Lotovõit on saatanast!

5./20. Võidupilet

Autor: Adele Parks

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

383lk./1039lk./4888lk.

Lugemise väljakutse 2025: 20. Raamat, mille kaanepilt sulle üldse ei meeldi ja lugema ei kutsu

See on nüüd jah selline kaanepilt, mis mind lugema ei meelita vaatamata sellele, et auto on kollane ja see meelitab tähelepanu. Selle raamatu suhtes on väga vastakad tunded. Kui ma olin jõudnud poole peale, siis tekkis mõttesse tunne, et mul on piisavalt kõrini sellest tropist pereisast ja ajudeta šopahoolikust tütrest ja mind üldse ei huvita mida nad kokkuostsid kuhjade viisi ja mis lolle käike nad muudkui tegid. Nii kõrini, et korraks tuli mõte isegi see pooleli jätta. Aga nagu ma ei tavatse raamatuid pooleli jätta, nii lugesin ka seda edasi, no natuke paremaks läks. Kui kaks kolmandikku oli loetud, siis hakkas peas vasardama uus küsimus - oot, aga see pidi ju olema kriminull, kus see krimi siis on? Võtsin ju selle Martinsoni eelmise aasta parimate krimkade nimekirjast (hmm, pealegi miks see seal oli, kui see on ilmunud juba 2021?). No lõpuks jõudsin ikka krimiosa ka ära oodata. See viimane veerand päästis selle raamatu minu jaoks üpris hävitavast hinnangust. Keerdkäike oli ikka mitmeid, kuigi mõned hammustasin läbi eelnevalt. Kokkuvõttes, ma ei taipa küll, kuidas see raamat üldse sai sattuda parimate krimide nimekirja, äkki mõni tehisintellekt tegi selle aasta nimekirja hoopis? Ainus moraal, mis sellest raamatust tuli - ära osta iialgi ühtegi lotopiletit kellegagi kahasse, olgu nad su nii head sõbrad kui tahes. Raha ajab alati kõik tülli omavahel. Ja alati on keegi, kes teistel naa üle kõrvade üritab tõmmata. Nii raamatus kui reaalses elus. Ja suur lotovõit on saatanast! Parem üldse mitte riskida ja lotopileteid osta.
Lexi ja Jake on koos oma sõprade, Pearsonide ja Heathcote’idega, viisteist aastat samu numbreid kasutades lotopileteid ostnud. Nad on õhtusöökide ajal, kala ja krõbekartulit süües, suvel grilli juures omavahel rääkinud kõigest – lastest, abielust, tööst, majadest ja elust – ja iga kord, kui võit on neist mööda läinud, oma ebaõnne üle ühiselt naernud. Aga ühel laupäevaõhtul juhtub midagi ootamatut. Sõpruskonda hakkavad tekkima mõrad. Keegi neist valetab. Ja siis tuleb ka lotovõit, mida keegi enam oodata ei osanud – nende aastate eest valitud numbrid osutuvad viimaks võidunumbriteks.

Ärge tapke udupuid udusel mäel!

2./280. Udupuude raamat

Autor: Anja Portin

Tõlkija: Triin Tael

Kirjastus: Vesta 2024

373lk./604lk./49011lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 august: lasteraamat

