Täna sööme komme, homme sööme komme, komme sööme ülehomme

Tehisintellekt teab küll kuidas šokolaad välja näeb, kas ka seda, kuidas see maitseb?

7. Meie magusameistrid ehk šokolaad südamest

Autor: Hedda Peet

Kirjastus: Hedda Peet 2018

256lk./1454lk.

Eesti ajaloo väljakutse jaanuar: Suu magusaks! Eesti magusa ajalugu

Kes siis komme ei sööks ja näljaga sobib isegi šokolaad süüa, välja arvatud see jube mõru... Kommid ja šokolaad peavad ikka õite magusad olema, nad poleks ju muidu maiustused. Kartsin, et ei suuda edukalt sellele raamatule vastu panna ja kommikauss tühjeneb kiiremini kui leotud leheküljed, aga õnneks oli siis suuremas osas pidid kommipaberitest vaid ja kuna need olid suures osas enne minu aega, siis jäid need minu jaoks vaid paberiteks, mitte kommide ahvatlusteks. Aga kohe peale selle raamatu lõpetamist kinno Wonka filmi vaatama minna oli nüüd küll liig, see viimane piisk magusakarikasse. Peale seda ei suutnud küll ennast kuidagi šokolaadist eemal hoida. 

Raamatust lootsin aga veidi enamat, kuidagi kuiv ja vähe magus oli minu jaoks see lugu. Väga palju kuivi fakte, kes ja kus (kui teada) tegelesid maiustuste valmistamisega. Eks neid kohti oli ikka väga väga palju esimese Eesti Vabariigi ajal, kes põlveotsas või suuremal pinnal maiustusi valmistasid. Suur osa neid siiski vaid lühikest aega ning kadusid eelkõige kas magusamaksu ajal või siis koos Eesti riigi hävinguga. Minu jaoks oli huvitav, et paljud tegid ühtesid ja samu komme sarnaste paberitega. Oleks täitsa huvitav need kõrvuti panna ja maitsta, kui palju sama nimetusega kommid siis tegelikult sarnanesid või erinesid. Aga kommipaberid olid minu jaoks huvitavamadki kui lugemine nende sisust ja valmistajatest. Ikka väga põnevaid teoseid on kunagi tehtud. Raamatu lõpus sai liigutud juba tänapäeva ja sealt sai leitud juba nii tuttavat kui tundmatut. Ühe sealse tutvustatava väikefirma valmistatud šokolaad ootaski jõulust saadik mul laual ja sobis hästi peale filmi lõppu magusaisu vaigistamiseks. Samuti lugedes neid tutvustusi tuli mõte, et huvitav, kas mu kursuseõde oma martsipaniga ka seal sees on, oli küll! Ja sain paar fakti teadmistele temast juurdegi. 

Kokkuvõtteks, kui plaanite seda raamatut lugeda, siis oma magusa vastustusel. Raamat oli faktilises osas huvitav, aga oleks oodanud veidi enam sügavamale magusa sisse minekut.
 

Klaas, klaas, ikka see klaas...

 

19./206. Johannes Lorupi klaasivabrik. Masstoodangust disainipärliteni

Autor: Anne Ruussaar

Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2012

192lk./3508lk./44774lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#8)

See kuu olen küll selgeks saanud, kes see Johannes Lorup selline oli ja mis olid tema tegevuse tagajärjed. Küllatki palju kattus raamatuga Võsaklaasist kristallini, aga kuna seal kirjutati ikka ka teistest klaasivabrikutest, siis seekord oli ainult juttu Lorupist. Põhjalikumalt just tema vabriku ajaloost ja tegemistest, sekka ka isiklikku elu. Raamatu lõpus oli palju pilte tema vabriku toodangust, mis ilmestas arusaamist toodangu arengust ja mitmekülgsusest. 

Johannes Lorupi Klaasivabriku asutamist 1934. aastal Tallinnas Kopli poolsaarel võib pidada Eesti professionaalse klaasitööstuse alguseks. Erinevalt teistest siinsetest, peamiselt pudeleid ja muud pakkeklaasi tootvatest klaasiettevõtetest, tegeldi Lorupi Klaasivabrikus pidevalt tootmise uuendamise ja modernsete tehnoloogiate rakendamisega. Ettevõtte toodang konkureeris võrdväärselt välismaa vabrikutes valmistatuga. Esimesena Eestis hakati Lorupi vabrikus valmistama pool¬kristalli ja kristalli, anti välja tootekatalooge ja hinnakirju.

