Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#7, #8)
Kui templirüütlitest juba lugemiseks läks, siis tuleb ikka põhjalikumalt teema ette võtta ja seega täienduseks veel kaks raamatut juurde lugeda. Tegelikult eks need kõik kolm raamatut kordasid üksteist. Kui midagi templirüütlistest kirjutatakse hoopis teisest küljest, siis on arvata, et tegemist on järjekordse müüdiga, mitte tõega. Ja eks nende ümber olegi palju müüte juba ajast, kui nad veel tegutsesid avalikult. Nendes kahes raamatus oli templirüütlite tegevus liigendatud eri valdkondade kaupa ja seetõttu ka veidi lihtsamalt loetav kui ainult kronoloogilises järjestuses kirjapandud. Kõige enam meeldis raamat Müüt ja tõde. Lihtsalt ja kergelt loetav, välja toodud lisaks kenasti, mida arvati ning siis põhjendatud, miks see ikka kas kindlasti vale on või mis osas võib sellel müüdil ka tõepõhja all olla. Aga eks nad ikka ühed salapärased tegelased olid alates oma loomisest kuni hukkumiseni. Muidugi on ristisõjad ka nendes raamatutes peateemaks ja kui palju neid rüütleid ikka olema omal ajal pidi kuna igas lahingus nad kas hukkusid või tapeti pärast peaaegu kõik ära. Õudne tapatalgute aeg ja tulemuseks lõpuks ikka ei midagi, sest ristisõdijad ei suutnud islamivõitlejate vastu oma vallutatud pühasid territooriume säilitada. Ususõjad on ühed kohutavad asjad, sest nende juhid eelkõige, aga ka sõdijad, on väga fanaatilised oma uskumustes, olenemata siis, kas tegu on mõne religiooni või muu uskumusega.