See on nüüd jälle üks raamat, mis täitsa ise lugemist nõudis ja mu lugemisjärge julmalt vahele trügis. Ma küll plaanisin, et vaid need raamatud, mis mul väljakutsete jaoks vaja on, sest ma muidu ei jõua kõiki väljakutseid loetud, aga läks ikka nii nagu alati, et ma ei suuda ühelegi raamatule ära öelda. On siis tegemist sellega, et nad tahavad minu juurde elama tulla või vaid lugemisse kohe ja praegu tükkida. Selle raamatu lugu sai alguse sellest, et üks päev pidin tööl (raamatukogus) andma lõunat lastesaalis, kus ma tavaliselt ei tööta. Seisan siis mina seal, hetk vaikust, kedagi ei ole, libistan silmadega üle riiulite ja järsku kukub üks raamat uudiskirjanduse riiuli peal vehkima ja hüppama. No mis mul üle jäi, pidin minema uudistama, mida ta võimleb seal. Selgus et tükkis minuga koju kaasa, tal oli seal riiulis kole igav. Ja ta teadis, et ma just just olin lugenud raamatut "Raadio Popov", mis mulle väga meeldis. See raamat on siis sama autori uus raamat. Loomulikult ei olnud mul südant jätta see raamat sinna nukralt seisma minu poolt põlatuna. Tõin ta koju ja hakkasin lugema. Nüüd ma tean, et mul on veel üks lemmikkirjanik Soome lastekirjanike seas kindlalt juures. Väga hästi kirjutatud raamat ja kui süžee kohta võib ehk kohati veidi nuriseda ja uskmatust avaldada, siis kirjutamise stiil on väga ladus ja mõnus. Kindlasti ka tõlkija hea töö siinjuures omab rolli. Peategelaseks taas laps, kes peab täiskasvanute vastutustundetu tegevuse või tegematuse pärast kannatama. Peategelane kaheteistaastane Magda Mustlind kaotab hirmsas õnnetuses ema ning peab õppima, kuidas üksi hakkama saada. Õnneks pole ta päris üksi, vaid tal on Kastan – maailma parim koer. Õigupoolest pääseski Magda tänu Kastanile. Nad asuvad kahekesi otsima Magda tädi, keda tüdruk pole ealeski kohanud, kuid eksivad ära Udumäe tippu katvas salapärases paksus udus. Siit saab alguse unustamatu seiklus maailmas, mida valitsevad udupuud eesotsas kogu elu allika, iidse ja tohutu Igikorbaga. Viimasest raamatututvustus lausest saab aru, et tegemist siis fantaasiamaailmaga, aga see on seotud sedavõrd hästi reaalse maailmaga, et vaatamata maailmale, mis reaalselt ei eksisteeri (aga kes teab, võib olla kusagil mägedes siiski eksisteerib) on kogu tegevustik ja tegelased väga realistlikud kajastades reaalse maailma probleeme. Eeskätt siis on raamatus keskkonnaprobleemid aluseks, millele rajanevad ka inimprobleemid, suhtlemine, perekond ja suhtumine loodusesse, kaasinimestesse, loomadesse. Hästi lastepäraselt kirjutatud, samas väga loetavad raamatud täiskasvanutele, mitte mingil juhul ei ole tegemist lihtsa raamatuga. Täiskasvanute tasandil on välja loetavat lihtsalt natuke rohkemat kui ehk laps sealt välja loeb. Mulle selline lastekirjandus meeldib, kus räägitakse rasketel teemadel, mida ka lapsed peaksid teadma lihtsalt ja arusaadavalt ka täiskasvanutele, lastest rääkimata. See on raamat, mida tõesti soovitaks sellistele 10-14 aastastele, kellele meeldib lugeda.

Unustatud lapsed meie seas

10./269. Raadio Popov

Autor: Anja Portin

Tõlkija: Triin Tael

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2021

280lk./1367lk./46525lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 november: kirjandusauhinnaga pärjatud raamat

See raamat sai 2020.aastal Finlandia kirjandusauhinna laste- ja noorteraamatute kategoorias. Ja õigusega sai. Väga hea raamat! Järjest rohkem päevakohane. Unustatud lapsed. Lapsed võivad olla unustatud ka siis, kui nad elavad koos oma perega, kui nad liiguvad meie seas ringi. Kui lihtsalt kellelgi pole nende jaoks aega. Lapsed, kelle vanematel on erinevad probleemid. Erinevad lood. Selles raamatus on mitmed lapsed ja kõigil neil on erinevad lood. Samas paneb miski neid lapsi selliselt ohkama, et õrnakõrvalised kuulevad ning hakkavad vaikselt neid lapsi aitama ja neid toetama. 

Üheksa-aastane Alfred elab peaaegu üksi. Alfred ei ole kunagi näinud oma ema ja alati tööreisidel viibiv isa õieti ei mäletagi enam, et ka Alfred on olemas. Ühel ööl lahkub Alfred kodust ja järgneb salapärasele hiilijale, kes pistab koos ajalehega postkasti veel üht-teist: õunu, villaseid sokke ja võileibu. Algab unustamatu seiklus, mis muudab nii Alfredi kui ka paljude teiste üksildaste laste elu.

