Seltsimees Tšonkin, valvel!

16./204. Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused I

Sari: Punane raamat  

Autor: Vladimir Voinovitš 

Tõlkija: Jüri Ojamaa

Kirjastus: Tänapäev 2014

271lk./ 3655lk./49333lk.

Lugemise väljakutse 2024: 2. Raamat kirjastus Tänapäev sarjast "Punane Raamat"

Paar aastat jäin suurte väljakutsetega jänni, aga selle raamatuga sain tagant järgi tehtud 2024. aasta väljakutse. Nüüd on veel jäänud 2025. aasta omasse neli raamatut. 

 

On aasta 1941 ja sõda on kohe algamas. Punaarmee reamees Ivan Tšonkin saadetakse ühte väikesesse kolhoosikülla hädamaandumise teinud lennukit valvama. Tšonkin on lihtsameelne ja veidi kohmakas sõdur, kellelt keegi eriti suuri tegusid ei oota. Kui sõda algab, unustatakse aga mees koos lennukiga sootuks ära. Tšonkin täidab kuulekalt oma ülesannet ning seab end samal ajal sisse kohaliku postiljoni Njura juures. Kõik võiks ju rahulikult edasi minna, kui mängu ei tuleks kadedus, pealekaebamine ja nõukogude võimuorganid.

See on üks paras absurdikomöödia, kus kohati on raske uskuda, et keegi võiks üldse nii rumalalt käituda. Samas, kui mõelda tolleaegsele Nõukogude Liidule, siis polegi kõik nii võimatu. Ma usun, et Nõukogude Liidu elu näinud inimene loeb seda teisiti kui inimene, kes sellest isiklikult midagi ei tea ega pole kokku puutunud. Autor pilab üsna halastamatult sõjaväge, ametnikke ja kogu nõukogude süsteemi, kus terve mõistus ei maksa suurt midagi, aga käskude täitmine ja õigete inimeste ees pugemine on äärmiselt tähtsad. Täiesti tühistest asjadest võivad kasvada tohutud probleemid ning kuidas ametnikud suudavad oma agarusega olukorra järjest hullemaks ajada. 

Huumor on kohati päris must ja üle võlli, aga selle taga on üsna tõsine teema. Kui inimene satub süsteemi hammasrataste vahele, siis pole enam erilist vahet, kas ta on midagi valesti teinud või mitte. Piisab sellest, et keegi midagi kahtlustab või kellegi peale kaebab. Tegemist pole tavapärase sõjaromaaniga, vaid pigem nõukogude elu pilava satiiriga, kus naljakad olukorrad ja üsna sünge tegelikkus käivad käsikäes. Ning ega see esimene osa veel kõiki Tšonkini sekeldusi ära lahenda, sest tegemist on triloogiaga. Võib olla loen need ka kunagi läbi, riiulis täitsa olemas. 

Hunt või lammas, kumb on olulisem?

19./19. Põhjakaares kõmab kõu

Autor: Markus Thielemann 

Tõlkija: Piret Pääsuke

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

285lk./5006lk. 

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse 2026 mai: 21.sajandi saksa keeleruumi autor

Raamat viib lugeja Kesk-Saksamaa vaiksesse maapiirkonda, kus elu kulgeb näiliselt aeglases ja muutumatus rütmis. Teose keskmes on traditsiooniline külaelu ja lambakasvatus, mis on põlvest põlve edasi kandunud. See on maailm, kus aastaringi määravad ilm, maastik ja loomade vajadused. Peategelaseks on 19-aastane noormees, pere noorim põlvkond, kes kasvab üles keskkonnas, kus töö, loomad ja elu on omavahel lahutamatult seotud. Tema päevad mööduvad koos lambakarjaga nõmmel ringi liikudes, aeg-ajalt karja tarandikesse ajades, karjuste vanu võtteid järgides. See lihtne ja korduv argipäev moodustab romaani rahuliku keskme. Kuid noormees ei ole lihtsalt traditsioonide kandja. Ta seisab kahe maailma piiril: ühelt poolt esiisade kombed, teiselt poolt modernne maailm, mis tõmbab teistsuguste võimaluste ja väärtustega. Teose süžee ei tugine suurtele dramaatilistele sündmustele. Pigem avab autor kannatlikult igapäevaelu kihte: pere sisemisi pingeid, piirkonna sotsiaalseid probleeme ning noore inimese vaimseid otsinguid. Kõik muutub aga siis, kui noormees kogeb viirastuslikku kohtumist, mis seob oleviku ootamatult paikkonna sünge minevikuga. Minevik hakkab tasapisi imbuma olevikku, hägustades piiri reaalsuse ja kujutluste vahel. Raamatu üks keskseid teemasid on inimese ja looduse habras tasakaal. Erilise tähenduse saab hundi tagasitulek Saksamaale. Looduskaitsjate jaoks on see kauaoodatud võit ja märk sellest, et ökosüsteem taastub. Lambakasvatajatele tähendab see aga otsest ohtu elatisele ja turvatundele. Hundil pole enam piisavalt looduslikke elupaiku ega saakloomi ning seetõttu ründab ta kariloomi. See tekitab kogukonnas sügavaid pingeid, vastandab erinevaid huvisid ning paneb proovile inimeste omavahelised suhted. Thielemann kujutab seda konflikti ilma lihtsate lahendusteta, andes mõista, et tõde ei asu kunagi ainult ühel poolel. Sama keeruline on ka peategelase perekondlik taust. Vanaema on dementsuse tõttu hooldekodusse viidud ning elab vaimselt oma noorusaastates. Isa, õigemini kasuisa, hakkab samuti mäluhäiretega võitlema, muutudes aeg-ajalt ettearvamatuks ja ebausaldusväärseks. Need olukorrad loovad rusutud ja ebakindla õhustiku, kus noormees peab  täiskasvanuks saama. Ta hakkab nägema kummalisi nägemusi, mis näivad seostuvat vanaema räägitud lugudega. Hirm, et ka teda võib tabada dementsus juba nii noorelt, saadab teda nagu vari ning lisab loole tugeva psühholoogilise mõõtme. Jutustus on teadlikult aeglane ja mõtlik. Autor ei kiirusta kuhugi, vaid laseb lugejal süveneda argipäeva, maastiku vaikusesse ja tegelaste sisemaailma. See pole seikluslik ega tempokas romaan, vaid pigem sügav ja melanhoolne uurimus inimese identiteedist, mälust ja kuuluvustundest. Minu jaoks oli kirjeldatud maailm esialgu üsna võõras. Lambakasvatuse detailid, külaelu vaiksed pinged ja Saksamaa maapiirkonna probleemid ei kuulu minu igapäeva. Ometi oskas autor need teemad avada nii elavalt ja usutavalt, et lugemine muutus üllatavalt köitvaks. Teos paneb mõtlema sellele, kuidas traditsioonid ja kaasaegne maailm omavahel põrkuvad ning kuidas leida looduses tasakaal. Raamatu väärtust kinnitab ka asjaolu, et see nomineeriti 2024. aastal mainekale Saksa kirjandusauhinnale Deutsches Buchpreis.