Digikultuurist nii ja naapidi

12./59. Eesti digikultuuri manifest

Sari: Bibliotheca mediorum et communicationis 

Autorid: Maria Hansar, Hilkka Hiiop, Indrek Ibrus, Madis Järvekülg, Veronika Kalmus, Rainer Kattel, Mare Koit, Oliver Laas, Mari-Liis Madisson, Merle Maigre, Anu Masso, Maarja Ojamaa, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Ulrike Rohn, Raivo Ruusalepp, Andra Siibak, Jaan Tallinn, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Peeter Torop, Aro Velmet, Andreas Ventsel

Kirjastus: Tallinna Ülikool 2021

174lk./ 2308lk./10609lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #2 (teadus)

Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis ilmusid 2020. aastal Postimehe lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“.

Digiteema on mind pikemat aega huvitanud, kui üks äärmiselt kiiresti muutuv, uuendusmeelne ja põnev  valdkond. Digikultuuri mõiste all on tegelikult kaks erinevat kultuuri. Esiteks käitumiskultuur digitaalses maailmas. Eks kõik ole kokku puutunud laialt levinud valeuudiste, spämmimise, libakirjade, trollimise, andmete õngitsemise, vihakõnede, verbaalsete rünnakute ja muu sellisega. Digimaailm tundub esmapilgul olevat anonüümne maailm ja seetõttu julgevad palju oma halvema poole täies ulatuses internetti välja paisata. Reaalses elus ei kujutaks ettegi, et paljud viisakad ontlikud inimesed selliselt räuskaks ja solvaks teisi enda ümber. Ka digimaailmas on kultuursus ja kultuuritus nagu igal pool mujalgi. Kuid digikultuur on ka digitaliseeritud kultuur. Tänu raamatute digitaliseerimisele on paljud teosed inimestele kättesaadavaks muutunud. Suur osa muusikast on tänapäeval juba digikanalite kaudu kättesaadav, samuti televisioon, filmid, kunst. Muuseumid ei ole enam lihtsalt esemete kogud, vaid ühe enam muutuvad need interaktiivseteks, nii kohapeal külastamiseks kui ka internetis inimeste kohale meelitamiseks. Digimängud on üks järjest suurenev tööstusala, kus enam ei tehta põlveotsas ühe-kahekesi, vaid ühe mängu eelarve on miljonites ja tegevuses tuhandeid inimesi. Tehisintellekt murrab järjest enam meie digimaailma, sageli me isegi ei mõtle, et see, mida me kasutame on tegelikult tehisintellektiga seotud. Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik, ja põhjendatult. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilimist ja arendamist. 2020.aasta oli digikultuuri aasta ja selles raamatus olevad esseed ongi selle aasta puhul kirjutatud. Samas 2020.aasta oli digitaalne väljakutse kogu maailmale, kuna covidi pandeemia sundis paljusid asju ülevaatama ja õpetas olema loomingulised ka digimaailmas.

Kaks asja, mis panid mind selles raamatus mõtlema. 

Esiteks noorte digiseadmete kasutus. Me oleme kõik arvamusel, et noored ja digi, see on käsikäes olev asi, neil juba emapiimaga sisse imetud ning nad on selles väga osavad. Kuid uurimisest tuli välja, et kuigi 97% noortest kasutab internetti iga päev, siis vaid 41% nendest kasutab selleks arvutit. Seega noored on põhiliselt nutitelefonides, aga sealne kasutus on siiski väga ühepoolne, suunitlusega sotsiaalmeediale ja mängudele. Nutitelefonist saab küll ka otsida infot, aga selle kasutamine on siiski piiratud. Seega võib juhtuda, et kui tänaste noorte põlvkond jõuab täiskasvanuikka, on endiselt suur digilõhe valitsemas, noored ei oska kasutada arvutit töövahendina. 

Teiseks info puudus ja info üleküllus.  Kõik teame, et mida kaugemale tagasi ajalukku, seda vähem on meil infot sealsest ajast, mis on jõudnud meieni. Kuid tänapäeval, kui on suur info üleküllus, sageli isegi infomüra? Mida saavad tulevased ajaloolased meie kohta teada? Kuidas nad närivad läbi sellest meeletust infoküllusest? Kuid kus on meie tänapäevane info ladestunud? Sotsiaalmeedias, youtubes, google drives, välismaistes serverites asuvates blogides, veebilehtedel jne. Suures osas on kogu info välismaiste (era)ettevõtete käes ja ühel hetkel väga tõenäoliselt mõne sõrmeliigutusega jäädavalt kustutatud. Ja kogu see info on süstematiseerimata, uppunud infomürasse. Meie kodumaistes mäluasutustes säilitatakse väga vähe digitaliseeritud materjali, sest see ei jõua lihtsalt sinna. Seega võib juhtuda, et mõnesaja aasta pärast on ajaloolased silmitsi olukorraga, et ka meie ajastust on säilinud väga vähe kvaliteetset infot. Asi, millele me hetkel ei mõtle, või ei oskagi mõelda.

Digikultuuri tuleks mõista uue tähendusloome kontekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid põhimõtteid ja käitumisharjumusi.