Alfred leiab vana raadiosaatja, mille on leiutanud vene füüsik Popov, ja alustab unustatud lastele öise salaraadiosaate tegemist. Raamatust saavad lapsed teada, kes oli Popov. Lisaks õpivad ehk märkama teisi lapsi enda ümber, keda nad ehk peavad veidi veidrikeks. Raamatus on nii põnevust kui huumorit, aga tegemist on väga südamliku ja mõtlemapaneva raamatuga. Võiks ka täiskasvanud lugeda, ei ole sugugi lapsik lugu.

Pühak on pühak või kurjategija?

15./245. Pühak

Sari Hammarby  #4

Autor Carin Gerhardsen  

Tõlkinud Heidi Saar 

Kirjastus Foorum Kirjastus (Krimiraamat) 2024

316lk./2180lk./42414lk.

Sarja neljas raamat. Kriminaalkomissar Conny Sjöberg kogub kokku töörühma, millesse kuulub nüüd ka kaks uut kolleegi: sarmikas rokkar Odd Andersson ja ettearvamatu Hedvig Gerdin. Tapetud on Sven-Gunnar Erlandsson. Kõigi sõnul oli ta soe ja helde inimene, kes edendas laste ja noorte jalgpalli ning tegeles heategevusega. Ainsad juhtlõngad on ohvri põuetaskust leitud sedel laialivalgunud tekstiga ja neli mängukaarti. Teda on tulistatud selga ja kuklasse, nagu oleks tegemist hukkamisega. Aga miks? Uurijad hakkavad kild killu haaval lugu kokku panema. Kuni leitakse mõrvar, aga ka siis, kas lugu on ikka lõppenud, või vajavad uurimist edasi ka uurimise käigus pinnale kerkinud teised inimesed ja nende lood? Ja kes siis on see raamatupealkirjas mainitud pühak? Ja kas ta ikka on pühak või hoopis kurjategija? Lugedes saab teada.

Minu jaoks põnev sari, seekordses loos küll veidi vähem uurijate seltskonna oma tausta ja probleeme, kuid vaikselt läheb ka see lugu edasi. Nüüd tuleb ootama jääda järgmist osa, sest lõppes vägagi intrigeerival kohal. Soovitan neile, kes loevad pigem verisemaid krimisid.

Mõrva haripunkt on juba silmapiiril

15./226. Haripunkti poole

Autor: Agatha Christie

Tõlkija: Ehte Puhang

Kirjastus: Hotger 1994

183lk./2807lk./39401lk.

Lugemise väljakutse 2024: 51. Autor/raamat, kes on inspireerinud rooside aretajaid: autori/tegelase nimi on antud roosisordile

Tavaliselt algavad krimkad mõrvaga ja kulgevad siis süüdlase leidmise suunas. Kuid kumb on loo haripunkt, kas mõrv või mõrvari paljastus? Christie selles raamatus on haripunktiks kindlasti mõrv. See ei toimu raamatu alguses. Alguses kulgeb kõik rahulikult, kui mõrvasepistus algab plaani välja mõtlemisest kuus kuud enne mõrva ning selle vaikne kuid pidev täideviimine, et mõrv saaks teoks. Muidugi on ka selles raamatus uurimine ja tõe välja selgitamine oma mitmete keerdu ning pöörangutega. Kuid olulisem on siiski, mis viis mõrvani, mis oli see motiiv ja sisemine sund mõrvaril, mis olid need olukorrad, mille juures üks viis teiseni. Ja millise geniaalse plaani ta enda arust välja nuputas ja teoks tegi. Aga kas geniaalne mõrvaplaan on alati geniaalne kui mängus on tundmatud suurused, kes või mis mingil hetkel võivad asjad segi ajada?

