Kuvatud on postitused sildiga raamatud. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga raamatud. Kuva kõik postitused

Mõrvar kruiisilaeval!

22./67. Laip majaka juures
Sari: Kitt Hartley Yorkshire'i müsteeriumid 6 
Autor: Helen Cox 
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2025
225lk./5068lk./16465lk. 

Kitt, tema kaksikõde Rebecca, Grace ja Evie valmistuvad puhkusereisiks Šotimaale, kui Kitti ukselävele ilmub kruiisilaeval töötav Errol Jackson. Mees toob uudise, et tapetud on Kitti vana sõber, endine salakaubavedaja Bryce ja mõrva ainus tunnistaja näikse olevat rääkiv papagoi Skittles. Muidugi ei saa enam seltskond minna Šotimaale, tuleb siirduda Oslosse suunduvale kruiisilaevale ja hakata uurima, kes siis ikka oli mõrva taga. Bryce oli väga vastuoluline isiksus, kes suutis sageli sattuda teistega konflikti ja nii ei olnud see ka tema viimases töökohas, kus ta suutis nii mõnegi töökaaslasega pahuksisse minna. Kuid kas uurimine on naiste jaoks ohutu või mõrvar ei soovi oma teele uusi segajaid. Kittil oma kaaslastega on vaid nädal, et mõrv lahendada ja mõrvar kinni võtta, kuid politsei on kaugel ning Halloran ei saa seekord olla abiks või turvajaks. Lugu läheb kohati vägagi ohtlikuks. Põnevust ikka on, aga need Kitti lood on kergemat sorti krimid. Mulle see sari kuidagi meeldib, ehk peamiseks süüdlaseks on, et peategelaseks raamatukoguhoidja, kes nüüd küll enamuse ajast on eradetektiiv. Aga igas loos on raamatukogu ja raamatute temaatika siiski sisse toodud. "Enamik inimesi ei leia oma töökohal midagi lohutavat. Aga minu puhul on nii, et keset raamatuid tunnen end otsekui kindlusemüüride vahel. Ma tunnen end turvaliselt." Nii ütleb Kitt oma õele, kui nad lähevad laeva raamatukokku. Ja võin tunnistada, et ma saan täiesti Kittist aru, keset raamatuid on palju turvalisem, kui keset inimesi või mõnda muud kohta. Mis muud, kui ootan järgmisi kahte osa selles sarjas.  

Raamat neile, kel pole aega

15./293. Momo ehk Kummaline lugu ajavarastest ja lapsest, kes inimestele varastatud aja tagasi tõi
Autor: Michael Ende
Tõlkija: Helgi Loik
Kirjastus: Tiritamm 1994
224lk./2536lk./50943lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Taas üks raamat, mis on pikalt järjekorras oodanud ja polnud ikka kuidagi lugemisse jõudnud. Lihtsalt polnud kunagi aega seda raamatut lugeda. Õnneks on mul olnud alati aega mõnda raamatut lugeda. Aga olen terve elu kuulnud ümbritsevatelt, et kuidas sul küll aega on raamatuid lugeda, meil ei ole kuidagi aega selleks. Nüüd ma siis tean, kuhu nende aeg on kadunud, kes selle pihta on pannud. Õnneks ma olek nii tugevas raamatute kaitseväljas olnud, et need hallid mehikesed pole kunagi minuni ulatunud ja saanud mult aega pihta panna. See on siis raamat ajast. Ametlikult küll lasteraamat, aga ma arvan, et seda peaks pigem hoopis lugema täiskasvanud, eriti need, kellel kunagi aega ei ole, kellel ei ole aega ühtegi raamatut lugeda. Raamat tüdrukust nimega Momo. Tüdruk, kes on tulnud ei kusagilt, kellel ei ole vanemaid, kes ei tea kui vana ta on, aga kellel on eriline võime - inimesi kuulata, kuulata nii, et inimene ise leiab enda seest lahenduse, tema fantaasia hakkab elama, kõik muutub paremaks. Momo maailm satub hädaohtu, kui linna ilmuvad hallid härrad, üleni halli riietatud, peas ümmargused kõvakübarad. See on nagu hääletu ja märkamatu vallutus, mis päev-päevalt sügavamale tungib ja mille eest keegi ennast kaitsta ei püüa, kuna keegi seda õieti ei märkagi. Hallid härrad lubavad inimestele, kes elavad pidevalt kiirustades ning hoiavad oma aega Aja Hoiukassas, jõukust ja edu. Inimestel on järjest vähem aega. Kuhu aeg kaob ja kas on võimalik see veel inimestele tagasi anda? 

Raamatu žanriks on kirjutatud muinasjutt-romaan. Fantaasialugu, milles on palju kurba tõtt, sest paraku on igal uuel põlvkonnal järjest vähem aega, nad peavad järjest rohkem töötama, pingutama, õppima. Lastel jääb järjest vähem aega mängimiseks, sest vaja juba esimesse klassi minekuks teha katseid ja edaspidi peab käima mitmetes huviringides. Me ütleme, et elu on läinud kiireks. On küll, sest kui vanasti võttis Tartust Tallinna sõit ikka mitu päeva, siis nüüd vaid paar tundi. Kui vanasti sõidu ajal vaadati ringi, suheldi omavahel, siis nüüd möödub see aeg paljudel arvutites töötades või õppides. Elutempo on läinud kiiremaks, aga kas alati peab selle tempoga kaasa minema, võib ju panna kiire aja pausile ja sukelduda raamatumaailma, kus aeg on hoopis teistsuguses liikumises. Hea mõtlemapanev raamat.

