Muinas-Eestisse maabusid rauast kaarnad

8./195. Raudkaarnad

Sari: Looduse lasteraamat #20

Autor: Karl Einer

Kirjastus: Loodus 1935

48lk./1402lk./42668lk.

Lastekirjanduse väljakutse oktoober: Ristsõna vastus (Esmakordselt ilmunud 1918-1940)

Mitte ainult esmakordselt neil aastatel ilmunud, vaid ma ei leidnud, et sellest raamatust oleks hiljem kordustrükki tehtud. Kuigi üsnagi mitmed Looduse kirjastuse lasteraamatud on nüüdseks digiteeritult vabalt kättesaadavad, ka see raamat (http://www.digar.ee/id/nlib-digar:333919), siis mina lugesin ikka seda vana head paberraamatut, mis on läbi ajaloo ja riigikordade meie kodus säilinud ja laste poolt korduvalt loetud. Ma olen ka ise seda varem mitmed korrad lugenud ja alati on see lugu meeldinud. Lastepäraselt muinasaja võitlustest, seikluslik ja romantiline. 

Jutustuse tegevus toimub 13. sajandi algul Sakalamaal. Vanema neljateistkümneaastane poeg Varmas kuulab sepa jutustusi retkedest kaugetele maadele ja unistab ka ise silmapiiri taha ratsutamisest. Ühel päeval saabub asulasse aga võõras rändkaubitseja, kes räägib Liivimaale saabunud raudrüütlitest. Varmas ei malda kodus istuda ning oodata, mis edasi saab... 

 

Templirüütlid, ikka need templirüütlid

18./128. Templirüütlid. Müüt ja tõde

Autor: Martin Bauer

Tõlkija: Ilme Rebane

Kirjastus: Johannes Esto Ühing 2001

208lk./4120lk./28156lk.

 

19./129. Mõistatuslikud templirüütlid

Autor: Marilyn Hopkins 

Tõlkija: Olavi Teppan 

Kirjastus: Koolibri 2007

144lk./4264lk./28300lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#7, #8) 

Kui templirüütlitest juba lugemiseks läks, siis tuleb ikka põhjalikumalt teema ette võtta ja seega täienduseks veel kaks raamatut juurde lugeda. Tegelikult eks need kõik kolm raamatut kordasid üksteist. Kui midagi templirüütlistest kirjutatakse hoopis teisest küljest, siis on arvata, et tegemist on järjekordse müüdiga, mitte tõega. Ja eks nende ümber olegi palju müüte juba ajast, kui nad veel tegutsesid avalikult. Nendes kahes raamatus oli templirüütlite tegevus liigendatud eri valdkondade kaupa ja seetõttu ka veidi lihtsamalt loetav kui ainult kronoloogilises järjestuses kirjapandud. Kõige enam meeldis raamat Müüt ja tõde. Lihtsalt ja kergelt loetav, välja toodud lisaks kenasti, mida arvati ning siis põhjendatud, miks see ikka kas kindlasti vale on või mis osas võib sellel müüdil ka tõepõhja all olla. Aga eks nad ikka ühed salapärased tegelased olid alates oma loomisest kuni hukkumiseni. Muidugi on ristisõjad ka nendes raamatutes peateemaks ja kui palju neid rüütleid ikka olema omal ajal pidi kuna igas lahingus nad kas hukkusid või tapeti pärast peaaegu kõik ära. Õudne tapatalgute aeg ja tulemuseks lõpuks ikka ei midagi, sest ristisõdijad ei suutnud islamivõitlejate vastu oma vallutatud pühasid territooriume säilitada. Ususõjad on ühed kohutavad asjad, sest nende juhid eelkõige, aga ka sõdijad, on väga fanaatilised oma uskumustes, olenemata siis, kas tegu on mõne religiooni või muu uskumusega.

Issanda sõdalasmunkade tõus ja langus

 

15./125. Templirüütlid. Issanda sõdalasmunkade tõus ja langus 

Autor Dan Jones  

Tõlkinud Ivika Arumäe 

Kirjastus Argo kirjastus 2022

470lk./3460lk./27496lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#5)

Kindlasti väga põhjalik ja asjalik raamat. Kronoloogiline, mitte teemade alusel nagu tavaliselt raamatud templirüütlitest. Teema on minu jaoks huvitav, sest nendega seoses on väga palju müstikat ja saladusi, mis jäävadki ajaloo poolt varjatuks, kuna tolleaegseid dokumente on vähe. Lugeda polnud raske, aga millegipärast ma üldse ei haakunud selle raamatuga. Ma ei suutnud sellesse sisse minna, sellesse süveneda. Mul oli lugedes kogu aeg tunne, et raamat on küll templirüütlitest, aga samal ajal on nad kusagil taustal, mitte kirjutatu märklaua keskfookuses. Kusjuures ma ei oskagi oma tundeid sõnastada, miks just selline tunne. Muidugi tegelasi oli ka kohutavalt palju ning aegajalt süvenemisraskuste tõttu ei saanud täpselt arugi, kes nüüd keda ründas, kes oli kelle poolel, kus ja mis linnad/kindlused olid kelle käes. Ehk oleks abiks olnud kui neid skeeme oleks tihedamalt olnud. Aga üldiselt sain veel kinnitust, et need ristisõjad seal olid ikka ühed tapatalgud ning mõttetud asjad. Ei olnud neid mingeid korralikke strateegiaid ega sõjajuhte. Kui keegi sada kord suuremat väge lihtsalt otsejoones ründama ei kippunud, siis nimetati teda niikaua argpüksiks kuni ta läks ja laskis ennast ja kogu oma väge maha tappa. Ja kui palju mehi hukkus kuna mingi kuningas, kuninga vend või muu enda arust tähtis isane läks oma ambitsioone teostama. Igatahes mul on hea meel, et see ajajärk on lõppenud. Kuigi ka hetkel on ikka aeg ajalt mõnedel suurushullustused või religioonisõjad teoksil, kus siis taas lihtsõdur või tavainimene kannatab. Veidi rohkem oleks tahtnud lugeda templirüütlitest väljaspool ristisõdu, sellele osale oli vähem tähelepanu pööratud, aga ehk sellest ongi vähem dokumentatsiooni alles.