Septembris mr. Treves, silmapaistev Londoni advokaat, peatub mugavas hotellis, mitte kaugel leedi Tresiliani kodust Gull's Pointil. Leedi Tresiliani majja on kogunenud veider seltskond: Nevile Strange, tuntud sportlane ja lord Tresiliani pärija, tema kaunis naine Kay ja tema lahutatud naine Audrey ning perekonna vana sõber Thomas Royde, kes on saabunud Malaisiast puhkusele. Tagaplaanil asub äraostmatu ajakirjanik MacWhirter. Nii ongi valmis lava räpase mõrva jaoks ja sündmused hakkavad armutult koonduma. 

Üks Christie krimka, kus tegelasteks ei ole ei miss Marple ega Poirot. Poirot küll mainitakse siin loos korraks uurijaks oleva superintent Battle'i poolt. Ütleks, et mulle meeldis see isegi rohkem kui need Marple ja Poirot poolt uuritavad lood. Kuidagi veidi teistsuguse ülesehitusega raamat.
 

Spordiklubist varastatud hinnalised kingad!

 

3./189. Kellegi teise kingades

Autor: Jojo Moyes

Tõlkija: Marge Paal

Kirjastus: Rahva Raamat 2024

460lk./1128lk./32205lk.

Minu jaoks oli see raamat nüüd täielik naistekas, just see, mida ma pean naistekaks. Täiesti roosa raamat, samas loetav, midagi kogu aeg toimub, erinevad karakterid, huumorit, suhteid, elusituatsioone, sõprust, armastust, vihkamist. Samas kohati usutav ja samas kohati tunne, et täielikult kusagilt väljaimetud ja kramplikult üritatud segasemaks või hullumeelsemaks ajada. Moyes kirjutab hästi, ladusalt ja mõnusalt. Samas võrreldes tema eelnevate raamatutega, millest olen nii mõndagi lugenud, siis see oli minu jaoks kohati veidi mitteusutav ja kohati veidi liiga roosa. Liiga tuhkatriinulik lugu oli kohati ja seda mitte ainult ühe tegelase puhul. Aga kuna see oli lugu erinevatest rikkusekihtidest pärit naiste elust, mis ootamatult kokku põrkasid omavahel, siis ega ma ei tea jah väga rikaste ja väga vaeste tegelikust elust midagi, äkki ongi nii, nagu seal raamatus kirjas. Samas ma arvan, et see raamat ei jää mulle meelde sedavõrd, nagu jäid eelmised loetud. Midagi mulle selles raamatus meeldis ja see köitis mind, samas midagi häiris pidevalt selle meeldimise kõrval. Natuke liiga tuhkatriinulik ehk minu jaoks.

Raamat saab alguse spordiklubis, kus lähevad kotid vahetusse. Ameeriklanna Nisha Cantor elab ülijõukate maailmakodanike elu kuni hetkeni, mil ta abikaasa teatab lahutusest ja jätab ta kõigest ilma. Kakskümmend aastat abielu ja mehe soovide järgi igati elamist ning nüüd ei kaota ta ainult oma kotti spordiklubis, vaid mees ei lase teda enam ka talle kuuluvaid asju hotellist võtta, jättes ta puupaljalt Londonisse maha. Nisha on kindlalt otsustanud oma glamuurse eluviisi juurde naasta, aga kuidas, seda ta esialgu ei tea, kui tal pole midagi, isegi ta kallid kingad läksid spordiklubis kaduma. Seda sellepärast, et oma elu madalpunkti jõudnud Sam Kemp võttis spordiklubist kogemata kaasa Nisha koti. Kuid Samil pole aega kadunud spordikoti pärast muretseda – ta on hõivatud iseenda ja oma pere vee peal hoidmisega. Sami mees kaotas pool aastat tagasi isa ja töö, millest peale on ta olnud tugevad depressioonis, kuid ta keeldub ravimeid võtmast ja terapeudi juurde minemast. Tütar on varsti kodust välja lendamas ja seega elab veidi teises maailmas kui Sam. Sami vanemate jaoks on Sam tasuta koristaja ja kõige organiseerija. Terve perekond istub Sami kukil ning naine teeb kõik mida teised soovivad. Tööl on uus šovinistist ülemus, kes leiab igas Sami tehtus ja tegemata jätmises vigu, nõuab võimatut ja teeb Sami elu igati võimatuks. Naine püüab igati, aga ikka on kõik valesti ning teda ähvardab lahtilaskmine. Nisha kõrge kontsaga Christian Louboutini kingi jalga proovides valdab teda ootamatu enesekindlus, mis viib ta arusaamisele, et midagi peab muutuma – ja see miski on tema ise. Raamatus on kaks lugu – Nisha ja Sami lugu, kohati põrkuvad, kohati jooksevad eraldi. Sam on minu jaoks usutavam kui Nisha, samas ega ma neid Nisha taolisi inimesi eriti ei tunne, Sami taolisi kohe kindlasti, eks seda Sami ole mingil määral minus endaski. Lisaks neile kahele naisele on peamiste tegelaste hulgas veel mitu naist, kellega nad oma elus kokku satuvad. Naiste vaheline sõprus ja solidaarsus ning naiste vaheline rivaalitsemine ja vihkamine. Peotäis meestegelasi satub ka sisse, aga nemad on taustajõud selles loos. See on ikka naise kirjutatud raamat naistest naistele.