Johannes Lorup sündis 1901 ja suri 1943, seega vaid 42 aastaselt! Mida kõike ta veel oleks suutnud korda saata kui teda poleks 1941 küüditatud. Ta suri vangilaagris. Mul on muidugi nüüd hea teada ja öelda, et miks ta küll 1940 välismaale ei põgenenud, ta ju naise ja poja saatis minema. Aga nemad ju ei teadnud, et see asi nii hulluks ära läheb ning tema elu ja töö - tema klaasivabrik oli ju siin, ta ei saanud seda kohvrisse pakkida ja kaasa võtta põgenemisel. Seega jäi ta Eestisse ja siin läks nagu ta läks. Kahjuks läks kehvasti. 

Mittediskrimineerimine diskrimineerib

3./190. Diskrimineerimine ja erinevused

Sari: Postimehe Raamat 

Autor: Thomas Sowell

Tõlkija: Margus Enno

Kirjastus: Postimehe Kirjastus 2022

260lk./652lk./41918lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#9)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #5 (vabatahtlik)

Sotsiaalteadus on elav teadus, selle taga on elavad inimesed. Lugemisse jõudis see raamat kuna koolis on aine "Vanuselise diskrimineerimise vähendamine" ja oli vaja kirjutada essee enesediskrimineerimisest. Avastasin, et kuigi diskrimineerimine on tänapäeval populaarne sõna, siis eesti keelseid raamatuid selle kohta polegi. On küll mingid Euroopa Liidu brošüürid ning Eesti uurimused, seadused jne ning paar raamatut, kus käsitletakse soolist diskrimineerimist, aga sellist üldharivat raamatut ongi vaid see üks, mille läbi lugesin. Selle sarja raamatutes ei ole kunagi veel pettunud. Ja kõik on pannud asjade üle järele mõtlema, vahel ka teise nurga alt nägema kui üldiselt tavaks on. Selle raamatu autor on mustanahaline USA majandusteadlane ja sotsiaalteoreetik, seega raamat on veidi Ameerika ning mustanahaliste keskne, aga on välja toodud ka sarnased jooned Euroopa valgete kogukondadega. Kui ühe lausega raamat kokku võtta, siis mittediskrimineerimine on vahel diskrimineerivam kui diskrimineerimine. Vaatluse all siin raamatus on just see, et Ameerikas püütakse igas valdkonnas võrdsusele ja suures hirmus rassismi ja diskrimineerimise süüdistuse saamisel tehakse otsuseid, mis pealtnäha tunduvad võrdsed, aga kui hakata võrdlema tegelikke numbreid (neid, mida üks majandusteadlane igati armastab), siis tuleb välja, et asi on hoopis vastupidine. Tema seisukoht oli, et kõik ei peagi kõiges võrdsed olema. Nii isikute piires kui ühiskondlikult. Selleks et olla edukas, ei ole vaja vaid ühte eeldust, selleks on vaja, et oleks mitu erinevat eeldust ning need teeksid kõik omavahel koostööd ühes kindlas edu suunas. Lisaks tuleks arvestada ka erinevate rahvusrühmade huvide ja tradistioonidega. Ameerikas üritatakse kõrvaldada erinevaid rahvusrühmade lõhesid tegevusalades, st. et oleks võrdselt nii valgeid, mustanahalisi kui asiaate. Autor küsib: "Miks peaks lõhede kõrvaldamine olema eesmärk, kui eri inimesed ja rühmad ei taha samu asju või ei tähtsusta neid lõhesid ühtemoodi? Miks peaks Ameerika asiaatide tohutu "alaesindatus" profikorvpallis olema "lõhe", mis tuleb tingimata likvideerida, kui asiaadid ei ole selle spordiala vastu kaugeltki nii suurt huvi kui mustanahalistel?" Autor toob hästi palju erinevaid näiteid nii sellest, kui likvideeriti mustanahaliste edukas kool, kus olid paremad tulemused kui segakoolides, sest võrdselt pidi koolides olema ju rasse! Kuidas mõned Ameerika ettevõtted kulutavad miljoneid, et pääseda alusetustest ebavõrdsuse ja rassismilise diskrimineerimise süüdistustest. Juba varasemalt on kõrvu jäänud just see Ameerika hirm saada süüdistus rassismis, eks see ole neil ajalooline taak. Samas autor toob välja ka ajaloost üllatavaid fakte, mis ei ole sugugi kooskõlas tavakäsitlusega. Kui raamatu autor oleks valge, siis oleks ta kindlasti saanud süüdistuse rassismis ja seda raamatut poleks avaldatud. Jälle üks diskrimineerimise vorm! Raamat oli lihtsalt loetav, keerulistest asjadest oli autor suutnud kirjutada arusaadavalt ja ka mingeid kuivi majanduse arve ja võrrandeid seal pole. Mõtlema paneb see raamat kindlasti ja nägema veidi teistmoodi asju isegi siin Eestimaa pinnal, kus sellist ajaloolist rassismi taaka ei ole. Soovitan lugeda, minu üks selle aasta topi ülemisse otsa jõudev raamat.