Õppida, õppida, õppida!

25./118. Kuidas ma õppisin
Autor: Maksim Gorki
Tõlkija: Enn Murdmaa
Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1951
36lk./3859lk./19800lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #5 (lasteraamat)

Vene kirjanik Maksim Gorki - Aleksei Maksimovitš Peškov (1868-1936) - on mitu korda kõnelnud ja kirjutanud raamatu suurest tähtsusest inimese elus. Raamatust kui võimsast teadmiste allikast kõneldakse ka Gorki käesolevas jutustuses. Biograafiline jutustus, kuidas ta tähed selgeks sai, kuidas õppis lugema. Tema vanaisa õppemeetodid (võmmud pähe) ei olnud nüüd küll väga professionaalsed vaadates tänapäevaseid trende, aga üpris kiiresti õppis poiss lugema nii vene keeles kui vanas kiriku slaavi keeles. Edasi jutustas poiss oma kooliaastatest. Kui ta oli siis sunnitud alustama oma töömehe elu teismelise poisina, siis olid raamatud just need, mille maailma ta põgenes. Jutustuses oli ka ümbritsevate isikute kirjeldused ja tema töö lihtsatele kirjaoskamatutele töömeestele raamatumaailma tutvustamisel. Lõpetuseks oli ajast kui ta juba oli kirjanik ja pandud koduaresti, kuidas siis ikkagi otsiti temaga kontakti, et saada raamatuid ja teadmisi. Andsin raamatu hiljem oma täiskasvanud pojale, alguses viskas kohe eemale, aga siis hakkas lappama ning lõigukesi lugema. Lõpuks hakkas naerma ja võttis koju kaasa, et loeb hiljem läbi. Raamat oli keskmisele ja vanemale koolieale kirjutatud. Tänapäeval kohe kindlasti ei trükitaks ühtegi sellise sisuga raamatut lastele. Ei, seal polnud midagi punast. Lihtne vene ajalooline elu - joomine, suitsetamine, peksmine jne. Aga selles osas ma Gorkiga olen täiesti nõus - raamatud on ühed ülitoredad asjad siin maailmas. 

See raamat jõudis nüüd täiesti huvitaval kombel minuni. Võiks öelda, et elu tõi selle mulle lugeda. Õppimise teema oli siia kuusse välja kuulutatud, mul olid raamatud juba välja mõeldud/olemas, mida lugeda ja siis sattusin tasuta raamatute riiuli juurde ja see raamat vaatas mulle sealt vastu. Kui ma oleks seal selle raamatuga kohtunud natuke varem - siis ma poleks isegi mõelnud selle raamatule, natuke hiljem, siis poleks enam viitsinud seda lugemiseks võtta. Aga tõesti, see raamatuke meeldis mulle ja pani nii mõnelegi asjale järele mõtlema.

Muuseumiöö rahvusarhiivis

Mis: Muuseumiöö 2023

Kus: Rahvusarhiiv, Maneeži 2 ja 4, Tallinn

Millal: 20.mai 2023

Tule saa osa rahvusarhiivi Muuseumiöö eriprogrammist "Öös on liikumist: liikumisest jäävad jäljed".

18.00 Rahvusarhiivi Maneeži tänava majade esimene ekskursioon.
19.00 Sisekaitseakadeemia ja Tartu Ülikooli kriminalistika õppejõu Raivo Öpiku ettekanne "Liikumisest jäävad jäljed". Ettekanne räägib kriminalistika olemusest ja ajaloost ning kuidas jälgede järgi rekonstrueeritakse kuriteosündmus ja leitakse kurjategija.
20.15 filmiprogramm „Kriminaalne Tallinn“. 1950.–1980. aastatest lühidokumentaalid ja ringvaatepalad heidavad valgust erinevatele hämaratele teemadele, nagu näiteks alkoholism, varastamine, vägivald, tööluus, suguhaigused, liikluseeskirjade rikkumine. Vastukaaluks kõikvõimalikele rikkumistele saab filmides näha ka miilitsakooli innukaid kursante harjutamas enesekaitse ja pahalaste kahjutuks tegemise võtteid, kuriteopaiga inspekteerimist ja jälitustegevusi.

Ekskursioon oli huvitav. Pildid allpool. Ettekanne oli keskmiselt huvitav, veidi rohkem oleks tahtnud ehk teooria asemel praktikast kuulda. Filmiprogramm aga oli 99% üles ehitatud alkoholismile ja hulkurlusele Nõukogude ajal, oleks võinud olla mitmekesisem, vaevalt, et sel ajal siis vaid see ainus kuritegevusliik oli. 

Ja muidugi nad kiusasid sõltlast... Jagasid tasuta raamatuid. Vanu raamatuid. Esimese Eesti Wabariigi aegseid. Ja mul polnud mitte mingit kotti kaasas. Oehh, aga 14 tükki sain ikka koju tassitud. Oleks veel kott olnud ja oleks esimesena kohale jõudnud... Siis vist oleks veel ühte riiulit jälle juurde vaja olnud...







Arhiivitöötaja laud enne arvutiajastut

Arhiivitöötaja laud enne arvutiajastut


Kõik täiesti tasuta...