Mis on piiriks oma lapse kaitsmisel kiusaja eest?

14./134. Paari kättemaks

Autor: Daniel Hurst

Tõlkija: Ülle Jälle

Kirjastus: Ersen 2024

216lk./2422lk./22734lk.

Vahel satuvad iseenesest mõned raamatud kätte, ilma et oleks plaan neid lugeda või keegi soovitaks. Juhtus, et oli vaja tunnike aega parajaks teha kedagi oodates ning kõige paremaks kohaks selleks oli rahvusraamatukogu. Uudiskirjanduse riiulit uurides nägin kohe seda raamatut, vaatasin, et koolikiusamisest ja panin tagasi. Kui olin kõik läbi vaadanud, siis võtsin uuesti kätte - no ikka põnevik on, mitte ainult kiusamine, no vaatame - hakkasin kohapeal lugema, siis tuli see minuga koju kaasa ja samal õhtul sai kohe ka lõpuni loetud. Raamat aga kummitab mind siiani. Mitte selle pärast, et väga hästi oleks kirjutatud, aga teema oli sedavõrd mõtlemapanev. Eriti kui sul on laps (olenemata tema hetke vanusest). Võib-olla oled ka mingil hetkel (kooli)kiusamisega kokkupuutunud. Tänapäeval räägitakse sellest üsna palju, nii, et kujutage ette, et teil on laps, kes tuleb koju ja te saate aru, et keegi on teda kiusama hakanud, füüsiliselt kiusama. Ja te teate, et see kiusaja ei ole algaja, tal on varemgi ohvreid olnud ning selletõttu on ta ka kooli vahetanud ja hetkel käib teie lapsega koos ühes koolis. Ja nüüd on ta teie lapse oma sihtpunktiks valinud, kelle kallal oma võimu näidata. Mida te teete, mida ette võtate, kui kaugele olete valmis minema, et oma last tema käest päästa? Kas on veel mingit muud võimalust kui kättemaks? Ja kui ei, siis mis oleks sedavõrd mõjus, et oma laps päästa? Väga psühholoogiline põnevik, paneb tihti mõtlema ja võrdlema endaga oma peas. Raamatut on raske käest panna, aga samas ongi ühe päeva lugemise maht tal. Lõpp läks küll minu jaoks usutamatuks, aga sain aru, et kirjanikul oli ju vaja kuidagi see serveerida, et tõde välja tuleks. Tavalistes kriminullides saab lõpuks detektiiv kokku kutsuda kõik ühte ruumi ning siis loo ja tegelaste tegevuse üksipulki lahti rääkida, selles loos seda võimalust ei olnud, seega kirjanik pidi leidma mingi muu lahenduse, aga kas kõige usutavama, see on iseasi. Psühholoogiliste põnevike austajatele soovitan lugeda, aga lahendusena koolikiusamistele kindlasti mitte.

Järjekordne mõrv Inglismaal!

5./80. Mõrv Blackwater Bendis

Sari: Stella ja Lyndy mõistatused 2  

Autor: Clara McKenna

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Eesti Raamat 2022

294lk./656lk./13407lk.

