Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #9 (populaarteadus)
Kui ma tavaliselt loen ikka niipidi, et enne teema ja siis raamat, siis seekord oli vastupidi. Teadsin, et tahan seda raamatut lugeda ja siis vaatasin, et oi, see sobib ju ilusti ohuteemasse. Raamat suures osas räägib ju kurjategijatest ja nemad on ühiskonnas ohuks. Samas see raamat tõi välja ka küsimuse, kumb on halvem, kas see oht, et kurjategija jääb tuvastamata või oht, et süütu inimene tuvastatakse kurjategijana ja peab kandma karistust kellegi teise eest. Ma ei tea kui palju seda Eestis juhtub, autor ei olnud seda raamatus välja toonud, aga Ameerikas on ikka väga palju neid, kes süütult aastaid ja aastakümneid trellide taga süütult istuvad, sest keegi kusagil tuvastas valesti, keegi jättis oma töö krrektselt tegemata, keegi kallutas tunnistajat jne. Kurjategija näotuvastuses mängib väga palju asju rolli. Millises olukorras see toimus, sageli ju halvas valguses, kiiresti, hirmuolukorras, mitu kurjategijat, maskides, liikumises, küljelt jne. Kui tegemist on relvasituatsiooniga, siis jälgitakse pigem relva kui kurjategija nägu. Ja see inimese mälu, see pole ju kunagi usaldusväärne, eriti veel pingelises olukorras. Raamatus on küll suuresti juttu eksperimentidest, kuid minu arust eksperiment laboritingimuses või reaalses olukorras toimuv kallaletung - need on ikka kaks erinevat asja ja suudad neid fikseerida erinevalt, samuti mällu salvestada erinevalt. Ning igakord kui mõne mälestuse mälust esile kutsud, siis paratamatult see mälestus veidi moondub. Ja mingid detailid paratamatult mälust hääbuvad. Seega kui usaldusväärne on mälu tundmatu näo suhtes, mida oled hirmusituatsioonis vilksamisi näinud kuude pärast, kui kurjategija peaks olema kinni võetud? Juttu oli ka fotorobotitest ja kuidas nende tulemusel on leitud kurjategijad. Kuidas kunagisest kunstniku joonistusest on fotorobotitega tehtavad näod väga palju edasi arenenud ja nüüdseks sageli vägagi tuvastatavateks muutunud. Huvitav oli ka see, kuidas näiteks piirivalvurid peavad suutma inimese ja tema dokumendifoto sarnasuse tuvastada. On küll juba kasutusel automaatsed tuvastajad, aga need ei pruugi inimest tuvastada kui tal on dokumendis aastate tagune foto (iga aastane passivahetus?). Igatahes kusagil lennujaamas üritasin ka ise sellisest automaadist läbi pääseda ja see suunas ikkagi läbi piirivalvuri mind, ju siis mu passipilt ei läinud kuidagi minuga kokku. Kuid tehnika areneb ja tehisintellekt samuti, seega ehk on tulevikus siiski lihtsam inimesi tuvastada ja kaob ära inimlik eksimisfaktor. Väga huvitav raamat, soovitan lugeda. Sain raamatust teada, et mul on assotsiatiivne prosopagnoosia, seega vabandust, kui ma ei tunne kedagi kogemata ära, keda peaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar