Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #5 ja #6 (lasteraamat)
Kaks raamatut täpselt ühel ja samal teemal lastele. Üks mõeldud pigem pisematele ja teine suurematele lastele. Aga sisu kattus suures ulatuses, Koolibri omas küll pikemalt ja põhjalikumat ja natuke rohkem ka. Uusi teadmisi sain ka. Et veised võivad olla ohtlikud. 2014, aasta jaanuaris lendas Saksamaal õhku lehmalaut. 90 lehma puuksudest, krooksudest ja sõnnikust tekkinud metaani pani plahvatama staatiline elekter. Seda, et loomad on ohtlikud, ma tean juba varajasest lapseeast saadik, kui ma olevat nelja aastaselt keeldunud maal autost välja tulemast kuna seal kõndisid ringi kanad. Ausalt öeldes, ma ei usalda loomi siiani, eriti kanu. Aga ilma ohtlikuses ei tasu ka kahelda, seal on ikka selliseid nähtusi, mis tapavad ja hävitavad. Samas ma äikest ei karda, kuigi vist võiks. Juba lapsena oli nii põnev vaadata kui välkus ja mürtsus, kuidagi ei saadud mind akna juurest eemale. Aga olen ka näinud välgutabamuse tagajärgi ja seal ei olnud enam põnevust kusagil. Õnneks neid suuri tornaadosid, taifuune, liivatorme, orkaane, tsunaamisid jne meil siiski veel ei esine, vähemalt mitte sellisel määral kui troopilistes piirkondades. Kliimast oli ka mõlemas raamatus juttu ja selle inimetegevuse tõttu tekkinud ohtudest. Kasvuhooneefektist on kõik kuulnud ja ega me täpselt ei oska siiski ennustada, milliseks meie kliima saja aasta pärast on kujunenud. Kuid kindlasti me ei ole oma lastele kliima ja looduse seisukohast jätnud planeeti paremas seisuses, kui me ise selle oma esivanematelt saime.