Lugemise väljakutse 2024: 14.Loe raamatut, mille kaanepildil on sinu lemmik aastaaeg 

Lugu läheb edasi esimesest osast. Stella viibib juba paar kuud Inglismaal New Forestis ning valmistub kihluspeoks krahv Atherly pojaga, kes on talle juba väga meeldima hakanud. Kuid tulevane ämm ei suuda leppida Stella ameerikaliku vaba olekuga ega jõua ära kahetseda, et ta poeg ei saanud omal ajal abielluda leedi Philippaga, kes on nüüd rikka lordi naine. Aga siis leitakse Blackwateri ojast Philippa mehe surnukeha ja kaunis, kuid salakaval leedi Philippa on taas vaba! Kas tulevane ämm ja Philippa saavad oma tahtmise, kas Lyndy laseb ennast taas Philippa võrku meelitada, kuidas õnnestub Stellal vastuseisud oma tulevase ämma, Inglise koorekihi ja oma isaga, kas kõik tegelased on ikka need, kellena nad esinevad ja lõpuks kes siis ikka on mõrvar? Palju küsimusi, kuid kõigile saab ka loo jooksul vastused. Taas on Stella see, kes taipab esimesena, kes on mõrvar. Nüüd ootab juba loo kolmas osas öökapil, kas Stella ja Lyndy jõuavad abiellu astuda või tuleb veel mõni laip nende teele ette?

Mõisamõrvad

4./51. Mõisahäärberi mõistatus

Sari: Cherringhami mõistatused #2

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards  

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

132lk./1846lk./10147lk.

11./58. Mõrv Morrington Hallis

Sari: Stella ja Lyndy mõistatused  #1

Autor: Clara McKenna

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

288lk./ 2134lk./10435lk.

Lugemise väljakutse 2024: 37. Kaksikud. Kaks raamatut, mille kaanepildid on sarnased, kuid autor erinev

Teise kaksikuks sobija leidmine võttis tükk aega aega. Muidu oli tunne, et neid mõisahoonete/lossidega krimkasid on palju, aga kui otsima hakata, siis sarnaseid nagu ei leidnudki eriti. Ütleme siis, et need leitud raamatud on kahemuna kaksikud. 

Tegelikult on neil raamatutel veel enam sarnasust kui vaid kaanepildis. Mõlemas on peategelasteks mees ja naine, kes pole hetkel krimiuurija seisuses ning tegevus toimub Inglismaal ning juba raamatu alguses toimub mõrv.

Mogdon Manori eakas omanik Victor Hamblyn sureb mõistatuslikus tulekahjus. Aga oli see õnnetus? Ohvri kõik kolm keskealist last, kes elavad Cherringhami külas, võivad olla pärijad. Ja nad võivad olla ka mõrvarid. Politsei ja tuletõrje arvab ühte, Jack ja Sarah teist... Muidugi selgub raamatukese lõpuks tõde. Hästi kiire lugemine, ei pea eriti süvenema ka, aga seda ei arvanud ära, mis siis tegelikult ikka toimus, lool oli vaatamata raamatu õhuksusele siiski mitu kihti ja pöördeid. Ootan selle sarja järgmisi raamatuid, need on väga lõõgastavad lugemised väsinult peale tööpäeva või õpinguid.

Kevad 1905: isa võtab vaba loomugatütre Stella kaasa Inglise maahäärberisse salapärasesse pulma. Kui ta aga Morrington Halli lopsakatele mõisamaadele pärale jõuab, tunnistab tema kalk ja ambitsioonikas isa, et ta ei kingi peigmehele ainuüksi oma parimaid ratsahobuseid, vaid on lubanud rahapuuduses vaevlevale Atherly krahvi pojale anda ka tütre käe. Suguvõsade vahel kuhjuvate kultuurilise kokkupõrgete taustal varjutab Morrington Halli skandaalne mõrvajuhtum. Kas isade tahtel kokkusobitatud pruutpaar leiab armastuse või võimaluse lahku minna ja milliseid intriige varjab veel see vana mõisahoone ja tema asukad ning külalised. Raamatus on tähtsal kohal ka tõuhobused ning võiduajamised. See sari on kuidagi minu pilgu alt üldse välja jäänud, kaks osa veel ilmunud ja nüüd mul raamatukapil ootel. Ei olnud selline hästi kiire lugemine nagu teine kaksik, samas selline mõnus ja humoorikas ning ajalooline. Mõnikord tekkis küll tahtmine neile Inglise aristokraatidele öelda, et tulge tänapäeva, ärge olge nii kitsarinnalised. Aga noh tegevus toimub ikkagi 120 aastat tagasi ja hea on mõelda, et eluolu on ikka mõnes asjas pikkade sammudega edasi liikunud. Peategelased olid mõlemad väga sümpaatsed ja mõned teised jälle väga vastumeelsed. Tegelikult olidki tegelased natuke liiga mustad ja valged, inimestes on ikka nagu rohkem halle toone ka. Soovitan sellistele romantilisema ja kergema krimi austajatele, kes ei taha lugeda vaid mõrvauurimisest, vaid keda köidab ka olustik ja tegelaste elu. 

