ka minu jaoks täiesti arusaamatust. Soomlased armastasid teda, aga samas ta ei osanud hästi isegi soome keelt, ta oli pärit rootsi keelsest perekonnast. Ta võitles Venemaa ja Nõukogude Liidu vastu, aga mitte sellepärast, et ta tahtis Soome iseseisvust vaid, et kukutada võimult bolševikud ja taastada tsaari võim Venemaal. Ta hoidis elu lõpuni oma korteris Vene viimase tsaari portreed! Teises maailmasõjas oli ta sakslastega mestis küll hoides, et sellest ei jääks mingeid kompromiteerivaid ametlikke dokumente, aga sõjakohtu alla läks hoopis tollane Soome president ja tema saadeti ära puhkusele Euroopasse selleks ajaks kui Soomes kohut mõisteti sõjakuritegevuse suhtes, et ta kuidagi sõjakohtu alla ei satuks. Ta oli auahne, ambitsioonikas, kohati hoolimatu, jõhker oma alluvatega. Tegi oma strateegias vigu, aga lõpuks tema vigade osas pigistati silm kinni ning ta oli ülistatud, samas kui vähemad mehed said karistada. Ta oli rahatu, elas oma onude, naise, naistuttava ja Soome riigi või rahva rahade peal kuni suri rikkana kuna talle annetati sedavõrd palju raha. Peale selle raamatu lugemist ma ei saa aru, miks tema kultus tekkis Soomes? Ta polnud ju üldse sedavõrd Soomemeelne ja keelne isik, et see oleks mõistetav. Vähemalt mitte mulle. Igatahes peale selle raamatu lugemist tekkis mul hulga enam küsimusi kui selle raamatuga ma vastuseid sain. Aga ju ma siis olen lihtsalt natuke mõistmatu isik.  

 

Kes oli Soome tähtsaim mees teise maailmasõja ajal?

 9./142. Peakorter - Soome õukond

 Autor: Paavo Haavikko

 Tõlkija: Elle Vaht

 Kirjastus: Argo 2021

 358lk./2144lk./31196lk.

 Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#3) 

Mannerheimi nimi on muidugi tuttav, aga ega ma midagi sellest mehest eriti ei teadnud. Sellest raamatust saab veidike temast aimu, sest kohati jäi tunne, et raamat on temast, mitte niivõrd Mikkelis asunud peakorteri (päämaja) rollist ja tegemistest. Raamat räägib Soome valikutest Teise maailmasõja ajal, sõjasündmustest ning suhetest Saksamaa, Nõukogude Liidu, Rootsi ja teiste lääneriikidega. Autor kirjeldab nii otsest sõjategevust kui ka peakorteri igapäevast rutiini, sealseid koloriitseid tegelasi ja nende omavahelisi suhteid, kohati pingelisi vahekordi valitsusega Helsingis.Autor heidab ette tolleaegsele valitsusele nii mitmegi otsuse või otsustamatuse tegemist, ettenägelikkuse puudumist. Muidugi on hiljem palju kergem kritiseerida kui juba ajaloo käik on teada. Autori lemmik on aga vaieldamatult Mannerheim, talle ei heideta midagi ette, vaid kiidetakse ainult. Tema tugevuseks oli muidugi kunagine teenimine Vene armees - ta tundis juba oma vastast. Samas minu jaoks veidi küsitavust tekitab Hitleri ootamatu saabumine Mannerheimi 75. sünnipäevale ja tema otsesed sidemed Hitleriga - kas ikka kõik oli nii soomemeelne kui üritatakse nüüd kirjutada? Igatehes see raamat pani huvi tundma, kes siis oli Mannerheim. Temast kirjutatud raamat juba ootab oma lugemisjärge. Peakorteri raamat oli kergem ja ladusam lugemine, kui ma kartsin. Ainus etteheide - tavaliselt on Argo kirjastuse raamatud väga kvaliteetsed just trükivigade osas, siin raamatus oli neid ikka küllaltki palju sisse lipsanud. Tähevead veel, aga kas kool sai 1941. aastal dateeritud kirjas ikka anda aru 1943-44. õppeaastal koolis õppinute edusammudest aru? Veidi kahtlen selles. Aga sellegi poolest loetav raamat ja julgustan lugema, kes kahtleb. Kui vähegi ajaloo huvi, siis täitsa põnev ja teadmisi juurde andev raamat.

