Õudsad muinasjutud

17./141. JuKu muinasjutud. II osa, Õuduslood

Autor: Juhan Kunder

Kirjastus: Juhan Kunderi Rahvakool 2022

71lk./4098lk./34221lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: Õudus - Eesti

Juhan Kunderi kogutud muinasjuttudest välja valitud just õuduslood. Need ei ole tänapäevased õudusjutud, kus verd pritsib ja koletised igast nurgast välja hüppavad, vaid vanad rahvajutud, kus hirm sünnib hoopis teistsugustest asjadest. Surm, kurat, nõiad, kättemaks, needused ja muud üleloomulikud nähtused käivad lugudest läbi täiesti loomuliku osana. Ja kui julmad võivad vanad rahvajutud tegelikult olla. Tänapäeva lasteraamatutega võrreldes mõjuvad need lood kohati päris ehmatavalt. Samas tuleb meeles pidada, et just selliseid lugusid on inimesed sajandeid üksteisele rääkinud. Need ei olnud mõeldud ainult meelelahutuseks, vaid ka hoiatamiseks, õpetamiseks ja maailma seletamiseks ajal, kui paljudele nähtustele muud selgitust lihtsalt ei olnud. Vahel lõpeb lugu täiesti ootamatult, vahel saab kurjategija karmilt karistada ning mõnikord jääbki tunne, et kõik ei peagi olema loogiline. Kõige rohkem pani see raamat mõtlema sellele, kui palju on muinasjutud ja rahvapärimus aja jooksul muutunud. Oleme harjunud tänapäevaste muinasjuttudega, kus headus võidab peaaegu alati ja kõik lõpeb õnnelikult. Siin seda kindlust ei ole. 

See ei ole kindlasti raamat kõige väiksematele lastele. Pigem sobib see vanematele lastele, noortele ja täiskasvanutele, keda huvitavad vanad rahvajutud sellisena, nagu neid kunagi räägiti. Väljaandja on jätnud alles vanaaegse kirjapildi ja sõnastuse. Mingil määral tekitab see lugejas ehedust, aga samas on selle raamatu lugejateks ikka pigem lapsed ja neile võib see tekitada segadust ning raskusi lugemisel. Pigem oleks ehk võinud ikka kirjapilti ja sõnastust veidi kaasajastada, siis läheks ehk tähelepanu rohkem sisule. Samas kui lubati vanaaegset kirjapildi säilumist, siis ma juba lootsin, et jee, üks gooti kirjas raamat nüüd, aga seda siiski see polnud, siis oleks vist üsna vähe neid lugejaid järgi jäänud, sest vaevalt peale minu neid palju on, kes gooti kirja ja selles kirjas olevate raamatute lugemist fännavad. 

Ettevaatust, tont ei maga kunagi!

13./50. Kaku kabel ja teisi tondijutte

Autor: Kersti Kivirüüt 

Kirjastus: Canopus 2011

102lk./2952lk./12187lk. 

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 jaanuar: õudus - eesti

Ma ei ole eriline õudusjuttude austaja. Vähemalt mitte selliste, mis püüavad iga hinna eest hirmutunnet tekitada. See lihtsalt ei õnnestu neil eriti. Ja siis need jutud ongi mu jaoks kas igavad või lihtsalt vastikud. Aga sellised kodukootud tondijutud on juba veidi muud. Selles vaevumärgatavas nihkes, kus kõik on justkui tuttav, aga samas ei ole ka. Sellised pigem folkloorsed muinasjutu moodi jutukesed, eriti kohapärimuslikud. Jutud, mis on, või nagu oleks aegade jooksul levinud mingi objekti ümber suust suhu. Midagi, mis seob kohalikke omavahel. Midagi, mis on just iseloomulik sellele piirkonnale ja millega hirmutada kohalikke lapsi. Just sellised jutud on selles väikeses kogumikus. Pooled seotud Vana-Kuustega, pooled mujalt, aga ikka siit kohalikult Eestimaalt. Kui mõelda näiteks nimiloole „Kaku kabel“, siis see on näide, kuidas atmosfäär ehitatakse üles järk järgult. Algus ei tundu küll paljutõotav, aga siis muudkui läheb ja läheb asi käima. Kabel on juba iseenesest selline veidi hirmutav koht, ikkagi surmaga seotud paik. Seal on ajalugu, seal on surmavaikus, seal on midagi lõpetatut ja seal on midagi salapärast. Tondijuttudes sageli tegelased ei ole päris kindlad selles, mida nad kogevad. Kas see oli päriselt või kujutati ainult ette? Mida võib uskuda ja mida mitte? Seda nii tegelaste seisukohast, kui lugeja omast. See ebakindlus ongi tegelikult nende lugude kese. Mitte tont ise, vaid reaktsioon sellele. Sest ausalt, kui midagi seletamatut meiega juhtuks, kas me siis kohe hüüaksime, et tegu on millegi üleloomulikuga? Või prooviksime seda kõigepealt kuidagi reaalsega kokku viia, seda selgitada? Ja alles selgituste ära langemisel hakata uskuma, et tegemist oli mõne tondiga. Üldjoontes mulle see raamat meeldis, sellised mõnusad lood. Veidi kõhedaks tegevad, aga mitte otseselt hirmutavad.