Me kolmekesi tuleme Põhjamaalt

8./36. Ellujääjad

Sari: Põhjamaade romaan  

Autor: Alex Schulman

Tõlkija: Ruth Laidmets

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

216lk./1653lk./6649lk.

Lugemise väljakutse: 10. Raamat sarjast "Põhjamaade romaan"

Raamatus on kaks aega, olevik, mis kulgeb aga tagant ettepoole ja sinna vahele minevik, mis on seotud olevikuga. Olevikus on kolm venda, kes matavad oma ema ja seetõttu sõidavad tagasi oma lapsepõlve maadele. Ning kuidas seoses sellega kõik meelde tuleb. Kuidas oli vendade suhe ja olemised lapsepõlves ja kuidas on need muutunud ajas. Paralleelsetes peatükkides jutustab Schulman vendade lapsepõlvest ja nende täiskasvanuelust. Olnu ja olevik põimitakse üheks, et need siis jälle lahutada. Lugeja jälgib vendasid mängus, valus, reetmises ja vendluses, mis nende isa sõnul on tugevam kui miski muu maailmas. Lõpuks jõuavad mõlemad lood välja sõlmpunktini, kus kõik muutus, mis oli sõlmeks. Kui alguses väga häiris see tagurpidi liikuvad oleviku sündmused, siis lõpppunkti jõudes sain aru, miks valis kirjanik just sellise formaadi. Ja kui lõpuni jõudis, siis hakkas see raamat mulle rohkem meeldima kui lugedes. Ja ka peale lugemist on vaikselt ikka mõtted raamatu juurde tagasi läinud. Kuidas miski võib keerata elu peapeale ja kuidas kolm ühe pere venda võivad ikka olla täiesti erinevad oma mõtetelt ja tegudelt nii lastena kui täiskasvanutena. Lemmikute hulka ei jõua, aga ei kahetse, et lugesin.

Noorteromaan

 

14./169. Püha Misiganes

Autor: Sarah Dessen

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Päikese Kirjastus 2016

390lk./3066lk./37558lk.

Lastekirjanduse väljakutse august: Ristsõna vastus (teismelised)

Sydney karismaatiline vanem vend Peyton on alati olnud perekonna staariks ning saanud endale lõviosa vanemate tähelepanust ja hiljem ka hoolitsusest. Kui seadusega üha rohkem pahuksisse läinud Peyton teeb purjuspäi avarii ja saadetakse vanglasse, tuleb hooletusse jäetud Sydneyl hakata otsima endale kohta nii perekonnas kui ka väljaspool. Ta alustab uues koolis ja leiab uued sõbrad, kes tema maailmavaadet muudavad. Muidugi ei puudu raamatust teismeliste igavanad teemad ja ükski teismeline ei saa pikka aega olla armumata, eks see olegi enese otsimise aeg, kas ka leidmise, see on iseasi. Raamat oli loetav, aga minu jaoks ei midagi erilist. Nojah, ja selle Ameerika eluoluga oleme me ikka täiesti erinevad mõnedes asjades. 17. aastane kihutab mööda linna igale poole üksi autoroolis, aga vanemad saavad paanikahoo kui tüdruku peaks üheks ööks üksi oma koju jätma ja organiseerivad talle "lapsehoidja".