Salakaubavedajad veavad seda kaupa, mis parasjagu vaja salaja vedada

8./141. Põgenemine üle Soome lahe. Inimeste salavedu Eestist Soome 1940–1944

Autor: Eero Haapanen

Tõlkija: Elle Vaht

Kirjastus: Argo 2022

286lk./1786lk./30838lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#2) 

Kõik teavad massilist põgenemist Nõukogude vägede eest 1944. aasta sügisel, enamasti Rootsi. Aga tegelikult põgeneti Eestist ka enne seda ja sellest teadsin väga vähe. Teise maailmasõja ajal põgenes Nõukogude ja Saksa okupatsiooni jalust Eestist Soome tuhandeid inimesi. Pageti terrori ja võõrasse väkke sundvõtmise eest, paadipõgenike seas olid ka tulevased „soomepoisid“. Väikeste, enamasti lahtiste paatide sihtkohad olid Soome rannik ja Helsingist itta jäävad skäärid. Ohtlikke öiseid paadireise üle Soome lahe korraldasid enamasti endised salapiirituse vedajad. Randlased mõlemal pool lahte olid juba aastasadu omavahel läbi käinud, hoolimata piiridest või nende puudumisest, ning toimetanud ühele või teisele poole nii inimesi kui kaupa, ka salakaupa. Nüüd kasutati sedasama võrgustikku. Soome poolel püüti kõik saabujad kindlatesse vastuvõtupunktidesse koguda ja arvele võtta. Põgenike ülekuulamisprotokollides on kirjas erakordseid, vahel lausa uskumatuid lugusid. Raamat räägib nendest, kes selle salaveo ette võtsid. Miks põgeneti, selle kohta on vähem teada. Kui alguses põgenesid pigem noored mehed, kes suundusid Soome sõdima, siis hiljem põgeneti tervete perekondade kaupa, kaasas ka vaid mõnekuised imikud. Kuid teekond oli üpriski vaevaline, sest meri oli tihti tormine ning mindi ju üsnagi pisikeste paatide-laevadega. Ja suurim põgenikevool oli 1943. aasta sügissuvest 1944. aasta veebruarini. Põgenikud istusid paadis paigal külma ja märja käes. Kuid üsnagi vähe hukkus sel teekonnal, ka rannikul toimunud haarangute ajal. Soome pool teatas paljudel juhtudel laevameestest Eestis võimul olijatele, kas siis Saksa või Vene okupatsioonivägedele ning nii mitmedki paadimehed lõpetasid oma elu vanglas või hukati. Hilisemal perioodil tehti retki pigem Soome poolelt Eestisse. Raamatust jäi siiski teadmata, mis ajendas neid paadimehi neid retki tegema, kas tõesti vaid raha. Põgenike käest võeti küllaltki suuri summasid ja kellel raha polnud anda, need maksid ka ehete ja muude asjadega. Samas pääsesid aeg ajalt ka need, kellel midagi eriti anda polnud. Raamatu lõpus on autorile teada olevad paadimehed, kes tegelesid salapõgenike veoga üle lahe, mõni kord-kaks, teised pikemat aega. Minu jaoks oli selles suhtes huvitav, et ma varasemalt suurt midagi sellest ei teadnud, Põhja-Eesti rannaalad on minu jaoks üpris võõrad alad. Kohati oli aga raske jälgida, kellest nüüd jutt ja kas see on vaid kord mainitud isik või on see olulisem tegelane selles loos. Ja vahepeal jõuti ajas tagasi, et anda tausta tegelastele. Ning muidugi oli väga palju minu jaoks võõraid nimesid ning aeg ajalt läks sassi, kellest nüüd jutt on.

Soome vabatahtlikud Saksa SS-vägede koosseisus

23./133. Tänukaart Hitlerilt. SS-lase Jorma Laitineni päevaraamat 1941–1943 

Autor Jari Vilén, Markku Jokisipilä 

Tõlkinud Andres Adamson 

Kirjastus Argo kirjastus  2021

176lk./5016lk./29052lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#12)  

 

Selle kuu relvade tärisemise lõpetab raamat Soome ajaloost. Tegelikult ma polegi varem mõelnud, mis toimus Soomes teise maailmasõja ajal. Soome riik andis Talvesõja järgses pingelises olukorras vaikse õnnistuse soomlastest vabatahtlike minekule Saksamaale sõjalist väljaõpet saama ja pärast Jätkusõja puhkemist nende osalusele idarinde lahinguis Saksa SS-vägede koosseisus. Laitineni päevikuga paralleelselt kulgeb raamatus laiem kirjeldus sõjast ja soomlastest SS-vabatahtlikest. SS-lase Jorma Laitineni päevaraamatud pakuvad sissevaate ühte keerulisse ja vastuolulisse ajalooperioodi üksikisiku vaatepunktist. Päevaraamatud on kommenteeritud autorite poolt ja vajadusel lisatud pikemad selgitused, et lugeja, kes tausta ei tea, ka sellest aru saaks. Päevikud on täielikul kujul, just nii nagu ta need kirja pani. Minu jaoks oligi väga üllatav, et üks noor mees pidas päevikuid, tõsi küll sageli vaid paari-kolmerealised sissekanded terve sõjaaja vältel, ka olles eesrindel vastaste tule all ning ta jõudis nendega tagasi Soome ning säilitas järeltulevatele põlvedele. Võiks ju arvata, et sõduril oli sel ajal muud asjad meeles ja kotis ning lahinguolukordades võisid isiklikud asjad kergesti kaduma saada. Tegelikult ongi üks poole aastane lünk vahel, tundub, et üks päevaraamat on siiski kaduma saanud. Nendest sissekannetest selgub, mis oli siis kõige olulisem ühele sõdurile. 1. magamine - kirjas pea igapäevaselt, millal tõusis, millal magama sai, kuidas magada oli. Ja eraldi veel need harvad juhud, kui õnnestus voodis magada. 2. toit - palju, mida, kust sai. Enamasti oli vaja käia organiseerimas - st. varastamas, võtmas, kohalike käest küsimas. Üllatas, palju ja mida ta ise seal keetis või küpsetas. Varasemalt on ikka nagu tunne olnud, et söödi ühiskatlast või näriti lihtsalt külmalt midagi. 3. kirjad - kõik saadud kirjad on täpselt kirjas, kellelt ja millal saadetud. Samuti millal kellelegi kirja saatis. 4. kohtumised teiste soomlastega - täpselt samuti kirjas kellega ja kus 5. päevategevus, lahingtulistamised - Laitinen oli autojuht, kirjeldab oma sõitusid, auto probleeme (rikked, kuhugi kinni jäämine jne), läbitud km jne. Osadel päevadel ka pommitamistest ja tulistamistest. 