Poliitik valmistub uueks elukutseks

1./225. Vareda

Autor: Sven Mikser

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

320lk./320lk./49370lk.

 

Lugemise väljakutse: 1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

Juhuse tõttu sattus kogemata mu kätte ja kuidas sa ikka siis ei loe, eriti kui tead, et teised muudkui ootavad, et lugeda saaks. No lugesin. Oli parem kui kartsin. Peale lugemist olen lugenud kahte arvustust. Minu omaga kumbki ei lähe kokku. Esimene oli ülikiitev. Minu käest sai ikka nelja kätte, kuna esikteos, mis ilmunud, siis sai puhta nelja, mitte miinusega. Luulelisust on, üpriski ladusalt kirjutab ka. Seega kui poliitiku ametist sule sappa saab, siis võib kirjanike ridadesse ümber kolima küll hakata. Või maale kolida ja õpetajaks minna. Teises arvustuses oli, et teda seda see keiser Friedrichi ja kunstiarutuste jutt seal loo vahepeal. Minu jaoks olid just need katked kõige huvitavamad osad. No inimesed on ikka väga erinevad. Tundsin ka, et ma polnud just see päris õige lugeja sellele raamatule. Esiteks jätab see pealiini teema mind täiesti külmaks ja teiseks polnud seal ju mingit põnevust. Kuna ikka ühtegi laipa mängus polnud, siis polnud ikka õige raamat ka (no seda lugege nüüd huumoriga ikka, mitte surmtõsiselt siin). Või siis mul ei ole nostalgiat tolleaegsete aegade järele ning mingist maaromantikast ei tea ma ka midagi, läbi ja lõhki linnainimesena ning selline armastuslugu pole ka minu jaoks. Ühesõnaga, lugede ise, mina arvatavasti polnud õige lugeja lihtsalt sellele raamatule. Kirjutatud on igatahes igati korralikult. 

Noorteromaan

 

14./169. Püha Misiganes

Autor: Sarah Dessen

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Päikese Kirjastus 2016

390lk./3066lk./37558lk.

Lastekirjanduse väljakutse august: Ristsõna vastus (teismelised)

Sydney karismaatiline vanem vend Peyton on alati olnud perekonna staariks ning saanud endale lõviosa vanemate tähelepanust ja hiljem ka hoolitsusest. Kui seadusega üha rohkem pahuksisse läinud Peyton teeb purjuspäi avarii ja saadetakse vanglasse, tuleb hooletusse jäetud Sydneyl hakata otsima endale kohta nii perekonnas kui ka väljaspool. Ta alustab uues koolis ja leiab uued sõbrad, kes tema maailmavaadet muudavad. Muidugi ei puudu raamatust teismeliste igavanad teemad ja ükski teismeline ei saa pikka aega olla armumata, eks see olegi enese otsimise aeg, kas ka leidmise, see on iseasi. Raamat oli loetav, aga minu jaoks ei midagi erilist. Nojah, ja selle Ameerika eluoluga oleme me ikka täiesti erinevad mõnedes asjades. 17. aastane kihutab mööda linna igale poole üksi autoroolis, aga vanemad saavad paanikahoo kui tüdruku peaks üheks ööks üksi oma koju jätma ja organiseerivad talle "lapsehoidja".  

Koduvägivalla ohver ja dementsuse ohver

 8./118. Iiris 

Autor Sarah Crossan 

Tõlkinud Kristina Uluots  

Kirjastus Varrak 2021

360lk./1778lk./25814lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse juuni: 

Saatusepa puhul tuli kasuks, et märgin omale loetud raamatute tabelisse ka mis riigi kirjaniku raamat see oli. Seega sel aastal olen lugenud 19 riigi kirjaniku teost, aga Iirimaa on veel täiesti esindamata selles reas. Maikuu autor oli naine ja tegelase vanust ei tea, aga kusagil 20ndate lõpp-30nendad pakun. Seega saatusesepp sai valitud teismeline tüdruk peategelasena.

Allison põgeneb kodust ja avastab, et on lageda taeva alla jäänud. Peavarju otsides leiab ta maja, mis tundub mahajäetuna. Kuid ei, majas elab üksinda mälu kaotanud vana naine, kes Allisoni nähes peab teda oma noorpõlvesõbrannaks Iiriseks. Raamatus tuleb lahti Allisoni lugu, miks ta kadust põgenes, mis ta niikaugele viis. Tema mõtted ja otsingud kuidas edasi jätkata. Tema mälestused lapsepõlvest. Samuti on see lugu elust dementsusega, kuidas on vanal naisel erinevad mäletamise perioodid ning kuidas saab teda selles haiguses abistada. Samuti tema mälestuskillud oma nooruspõlvest, teiste inimeste suhtumine temasse, temast arusaamine. Tegemist on väga raske raamatuga sisu poolest. Lugu iseenesest on kirja pandud kiiresti loetavalt. Kuigi juba alguses hakkad aimama, miks Allison põgenes, siis koorub järjest uusi ja valusid kilde tema lapse ja nooruspõlvest. Südamlik raamat ka mõista andmiseks, mis on vanadus ja dementsus. Minu arust võiks see olla täitsa kohustuslik kirjandus teismelistele, mõistmiseks, et on olemas kaaslasi, kelle kodus ei ole kõik korras ning kuidas mõista vanureid. Hea raamat, soovitan lugeda. Ma ei ole lugenud tema teisi raamatuid, aga võtsin nüüd plaani kindlasti veel mõni lugeda.