Minu jaoks oli väga huvitav lugemine. Lõpus oli autorite poolne kommenteerimine nii selle vabatahtlike väeosa kohta kui ka nende uurijate kohta, kes läbi ajaloo on andnud hinnangu väeosa tegevusele. Põhiküsimus kas need soomlased olid süüdi sõjakuritegudes või mitte? 

Gaasikambrite tärin

 

11./121. Timukas ja tema maagiline ihuarst. Himmleri ja Felix Kersteni lugu 

Autor Tapio Tamminen  

Tõlkinud Katrin Kurmiste 

Kirjastus Varrak 2019

288lk./2462lk./26498lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#4)

Teine maailmasõda. Aeg, mil tärisesid relvad väga intensiivselt. Aeg, millal tapeti mitte ainult sõjaväljal vaid ka tagalas. Seal tärisesid ka teistsugused relvad - gaasikambrid, mürgitamised, näljutamine jne. Koonduslaagrite aeg. Ja üks väikest kasvu äbariku olemisega mees, kes tappis käskides, kelle tõttu koonduslaagrid olid suures osas sellised, nagu nad tollel ajal olid. Selle mehe nime teavad ka tänapäeval vist kõik, kes vähegi ajalugu õppinud. Aga kes oli Felix Kersten, seda teavad vähesed. Eestis sündinud, aga mitte eestlane. Arst, kes pole lõpetanud arstiteaduskonda. Imeravitseja, keda Himmler nimetas oma maagiliseks Buddhaks. Mees, kes oma massažidega vaieldamatult abistas inimesi. 

"Kas Kersten oli seikleja, šarlatan ja fantaseerija või hoopis tõsiseltvõetav ravitseja, suure rahvusvahelise poliitika mõjutaja ja kümnete tuhandete elude päästja? Ilmselt oli ta natuke kõike. Kuigi tal puudus arstidiplom, doktorikraadist rääkimata, suutis ta massööri ja ravitsejana aidata paljusid inimesi, alates Hollandi kuningakoja liikmetest ja lõpetades Heinrich Himmleriga. Kuivõrd ta mõjutas rahvusvahelist poliitikat, jääb osaliselt saladuseks, kuid asjaolu, et temale ei pööranud tähelepanu mitte ainult ajalooraamatute autorid, vaid ka mitme riigi salateenistused, räägib tema kui taustamõjutaja kasuks. Tõsi, salateenistuste argipäevas polnud Kersteni-taolised avantüristid või lihtsalt sündmuste keerisesse sattunud inimesed sugugi haruldased ning isiklike kontaktide kaudu saadud kahtlase väärtusega teabekübemete või lihtsalt kuulduste abil tervikpildi kokkupanek oli osa luureteenistuste tööst. Kindel on, et ta päästis hulga inimelusid Hitleri režiimi tapamasina küüsist – Kersteni tegevust selles vallas tunnustasid juudiorganisatsioonid ning märkisid mitme riigi kõrged autasud"

Tegelikult ei saa ka selle raamatuga vastuseid, kes siis Felix Kersten oli, ajalugu ei ole paraku jäädvustatud dokfilm, et kerid õigesse kohta ja vaatad järgi. Mitte ainult suulised mälestused ei pruugi valetada, valetavad tihti ka kirjalikud allikad, sest kirja panija võis olla kallutatud mingis suunas ja segasel ajal ei pruukinud õigesti kirja pandagi kuna sellest võis sõltuda mitte ainult ühe vaid ka väga paljude elud. Kindlasti oli ta aga mees, kes tõmbas niite sellel kurjal ajal kui väga palju mitmesuguseid relvi tärises ja inimesed massiliselt hukkusid või hukati.