  

Kriminull teismelise tüdruku kadumisest

 18./53. Nähtamatu tüdruk 

 Autor Lisa Jewell 

 Tõlkinud Nele Mikk 

 Kirjastus Eesti Raamat 2022

 318lk./3986lk./11926lk.

 Eesti Raamatu väljakutse märts: Naised

Naisautor V

Pealkirjas on mainitud naist V

Peategelane on naine V

Krimiraamat. Noor neiu Saffyre Maddox, Fourside perekond - ema kodune, isa lastepsühholoog, poeg ja tütar, Owen Pick, nende naaber, õpetajaametist väärkäitumise pärast vallandatud poissmees. Nende teed ristuvad, nende saladused tulevad avalikuks, kahtlustused ja vääritimõistmised paiskavad segi nii mõndagi. Ühel valentinipäeva õhtul kaob Saffyre, miks ta kadus, kellele langeb kahtlustus, kes selles süüdi on, kelle saladused tulevad päevavalgele, seda tuleb ise lugeda. Tegelaste karakterid on hästi välja kirjutatud ning täiesti tõepärased kuigi ehk esmapilgul võib tunduda, et liiga karaktne pilt on neist loodud. Kuid tegevuse käigus tegutsevad nad vastavalt oma iseloomule ja oludele täiseti loogiliselt, või vähemalt lugejale tundub, et nad peaksidki nii käituma ja ei kuidagi teisiti. 

Täitsa põnev lugemine oli, kiire ja kerge, ei puudu ootamatud pöörded. Raamat sobib kõigile neile, kes armastavad pingelisi lugusid, kus on palju salapära ja intriige. See sobib ka neile, kes ei armasta veriseid kriminulle. Mulle täitsa meeldis.

Ühe noore mehe esimene päev isana

 10. Minu poja esimene päev

Autor Ivan Križ

Tõlkija Leo Metsar

Kirjastus Eesti Raamat 1966

188lk./2134lk.

Lugemise väljakutse: 12.Raamat, mis on ilmunud samal aastal, kui sina sündisid

Mul selle oma sünniaasta raamatutega läheb juba tõsiselt raskeks, kõik, mis vähegi huvi pakub, on juba loetud ja ülejäänud lugemata raamatuid saavad ka varsti otsa. Sel aastal ilmus ikka väga vähe raamatuid võrreldes tänasel ajal ilmuvatega. Aga see raamat on nüüd täiesti juhuslikul meetodil lugemisse jõudnud. Läksin mina juhuslikult mööda kohast, kus asub üks tasuta raamatute riiul ja astusin sisse, et vaadata, mis seal head on. Head ei olnud midagi, aga siis tuli meelde, et vaja sünniaasta raamatut ja nii ma siis lappasin neid raamatuid seal aastaarve piiludes. Üsna esimeste hulgas sattuski see raamat näppu. Rohkem sama aasta omi ei leidnudki. Mis siis muud kui lugema. Ja selgus, et polegi kõige hullem raamat. Kui poleks lugenud, et Tšehhi kirjanik, siis oleks võinud olla see kõik ka palju lähemal sündimas. Aga eks need sotsialistlikud riigid toimisid kõik enamvähem sarnaselt. 

Ivan Kříž, Tšehhi kirjanik 12. november 1922 - 19. september 2020. Minu poja esimene päev ilmus Tšehhoslovakkias 1963.aastal. 

Raamatu peategelane on noor mees, kes sai just eelmisel õhtul isaks, talle sündis poeg. Ja muidugi oli suurest rõõmust vaja pidutseda ning lõppes see järgmisel hommikul kaineris ärkamisega. Raamatu sisuks ongi selle noore isa elu ja tegemised ning uued tutvused järgneva 24 tunni jooksul, tema poja esimesel päeval, kui poiss ise rahulikult sünnitushaiglas nimetuna koos emaga oli.  

Tutvustus ütleb, et "jutustus on äärmiselt aktuaalne, võimaldades lugejal pilku heita meie tänapäeva nooruse niisuguste esindajate ellu, kelle puhul ühiskond sageli on üsna nõutu. Huligaan, lõngus, muidusööja - need määratlevad küll vägagi täpselt niisuguste kõveraks kasvanud võsude olemuse, kuid ei anna mingit vastust küsimusele: millest on selline kiivakiskumine tingitud?" Tegelikult kohta ta 18 aastast kutti, keda ma küll ei saaks nii väga nende sõnadega iseloomustada, pigem ehk veidi elu hammasrataste vahele ja täiskasvanute hoolimatuse ning silmakirjalikkuse tulemusena veidi kõverale teele sattunud nooruk. tegelikult oli täitsa hästi kirjutatud raamat, üpris ladus lugemine.